Saturday, November 27, 2010

R. Doyle "Paddy Clarke hahahaa"


"Punase raamatu" sarjast ilmunud Bookeri preemia raamat. Mis ma oskan valiku põhjuseks öelda? Nimi oli köitev. Ja ma tahan näha inimest, kes ei ole elus vähemalt ühte raamatut valinud kaane järgi! Aga oli üks köitvamaid ilukirjanduse asju viimasel ajal. Ja kuigi taas kord on asjal mitu kihti, on see raamat loetav ka tegelikult nii, et ei eelda sügavat mentaalset kohalolu.

Raamat on kokku pandud peategelase, Paddy Clarke, lühikestest lapsepõlve episoodidest. Väga lihtsad ja konkreetsed mälestused ja kirjeldatud nii, nagu neid meenutaks 10-aastane. ja see loobki selle ausa ja vahetu fooni, sest sellised pikad eluloolised kirjeldused oleksid antud juhul mõjunud kuidagi võltsilt ja pingutatult. Näiteks kirjeldab Paddy erinevaid asju, mida nad mingil päeval tegid, kuidas oma kambas tuli ennast maksma panna, milline oli koolis õpetaja, mida isa tegi pärast tööd, kuidas lõhnab ema. Ja alati pole need asjad healapselikud: venna sunnitud bensiinikapsli alla neelamine või rottide tapmine ei käi tänapäeva ühiskonnas enam eetiliselt korrektse käitumise alla. See ei ole enam inimlik, ma mõistan, kuid teisalt - kas me pole oma ülimalt ratsionaalses humanismis muutunud liiga hellikuks igasuguste "pahade" asjade suhtes? Ühesõnaga - väga lihtsad asjad ja läbi lapse silmade.

Raamatu teine tasand käsitleb aga üksikumaid, kuid sügavamaid teemasid: ema-isa lahkuminekuga tipnevat kodust sisekliimat ja kuidas laps seda näeb, kuidas tegelikult on sotsiaalne omaksvõtmine alati oluline ning kuivõrd lähedased on tegelikut mõisted (venna)armastus ja (venna)viha. Näiteks isa-ema suhete parandamisel näeb Paddy oma kohustust asju parandada, mõistmata, et tegelikult on ta võimetu. Ta istub ööde kaupa üleval, et valvata ema-isa und kirjeldades elavalt seda, kuidas ta kuulab pärast magama saatmist nende järjekordset tüli, kuidas trepp kääksub,kui nad magamistuppa läheb, kuidas nad hingavad. Samuti kirjeldab ta seda, kuidas ta üleval püsib - lüües pead vastu voodipeatsit, käib ennast vannitoas külma veega kastmas jne. Ja ometigi ei saa ta päris täpselt aru, miks ta nii võimetu on. Paratamatult tunned lapsele kaasa, aga teisalt jällegi mõistad, et see on üks elu paratamatusi.

Kõige sügavama tasandil aga räägib see raamat minu jaoks sellest, kuida laps peab juba maast madalast oskama tegelikult kohaneda. Terve see loodud keskkond, milles Paddy tegutses (olgu selleks kodu, kool või siis kasvõi väikelinn, milles ta elas) on pidevas muutumises. Ja alati ei pruugi me nõustuda nende muutustega, kuid me peame õppima nendega kohanema. Isegi, kui see tundub ebaõiglane või üüratult raske.


Väga lihtne raamat. Mõnusalt kirjutatud ja kiirelt liikuv. Seda raamatut oli kurb käest ära panna.
Väga soojade soovitustega,
Kiiks

Tuesday, November 23, 2010

C. Ginzburg "Juust ja vaglad: Ühe 16. sajandi möldri maailm"


Ei ole seekord ilukirjandus, vaid sarja "Ajalugu. Sotsiaalteadused" kuuluv raamat. Teos käsitleb 16. sajandil Menocchio nimelise Itaalia möldri inkvisitsiooni ülekuulamiste protokolle ning kirjeldab äärmiselt põgusalt antud möldri elu. Tema puhul peeti kaks korda kohut - esimesel korral pealekaebamise pärast ning teine kord juba tulenevalt sellest, et ta nö "ei parandanud ennast". Teine kord tõi talle ka kirikuteglaste poolt määratud surmaotsuse. Ja ma usun, et kõik saavad aru, et kui juttu on inkvisitsioonist, siis on kõne all usu küsimused. Peamiselt analüüsib Ginzburg seda protokollides väljendatud sõnadebatti inkvisaatori ja möldri vahel. On ilmselge, et need kaks maailma on omavahel väga erinevad ja, tulenevalt mõnevõrra võimust, on inkvisiitori maailm see, mis on "õige" st mille poole peaks püüdlema.


