Y. Ogawa "Majapidaja ja professor"

Selle raamatuni jõudsin läbi sõbrantsi raamatublogi, kus ta analüüsib antud raamatut. Ja kui ma käisin vahelduseks kodu lähedal olevas raamatukogus (mis tõepoolest asub minust kõigest mõnisaja meetri kaugusel, ülla-ülla!), siis oli see uudiskirjanduse riiulis. Tundus tuttav ning ehku peale kahmasin kaasa.

Raamat räägib majapidajannast, kes satub tööle ühe matemaatikaprofessori juurde. Professor on aga aastaid tagasi ühe raske õnnetuse järel kaunis kummalises seisus - nimelt kestab tema mälu ainult 80 minutit, mistõttu on tal argiste asjadega väga raske hakkama saada. Ta kannab igapäevaselt luitunud ülikonda, mis on täispikitud erinevaid olulisi fakte sisaldavaid märkmeid, lahendades samas hiilgavalt erinevaid  kõrgema matemaatika ülesandeid. Kuid majapidajanna ja tema poeg (kes saab professorilt oma peakuju järgi nime Ruutjuur) kiinduvad vanaldasse ja üksildasse professorisse ning püüavad tema igapäeva ellu luua võimalikult palju erinevaid ja huvitavaid seiku. Näiteks viivad nad mehe pesapallivõistlustele, kuigi nad teavad, et järgmisel päeval ei mäleta mees sellest enam midagi. Raamat räägibki sellest isepärasest sõprusest, matemaatika loogika kummastavast lummavusest ning sellest, kuidas vahel oluliste inimeste nimel pingutatakse, isegi kui seda alati kõigile näha pole.

See raamat oli minu jaoks väga rusuv. Ma ei pea siinjuures silmas sündmustiku arenemist, vaid pigem selle raamatu iseloomu. Mul on arvamus, et kirjanikud suudavad oma raamatutes luua maailma ning teatud raamatute puhul võib aimduda isemoodi meeleolu. Vahel näiteks krimkat lugedes jääb mulje, et autor on kuidagi tüünes meeleolus olnud ning see kajastub kirjutatus vaatamata temaatika vastukäivusele. Jaapani kirjandusele kohaselt ei anta siin pööraseid kirjeldusi inimhinge sügavustest ega kirjeldata sündmuste käiku sõnatolmu üleskeerutades. Pigem jääb selline vaikselt kulgeva rusutuse mulje, mille puhul lugeja austusega endale teadvustab et ta ei saa midagi muuta. Siin jääbki lugeja kõrvalseisjaks ja ma leian, et see on isegi hea positsioon tegevuse vaatlemiseks.

Ma mõtlesin ka sellele, et kui meie nö "normaalsete inimestena" tajume väga selgelt professori olukorra traagilisust, siis teisalt on see justkui taeva kingitus. Kujutage ette, kui teie õlgadelt kaoks järsku mitmete aastakümnete jagu emotsionaalset taaka ning te saate korraga keskenduda tõepoolest ainult sellele, mis moodustab teie maailma keskse punkti. Jah, emotsioonide ning elamuste seisukohast oleks olukord üsna nüri ja selle sudu sisse kaob justkui see suurem minapilt (sh minevik, olevik ja tulevik), kuid teisalt oleks maailm tõepoolest võibolla kergem. Samuti kehtib vist ütelus, et mida sa ei tea, ei saa sulle ka haiget teha. Seega on professori olukord ühest küljest needus, kuid teisalt jällegi omamoodi õnnistus. Sa alustad iga uut päeva tabula rasana, mis juba oma olemuselt on omapäraselt äge ja vastuoluline õudusunenägu.

See raamat oli omapärane ning mõjus, kuid ma ei ole kindel, kas see oli minu teravaimaid lugemiselamusi. Seega ma soovitan seda raamatut lugeda, kuid omapoolse hoiatusega - ärge laske ennast jaapanipärasest naturalismist heidutada.

PS! Kuna ma seda postitus kirjutades üldse ennist mainitud sõbranna arvamust ei mäletanud, siis pärast oma arvamuse kirja panekut lugesin uuesti Janela kirjutatut. Me oleme ikka üsna erinevaid asju näinud :)

D. Foekinos "Delikaatsus"

Tatarataaa! Ja ongi raamat, mille ma üle pika aja ise välja valisin. Täitsa ise! Aga valiku põhjuseks oli seekord kõhutunne. Mõne raamatuga hakkab see tööle ja kui läheb täppi, siis on tõepoolest väga muhe. Muidugi, tegu on Prantsuse kirjandusega ning seetõttu olid mul omad kahtlused, kuid vahel passib ka sellest kapsaaiast midagi minu teravate hammaste vahele.

