P. Pomerantsev "Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik"

Lugesin selle raamatu tutvustust kusagilt lehest mõnda aega tagasi. Tundus huvitav, kuid, nagu uute raamatukogu raamatutega alati on, oli ka see sellel hetkel välja laenutatud. Kuid veidi kannatlikkust ja ühel kaunil päeval oligi ta tagastatud raamatute riiulis...

Peter Pomerantsev on noor Inglismaal üleskasvanud venelane, kes huvi pärast satub tööle Venemaale tegema kohalikele telekanalitele dokumentaalfilme. Selle vältel kohtub ta aga väga erinevate inimestega, kelle lugude kaudu põimituna oma kogemustega räägib noormees tänapäeva Venemaa igapäevaelust: meedia mõjust rahva lollitamiseks, poliitikute kahepalgelisusele, prostituutide elust, sektide mõjust õnne otsimisel, kaunite naiste igipõlistest hirmudest kaotada oma "sugardaddy" jne.

Hoolimata kirjust karakteriteampluaast on raamat tegelikult väga nauditav ja kiiresti liikuv ning jätab üsna usutava mulje. Autor on ennast piisavalt tagasi tõmmanud ja lasknud värvikatel tegelaskujudel esile kerkida, olles samas oma tegevusega kogu aeg taustal siiski olemas. See on üsna sümpaatne tasakaal ja seetõttu on raamatut raske käest panna. On kohati absurdsuseni kalduvaid mahhinatsioone, mille puhul jääb üle ainult mõelda, et see on piisavalt haige, et seda lihtsalt oma peas välja mõelda. Näiteks lugu väikekoha gängsterist, kes on endast teinud kohalikus väikelinnas tõelise ristiisa, kuid samas magab ta öösiti autos, et mitte politseile vahele jääda. Või rikastele meestele saamise kursused. Kas tõesti saab sellise asja peale tulla?!?

Seega oma aususes relvitukstegevalt muhe lugemine.

D. Ariely "Irratsionaalne inimene: kuidas me teeme oma igapäevaseid otsuseid"

See raamat on mul ammu kodus raamaturiiulis seisnud. Kuidagi aga ei ole tahtnud seda kätte võtta ja läbi lugeda. Ilmselt pole õiget hetke või tunnet olnud. Ma olen lihtsalt koledal kombel laisk olnud ja kui nädala keskel suures mahus teadusmaterjale lugeda, siis pärast seda ei suuda ühtegi paberkandjat enam pikalt tõsiselt võtta. Selle raamatu lugesin suuresti läbi aga süümetundest, kuna see oli minu käes kuid ja lõpuks tundus see juba tobe - raamatu valge kaas vahtis mind justkui pilgates riiuliservalt.

Professor Airely't huvitab inimeste käitumismotiivid ja ta on püüdnud neid läbi erinevate katsete kaardistada ja lahtimõtestada. Alates otsuste tegemisest pubis oma joogi valimisel, platseeboefektist kuni hinna ankurdamise mõjust inimeste käitumisele. Olles ise üsna värvikas karakter ja huvitava ajalooga isik, on Arielyl palju fantaasiat ja meelekindlust erinevate katsete läbiviimisel, ida ta raamatus väga oskuslikult ka demonstreerib.

Kuigi inimekäitumine ja selleks tehtavad katsed on väga põnevad, siis on nendest tuimalt raamatust lugemine päris tüütu. Ja omajagu selliseid teadusliku suunistlusega tarbimiskäitumise raamatuid olen lugenud mitmeid (näiteks see ja see), siis hoolimata hoogsast kirjasulest ja põnevast üldloost, jäi sisuline pool suurest Ariely katsete üldise kirjeldamise tasemele ja laiemaid üldistusi oli vähem. Seega oli mul raske kuidagi raamatuga suhestuda ning luua enda jaoks tõelist lugemiselamust. Pigem pani õlgu kehitama ja mõtlema, et "mis ma nüüd sellest siis õigupoolest sain?" Ma ei tea, kas oli aeg vale või lihtsalt ei olnud see minu raamat...

