G. R. R. Martin "Vareste pidusöök: II raamat"

Selle raamatuga on lihtne! Ilmus. Ootasin. Sain :) Aga seekordne postitus tuleb lühike, sest kui inimene pole selle sarja austaja, siis ei saa ta nii ehk naa aru, millest ma rägin, ja fännidele, kes "Troonide mängu" jälgivad  st raamatut loevad/sarja vaatavad, ei taha kogemust ette ära rikkuda.

Troonide mäng kerib tuure muudkui üles. Seekordses osas on kesksel kohal Cersei, Brienne, Jamie ja Alayne/Sansa tegemised-toimetamised, kuigi nipet-näpet tõusevad esile ka teised karakterid. Juhtub ka väga dramaatilisi pöördeid sh ühe keskse tegelase surm, teise surnuist "naasmine" ning ühe strateegilise vea tõttu võtavad sündmused hoopis ootamatu pöörde. Aga ma ju ei saa fännidel kõike ära spoilida, seega pean koodides rääkima. Ma loodan, et andestate mulle...

Mul on mulje, et kui troonide mäng keskendus seni ülikute omavahelisele nägelemisele ja jagelemisele, siis seekordne räägib pigem senise mängu tulemustest lihtrahva silme läbi. Toidupuudus, eesseisev talv ja talupoegade ellujäämisstrateegiad võivad täiesti ootamatult segi paisata ükskõik kui läbimõeldud sõjaplaani. Troonide mängu tulemused kajastuvad juba iga ühiskonnakihi argirutiinis. Samas võtab üks seitsmikust vend selle väga lihtsalt kokku: klannide liikmed surevad ühise vihavaenu tagajärjel, aga nemad matavad jõe uhutud surnukehad üksteise kõrvale hoolimata nende vapivärvidest ja sugulussidemetest. Surmas on kõik vennad...

Aga sarja austajaile kindel lugemisvara.

G. R. R. Martin "Vareste pidusöök: I raamat"

Ma pidin rõõmust röögatama, kui nägin Postimehe iganädalases uute raamatute rubriigis seda. "Tahan! Tahan!" oli ainuke asi, mida ma mõtlesin veendunud Troonide-sarja asutajana. Ja nädal hiljem sattusin Katariina Jee'sse. Lobisesin seal juttu ja nii muuseas ütlesin, et tahaksin seda ka. Ja see oli neil sees!

Raamatust endast: jätkub Troonide mäng ja laotakse vundamenti järgnevatele sündmustele, kuid sisu on raske siin täpsemalt ümber seletada, kui ei ole varasemaid osasid lugenud, seega ei näe ma siinjuures sellele ka suurt mõttet.Kuningalinnas punub Cersei oma intriige hoidmaks endale sülle kukkunud õblukest võimuillusiooni, Dorne'is toimuvad liivaluidete vahel uued kirglikud ja julmad mängud ning Huntide soo üks väheseid allesjäänud esindajaid Arya satub hoopistükkis veidrasse seltskonda. Esile kerkivad uued tegelased (näiteks naiskapten Asha Geyjoy, kes püüab ennast maksma panna meestekeskses laevasõitjate maailmas) ja samuti tulevad mõningad varasemad kõrvalliinid esiplaanile (näiteks hiiglasekasvu rüütel-naine Brienne, kelle sisemonoloogist aimdub palju õrnem ja naiivsem karakter kui mina seda endale ette kujutasin), samas minu isiklikud lemmikud Lohe-Emanda ja Jon Snow näol on selles raamatus tagaplaanil.

Mida ma tahan aga Troonide-sarja selle osa kohta öelda, et selle raamatu tonaalsus oli hoopis teine. Kuidagi... naiselikum ja salakavalam. Kui varasemad on olnud rohkem rusikatega hooplemist ning meeste mängudele keskendunud, siis nüüd tulevad esile naised - pikad sisemonoloogid, müstika ja tulevikuteadmatus, planeerimised, intriigid jne. See on iseenesest põnev. Samuti vaatasin ma seda raamatut ka oma eelmise lugemiskogemuse valguses ehk on ilmselge, et teosesse on põimitud rüütellikkuse erinevaid tahke ning ma usun, et Martin on saanud väga palju inspiratsiooni just keskajast. See andis aga lugemiselamusele hoopis teise dimensiooni. Aga raamat ise - Martini sõnaseadmisoskus on kiiduväärt ning ma jätkuvalt ei väsi kiitmast meie kohalikke tõlkijaid-toimetajaid, sest raamatu eestindus on tõesti minu arust üks parimaid ning väärib iga kord ootamist.

Seega, soe soovitus, aga ainult siis, kui olete ka eelmised osad läbi lugenud.

G. R. R. Martin " Mõõkade maru. Teine osa: Veri ja kuld "

Selle raamatu valiku puhul pole olnud mitte mingit küsimust, nagu võite lugeda varasemast postitusest.