Raamat räägib noores naisest Nathalie'st, kes elab üle oma abikaasa Francois'i surma. Francois oli justkui Natalie teine pool, kellega ta oli aastaid tõeliselt idüllilises abielus, ning järsku meest enam ei ole. Pärast mehe surma töösse sukeldunud Natalie on aga ammu silma jäänud Charles'ile ehk firma juhatajale, kus naine töötab. Mees püüab kohmetult naist võrgutada, kuid saab haledalt vastu näppe. Aeg läheb edasi ning ühel päeval, mõeldes oma kontoris süvenenult sellele, et kes küll mõtles välja sellise ebaseksika asja nagu vaipkate, astub Natalie kabinetti tema kolleeg Markus, keda naine tuju ajel kirglikult suudleb. Sellest saab alguse veider kiindumus, mis kasvab üle armastuseks. Ja just sellest raamat räägibki - salapärasest delikaatsest armastusest.

See raamat oli ühest küljest küll väga prantslaslik st tegelased käituvad ja teevad minusuguse põhjamaalase jaoks kohati veidi liiga jaburaid ning põhjendamatuid asju. Aga teisalt oli autori stiil meeldivalt lakooniline ning lubas lugejal endal oma assotsiatsioone loetuga siduda. Reeglina prantslaslik kirjandus seda ei võimalda. Ja mis minu jaoks eriti sümpaatseks osutus oli see, et autori kirjutamisstiil on üsna amelie'lik - nunnu, lihtne ning selline ... ma ei ole kindel, kas selle kogemuse kirjeldamiseks ongi sõna välja mõeldud. Ütleme siis lihtsalt, et see on amelie'lik.

Ja kuigi ma olen juba sellest east väljas, kus ma tsitaate endale üles märgin ja pärast enesekindlalt neid tsiteerin, siis selles raamatus oli üsna mitu sellist kohta, mis mulle meeldisid ning kaalusin tõsiselt uuesti endale need mõtted üles märkida. Näiteks üksinduse sidumine morbiidsusega, samas kui inimesed aegajalt tõepoolest lihtsalt tahavad omaette olla. Samuti meeldis mulle mõte suudlusest kui modernsest kunstist. See on nii kuradi mitmetähenduslik, et see nõuaks lausa omaette blogipostitust. Ja samuti seda hetke, kui kellegi olulisega aega veetes järsku melanhoolia tekib, mis loob sellise veidra sünergia kogu koosviibimisele. Olete te seda vahel tajunud? Selliseid pisikesi detaile on autor minu arust väga peenelt, delikaatselt kirjeldanud ning see tundub nii loomulik ja omane, et ei oskagi kohe vastu vaielda.

Seega taas meeldiv üllatus ja soe soovitus.

S. Leather "Isiklik tantsija"

See raamat on viimane mu sõbranna poolt soovitatudest. Sestap ei hakka ma siin pikka eellugu taas üles kirjutama, vaid lihtsalt igav tõde teile :)

Raamat räägib noorest reisikirjanikus Pete'st, kes suunatakse Taisse reisijuhti kirjutama ja kes armub pööraselt kohalikus go-go-baaris tantsivasse Joy'sse. Pete püüab Joyd muuta õhutades teda hakkama "korralikuks" tüdrukuks ning andeks talle pidevalt raha. Joy aga püüab Pete'le olla meelepärane, kuid seda oma reeglite järgi ning oma hinnaga. Lugu kerib ennast järjepanu üles ning selles põrkuvad mitu erinevat kultuuri: läänelik vs idamaine, mehed vs naised, seksi ostjad vs seksi müüjad jne. Huvitav on ka see, et oma nägemuse konkreetsest loost ning situatsioonist ei anna mitte peategelased ise, vaid ka teised asjasse puutuvad - go-go-baari omanik, Joy õed, Joy'd uurinud eradetektiiv, teised Tais elavad farangid (valged lääne mehed, kes seksi ostavad) jne. Seega ilmneb, et olukord pole sugugi nii must-valge ning liigub paratamatult oma jabura lõpuni.