Ei saa öelda, et Menocchio oleks rumal - ta oskab lugeda, formuleerib oma mõtteid väga konkreetselt ning, hoolimata sellest, et tal pole saanud inkvisiitorite kõrval väitluskunsti õpetust, suudab ta tulenevalt oma talupoeglikust pragmatismist lähtudes ka enam-vähem enda seisukohti põhjendada. On aga selge, et ta jääb alla sellele vastase võimule. Põhjuseid on mitmeid, kuid minu jaoks oluliseim aga see, et Menochhio on liiga pragmaatiline, et uskuda pimesi katoliku usu dogmasid. Näiteks ei mahu talle pähe Neitsi Maarja kontseptsioon või piibellik arusaam maailma loomisest. Ka raamatu pealkiri "Juust ja vaglad" tegelikult viitab maailma tajumise erinevustele usu- ja tavainimeste puhul, sest Menocchio tajub maailma kui juustu ning leiab, et inimesed on justkui vaglad, kes sündisid sellest juustusest maamassist. Ta argumenteerib oma vastuseid ning mõtteid minu arvates äärmiselt loogiliselt ning tänapäeva ühiskonnas oleks Menocchio tõenäoliselt üsnagi erudeeritud mees. Aga ajastu omapära oli tema vastu - vastureformatsiooni raames ei saanud kirik endale selliseid inimesi lubada ning seega tuli neid karistada.


Minu jaoks oli huvitav, et vastandades tolle aja kohta kõrgelt haritud inkvisiitoreid, kes on omaks võtnud ühiskondlikud ja kiriklikud normid, jäävad minu silmis hätta iseharitud ja loogiliselt mõtleva möldri maailma muutmisega. Ja ma saan aru, et mina oma 21. sajandi inimese maailma vaatega mõistan Menocchio seisukohti võibolla selgemalt ning vaatan inkvisiitorite tegevust võibolla kaugelt ja mõnevõrra kriitilisemalt, kui see kohane oleks. Teos on ka huvitav just selle Ginzburgiliku lähenemise poolest ehk uurides nö mikromaailma ehk ühe inimese kohta käivaid dokumente, saab tegelikult väga selgeks ka antud maailmaga seonduvad ühiskondlikud protsessid. Ja ma leian, et just selles ongi asja võlu - uurida konkreetselt Menocchio suhet selle usumaailmaga, mida katoliku kirik 16. sajandil Itaalias pakkus.


Hea raamat. Intrigeeriv. Soovitan.
Siiralt teie,
Kiiks

Sunday, November 21, 2010

K. Mann "Mefisto: romaan ühest karjäärist"


Kirjastuse TEA raamatu "50 klassikut: 20. sajandi romaanid" põhjal on see üks olulisemaid sajandi romaane. Teose fenomen seisneb minu arust selles, et ei saa selgelt aru, kas see on kirjaniku väljamõeldis või tema kättemaks näitlejale Gustaf Gründgensile. Kuigi romaan ilmus 1966, siis sellele järgnenud kohtuistungid lubasid selle avaldada alles 1980ndatel.

Teos räägib näitlejast Hendrik Höfgen'ist, kes liigub 1930ndate Saksamaal järjest suurema tuntuse poole ning tema karjääri tipp jääb II maailmasõja raamidesse. Selle käigus on teose keskseks punktiks kogu aeg karjäär. Isegi oma abielusid ja kooselusid sõlmib Höfgen lähtudes sellest, mis moodi see paistab välja, ning leiab ka, et tema ristinimi Hanz pole piisavalt "näitlejapärane". Ta on terve romaani vältel väga teadlik oma imagost, kuid teisalt on selge, et ta ei suuda mitte kõiki oma 24/7 kestva näitemänguga eksitada. Höfgen on kogu oma tegevuse käigus suhteliselt külmalt kalkuleeriv ja sihipärane ning tema eesmärke aitab täita tema šarmantne isik ja hea välimus. Nagu ütles üks tema naise Barbara sõber "Ta valetab kogu aja ja ta ei valeta mitte iialgi. Tema vale on tema tõde."

