C. Läckberg "Jutlustaja"

Siin ei olnud absoluutselt mitte mingit kahtlust, et ma selle raamatuni kunagi jõuan - Läckberg'i esimene eestindus oli niivõrd hea, et ma teadsin koheselt oma uuest sõltuvusest ning kui see oli raamatukogus riiulis täitsa üksikult seismas, siis ma pidin ta lihtsalt laenutama.

Väikeses Rootsi rannalinnas avastatakse koopast noore naise surnukeha. Kui politsei spetsialistid aga hakkavad laipa nihutama ilmuvad välja laiba all olevad inimluud ning selgub, et surnuid on rohkem kui üks - ainult suremise ajaline vahe on oma paarkümmend või enamgi aastat. Asja hakkab uurima kohalikus politseis töötav Patrik, kelle argipäev jaoskonnas tähendab erinevate kolleegide ja uurimisaluste vahel laveerimist ning kelle viimse vindini rase elukaaslane Erica püüab kodus tõrjuda sõprade-sugulaste pealtükkivaid külaskäike. Uurimise keskse nimena tõuseb aga esile kohalik perekond Hult, mille kahe rivaalitseva haru liikmed ei saa loo arenedes enam päris selgelt aru, kes on tegelikult oma ja kes mitte. Vanad ja uued perekonnasaladused kistakse päevavalgele, seatakse kahtluse alla üksteise lojaalsust ja lausa päritolu ning ilmneb, et ehk on teatud oludes siiski veri paksem kui vesi.

See on üks väga hea tänapäevane kriminull, mistõttu elamus oli niivõrd terav, et tugevamat analüüsi ma ei oska hetkel koostada. Läckbergi muhe huumor ning võime luua intrigeerivad ja mitmekülgsed karakterid on imetlusväärne. See loob väga isikupärase kirjakeele, mis loo nauditavalt kiireloomuliseks teeb.Tõsi, tundsin vahelpeal, et teatud kohti oleks saanud ehk kompaktsemalt lahendada (näiteks oli minu jaoks tarbetu 1970nendatel kadunud tüdrukute kogemuste kirjeldamine), kuid üldjoontes oli lugu ise piisavalt haarav, et igavuse üle kurta ei saanud.

Kui tuua välja üks teema, mis raamatus silma hakkas, siis on see igivana perekondlik rivaalitsemine. Tekib küsimus, mis piirist on see eluterve ja mida on võimalik andeks anda ka kõige lähimatele inimestele. Kust läheb see eetiline piir? Kas käopoja poetamine kodurahu huvides pesakonda on ikka meeleheitlik samm või lihtsalt argus? Kumb rikub oma elu rohkem - kas aktiivne elunautlejast karismaatiline veli või tema edu kadestav reegleid austav vend? Seega tavapärased ühiskondlikud reeglid tihtilugu perekonna puhul vist ei kehti, sest näha on, et me kipume siiski lähtuma põhimõttest, et see, mis kehtib mujal, ei tööta perekonnaringis.

Aga üldiselt väga mõnus lugemine ja soe soovitus.

C. McCullers "Süda on üksildane kütt"

Tegelikult sai see raamat valitud kõhutunde järgi. Kes käib tihedamini raamatukogus, see teab, et aegajalt saab raamatu sobivust tõepoolest ennustada vaid õunte järgi - eriti erinevates sarjades ilmunud asjade puhul, sest kujundus on mittemidagiütlevalt ühte moodi. Seega valisin seekord veidi huupi ja tõin koju. Väga vaimustust just alguses ei tekitanud, kuid ... boy, was I wrong!