See raamat on väga-väga omapärane. Kaanekujundus tekitab esmalt küsimuse "WTF?", kuid kui juba 20-30 lehte oli loetud, siis tabasin ennast loosse täiesti kaasa haaratuna. See idee näidata erinevate asjaosaliste arusaamu samadest asjadest-hetkedest-olukordadest annab kõrvaltvaatajale üsna huvitava üldpildi. Samas on intrigeeriv, et mingil määral on erinevate asjaosaliste seisukohti väga selge mõista, kuid teisalt tekitab see küsimuse kompromissi olemusest juba kultuuridevahelisel pinnal. Ma mõtlen seda, et kas ja kuivõrd me oleme kompromissiga tegelikult nõus ning mida me üldse mõistame kompromissina. Näiteks kui Pete jaoks oli armastav tüdruk see, kes ei müü ennast raha eest, siis Joy arusaam armastavast tüdrukust on see, kes on valmis ennast farangidele müüma, et tagada oma tailasest poiss-sõbrale mootorratast. Kuid kuidas sa saavutad sellises olukorras, sellises põhimõttelises erinevuses kompromissi?

Muidugi, raamat on tegelikult kaunis sünge ning sisendab idamaade suhtes veidi seda paratamatut õlakehitust, et mida sa ikka nendega teed. Kuid teisalt on see ka imelise, maagilise Tai. argipäeva kurb reaalsus. "Naeratuste maa", kus naeratus on mask ja kohalikud on valmis oma tahtmise saamiseks kõigeks. Näiteks kirjeldus sellest, kuidas kohalikud rikkad budistid oma elurajoonis hulkuvate koertega ühele poole said jättes igale poole mürgitatud liha. Kas pole mitte küüniline lähenemine ühele kultuurile? Eriti pani mind mõtlema see, et kuigi loo enda puhul on tegu väljamõeldisega, siis on seal väidetavalt ka seiku, mis on reaalsest elust. See paneb veidi sellel turisminduse teema üldisemalt arutama ja seda kõige laiemas mõttes. Kust läheb siis see piir tõelise kohaliku elu kogemuse ning turismietenduse vahel ja kas me tegelikult tahamegi seda alati teada?

Seega on see raamat olnud minu jaoks täielik üllataja. Huvitav teema ning köitev lähenemine asjale. Kindel lugemissoovitus.

L.Tuccillo "Kuidas olla vallaline"

Ah, et kuidas see raamat minuni jõudis. Ütleme nii, et Katariina Jee's ikka leidub väärt kraamis ehk eelviimane raamat sarjast "sõbranna soojad soovitused" :)

Raamat räägib Julie ja tema nelja sõbranna kogemusi vallaliste naistena. Julie saab ülesande kirjutada vallaliste naiste elust mujal maailmas ning seikleb veidi Euroopas, Austraalias, Aasias ning Brasiilias. Selle käigus ta räägib erinevate riikide vallaliste naistega ning ilmneb, et igal maal on selle vallalisusega mingi oma veider kiiks.Samas aga teevad tema sõbratarid New Yorgis hoopis ise tükke. Tema sõbranna Georgia, kelle mees on äsja maha jätnud, sukeldub uuesti (ja kaunis agressiivselt) kohtamiste maailma, kuid sellel on ka väga kurvad tagajärjed, arvestades, et tal on kaks väikest last. Alice, intelligentne ning kaine mõistusega advokaat, kohtub viimaks oma lõputus kohtamiste jadas mehega, kes on tema peas olevale ideaalile väga lähedal, kui ainult kusagil seal vahepeal oleks ka kirg ja armastus. Serena, oma keha ja vaimu tasakaalust hooliv kokk (teate küll, zen ja tšakrad ja "jumal-hoia-mind-eainetevabana"), astub sekti ning loobub kõigest maisest, kuid satub seal hoopis elus esimest korda armastuse otsa, mis väljendub lõplikult tema kokatöös. Ruby on aga väsinud ja masenduses oma untsuläinud suhetest ning püüdes kuidagi ohjata oma suurt hoolitsevat emalikku hinge läheb ajutiseks abiks loomade varjupaika ja püüab saada last kunstliku viljastamise teel. Seega viis väga erinevat naist väga erineva teekonnaga, kui lõppkokkuvõttes üks kindel sõprus, mis jääb püsima.

Kas kuidagi ei tule tuttav ette? Just, ka minul siblisid kogu raamatu lugemisel "Seks ja linna" naised silme ees. See raamat räägib sellest samast teemast - vallalistest intelligentsetest edukatest naistest, kes olude sunnil on ikka üksi, kuid kes südamepõhjas siiski paremale homsele loodavad. Minu peas on see veidi juba veidi ära nämmutatud teema, kuid ju siis mõtles autor, et see on õudselt originaalne värk. Okei, lisatud on juurde see ülemaailmne lähenemine, kus tõesti erinevad kultuurid ja nende suhtumine vallalisusesse hakkab rolli mängima, kuid teisalt baseerub selles raamatus kõik klišeedel - uued tuttavad on peaaegu alati noored ja väga edukad (limusõidud ja jahiseiklused), igal pool kutsutakse neid rõõmsalt ühelt rajult peolt teisele, igal pool on kuumad noored mehed, on ka mr. Big-i kehastus jne. Kui raamatut loete, siis näete kindlasti sarnasusi...