Seega jättis teos mind laias laastus külmaks ja ega ei oskagi rohkem midagi kosta...

J. May "Tšingis-Khaan: elu, surm ja ülestõusmine"

Kuna minu huvid on viimasel ajal pigem kippunud sinna Euroopa ajaloo teemasse, siis et veidi oleks vaheldust, jäi seekord üldajaloo all silma Tšingis-Khaani elulugu. tundus piisavalt eksootiline ja eripärane, et tasus proovida.

Tšingis-Khaan on nii legendaarne karakter ajaloost, kuid kui raamat avab väga lihtsalt kaks olulist aspekti: meie teadmised temast on loodud väga väheste ja korduvalt ümbertõlgitud materjalide põhjal (kusjuures on palju materjali, mida veel pole läbigi töötatud) ning hoolimata ajaloolistest keerdkäikudest on selle karakteri tähtsus teatud rahvaste jaoks nii tugev, et selle müütilisust on ilmselt lääne inimestel raske mõista. Raamat räägib nii "Salajases ürikus" kirjeldatud Tšingis-khaani eluloo, mis on kaasaegsete poolt kirja pandud, kui ka tema legendist tänapäeva Kesk-Aasias (peamiselt Mongoolias ja Hiinas). Tingituna ajalooliste ürikute vähesusest ja olemasolevate eesmärgist näidata nimitegelast kui vägevat valitsejat, räägib raamat ajaloolises võtmes väga palju mongolite sõjakäikudest ja -strateegiast Tšingis-khaani valitsemisajal, ning vähem mongolite igapäeva elust. Raamatu tänapäevased lõigud on pigem kultuurantropoloogilise alatooniga, milles ei puudu ka väike ajalooline detektiivilugu :)

Raamatu autor kipub oma kogemustest Mongoolias siin-seal liigselt heietama, kuid sellest hoolimata on ta oma mõttelaadilt muhedalt irooniline ja ajaloolises võtmes on piisavalt objektiivne, et jätta tõsiseltvõetav mulje. Arvestades algmaterjali vähest ja ebamäärast olemasolu, on mul kahju, et raamati ei täitnud minu jaoks oma eesmärki so Tšingis-khaani kui isiku elust me suurt midagi teada ei saa ja sellest on mul väga kahju. Hoopis teine lugu on aga tema legendiga, mida analüüsitakse mitme erineva nurga alt pikalt ja põhjalikult. Eriti tugevalt leiab käsitlust tema hauakoht, mida ei ole siiani leitud, kuid millest on tehtud huvitav kultuurinähtus antud piirkonnas. Aga mis puudutab mongolite kui 13. sajandi vägevat sõjalist jõudu, selle ülevaate saab päris kiiresti ja põhjalikult selgeks. Ja see osa raamatust oli minu jaoks tõesti üllatav. Kuidagi on see ajaloo osa mulle võõraks jäänud so ajaloo tundidest on küll meeles, et mongolid suutsid allutada väga suure piirkonna, kuid kuidas see neil õnnestus, sellest räägitakse vähe. Raamat selgitab aga väga lihtsalt selle põhjuse ning mongolite tugeva koostöö põhjused selgelt ära (näiteks nende võimuhierarhia ei põhinenud rassil, nagu see tihtilugu kipub olema, vaid see põhines usaldusel).

Seega üsna loetav raamat. Eriti, kui teid huvitab sõjaline strateegia ja Tšingis-khaani kultuurilistest mõjudest tänapäeva Kesk-Aasia piirkonnale.

L. Tretjakova "Venemaa jumalannad"

Kevadest tingitud laiskuse tõttu lugesin raamatu juba nädal-kaks tagasi läbi, kuid ei ole leidnud endas jaksu sellest kirjutada. Aga raamat jäi mulle teema tõttu silma, sest keskseteks tegelasteks ei ole ilmtingimata heal järjel võitjad, vaid naised, kes on oma tegevusega Venemaa ajaloos silma paistnud ja meelde jäänud. Ebatraditsiooniline ajalugu? Mulle sobib!