Ameerika väike linnake 1930ndate lõpus. Kõik tunnevad kõiki ja linnal on oma aastatega kindlaks muutunud rütm. Linnas elavad koos kaks kurttumma sõpra, Singer ja Antonapoulos. Viimane on üsna äkilise käitumisega kreeklane, kelle tegudest vastutaval sugulasel ükskord villand saab ning ta hullumajja saadab. Singer, kes sellise elurütmi muudatuse ning sõbra kaotuse väga valulikult üle elab, kolib üürituppa ja hakkab inimliku seltsi otsimisel käima lõunat söömas kohalikus 24 tundi avatud kohvikus. Tema seltsi hakkavad aga otsima väike punt inimesi, kes räägivad mehele kõik oma väiksemadki mõttevälgatused, kuna neile jääb mulje, et kurttumm on väga arukas ja mõistab neid tasandil, mida mitte keegi teine ei saavuta. Nooruke ja rahutu muusikahuviline tütarlaps Mick, linna mustanahaliste arst doktor Copeland, 24-tundi kohviku omanik Biff Brannon ning kommunistliku maailmavaatega hulkur Jake Blount - kõik nad on erinevatel põhjustel Singerist täiesti vaimustuses ning hoolimata nende oma elude väikestest tragöödiatest jääbki Singer nende elu keskmesse, kuniks loo paratamatu lõpuni.

Nagu ma juba eelnevalt vihjasin, oli see raamat minu jaoks täielik üllatus, sest ei saaks öelda, et 20. sajandi klassika sarja raamatud just värvikirevusega eelde jääksid. Samuti oli autori nimi minu jaoks võõras, kuid seda enam oli meeldiv minu üllatus, kui lugu lahti rulluma hakkas. Kõige ägeda emotsioon seostub mul sellega, et raamatus oli mitu kohta, kus loo kulg mind üllatas, sest ma ei osanud seda ette näha (näiteks doktor Copelandi poja vanglast vabastamise asjaolud või Micki väikevennaga juhtunud tragöödia). Selline lugemiselamus on väga intrigeeriv, sest ma olin nii keskendunud hetkes toimuvale tegevusele, et mul ei olnud aegagi analüüsida tulevaid loos tulevaid sündmuseid. Samuti oli loo juures huvitav see, et see loob ühtse ning ausa terviku, kuid teisalt hoovab selle lihtsuse pinna all keerukamad niidid, mis hakkavad mängima ehk lugeja enda sotsiaalse kogemuse ning närvitugevuse taustal. Näiteks Blounti ja Brannoni omavaheline läbikäimine, mille puhul jääb kohati segaseks, kes siis kellest tegelikult üle on - kas jonnakalt 24 tundi oma ärisse panustav kohvikupidaja, kes arvepidamise asemel laulab üksinda kontoris lüürilisi armastuslaule, või maailma muutmisele pühendunud põhimõtteline hulkur, kelle jaoks ometigi ei ole alandav minna almust küsima, kui selleks peaks vajadus tekkima. Must-valget vastust siin ei ole...

Seega väga huvitav lugemiskogemus ning soe soovitus teistelegi.

A. Hussey "Pariis: salajane ajalugu"

Ühel päeval oma raamatuid tagastades läksin raamatukogu tagumisse tuppa tuhlama. Vahel lihtsalt kõhutunne ütleb, et täna peaks otsime midagi erilist. Ilukirjandusriiul ei olnud seekord köitev, kuid ootamatult jäin Euroopa ajaloo juures pidama. Mu aju on kohutav faktiteadmistes, mistõttu aastaarvud ja nimed jooksevad sellest läbi nagu sõelast. Seetõttu ma pigem väldin ajalugu, sest teatavasti selle teema juures ei saa ilma selle nüansita. Aga Hussey raamat tundus hea ja meenutas mulle ühte kunagist lugemist (püüdsin meenutada raamatu nime, kuid see on see, kui lugemispäevikut ei pea :)).

Hussey räägib Pariisist ja seda üsna kiirel, huvitaval ja intrigeerival viisil. Ma arvan, et ma olen siinses blogis ka maininud ajalooteaduste uuest paradigmast, milleks ei ole enam ilmtingimata ajaloo tähtsündmuste kajastamine, vaid pigem inimeste argielule keskendumine: mida nad sõid, kuidas riides käisid, milliseid töövahendeid nad kasutasid jne. Ja see raamat on hea näide sellisest lähenemisest Pariisi näitel. Hussey alustab Pariisi loomisega, kirjeldab linna keskaegseid tänavaid harukordselt värvikalt, 19. sajandi suureulatuslikku ümberehitust ja liigub järjest edasi kuni lähiminevikuni, püüdes kirjeldada tavainimese seisukohast linna igapäevaelu, poliitikat, linnaelanike meelsust, kodanike mõttelaadi ja suuremate tähtsündmuste mõjust kohalikule elule. Tõsi, väga ei süveneta sisulisele analüüsile, kui kiire ja eripäraste mõttevälgatustega teemaarendus on üsna nutikas idee esitada kiirülevaade ühe linna (aja)loost. Rahu-rahu, ka Suur Prantsuse revolutsioon ja Teise maailmasõja dramaatika on kenasti kirjeldatud.

