K. Shaw "Võimuhullus!"

Kuna ma olen hetkel puhkusel, siis mida võiks üks inimene detsembri lõpus oma vaba ajaga veel pihta hakata, kui jagada seda kallite ja meedivate inimestega ning meeldiva ajaviitega? Seega ma olen ma jälle lugemise lainel, sest aeg ja tahtmine on tagasi. Koduraamatukogus aga ringi vaadates ei jäänud eriti miskit silma, mis oleks öelnud "Loe mind!" Kasutasin võõrast abi hea sõbra näol, kes mulle ka selle raamatu pihku pistis. Tarisin koju ja asusin lugema, sest ka teised "Musta raamatu" sarjas ilmunud raamatud on üpris köitvad olnud.

Raamatu sisust hästi lõhidalt : see räägib erinevatest lähiajaloo diktaatoritest ning nende veidrustest. Samuti antakse iga käsitletava diktaatori kohta lühike ankeet nendega seotud jaburamatest ning olulisematest faktidest.Raamat on jaotatud alalõikudeks ning seetõttu ei ole võetud ükspulgi lahti ühte ja siis teist vaadeldavat isikut, vaid nend vaadatakse kõiki ühe pulga peal (näiteks eraldi peatükk käsitleb erinevate diktaatorite suurushullust ning teine nende naisi).

Lugesin ja lugesin huviga, sest kõrvaltvaatajale tundub see infokildude kogum siiski oma totruses koomiliselt. Sest see reaalsustaju, mille diktaatorid tõenäoliselt ära on kaotanud, on ikka midagi mõõtmatult veidrat. Siinjuures tundus näiteks Idi Amin minule kõige absurdsem tegelane. Raamatu puhul on ka positiivne see, et oli rohkem tähelepanu pööratud vähem tuntud diktaatoritele, kui meie kultuuriruumis olulistele Hitleri ja Stalini tegude kirjeldamisele. See muutis minu jaoks veidi vaatepunkti ning muutis raamatu köitvamaks. Näiteks Kim Jong Il'i röögatu pornofilmidekollektsioon,Türkmenistani presidendi uus kalender või see, et Mao juhitud kehakultuuri- ja spordikomisjon registreeris kergejõustikualana käsigranaadiviske.

Teisalt aga tiksus mul kogu aeg lugedes mõttes see, et minule kõrvaltvaatajana on see või teine fakt võibolla mingi napaka võimuhullu ekstrentriline kiiks. Kuid on inimesi, kes diktaatorite võimu all on kannatanud lihtsalt nende tujude ja soovide pärast ning paljud neid on ka oma elu selle pärast kaotanud. Kohati oli see tarbetu julmus (näiteks sunnitud kanibalism) mõistusele hoomamatu. No mida see sulle annab, et sa pakud isale süüa tema tapetud poega? Ma saan aru, et nii mõtlen mina oma Lääne naise ajuga ja erinevad kultuurid tähendavad erinevaid traditsioone, kuid kahtlen, kas erinevused selles võtmes ongi nii rikastavad. Selle pärast tunnen ma ennast üsna ebamugavalt seda raamatut kirjeldades ning rohkem midagi ei lisagi.

Raamat oli kahtlemata huvitav ning soovitan. Väga soojalt isegi.

H.S. Thompson "Hirm ja jälestus Las Vegases"

Käisime kinos ja seal näidati enne filmi algust "Rummi päeviku" trailerit - peaosas Johnny Depp, ja nagu ikka uute asjade puhul näidati seda söögi alla ja söögi peale. Seetõttu jäi film meelde ning tasus teha väikest taustauuringut, millest koorus välja Thompsoni nimi. Teine väike taustauuring ja siis selgus, et eestistatud on temalt hetkel vaid seesinane raamat. Laenutasin selle raamatu ja oma üllatuseks avastasin poole lugemise pealt, et olen näinud isegi poole silmaga selle põhjal vändatud filmi nimega "Ratastel Las Vegases". Aga tõepoolest - ainult poole silmaga söögitegemisele taustaks.