Teose kurbloolisus seisneb aga selles, et karjääriredelil tõusta, peab Höfgen eraelulises mõttes pidevalt järjest madalamale langema ning lõppkokkuvõttes ennast ikkagi võimule maha müüma. Tema karjäär ei ole teenitud, vaid see on teda soosivate võimukandjate abiga hangitud ebakindel ja odav populaarsus. Aga mul on mulje, et see teda ei morjendanud. Sest oma olemuselt ei olnud ta näitleja selle traditsioonilises mõttes st keegi, kes oma olemuselt on kultuuri hoidja, tekitaja ja kaitsja, vaid ta oli pigem ärimees ja kaubaks oli tema ise. Näiteks, kui toimus esimene kultuurisenati koosolek, mille juht Höfgen oli, siis ilmnes, et "kultuur kujutas ennast teemat, mis enamikule senaatoritest oli väga võõras." Ja kui ta teose lõpus saab aru, et Halmeti roll on tema jaoks siiski liiga kõrge ja kättesaamatu, kuigi publik selle hästi omaks võtab, tundub see olevat tema jaoks tõsine löök. Sest siis on ainuke kord, kui ta näitlejana läbi kukub.

Mis raamatu puhul häiris, oli see pidev fašismi ja kommunismi vastandamine. Kui teos oleks eesti keeles välja antud ütleme kusagil 90ndate keskel, siis oleks see tundunud algupärasem. Kuid kuna raamatu trükk jääb 1986. aasta kanti, siis mõjus see kerge propagandistliku ajupesuna. Mina ei näe kummaski (so kommunismis ega fašismis) eriti midagi head, aga see on juba hoopis teine teema.

Ütleksin, et oli huvitav lugemine, kuigi kohati liiga metafooride ja peidetud nüanside taga. Mõtlema panev raamat, mille puhul ma püüdsin ka enda jaoks selgeks teha, kuivõrd tänapäeval see enesemüümine kultuuritegelaste hulgas rolli mängib. Vaadates meediat, siis tundub, et vägagi...

Siiralt teie,
Kiiks

Monday, November 15, 2010

J. Kerouac „Teel“


Minu suhe selle raamatuga algas siis, kui mul oli oma seitse-kaheksa aastat tagasi suur Sauteri vaimustus peal. Ma olen mitu korda proovinud seda läbi lugeda, kuid pole tegelikult kunagi otsa peale saanud. Võtsin siis nüüd kätte ja lugesin läbi. Meeleolu oli pärast lõpetamist „oli nagu midagi, aga samas polnud ka…“.

Lühidalt öeldes on tegu biitromaaniga reisimisest. Tee kui selline ongi selle raamatu üks peategelasi – kas siis oma abstraktses reisina või otseses mõttes asfaldina. Minu jaoks veidike sihitu eesmärgiga teos, mille võlu jääb minu jaoks kaugeks. Raamatu peategelaste eesmärgiks ei ole mitte jõuda sihtpunkti, vaid olla teel teadmata seda, mis ootab ees. Võib-olla olid nad kaudses mõttes selle ootuse ja teadmatuse sõltlased, kellele kusagile kohale jõudmine oli tihti liiga suureks pettumuseks, et pidi edasi liikuma, et saaks uuesti ja uuesti ja uuesti seda ootusärevust ning teadmatust kogeda. Ja kuigi öeldakse, et vahel on teel olemine olulisem kui kohale jõudmine, ei saaks ma öelda, et selles loos oleksid tegelased aja jooksul mingisuguse katarsiseni jõudnud. Seega jään oma seisukoha juurde. Samuti räägitakse selle raamatu puhul pidevalt sellest elutüdimusest ja - ekstaasist. Ausalt öeldes, jäi see mulle kahe silma vahele. Muidugi, tegelikus elus ongi inimesed oma olemuselt üldiselt heitlikud, kuid ma ei arva, et ma tahaksin seda raamatust lugeda.

Mulle meeldis aga see, et raamatu tegelased olid oma olemuselt väga realistlikud, kuigi ma ei ole kindel, et ma oskan seda hetkel täpsemalt kirjeldada. Dean Moriarty, kelle ümber kogu tegevus toimub, on minu jaoks inimene, kes reaalsuses mind tohutult närvi ajaks. Selline ööliblikas, kes kogu oma personaalse ja sotsiaalse vastutuse teistele lükkab, lähtub egoistlikult ainult oma teel olemise sõltuvusest ning on üldse pehmelt öeldes üks suur ahv. Sal Paradise, loo mina-tegelane, on Dean’iga suhteliselt sarnane, kuigi tema situatsioon elus on teine – temal on elus oma peidukohad, tal on inimeste tugi ja võib-olla on ta ühiskondlikult rohkem nö „omamees“. Dean on seega jäetud mõnevõrra sellisesse metsistunud vaeslapse rolli, kes oma egotsentrilisusega peletab inimesi eemale, kuid kes teoorias teeb kõike seda, mida me ise võib-olla salajas mõtleksime, et võiks teha (kerge vihje Freud’i ID kontseptsioonile äkki?).