Raamatu puhul on minu arvates huvitav see, et kesksel kohal on just tavainimesed. Kogu raamatu vältel püüab autor tabada ja kirjeldada linnas valitsenud meeleolusid. Selliseid järeldusi saab teha aga kas väga läbinägelik inimene vähese info põhjal või pika ja põhjaliku uurimistöö tulemusena. Lähtudes aga sellest, milliseid materjale on kasutatud ning kuidas autor oma kogemustele toetudes püüab selgitusi leida, võib oletada, et Hussey on unikaalne segu mõlemast - pühendunud uurijast kui ka läbinägelikust pealtvaatajast/osalejast (näiteks kuidas ristisõdadest rääkides viitab autor tabavalt ka Le Goffi väitele, mille kohaselt ainuke kasulik asi, mis ristisõjad Euroopasse tõid, oli aprikoos). Seega jääb teksti lugedes mulje, et autor ei ole allikakriitilisuse ega -iroonia seisukohal just tagasi hoidnud, kusjuures ei häbeneta rääkida isegi kuninga õukonnas toimunud prassimistest väljakasvanud orgiatest 16. sajandil, kuningate kuvandist lihtrahva hulgas (näiteks, et kurikuulus Päikesekuningas külastas oma riigi pealinna haruharva). Seega tahan siinjuures kiita autori stiili, sest see pole igav, kuid teisalt jällegi ei kalduta liiga odava populaarsuse poole esitates ainult neid "räpaseid detaile". Pilk on ikka kogu aeg suurel pildil, eks :)

Kui nüüd rääkida minu seisukohast, siis Pariis on minu mõtetes olnud alati veidi naughty st seksiturg on läbi selle ajaloo olnud kirev ja hullumeelne. No võtke kätte Henry Miller, Hemingway või Dumas'i teos (ma ei hakka siin eraldi analüüsima markii de Sade nn "vangistust" Bastille's) ja saate aru küll, et seksil on Pariisi ajaloos väga oluline roll. Londoni, Stockholmi või New York'i puhul selline paheline alatoon silma ei paista. No Berliinil aegajalt on, kuid sellejuures on see pigem stiliseeritum ja paistab silma pigem viimase sajandi juures. Ja fakt, et bordellid alles 20. sajandil Pariisis keelati ning kui tugevalt see mõjutas kohaliku linna igapäevaelu, muudab linna kohe kuidagi põnevamaks ju.

Teine põnev nüanss ilmneb linna ajaloo puhul minu jaoks 20. sajandil, kui järjest enam võõramaalasi hakkas linna voolama. See rahvaste liikumise teema on tänapäeval väga kriitiline igas mõttes, kuid intrigeeriv on selle ajastu ilmselge kahepalgelisus, mida tegelikult (olgem nüüd ausad, eks) oma hinges kannavad paljud siiani, kuid üldtunnustatud tava kohaselt ollakse sisserännanute osas tolerantsed. Hussey on siinjuures tavatult aus rääkides Teise maailmasõja eelsest juudivastasest meeleolust linnas ning kohalikul tasandil oluliste tegelaste vägagi natsimeelsest maailmavaatest. See on aspekt, mis tegelikult on loogiline (massihüsteeria on tõesti kole asi), kuid millele ma tegelikult kunagi pole reaalselt mõelnud. Ja siis asetasin ma sarnase massihüsteeria meie enda lähiminevikku, kus teatud perioodidel oli isegi oma pereliikmete usaldamine elusurma küsimus. Vot see oli hirmutav mõte...

Seega väga huvitav lugemine ja inimesele, kes silmaringi soovib laiendada, väga huvitav lugemine ja väga soe soovitus.