Seega, nagu juba öeldud, raamatu teemaks naised, kes on Venemaa ajalukku jälje jätnud. Ja see jälg ei pea olema ilmtingimata positiivne või edumeelne, vaid oluline on tema mõju - kas siis kogukonnale või ühiskonnale tervikuna. Ja naised, kellest räägitakse, on väga erinevate rollidega: Suure Isamaasõja aegne sõdur, Teaduste Akadeemia juht, õigeusu kloostri igumeenja, kaunis Kreeka päritolu skandaalitar, luuletajanna jne. Kõik need naised on oma eluaaega arvestades ajast ees ja see on inspireeriv. Pikituna autoripoolsete vaimuvälgatuslike vahepaladega (näiteks improviseerides raamatus mainitud isikute tundepuhanguid või dialooge) luuakse raamatus eripärane õhustik, kus ei teki liigakadeemilist muljet ning tekst liigub edasi kiirelt nagu ilukirjanduslik juturaamat. kohati on ka tajuda sellist veidi venelikku dramatismi, kuid huvitaval kombel see ei häiri.

Raamat jättis väga sümpaatse mulje ning seda oli lihtne lugeda. Huvitavaid fakte toonasest elust tuleb kui küllusesarvest (näiteks kuidas Katariina II ajal oli soovitud rasedus õukonnas midagi loomuvastast), autor on oma lähenemisega teemale ajaloolised kujud väga inimlikuks muutnud, kuid samas tunnistab ka hetki, kui allikad või tõendid mingisuguseid askpekte raamatu kangelannade puhul ei paljasta. Ning raamatu eestindus on väga hästi õnnestunud.

Põhimõtteliselt on sellega kõik öeldud. Seega soe soovitus kõigile ajaloohuvilistele. Eriti neile, kes tunnevad ehk akadeemilisema kirjastiili osas hirmu.

D. Quammen "Hüpe: zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia"

Viimati raamatukogus tuhlates tekkis tahtmine lugeda midagi eripärast ja samas harivat. Seega tavapärane ilukirjandus väga ei tõmmanud ning suundusin aimekirjanduse juurde. Seekord ajalugu ei ahvatlenud ning elulood ei tõmmanud, aga loodus oli kuidagi südamelähedane. See raamat jäi slma, eriti kuna sellel oli märge "Parim raamat 2012. Scientific American".

Raamat räägib zoonoosidest ehk viiruslikest haigustest, mis hüppavad loomadelt inimestele, kusjuures põhiliseks mõtteks on see, et arvestades inimkonna suurust ja elukeskkonnatihedust on ainult aja küsimus, kus mõni haigus areneb nii kaugele, et suudab mastaapsemalt inimeste hulgas levida ja hävingut külvata. Äärmiselt põhjaliku uurimistöö tulemusena seletatakse võimalikult lihtsas keeles tavainimesele lahti viimase aja hävituslikumad viirusnakkused: ebola, HIV, SARS, gripp (ja eriti selle H5N1 tüüp), Lyme tõbi, papagoipalavik jne. Raamatus räägitakse nende võimalikest ülekandumismustritest, tuntumatest haigusjuhtudest, viiruse reservuaarperemeestest (so loomad, kes viirust kannavad, kuid ise ei nakatu) ning zoonoosi avaldumisel selle teaduslikust uurimisest, läbi mille tehakse teadustöötajad Indiana Jonesi laadseks. Seega moodne action, kuid hoopis teises mastaabis.

Raamat on kirjutatud päris muhedalt, arvestades käsitletava teema keerulist nüansirohkust, kusjuures teose eestindus on väga hästi õnnestunud. Üks minu sõbranna ütles, et proovis ka seda lugeda, kuid andis alla. Seega ilmselgelt saab vinguda raamatu paksuse osas - nii meeletut tellist (kokku üle 590 lk temaatilist teksti) annab käes hoida ning sellest läbi närimine on väljakutse omaette. Tõsi, oleks see õhem, ei saaks jällegi nii põhjalikku ülevaadet teemast. seega win some, loose some.