Mida ma tahan öelda – mul oli sellest raamatust raske vaimustuda. Ta ei olnud kõige huvitavam minu jaoks. Tõenäoliselt mängivad siin rolli põlvkondade ning kogemuste erinevused.

Siiralt teie,
Kiiks

Sunday, November 14, 2010

Lugemisaasta puhul

Sellest blogist saab minu isiklik lugemispäevik. Ma ei suuda enam meelde jätta, mida on juba loetud ja mis mitte. Seega on see minu isiklikus kasutamiseks. Samuti on siinsed mõtteavaldused täielikult minu isiklik arvamus, mistõttu palun neid mitte väga isiklikult võtta.

Sellel aastal võtsin seda lugemise asja tõsiselt - ikkagi on ju aasta selline! Tähendab - võtan siiamaani. Olen lugemismaniakk olnud. Selle tõestuseks siit teile nimekiri:

H. Kureishi "Midagi sulle ütelda"
S. King "Calla hundid"
A. McCall Smith "Scotland Street 44"
J. Austen "Mõistus ja tunded"
Zotov "Mõrvad põrgus"
A. McCall Smith "Espresso lood"
A. McCall Smith "Esimene daamide detektiiviagentuur"
J. Harris "Ruunimärgid"
"Vana-Kreeka inimene"
R. Saviano "Gomorra"
N. Hornby "Elu edetabelid"
K. Vonnegut "Tšempionite eine"
S. King "Susannah' laul"
R. Stout "Elektritool kolmele"
J. Goodwin "Maokivi"
R. Stout "Šampanja ühele"
R. Stout "Perekondlik asi"
T. Todorov "Ameerika vallutamine: Teise probleem"
A. Mularczyk "Post Mortem Katõn"
G. Duby "Guillaume le Marechal ehk maailma parim rüütel"
D. Dontsova "Piduriteta feng shui"
D. Dontsova "Peaosatäitja otsingud"
S. Gardner "Mina, Coriander"
I. Ilf ja J. Petrov "12 tooli. Kuldvasikas"
S. Larsson "Lohetätoveeringuga tüdruk"
H. W. McCromick, T. Allen, W. Young "Varjud meres"
T. Poljakova "Naismiljonär soovib tutvuda"
S. Larsson "Tüdruk, kes mängis tulega"
S. Larsson "Purustatud õhuloss"
L. Vassiljeva "Vene kroonitud peade naised 1"
L. Vassiljeva "Vene kroonitud peade naised 2"
M. Moore "Lollid valged mehed"
R. Stout "Punane laegas"
T. Pratchett "Võlukunsti värv"
R. Stout "Kuldämblikud"
L. Vassiljeva "Kremli naised"
L. Vassiljeva "Kremli lapsed"
S. King "Misery"
L. Hearn "Taeva võrk on lai"
K. Kesey "Lendas üle käopesa"
M. Saat "Lasnamäe lunastaja"
B. Volodin "Maailma raamatukogude ajalugu"
W. H. Faulkner "Hälin ja raev"
R. van Gulik "Lakksirm"
E. George "Mõrvakoolitus"
S. King "Tume torn"
D. Dontsova "Legend kolmest pärdikust"
E. George "Pääsmiseks paljudele"
J. Grisham "Klient"
E. George "Vaenlasega kõrvuti"
T. Mann "Buddebbrookid"
G. Grass "Plekktrumm"
D. Dontsova "Ruuduline sebra"
F. Kafka "Protsess"
L. Tungal "Seltsimees laps"
D. Dontsova "Kolme põrsakese dieet"
D. Dontsova "Kolmas silm-terav silm"
A. Kivirähk "Kaka ja kevad"
T. Toomet "Supersünnipäev"
D. Morrell "Roosi vennaskond"
L. Hearn "Üle ööbikupõranda"
L. Hearn "Rohuvoodi asemeks"
L. Hearn "Kuu hele valgus"
L. Hearn "Haigru kähe huige"
F. S. Fitzgerald "Suur Gatsby"
D. Coupland "X-generatsioon"
F. Sagan "Kurbus kummaline tunne. Killuke päikest jahedas vees"

Kuna aasta pole veel läbi, siis see nimekiri täieneb veel. Isiklikud märkused mõningate asjade kohta.