PS! Nüüd, kui te olete kogu selle postituse ära lugenud, siis oleks vist õige aeg öelda, et ma pole kunagi Pariisis käinud. Võibolla nii ongi parem, sest tabula rasa efekt on siin võimsam. Kuid võite alati jagada oma arvamust, kas Pariis on tõesti selline, nagu ma selle enda jaoks olen välja mõelnud :)

J. Updike "Jookse, Jänku"

Updike on erinevate raamatute/veebilehtede põhjal üks 20. sajandi kirjandusklassikuid. Nö "must read". Üks tema teoseid seisab mul juba pikemat aega isiklikke raamatute riiulis, kuid miskipärast ei ole mul kunagi ruttu kodus olevate raamatute lugemisega. Võibolla on siin mingi seos tagastamistähtaegadega? Seega leidsin sõbranna töö juurest selle kurikuulsa Jänku raamatu ja mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on...

Jänku (aka Harry Angstrom) on noor pereisa, kes kooli ajal oli väga hea korvpallur ja üldse üks edukas sell. Nüüd on ta aga abielus ja väikese poisi isa. Ühel õhtul, pärast oma viimase vindini raseda ja veidi svipsis naise Janice'iga jagelemist, lahkub Jänku kodust. Ta sõidab kodumaakonnas ringi, et lihtsalt võimalikult kaugele jõuda, kuid satub pimeduses ekseldes taas kodulinna. Seal saab ta kokku oma vana korvpallitreeneriga, kelle kaudu saab ta tuttavaks Ruth'iga. Neil tekib ... nimetagem seda moodsalt "suhte-laadne toode". Jänku soovitud elumuutus on justkui toimunud, kuid siis tuleb mängu pastor Eccles, kellega vesteldes hakkab Jänku järjest rohkem mõtlema mahajäetud perele. Ta naaseb oma naise juurde just parajal hetkel, et olla juures oma tütre sünnil (niivõrd, kuivõrd see 50nendatel võimalik oli). Kõik tundub sujuvat, kuid esimene omavaheline tüli toob selle suhte mõrad väga selgelt välja ning seekord on Jänku kadumisel juba tõsisemad tagajärjed.

Kuidas ma seda raamatut kirjeldaksin? Autori stiil on terve teose ulatuses ühtlaselt detailirohke ja distanseeruv. Updike ei anna hinnanguid Jänku ega ühegi teise karakteri käitumisele, mistõttu saab ka lugeja eemalseisjana hea ülevaate. Need karakterid lihtsalt teevad asju ja nende elus lihtsalt juhtub asju. Vahel nad kammivad ära, et järgmisel hetkel käituda ühiskondlikele normidele vastavalt. Seega on teoses esitatud tegelased üsna elutruud. Aga, jummel, kui veider seda raamatut vahepeal lugeda oli... Ma ei tea, miks, kuid kirjeldaksin autori stiili pinnapealse kirglikkusega st mingil tasandil adud sa lugejana ära kogu olukorra absurdsuse, kuid kuidas saab sellise olukorra osas mitte seisukohti võtta?!? Seega stiil ja sisu tekitasid ebamugava ebakõla, mis pani raamatu veidral moel elama.

Antud teose kirjeldamisel märgivad kriitikud, kirjandusteadlased ja muud teadjamad karakterid seda, et Jänku käitumine kritiseerib tänapäeva ühiskonda, kus probleemide eest põgenetakse. Võibolla on see tõesti nii, aga ma ei oska selle juures midagi kosta. Minul pole ärajooksmise võimalust kunagi olnud, sest mul on mingi loll südametunnistuse nimeline asi ning lisaks sellele on Eesti piisavalt väike koht, et sa ei saa kunagi tegelikult oma probleemide eest ära joosta. Vahel võibolla tekib küll tahtmine veidikeseks oma urgu tõmmata, kuid siin on lahenduseks selline lihtne asi nagu "rääkimine". See "räägi inimestega" aitab päriselt ka ning kui mina olen öelnud, et mul on vaja oma aega, siis üldiselt saadakse sellest ka aru. Seega, tuues kogu seda oma isiklikku kräppi raamatu konteksti, tahan öelda, et raamatus käsitletud probleemid (olukorra absurdsus, üle pea kasvamine ja põgenemistuhin), ei ole mulle võõrad, kuid teose karakterite mõttemallid, mida Updike väga  laiapõhjaliselt avab, on minu jaoks väga võõrad ning vastuvõetamatud. Aga see on lihtsalt maailmavaateline küsimus...