Raamatu sisust tõesti väga lühidalt: Kaks konstantses narkolaksus olevat meest, mina-tegelane ajakirjandusdoktor Raoul Duke ja tema advokaat doktor Gonzo, saavad LA-s olles ülesande minna Las Vegasesse. Selleks soetavad nad endale nibin-nabin pool-legaalsetel meetoditel auto, suurel hulgal erinevaid narkootilisi aineid ning alkot ja põrutavadki Las Vegasesse. Seal teevad nad igasuguseid trikke ja tükke, saadetuna pidevast narkotripist ja alkouimast, ning raamat lõppeb sellega, et Las Vegas jäetakse oma seljataha, sest trikke ja tükke on veidi liiga palju kogunenud.

Mis mulje jäi? Tegelikult oli see üsna köitvalt kirjutatud raamat ja stilistiliselt ma teosele miskit ette ei heidagi - jutt jooksis tempokalt, tekst oli parajalt absurdne ning olukordad piisavalt jaburad. Kuid mingil hetkel hakkasin ma mõtlema sellele, et miks nad seda kõike teevad? Jah, ma saan aru, et raamatus on peategelaste sihiks kurikuulus ameerika unelm, kuid mis see on. Kuidagi jäi see suurem pilt minu jaoks tabamatuks, kui see suurem pilt üldse oli olemas - sest minu taustauuring Thomsponi isiku kohta tõi välja tema enda ainete sõltuvuse kuni elu lõpuni. Nagu Raoul Duke ise ütleb kõrbes peale võetud hääletajale "See on jumala tõsi". See vist ongi, kui nad ise seda täiesti siiralt usuvad, ja kas siis pole tarbetu ajada taga seda ideed, kui selleks ilmselgelt polegi alati tarvidust. Lihtsalt loe ja naudi seda, mida inimaju piisaval kogusel hallukaid tekitavate tablettidega välja suudab mõelda. Mis on aga hea - tekst polnud nii pikk, et oleks ajudele käima hakanud. Sest oleks tekst olnud ütleme 300 leheline jurakas, siis ma nii seda teksti nautinud ei oleks.

Kuna see on Thompsoni esimene eestistamine ning ka tõlkija ütleb oma lõppsõnas, et selliseid raamatuid on raske tõlkida tingituna sellest eripärasest slängist, mis antud ampluaaga kaasas käib, siis tuleb öelda, et tõlkega on vaeva nähtud. See on ääretult sümpaatne ning teksti lugedes jäi see ka silma. Ei olnud kohmakaid eesti keelseid vasteid otsitud ega mängitud liiga eesti keskse vaatevinkliga. Samuti tundus, et antud raamatu puhul oli tegu nö tribuudiga autorile - arvestades järelsõna pikkust ja põhjalikkust, mis avas veidi paremini Thompsoni isikut minusugusele võhikule. Seegi lisab boonuspunkte tõlkjaile.

Kokkuvõtteks ütlen, et oli vahelduseks päris hea lugemine, kuid oleks veidi pikem olnud, siis tuleks kriitika soolasem. Soovitan lugeda, kui meeldib ekstsrentriline kirjutamisstiil, kus lugeja ei soovi teada seda, miks tellitakse hotelli kilode viisi greipe või miks on vaja minna (tõenäoliselt väljamõeldud) missioonile Las Vegasesse.

E. M. Remarque "Must obelisk"

Remarque on üks neid kirjanikke, kes mind gümnaasiumi ajal täiesti pahviks lõi. Meil ei olnud kohustuslikus korras vaja lugeda "Läänerindel muutusteta", vaid anti valida ja mina sain toona täieliku elamuse tema teosest "Aeg antud elada, aeg antud surra". Hilisem tutvus seesinase "Läänerindel muutusteta" (EDIT 30.12 "Läänerindel muutuseta" siiski) ning "Triumfikaarega" on minu kogemust kinnitanud, et Remaque' lugemise juures ei anna väga mööda panna. "Must obelisk" aga oli mul kodus riiulis ja kui ma üks nädalavahetus kodus igavlesin ja püüdsin kuidagigi aega surnuks lüüa, siis hakkasin seda vaikselt piiluma.

Lõhidalt siis sisust. Minategelane Ludwig on endine õpetaja ja I maailmasõja veteran, kes töötab Saksa väikelinnas hauakivide valmistamise asutuses oma sõbra Georgi juures. Asja muudab veidi jaburaks tohutu inflatsioon, mille kohaselt pole hommikul saadud palk õhtuks enam tuhkagi väärt. Mina tegelane on üsna dändilik karakter, kelle on armuseiklusi, kes on isehakanud poeet ning kes armastab elu kogu selle ahastama panevas ning samas humoorikas võtmes keerates kohati ka vinti talumatuseni üle. Sellest tulenevalt on raamatus nii ääretult naljakaid hetki kui ka sügavalt traagilisi ning sügavaid momente. Samas kujutan ma ette, et reaalses elus ajaks selline inimene mind tohutult närvi.