Palun mind mitte hukka mõista kriminullide lembuse eest. Dontsova suudab lihtsalt kogu aeg üllatada, Stout on loonud nii värvikad karakterid ning George puhul on kriminull muutunud sellised väga muhedaks elulooliseks asjaks. Lihtsalt hea ja muhe lugemine.

Järgede kohta: Nimekirjas on mitu sarja. Näiteks Kingi asjad antud nimekirjas on laias laastus kõik Tumed Torni sarjast (va Misery), Hearn ja muidugi kurikuulus Larsson. Ühest küljest on sarjad toredad, kuna hea lugu jätkub. Teisalt jällegi on see ootamine halb ja vahel kipub ka hea lugu liialt venima. Heaks näiteks siinjuures George R. R. Martini Troonide sari.

Väliskirjandus vs Eesti kraam: No mida ma oskan kosta... Väljaspool lihtsalt on suurem valik ja mitmekülgsus. Sinna ei saa miskit parata. Aga Saat ja need paar lasteraamatut mu nimekirjas olid head. Samuti on neid ka soovitatud mulle teiste poolt. Seega oli teada, et on head asjad. Riigipiiride seisukohalt tõmbab mind ikka sinna Briti saarte ja üldse põhjapooluse kanti. Näiteks Sagan'i lugedes (omaaegne Prantsuse kirjanduse imelaps) ma lihtsalt pidin ennast kohati läbi närima sellest sõnavahust. Sama kehtib ka Prantsuse klassikute kohta: Hugo, Zola, Dumas isegi veidike... Ei ole minu tassike teed.

Tipud ja põhjad: McCall Smith "Scotland Street 44" oli väga-väga hää, mida julgeks iga kell soovitada. Imeline irooniline kõrvalvaade Edinburgh'i inimeste elust olemata samas ka liiga over the top ja jäädes realismi piiridesse. Samuti "Lasnamäe lunastaja" - pealtnäha äärmiselt lihtne raamat, kuid omab nii mitut erinevat kihti ja problemaatikat, et on oma lihtsuses lausa geniaalne. Kuid Faulkneri "Hälin ja raev" oli minu maitsele liiga sünge ning võibolla tiba liiga aus - ma ei soovitaks. Üks kehvemaid raamatuid aga, mis tekitas minus üldse küsimusi oma eksistentsi olulisuses, oli "Rooside vennaskond". Tegelikult ka - kui tahate kirjapildis lugeda mingit Steven Segal'i või üks kõik millise teise kehvapoolse põnevusfilmi sisu, siis laske aga käia. Mind isiklikult aga selline asi ei tõmba.

Ilukirjandus vs teatmeteosed: Laias laastus eelistan siiski ilukirjandust. aga oli ka nö "Tarkuseraamatuid", mis minu tähelepanu köitsid. Vassiljeva asjadega olid tükk tegemist, kuna minul on väga vähe mälestusi sellest ajast, kuid sellest hoolimata on tegu huvitava lugemisega. Tema raamatud räägivad Venemaa ajaloost naise pilgu läbi. Näiteks mina oma naiivsuses polnud kunagi mõelnud sellele, et NL tipus olles ei olnud inimestel omandit - kui kukkusid kohalt, siis olid põhimõtteliselt ka tänaval. Samuti tõmmatakse tagasi ajalooõpikustes laialt levinud Peeter Suure ja Katariina II müstikat. Ka "Gomorra" ja "Lollid valged mehed" olid väärt asjad, kuigi tehniliselt võttes liigitatakse neid ilukirjanduse alla. Mine siis võta kinni... Aga kõige süngem oli minu jaoks vast "Ameerika avastamine", mis käsitleb Kolumbuse avastuse tegeliku mõju Lõuna-Ameerika indiaanlaste kogukonnale - genotsiid, haiguste tahtlik levitamine ning kultuuri välja juurimine äärmiselt ekstreemsetel meetoditel. Võibolla kõlab küüniliselt, aga toona oli see kõik hea hüvangu nimel ja inimlik - absurdihuumor.

Nii - nüüd on mõtted koondatud ja loodame, et mul jätkub ka närvi lugemispäevikut korralikult kasutada.

Head lugemist!
Kiiks