Raamatus muidugi oli ka naljakaid ja intrigeerivaid kohti. Kohati lausa elulisi ning endalgi läbielatud sarnaseid juhtumeid, kuid teisalt jällegi ei ühtegi sellist, mis minuga 100% haakuks. Mida ma aga mõtlema hakkasin oli, et miks me käitume nii stereotüüpidest lähtudes. Kas pole mitte huvitav, et varem ei tundunud inimesed ennast pidevalt defineerivat oma "suhte" kaudu? Kuidas me oleme siis muutunud nii "armastuse-näljaseks"? Vahel jääb erinevaid ajakirju lugedes mulje, et kui ei ole suhet-armastust, siis justkui polekski elus midagi muud, mille kaudu ennast defineerida. Ja kui keegi leiabki, siis (juba olles minu vanune) vaadatakse teda veidi haletseva pilguga. Ärge mõistke mind valesti, ma ei viitsi enam solvuda selle peale ning ma ei ole oma vaadetelt feminist... Aga see lihtsalt on nii veider, et igal kuradima sammul justkui tuletatakse meelde seda "suhtes-olemise-kohustust". Ja siis suleb Hardo Aasmäe oma iibe jutuga :)

Seega hea meelelahutus, kuid originaalsust oli väga-väga vähe.

J. Humprys, C. Humprys "Sinine taevas ja mustad oliivid"

Ma siiamaani närin ennast sõbranna kaasaantud raamatukuhjast läbi. Kaks asja on veel riiulil, kuid siis lähen täitsa oma isiklike valikute juurde. Seega eellugu sellest, kuidas antud raamat minumi jõudis, on ebaoriginaalselt sarnane mitme eelneva postitusega.

J. Humprys on Britannia ajakirjanik, kes poja Cristopheri õhutustel ostab Kreekas Peloponnesose poolsaarele väikese maalapi koos hütikesega. Isa ja poeg räägivadki selles raamatus loo sellest, kuidas nad maa ostavad, maatükikesel oleva hütikese rottide invasiooni tõttu lammutama peavad ning uue maja ehitamisel igasuguste kohalike asjapulkadega jagelevad-jauravad. Loo arenedes saab aimu ka kreeklaste natuurist, veidi kohalikust kultuurist, käitumisnormidest ning tibake ka ajaloost. Raamatust kumab läbi veidi aukartusega segatud õudus, mismoodi selles riigis asjad toimuvad, kuid teisalt - võõras kultuur peakski küsimusi tekitama ju. :)

Iseenesest väga viriseda ei oskagi - sündmusi on omajagu ning lugu jookseb rahuldavalt kiires tempos edasi. Karakterid on vägagi värvikad (alates purjus paabulinnust, kes kolinal oliivipuu otsast alla sajab, ja lõpetades ehitusameti kohaliku piirkonna drektoriga, kes maja dokumentide allkirjastamiseks laseb lausa praami kinni pidada) ja juhtumised kaunis tobedad (näiteks elektriühenduse saamine ning ehitusmaterjalide tarnimine punktist A punkti B). Selles mõttes ma ei saa kuidagi viriseda. Aga... Peale meelelahutusliku elamuse pakkus see mulle väga vähe uut.

Seega meelelahutuslik vahepala. Kui tahate midagi tõsisemat, siis tasub seda raamatut vältida.

N. Gordimer "July rahvas"

Taas kord sõbranna käest saadud raamat. Tundub, et ma olen liiga tihti seal va Katariina Jee's :) Ausõna- paar raamatut veel ja siis hakkan oma valikuid jälle ise tegema.

"July rahvas" räägib Lõuna-Aafrika ülestõusu eest põgenevast valgete perekonnast Smalesitest, kes leiab varju oma neegerteenri July kodukülas. Põhimõtteliselt in the middle of nowhere. July on justkui üle-küla-mees, kes püüab oma linna-masterite elu võimalikult mugavaks teha, kuid teisalt on mõned tema tegevused ja arvamused põhjendamatud. Näiteks kollase pikapi võtmete saaga, mis järk-järgult Smalesite omandusest Julyle üle lähevad. Smalesid ise aga on mõnes mõttes täiesti uudses olukorras, sest kogu külaelu on väga algeline, kindlate traditsioonidega ning keelt oskamata püüavad linnast tulnud valged uute kogukonda sisse sulanduda - mõnes mõttes õnnestub see neil hästi, kuid teisalt on nad siiski võõrad "linnast", kuhu enamik külaelanikke pole ealseki oma jalga tõstnud.