Sellest tingituna ei ole ma väga kindel, kas mulle see raamat meeldis või mitte. Lugemismaterjalina polnud väga vigagi, kui ütleksin, et pärast esmase emotsiooni lahtumist ma hiljem kellelegi raamatut soovitades esimeste hulgas sellele ei mõtleks.

R. Roost "Mis sul viga on?"

Tegelikult ma ei oleks ise seda raamatut valinud, aga Tallinna keskraamatukogul on uus ja huvitav kampaania ja konkreetne raamat on ka antud nimekirjas sees. Seega sõbrantsilt lugemissoovitust lunides arvas ta, et ma võiksin ka lugemisprogrammist osa võtta ning ütles, et seekonkreetne raamat on tegelikult päris hea. Keerutasin raamatut nii- ja naapidi käes ning otsustasin lõpuks ikkagi proovida, sest olgem ausad - paks see pole, tekst meeletult tihe ka mitte ja paar lõiku, millest kiiruga silmad üle lasin, olid kaunis intrigeerivad.

Raamat on (nagu sissejuhatuski hoiatab) mõttevälgatuste kogumik. Seda võiks lausa pidada paberkandjal blogiks, kus inimene mõtiskleb erinevates teemadel ning püüab tekkinud arutluskäiku oma subjektiivsuses põhjendada. Temaatika on seinast seina - haridus vs haritus, ajateenistus, retuuside kandmine, erakoolid jne. Põhimõtteliselt esitab autor igapäevanähtuste kohta oma teravmeelse arusaama, olles samas intelligentne, arrogantne ja laia silmaringiga, mis tekitab mõtteid, kuidas oleks sellise inimesega väitluses osaleda. Kuid lähtudes raamatust on mul mulje, et pigem võib minna elu-olu materdamiseks kui kiitmiseks, sest raamatu alatoon ei ole üldjoontes just positiivne. Ma ei tea, selline (elu)stiil paneb mu õlgu kehitama, sest ma ei arva, et terav ja nutikas mõistus alati boonuseks on, kuid kogu aeg ainult lahmitakse ja negatiivseid aspekte välja tuuakse.

Samuti peaksin siinjuures mainima, et tõenäoliselt see raamat mulle pikas perspektiivis meelde ei jää, sest ma olen üldjoontes neid samu mõtteid ise mõelnud, oma sõpradega arutanud ning ka erinevatest blogidest lugenud. Seega on temaatika omamoodi kodune, autori stiil nauditavalt irooniline ning terav, kuid vau-efekt ja keskne intriig oli minu jaoks puudu. Samas ütleb ju autor ka ise, et tegu on "intuiivse kirjatükiga", kuid tekib küsimus, miks on just Roosti mõtted nii erilised, et need lausa trükis tuli välja anda? Teisalt jällegi mõtlen sellele, et võibolla on selle raamatu eripäraks just mingi ühiskonna grupi arusaamade selge ja ühene väljendamine kõneisiku kaudu? Sest (kipun ennast küll kordama), aga nii erilised ja šokeerivad need mõtted nüüd ka ei olnud...

Seega soovitan lugeda, kui tahate oma õhtupoolikut veidi teravama mõttekäiguga vürtsitada, kuid midagi põhjapanevat ei maksa vast oodata.

J. Nesbo "Vereteemandid" & "Lumememm"

Jo Nesbo (vabandage, aga ma ei viitsi kogu aeg seda õiget tähte otsida, seega peate leppima minu laiskusest tingitud kirjaoskamatusega) nimi on erinevatest raamatu-teemalistest kõnelustest juba omajagu läbi käinud. Siit ja sealt olen kuulnud soovitusi "Lumememme" lugeda, sest see pidi olem väidetavalt jube hea ja muudab minu arusaama lumememmedest. Ja mul tekkis juba hasart, et mis värk on? Aga Nesbo oli terves Tallinnas välja laenutatud - see on juba märk, et miskit on teoksil... Aga ühel kaunil päeval saatis mind õnn. Lausa kaks korda! :)

