Wednesday, July 10, 2013

S. Oksanen "Puhastus"

Kui see raamat ilmus ja sellest tõepoolest suur kisa oli, siis minu käsi lihtsalt ei tõusnud selle raamatu järele. Ma tundsin, et ma lihtsalt ei taha ja ei suuda. Kui siis anti välja film  ja melu nö "teine laine" oli, siis minu emotsioonid olid üsna tagasihoidlikud. Tundsin, et ma ei taha ennast mõjutada lasta ning pigem ootan veidi. Nüüd aga tundsin, et on aeg ning laenutasin selle endale - hea rahulik lugeda ja ei ole mõjutusi.

Aliide on Läänemaal üksikus talus elav vanaldane naine, kelle maja ja õue rüüstavad naise minevikutegude tõttu noored külanolgid. Kuid ühel hommikul leiab ta oma õuelt noore naise. Selleks on Zara - Vladivostokist pärit noor neiu, kes olude tõttu on viidud Saksamaale prostituudiks, kuid kellel õnnestub oma sutekate käest põgenema pääseda. Siiski pole Zara sattumine Aliide koduõuele puhas juhus, sest Aliide on piiga vanatädi ja tema tegevuse tõttu sattus Zara vanaema Siberisse ning nüüd soovib noor naine saada selgust selles osas, mis siis täpselt juhtus ja miks tema vanaema istub Vladivostokis köögiakna all ja üldjoontes muu elu-olu vastu suurt huvi ei tunne, kuid lapselapsele eesti keele siiski selgeks õpetab. Ning läbi sisevaatluste hakkabki joonistuma pilt nii Zara kui Aliide mõttemaailmast ja sellest, mis siis lõpeks juhtus.

Kui minu hea sõbranna, kes on väga suure lugemuse ja elukogemusega inimene, seda raamatut mulle kirjeldas, siis ütles ta mulle, et Aliide karakter on väga mitmekülgne ning ei maksa kohe esimesel hetkel temast patuoinast teha. Tõsi, see tahtmine mul mingist rahvuslikust eneseuhkusest kohe ka oli. Kuid sõbranna kokkuvõte oli väga õige, sest kui mõelda Aliide karakterile, siis inimlikus seisukohast rabab tema elu kurbloolisus: vastamata armastus, ebaõiglus ja elu karmid õppetunnid voolivad välja sitke karakteri, kuid muudavad südame kalgiks ja moraalitunde häguseks. See paneb mõtlema, et mõnel inimesel kohe üldse ei vea elus, kuid teisalt tekitab küsimusi selles osas, kuivõrd me ise ripume oma ebaõnne(stumiste) küljes. Kellel on õigust öelda, et Aliide tehtu on 100% vale, kui ta käitus oma südame sunnil ning selles hetkes tundus see käitumine õige? Elu ei ole nii must-valge. Kindlasti pean tunnistama, et see karakter on üks minu lugemiskogemuste huvitavamaid leide.

Kuna loos keskendutakse kahele erinevale murrangulisele ajaperioodile Eesti ajaloos (nõukogude okupatsiooni algus 1940ndatel ja selle lõpp 1990ndatel), kus nii inmlikul kui ka ühiskondlikul tasandil kehtisid nö "hundiseadused", siis lubab see muidugi Oksanenil kaunis vabalt situatsioonitraagikaga mängida. Kriisikeskkonnas elutsedes on inimese käitumine ikkagi hoopis teistmoodi ning sellest tingituna ma usun, et ajastuvalik on olnud autori seisukohast väga nutikas. On ilmne, et kui selline olukord juhtuks just nüüd ja täna, siis tänapäeva Aliided ja Zarad tõenäoliselt niisuguse ellusuhtumisega ei oleks - moodne vanaproua helistaks tõenäoliselt moblaga tütrele Soome või Õhtulehte ning räbalates olevat noort naist ei jäetaks nii omapäi tegutsema. Võimalik, et olen siinjuures naiivne, kuid mulle on jäänud mulje, et tänapäeva eestlase sotsiaalne närv on veidi rohkem pingul ja võibolla rohkem läänestumas (so heategevuslikud kampaaniad, probleemidest rääkimine, avalikuse ette kiskumine jne), mistõttu ebaõigluse ja -harilikkuse juures enam silma nii väga kinni ei pigistata. Pigem vastupidi, kuid sellest olen ma ühes oma varasemas postituses ka juba rääkinud (sellest, et indie on ikka täiega mainstream).

Üldiselt siis huvitav ja intrigeeriv raamat väga mitmekülgse keskse tegelasega. Seega kindel lugemissoovitus. 

No comments:

Post a Comment