Remarque idee selle raamatu taga on mul selge - ta on püüdnud luua sellist kergemeelsuse taga paistvat sügavat keerukust. Sellepärast vahelduvad kerglased linnaelustseenid rusuvate hullumaja ja pühakojas toimuvate vestlustega. Samas jäi mulje, et mina-tegelase mõttekäiku jälgides on  kõik kunstlik - tema emotsioonid, teeseldus kuraasikus ning kohati ka suhtlemine teistega. See kõik on kuidagi jube pinnapealne ning tühi. Ja siin jääb segaseks see, kas see on taotluslik või lihtsalt juhtus seekord nii. Samuti on mul tunne, et see romaan oli väga ebaühtlaselt kirjutatud - oli hetki, mis mind köitsid, kuid teiste asjade puhul mõtlesin ma, et milleks see. Eriti just eelpool mainitud hullumaja kohad ja arutelud Isabellaga. See ei sobinud, see ei haakunud üldse kogu selle muu olnuga ning mõjus kogu raamatu sünergiat arvestades kohatult.
Aga oli ka väga lahedaid hetki - näiteks kaklusstseen natsidega ning mina-tegelase püüdlus tõrjuda naabrimeest veltveebel Knopf'i tema purjutamisel jälle aias seisva hauatähise (musta obeliski) peale kusemast. Iseenesest on see ju ka veidi sümboolne - vana põhjakäinud sõjamees kusemas peale nende inimeste mälestusmärgile, kes elasid sõja ül, kuid kes sellest tingituna elavad lausa absurdsetes oludes. Eriti šeff oli aga minu arust see hetk, mida ma arvan, et peaksid lugema kõik need, kes kiidavad taga nõukogude aega - 1992. aasta raamatu versioonis on see teises raamatus lehekülgedel 79-81.

See ei olnud minu arvates Remarque parim asi, kuid see oli siiski huvitav lugemine. Ebaühtlane, kuid intrigeeriv. Samas ei anna see Remarque tõelisest tasemest aimu ningh selle pärast soovitan esmalt tutvuda eelpool mainitud raamatutega.

B. Anderberg "Amorina"

Kõigepealt pean andma edasi oma siirad vabandused - kuna minu isiklik elu on nii põnevaks ja mitmekülgseks osutunud, siis pole mul lihtsalt olnud aega ega energiat lugeda. Lugemine vastu tahtmist on üks hullemaid vaimuvägistamisi, mida ma tean ja seega püüdsin vaikselt ja tasakesi jõuda sinna maale, et mingi hetk see juhtub. Seesinane raamat seisis kaua poolikuna mu öölaual ning valiku puhul osutus oluliseks kriteeriumiks see, et tegu on "Põhjamaade romaani" sarja kuuluva teosega. Vahel võtsin ta kätte ja lugesin peatüki.paar. Siis seisis ta edasi. Siis oli ta rongis mu seltsiliseks, kuniks ta oma koha kotis leidis ja mina aknast välja vahtides omi mõtteid mõtlesin. Eile rongiga sõites aga avastasin endalegi üllatuseks, et olen selle läbi lugenud.

"Amorina" räägib ühe perekonna loo kaunis ootamatust vaatepunktist - nimelt armastuse vaatepunktist. Anderberg räägib mitmeid erinevaid lugusid, kus erinevad tegelased mõjutavad oma tegevusega iga järgmist etappi.  Loo keskmes on Amorina ehk kõikide üksikute lugude naistegelased, kes panevad mehi tegema kummalisi asju - minema uuele mandrile, valima oma ideaalide ja isikliku õnne vahel, jätma maha perekonna jne. Amorinad (olgu nende loonimedeks siis Amorina, Amanda, Jacobea või Ramona) on nagu naiste olemuse võrdkuju - veidi tujukad, kuid truud, igatsevad ja romantilised, kuid vahel absurdsuseni praktilised, jonnakad, mõistmatud ja naiivsed. Selles raamatu naised on just sellised müstilised olendid, nagu mehed neid näevad. Selles loos ei ole ühtegi kindlat tegelaskuju, kelle järgi ennast seada, sest on palju üksikuid omavahel servadest kokkupuutuvaid elulookatkeid, mis on omas võtmes vaadeldavad kui täiesti iseseisvad jutud. Seega pole see raamat romaan, see on kokkupõimunud jutustuste kogumik.