Nesbo raamatute peategelaseks on veidi isemoodi mõtlemisega politseinik Harry Hole, kellel on ränk joomiseprobleem. Sõnastagem seda siiski veidi ümber - tegu on padujoodikuga, kellel juhtub olema harukordne anne lahendada väga raskeid mõrvajuhtumeid. Kui nüüd ajalises järjestuses võtta, siis "Vereteemandid" eelneb "Lumememmele", kusjuures loo seisukohast jäävad mõned romaanid isegi nende vahele, seega terviklikku pilti Harry Hole'i loost te siit ei saa. Aga "Vereteemandide" keskmes on sarimõrtsukas, kes tapab noori naisi, kuid jätab alati nende juurde omapärase punase tähekujulise vääriskivi. Hole, kes on sellel hetkel väga haledalt ja sügavalt tsüklisse kukkunud, peab kiiresti kaineks saama, seda enam, et tema vallandamine politseist on ainult ühe vea küsimus. Vürtsi lisab mängule ka see, et tema kolleeg (ja inimene, kelle kohta Hole on mõnda aega komprat kogunud) Tom Waaler teeb talle omapärase pakkumise, mis tundub olevat ühtaegu Hole'i ainuke võimalus vee peal püsida, kuid teisalt jällegi vett nii sogaseks ajav, et ühel hetkel ei saa vist isegi loo autor ise enam päris selgelt aru, kuhu tema fantaasia ta viinud on. Lugu iseenesest lõppeb huvitava twistiga, mistap lugemine oli päris meeldiv. AGA minu arvates jäi see oluliselt "Lumememmele" alla. Taas sarimõrtsukas (kes seekord tapab naisi, kes on mehi petavad), taas üldjoontes samad tegelased, kuid kogu raamatu olustik oli hoopis teine - süngem, isiklikum ja intensiivsem. Seda enam, et Hole on kaine ning võitleb igapäevaselt oma alkoholismiga. Samuti tõmmatakse tugevamini mängu Harry Hole'i lähedased (eluarmastus Rakel ja tolle poeg Oleg) ning taas tuuakse mängu omapärane kõrvalliin, mis vett ikka korralikult sogaseks ajab. Ja selline süütu asi nagu lumememm, on minu jaoks tõepoolest veidi rikutud.

Olgu, täna ma vist ei suuda oma tavapärast rutiini (raamatu leidmine-sisukokkuvõte-analüüs) järgida, kuid ma siiski püüan veidi tegelaste motiive analüüsida. Harry Hole'i näol on kindlasti tegemist ühe omapäraseima karakteriga krimikirjandusemaastikul - veidi bad boy, kergelt on tunda metsiku lääne hõngu ning siiski on mehel ka nõrkus oma naise suhtes, sest see, kuidas Hole aegajalt Rakeli kirjeldab ei ole imal, vaid lihtsalt mehelik. Või siis olen ma lihtsalt pehmo... Kohati kujutasin teda lausa ette Clint Eastwoodi põhjamaise teisikuna. Aga ka teised karakterid mõlemas raamatus on väga hästi väljamängitud, mistõttu nende koosmõjul muutuvad mõlemad lood väga elusaks ning lugemise asemel lihtsalt ahmid seda sisse.

"Lumememme" juures on keskseks teemaks petmine, mis mind veidi mõtlema pani. See on huvitav, kuidas inimesed petmist näevad. Eriti lähisuhetes. Ma ise olen avastanud, et ma olen selles osas üsna tolerantne, kuid on ka inimesi, kes peavad ka pisimat pilguheitmist petmiseks. Kumb on hullem, sellele ma ei oska vastata, sest ühest küljest oled ju nagu teise lükata-tõugata, kuid samas teiselt poolt oled justkui kontrollifriik ja omandihull naissaatan. Samas ütles üks tegelasi vägagi kuldsed sõnad: "Keegi ei suuda lahkuda selle juurest, kellega on hea seks." Iseenesest huvitav kontseptsioon, kuid midagi minus hakkab vastu sellele, et me oleme ainult seksile orienteeritud elusolendid. Okei, ürgsed tungid ja vajadused peab mingil määral paika, kuid tsiviliseeritumal tasemel tahaks siiski seksi juurde ka minimaalselgi tasemel tundeid, meeldivust ja vaimset sobivust.