Antud raamatul on väga mitu tahku. Üks neist on vastandumine: mustad vs valged, linn vs küla, rikas vs vaene. See raamat kubiseb sellistest vastandamistest ning see muudab selle raamatu väga intrigeerivaks. Need on teemad, mis meie ühiskonnas praegu väga aktuaalsed on ja autor on selle üsna oskuslikult ühte suurde kompotti suranud. Teine aspekt on peresuhete pingestumine kriisisituatsioonis. Veider on see, kuidas mehe-naise suhted tõmbuvad pingule nagu kumm, kuid lapsed jäetakse sellest mängust välja. Seega on just partnerlus ning samade situatsioonide läbielamine erinevate inimeste silme läbi siinjuures tulipunktis. Kuidas tagada õhkõrn tasakaal erandolukorras? Kolmas keskne teema on meie roll ühiskonnas. Kui July on linnas majateener, kes teeb kõike, mida on vaja, siis oma kodukülas on ta tehtud mees, tõeline rahvainimene ja muhe sell. Teisalt jällegi ei suuda ta oma teenindavat pererahvast ka selles uues olukorras kuidagi teisiti vaadata ning püüab neid justkui endistesse raamidesse suruda hoolimata olukorra muutusest ning sellest, et Smalesid ise tahavad rohkem samastuda külaga, mitte vastanduda sellele. Seega palju erinevaid rõhuasetusi, mis on ühte raamatusse väga elegantselt seotud.

Kuigi teema ja teemaarendus on väga huvitav, siis pean ausalt ütlema, et mulle autori stiil ei meeldinud. See oli minu jaoks liiga hajevil, metafoore täis ning liikus edasi väga ebaühtlaselt. Seega veidi halba ja veidi head :)

Seega sisu lõi mu teatud mõttes pahviks, kuid teostus jättis soovida.

N. Cooper "Luuderohi"

Selle raamatu tõi mulle sõbranna, kui ütlesin talle, et ta võiks midagi põnevat tuua. Ma olen seda varemgi käes hoidnud, kuid see pole mulle kunagi nii sümpaatne tundunud, et ma seda tegelikult ka lugeda tahaksin. aga kuna see juba õudselt kaua mu öökapikesel seisis, siis pidin ma midagi ette võtma.

Raamatu peategelane Trish Maguire on laste õigustega tegelev advokaat ja kui tema sugulase Antonia tütar pargis röövitakse, hakkab ta endalegi ootamatult asja ise uurima. Loo arendes ilmneb, et kadunud lapse hoidja on väga kurva ja üksildase lapsepõlvega noor neiu ning kergemaks ei tee seda ka Antonia suhtumine temasse. Samuti ilmneb, et kadunud lapse endine abikaasa ei ole tegelikult üldse nii teadmatuses lapse elukäiguga ning et lapse kasuisa pole hoopiski mitte nii helesinises unistuses, nagu teised tunduvat arvavat. Väikesed nüansid ja tibatillukesed detailid, mis lõppkokkuvõttes viivivad ebatraditsioonilise tulemuseni loo lõpus.

Raamat ei olnud stilistiliselt minu tassike teed - karakterid olid veidi liiga kunstlikud ja pealiskaudsed, lugu arenes minu maitsele veidi liiga aeglaselt ning kogu aeg ootasin seda ahaa-efekti, mida aga kahjuks ei tulnudki. Samuti suutsin ma jõuda süüdlaseni üsna kiiresti ning üldises plaanis ei olnud see raamat minu jaoks just suurim elamus. Sellest saite vist juba aru :) Kuid siiski üks väike mõttetera, mis minuga haakus.  Mis toimub nende inimeste peas, kes lähevad oma egoismist laste kallale? Olgu selleks kallaleminekusks siis vaime või füüsiline vägivald. Mis muudab ühe täiskasvanud inimese nii elajalikuks, et ta lihtsalt tahab endast nõrgemale haiget teha? See on asi, mis minu mõtteteadvusesse siiski ei küündi...

Aga üldiselt minu jaoks see raamat elamus polnud, kuid teisalt on see maitse asi.

PS! See on minu sajas post siia blogisse. Seega on põhjust šokolaadi süüa :)