Mind täiesti vaimustab Anderbergi oskus jutustada. Kui te olete kunagi kuulnud Piret Pääri mõnda muinasjuttu vestmas, siis Andergberg suudab sama köitvalt enda kirjutamisega lummata, kui Päär oma rääkimisega. Selles on midagi ürgset ja vaimustavat, sest see on nii loomulik lihtsalt. Selles puudub justkui selline kunstlik alatoon, vaid pigem kumab selles loomulikku oskust teha pealtnäha tavapärane asi elamuseks. Minu jaoks oli vee väga ootamatu, kuid veetlev kogemus. Samuti arvestades fakti, et ma lugesin seda raamatut ikka väga pikka aega, siis et see oli nii pika aja vältel jätkuvalt köitev on väga kõnekas fakt.

Mis jäi meelde? Amorina kui tegelaskuju tabamatus ning enesetapp, Fredriku ja Jacobea ema pidev vastasseis, Andersi kokkukutsutud istumine koos paavsti, Bomani, Baphometi, Kuradi ja paavstiga. Meeliköitvaid hetki oli palju. Mis ei meeldinud? Kohati olid lood väga laiade pistetega traageldatud, sest see viis mõtte ikka väga kaugele, kuid teisalt oleks võibolla vastupidine taktika raamatu eripära ära võtnud. Raamatu puhul tekkis mul mulje, et seda lugu räägib mulle natuke riukalik vanamees, kellel silm kelmikalt sädeleb ja kes kohati meeleheitlikult püüab säilitada tõsist nägu, samas ise täiesti veendunud olles, et ta räägib puhast tõtt. Lihtsalt irvitades maailma absurdsuse üle

Nautisin ja soovitan.

R. Alison "Mõte sinust"

Ma tegelikult nägin seda raamatut juba ammu, aga see tundus kuidagi liiga teisest ooperist minu jaoks. Aga kui tuli puhkus, siis ma ta ka uitmõtte ajel koju viisin ja sain nüüd siis ka lõpuks läbi. Tõsiselt, mingi aeg jäi selle raamatu lugemine minu jaoks toppama, sest vahepeal tuli ju "Kõrbeoda" läbi lugeda.

Alisoni lugu räägib Teise maailmasõja ajal Yorkshire'sse asuvasse häärberisse loodud Londonist evakueeritud lastekoolist ning raamatu kõik tegelased on sellega ühel või teisel moel seotud. Raamatul on mitu tegevusliini, mis lõppkokkuvõttes väga tugevalt kokku põimuvad. Ühelt poolt räägib autor häärberi omanike, abielupaari Thomas ja Elizabethi, õnnetust abielust ning selle veel traagilisemast lõpust. Teiselt poolt aga jutustatakse Anna Sandsi, väikese Londonist pärit tüdruku, elust Ashtonite loodud koolis ning tema Londonisse jäänud ema taasavastatud vabadusest.

See raamat räägib tõepoolest armastusest, nagu ka kaanel olev sisututvustus lubab. aga see pole selline imal-lääge naisteka versioon, vaid pigem jätab siira mulje. Võibolla ma alguses olingi selle raamatu suhtes pisut ettevaatlik sisututvustuse pärast, kuid tegelikult oli see üsna kaunis ja kurb lugu armastusest. Ja seda lugedes sain ma enda jaoks kinnitust, et armastus on siiski kahe teraga mõõk - ühelt poolt on seda kogeda tõepoolest ülim, kuid teisalt selle kaotamine võib terveid elulugusid muuta. Ning samuti kippusin ma pärast arutlema selle üle, et kas mina oleksin nõus nii suure armastusega, et ma iseennast sellesse ära kaotaksin, nagu juhtus Thomase ja noore õpetajanna Ruthi vahel. Teisalt kippusin ennast siis samastama Anna Sandsiga, kes täiskasvanuna tunneb teravalt seda, et ta on oma abikaasa armastamisel läbikukkunud ning ei mõista tegelikult, miks. Miks me tunneme tegelikult kohustust kedagi armastada? Kas see peabki olema üks osa inimloomusest, et sa tunned kusagil kellegi jaoks vähekenegi õrnemaid tundeid? tunnete virrvarr versus meelerahu?