Teine teema, mis Harry Hole'i lugudega kaasas käib, on kindlasti alkohol. Ma ise ei ole kunagi tundnud suurt vajadust haarata pudeli järele, kui vajan meelerahu. Tõsi, päris pahedeta ma ei ole, kuid suitsetamise jätsin maha umbes 3-4 aastat tagasi, kuid sitsetamine on alkoholi ja narkoprobleemide kõrval veidi teistmoodi st see ei muuda otseselt inimese käitumist. Aga huvitav on see, et on inimesi, kes erinevatel põhjuselt leiavad endale põhjusi tõsta klaas või süstida sisse sodi, sest see toob "leevendust muremõtetele". Ma ei tea, kas need inimesed on väga julged või väga nõrgad. Aga aegajalt on mul küll mulje, et pigem lükatakse leevenduse otsimiseda nii oma probleemidega tegelemine edasi, kuniks probleeme on juba liiga palju, et üldse viitsida nendega tegeleda. Sest nagu Hole isegi tõdeb - ta näeb küll välja nagu laip, kuid juua ei taha, sest laibal pole piisavalt valus.

Aga tulles tagasi Harry Hole'i lugude juurde, siis soovitan soojalt - heal tasemel Põhjamaine krimka aitab sügisvihmast niisket novembrit kenasti taluda.

L. Kepler "Painajalik leping"

Teate, kui kaua ma seda raamatut otsisin ja taga ajasin? Selle põhjuseks on Kepleri nime kasutavate inimeste debüüdist saadud nii tugev emotsioon, et ma tahtsin ja pidin lihtsalt sellele uuele raamatule kuidagi küüned taha saama. Ja ükskord, lihtsalt niisama, raamatukogus sõbrannat külastades nägin ma silmanurgast seda ning pärast jalutasin veel jupp aega selle tellisega (kokku 450 lk ringis) oma õlakotis ringi. Tahtejõud on ikka kole asi...

Soojal suvepäeval leitakse mahajäetud paadilt noore naise surnukeha. Naine on uppunud, kuid kuidas, jääb mõistatuseks. Samal ajal leitakse riiklikul tasandil relvaäri reguleeriva ametniku Carl Palmcrona pooduna, kuid kuidas ja miks ta täpsemalt surnud on, ei ole kellelegi selge. Soome juurtega politseiuurija Joona Linna tunneb aga, et midagi on siin väga mäda ja hakkab talle omase jonnakusega asja uurima. Ilmneb, et laeval surnuna leitud neiu kohaliku inimõiguste eest võitleja Penelope õde, kuid Penelope ise on kadunud ja tõenäoliselt suuremas ohus, kui teda otsivad inimesed aru saavad. Loo arenedes saab ka aimu, et see oht on tekkinud üsna juhuslikul moel ning et tegelikult on need kaks surma omavahel väga tihedalt seotud, kuigi seda te vist juba aimasite?

See on tõepoolest tipptasemel actionromaan, kus tegevus toimub kiiresti arenedes ja intelligentsel tasemel. Mulle meeldib loo kirjutamisstiil seetõttu, et siin ei ole sellist macholikku ärplemist, vaid lugejana satud olukorda, kus sind pillutatakse meelevaldselt ühest suunast teise ja, kuigi see on ühest küljest ärritav, on see samas ka väga õrritav ja kutsub pidevalt edasi lugema. Meeldivalt mõjub ka see, et peatükid on lühikesed ja konkreetsed ilma karakterite pikemate sisemiste heietusteta, sest see laseb kogu tegevustikul kiiresti areneda ilma liigsete ripakil otsadeta. Igal asjal-tegelasel selles loos on oma eesmärk ja midagi ei ole jäetud juhuse hooleks. Teisalt jällegi pean tunnistama, et see ei pakkunud samavõrdset ootamatud ärevust, mida ma Kepleri esimest romaani lugedes tundsin. Võibolla on lugu selles, et seda ootamatuse momenti ei olnud enam?

Seega väga-väga hea kiire põnevusromaan, kuid "Hüpnotisöör" oli siiski veidi parem...