Seiklus jätkub: mõnigi loo seisukohast oluline tegelane saab hukka, mõni teine aga tõuseb, vahetuvad pooled ja tõusevad esile uued karakterid. Sisust on keeruline lühikokkuvõtet teha teadmata eelnevaid lugusid ja nendest lühikokkuvõte ei ole üldse lühike.

Taaskord Martini poolt ääretult hea karakteritundmisega kirjutatud saaga üks osa, mis on väga hästi tõlgitud. Karakterid ongi selle sarja võtmesõna - need on geniaalselt inimlikud, mistõttu pole ükski tegelane 100% hea või halb. Ja isegi kui mingil hetkel on mingist tegelasest juba arvamus kujunenud, siis keerab autor selle täiesti pea peale. Näiteks Jamie Lannisteri olek on eelnevate raamatute puhul tundunud pigem kui selline egoistlik machosõjard, kuid selles raamatus tuleb välja Jamie elu absurdsus (näiteks armulugu õe kuninganna Cersisega ning jabur olukord pärast nende ühise poja noorkuninga mürgitamist tema pulmapeol).

Oli kohti ning karaktereid, mis mulle väga meeldisid, teised olid jällegi justkui igavad olukirjeldused või loo arengu seisukohast pikas perspektiivis küll olulised, kuid minu jaoks pigem tüütud nüansid. Näiteks on tegelastenimekiri muljetavaldavalt 37 lehekülge pikk. Mina olen juba loobunud kõiki ser'e ja leedisid meelde jätmast, sest mu fanatismil on ka piirid.

Sarjana endiselt huvitav, kuid tõesti - kui pole tuttav sarja eelmiste osadega, siis ei ütle see raamat vist suurt miskit. Noh, peale telesarja esimese hooaja...

G. R. R. Martin "Mõõkade maru. Esimene osa: Teras ja lumi"

Siin ei olnud absoluutselt mitte mingit kahtlust, et see raamat kunagi minu kätte jõuab. Martin'i saaga "Jää ja tule laul" on üks nendest vähestest sarjadest, mis mind pole ära tüüdanud. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et eesti keelseid tõlkeid annab ikka kenasti oodata, kuigivõrd arvestades tõlkimise mahtu, on see ka arusaadav. Juba ainuüksi inglise keeles on ilmunud viis raamatut seitsmest ning eestikeelse tõlke puhul on need viiski mingil põhjusel pooleks tehtud st hetkel on ilmunud 2,5 raamatut meie ema keeles.

Terve "Jää ja tule laul" räägib ühest väljamõeldud maailmas toimuvast võimuheitlusest, kus keskset peategelast ei saa välja tuua. Raamatu sündmustikku näidatakse väga erinevate tegelaste silmade läbi. Näiteks Jon Snow, kes on ühe kõrge üliku sohipoeg ning kaugel põhjas asuva Musta Vennaskonna liige ning avastab ennast ühel hetkel võitlemas oma vaenlaste poolel, või Tyron Lannister - kääbus, kes on leppinus paratamatusega, et iga asja puhul vaadatakse temale ülalt alla ning ta peidab oma tegeliku mina äärmiselt köitvalt irooniliste sõnade ning meeleheitliku käitumise varju. Tegelaste hulka kuuluvad peale inimeste ka näiteks paar lohet, ürghundid, eunuhhid ning põhjast pärit ebasurnud. Kogu tegevuse keeriseks on võim, mille nimel ülikukojad võitlevad teineteisega, teineteise poolt ning seal hulgas ka nendega, kes mängu tegelikult otseselt ei kuulu. Läks segaseks? Ma palun väga-väga vabandust, kuid nagu näha, ei ole sarja sisu ümberjutustamine sugugi lihtne tegevus, aga see teose on üks osa sellest ning ei ole vaadeldav eraldi. Ei saa vaadelda teose kulgemist arvestamata eelnenut.

Mind köidab see sari ühel lihtsal põhjusel - tegelased! Martin on suutnud luua äärmiselt inimlikud ning mitmekülgsed karakterid, kes ei ole must-valged ning kes on loo liikudes arenenud ja muutnud. See karakterite kaleidoskoop on oma ebastaatilises positsioonis nii köitev. Samuti see, et selle sarja raamatuid lugedes sa tõepoolest ei tea, mis sind järgmisel lehel ootab. Mõne teise teose puhul on lõpp juba ette aimatav, kuid siin on üllatused kindlalt garanteeritud. Näiteks kui kõige esimeses raamatus üks keskseid tegelasi hukati, siis oli see minu jaoks üllatus. See läheb ju vastuollu üldise kirjandusliku lähtekohaga, et head on head, halvad on halvad ja hea võidab halva.

Kokkuvõtvalt ütlen, et kui järjekordne uus osa sellest sarjast läbi saab, on lausa kurb raamatut käest ära panna - sest tuleb mõelda sellele, et järgmise osaga läheb aega! Ja teades minu püsimatust sarjade lugemisel on fakt, et "Jää ja tule laul" mind endiselt köidab, juba suur saavutus.