Selle raamatu puhul aga tajusin ma kohati, et see sisu ei haaku minuga 100%. Miskit oli seal mööda, mida ma hetkel täpselt ei suuda määratleda. Võibolla oli see selline kauge ja unelev stiil, võibolla loo sisu, kuid mingil piiril ma ei suutnud seda raamatut täiesti omaks võtta. Teisalt ei saa ma eitada, et autoril on huvitav kirjutamisstiil, mis ei kaldu äärmustesse st näiteks Roberta hukkumise asjaolusid on kirjeldatud üsna lühidalt, kuid need annavad olukorra traagikat seda ehedamalt edasi.

Seega oli nauditav, kuid midagi selles raamatust ei haakunud päriselt minuga. Seega ma ei tunne ennast päris kindlalt seda teistele soovitamaks.

P. V. Brett "Kõrbeoda"

Järg romaanile "Maalingutega mees" ning seega minu jaoks kohustuslik. Aga selle raamatuga oli selline lugu, et see oli nagu riigisaladus, mida mul oli nii raske kätte saada. Kõik minu asjast huvitet sõbrad olid seda lugenud ja siis raamatu kellegi oma sõbrale andnud, kes selle jälle kellelegi kolmandale andsid, kuigi ma olin järjekorras esimene. Justkui nad ei tahaks, et ma seda loen. Häbi!

Brett'i Maalingutega Mehe seikluste seekordne saaga osa räägib Põhja ja Lõuna vastandamisest, mille keskmes on Arleni (so Maalingutega Mehe) kunagise verevenna , Lõunast pärit Jardiri, lugu. Raamatu esimene pool keskendubki Jardiri arenemisloole alates tema õpilase aastatest kuni tõusuni Lõunamaa valitsejaks. Raamatu teine pool aga juba verevendlusest väljakasvanud rivaalitsemisest ning mõlema mehe erinevatest arusaamadest, kuidas tuleks maa-aluste deemonitega võitlemiseks inimesi koondada. Samuti jätkatakse taimetundja Leesha ja pillimehe Rojeri loo liini ning lisatakse mängu uus tegelane - Arleniga lapsepõlves kihlatud Reena, kes raamatu lehekülgedel üsna palju peab läbi elama. Muidugi lisavad vunki juurde ka uued deemonid, kes suudavad manipuleerida inimeste tajudega ning on sellest tulenevalt kordades ohtlikumad.

Selle raamatu sisuks oligi minu jaoks peamiselt Põhja ja Lõuna vastandamine, mis on autoril väga inimlikult lahendatud erinevate uskumuste tasandil. Polegi nii erinev meie praegusest elust ja maailmast, kus lääne inimesed on oma vaadetelt võibolla vabameelsemad, kuid islami ja hinduismi järgijad on väga kinni oma traditsioonilistes reeglites, mugandades neid praeguses kiirelt muutuvas maailmas vastavalt sellele, kuidas olukord nõuab. See on minu jaoks see igipõline olukorra dramaatika, kus ühest küljest on edasiliikumine vajalik, kuid teisalt muudab ühiskondlik jäik reeglistik elamise lihtsamaks. Mida valida ja mis on õige?

Teose sisulise poole pealt veel nii paljukest, et kõik need mu sõbrad, kes raamatut mu eest hoolega varjasid, ütlesid, et see on vägivaldsem ja jõledam kui antud saaga esimene osa. Seda ma lugedes küll ei tajunud. Pigem võtsin ma seda kui loo loomulikku arengut - kui esimeses osas oli kesksel kohal Arleni, Leesha ja Rojeni kasvamine, siis selles raamatus on nad juba täiskasvanud. Ja täiskasvanute "mängud" on tihti julmemad kui lastel. Noh, mingi nurga pealt kindlasti, lubage mulle seda väikest naiivsust inimsuhete seisukohalt.

Raamatust endast nii palju, et köidet ennast nähes mõtlesin ma siiralt sellele, et miks jälle tellis. Fantaasiakirjanduse puhul tundub, et need saavadki ainult mingid suured tellised olla ning rakendub reegel - järgmine on paksem kui eelmine. See aga omakorda tekitab minus küsimusi teksti kvaliteedis. "Kõrbeoda" oli hea lugemine, kuid samas ei ületanud ta oma sisult või teravuselt sarja esimest raamatut. Sellest oli tuline kahju. Aga samas oli raamat nii paks, et selle juures jõudis igasuguseid mõtteid mõlgutada ning sellest tulenevalt kiitus tõlkjale ja toimetajale - ma pole ammu lugenud nii hea kvaliteediga tõlkeraamatut, kus kirjavead lugemist ei seganud ning lausete ehitus loosse süvenemist ei häirinud.

Seega oli head ja oli halba. Kui "Maalingutega mees" meeldis, siis on "Kõrbeoda" kindlasti kohustuslik. Ja nii ongi...

A. Finn "Koletu" / S. McLeod "Vere magus kutse"

Pärast Videvikku tuleb igasugust romantiseeritud koletiselugusid välja nagu seeni pärast vihma ning varem-hiljem ikka loed mõne läbi. Ja sellest pole midagi - vahelduseks millegi jabura lugemine aitab pea selge hoida. Näiteks nagu pärast Kubricu filmi mõne "Politseiakadeemia" vaatamine. Elus peab ju kuidagi tasakaalu olema. Ja ma siin märgin ka ära tähelepaneku, et kodus sujub lugemine mul kordades lobedamalt kui suures linnas.

Romaanis "Koletu" keerleb lugu selle ümber, et noor ja ennasttäis eliitkooli kasvandik nimega Kyle vihastab oma lolli naljaga välja nõia, kes paneb talle peale kahe aastase needuse. Needusega muutub nimetet noormees koletiseks ning ta peab ahe aasta jooksul leidma oma elu armastuse. Ta proovib helloweeni aega suhete soojenemiseks, siis interneti, kuid siis meenub talle vaene ja nohiklik tüdruk koolist, kelle narkarist isa siis neiu poisile nö "seltsidaamiks" muudab. Tekiba armastus ja häppy end. A. Finni "Koletu" on kahjuks täpselt see, mida kaanelgi lubatakse - "Kaunitar ja koletis" tänapäeva New Yorgis. Aga seda kuidagi eriti naivistlikus võtmes ning nii läbinähtav, et ma ei oska isegi seisukohta võtta. Oleksin ma 15-16, siis ütleks see raamat mulle vast palju, kuid praegu... See oli liiga lääge isegi muinasjutu jaoks.

Pigem täidab seda tühimikku McLeod'i "Vere magus lõhn". Genny on keerulise minevikuga sidhe haldjas, kes töötab nõidade juures loitsude leidja ja hävitajana. Elu on ilus, kuniks ühe kohaliku vampiirikuulsuse vereori tapetakse ning millegi pärast tahetakse just Ginny't asja uurima. Oma rolli võib siin mängida ka see, et haldjate veri on palju parem kui tavainimeste oma ning vampiirid on selle nimel valmis kõigeks. Ginny jaoks muudab asja keeruliseks ka see, et tal on raskekujuline V3 haigus ehk teda on juba ammu niisuguse hulga vampiirimürgiga nakatatud, et ta on vaid ühe sammu kaugusel vampiiriks muutumisel. Mõrvaga on segadus juba tekitatud ning Ginny hakkab hoolimata ennast ähvardavast ohus vajadusest tihedamini vampiiride kõrgklassiga lävima. Saite kõigest kenasti aru? Minul kippus küll vähe segaseks. Ausalt öeldes polnud raamatu ideel ja sisul vigagi - päris põnev lugemine oli. Oli veidi põnevust, seksi, väheke pinget, müstikat jne. Kõike, mida selliselt raamatult tahta ning veidi ekstsentrilisem kui "Vampiiritapja Buffy" esimesed hooajad. Aga keeruline oli esitatavas inforägastikus orienteeruda, eriti, kui teavet lugeja jaoks lahti ei seletata. Näiteks V3 olemus või kuidas muundumine täpselt toimub jne. Mul tekkis kohati kordades rohkem küsimusi, kuid vastuste asemel liikus sündmustik sellise kiirusega edasi, nagu loeksin ma filmi ümberjutustust.

Seega veidi muud kirjandust oma tarbeks. "Koletist" ma täiskasvanuile üldse ei soovitaks, kuid "Vere magus lõhn" oli intrigeeriv, kuid kohati liigagi tempokalt arenev tore (tõenäoliselt naistele mõeldud) vampiirilugu. Seega, kui sulle meeldis "Videvik", siis on McLeod tiba teravama versiooniga lagedale tulnud.