Kõige huvitavam mõte, mis see raamat edasi suutis mulle anda, oli et läbi inimkonna plahvatusliku kasvu ning looduvaenuliku elutegevuse on tegelikult inimene ise tekitanud olukorra, kus viirused on sunnitud leidma uusi ohvreid. Inimahvide plahvatuslik tapmine, nahkhiirte elukeskkonna mastaapne rüüstamine ja söögiks mõeldud loomade ebahügieenilised kasvutingimused on põhilisemad probleemid, millele seejuures viidatakse. Ja ma olen üldiselt selline inimene, kes annab endale masstarbimise tekitatud skisofreenilisest olukorrast hästi aru, siis üldiselt püüan ma vältida moraalitsevat arutelu teemal looduskaitse. Kuid selle raamatu juures on lähenemisnurk sirgjoonelisem st ei räägita loodusringi hävitamise ohtudest enam kaudselt läbi loomade, vaid otse inimest ohutavate nüanside läbi. No mis oleks ohustavam kui surm läbi hullu haiguse?

Seega põnev, kuid arvestage, et see on ettevõtmine omaette.

W. Lower "Hitleri fuuriad: saksa naised natslikel tapatalgudel"

Kui minu kodus sellist raamatut nähti, siis küsiti kohe, et mis värk sul nende natsidega on viimasel ajal. Lähiajalooga on aga kahjuks selline lugu, et natsism, kommunism ja teisele ilmasõda ning sellele järgnenud konfliktid on kuidagi paljude autorite huviorbiidis. Sellest temaatikast lihtsalt ei saa üle ega ümber. Ja lõpeks on siiski huvitav teada, kuidas saavad inimesed nii ebainimlikul ajal täiesti kapitaalselt ebainimlikuks muutuda? Ebainimlikuks selle kõige äärmuslikumas mõistes...

Selle raamatu keskne idee on rääkida natsislikest naiskurjategijatest, kes otseselt mõjutasid Ida-Euroopas toimunud massihävitustööd ning püütakse selgitada nende tegude motivaatoreid. Teema aktuaalsus on omaette nähtus, sest naiste rollist ei ole selles kontekstis kunagi kuigi palju räägitud ning sellest ka minu huvi raamatu vastu. Teoses vaadeldakse medõdesid, sekretäre ning ka lihtsalt kõrge riigiametnikuga abiellunud naisi ning nimeliselt tuuakse välja oma kümmekond, kelle puhul püütakse nii nende tegevust enne sõda, sõja ajal kui sõja järgselt analüüsidel leida vastus põhiküsimusele - "miks?"

Ma ütlen kohe alguses ära - selle raamatu puhul häiris mind puht kirjanduslikust aspektist mitmed asjad, mis takistasid raamatu sujuvat lugemist. Esiteks oli kogu temaatikale lähenemise tonaalsus minu jaoks vastuvõetamatu. Autor loob palju emotsionaalseid seoseid, toob tihtilugu samu näiteid ning ei viita kasutatud allikaile, kuigi see oleks just olnud see uba, mis tõstaks veidigi käsitluse tõepärasust. Ja kuigi raamatu sissejuhatuses viidatakse arhiivides olevatele materjalidele, mida autor on ise Ida-Euroopa arhiividest üles otsinud, siis sellest hoolimata tekib juba poole raamatu pealt mulje, et kogu lugu käib kuidagi ringiratast ning ei jõua kuhugi, sest järeldused on kuidagi kunstlikult üles ehitatud. Näiteks pikk heietus teose keskpaigas sekretäri ametikohast kui natsistlike tapatalgude ühe põhilise täideviijast just paberimajanduse osas, mis oli küll ajalooliselt huvitav lähtepunkt, kuid mõttena kuidagi otsitud, kuna dokumentidega neid väiteid minu arvates ei toetata. Seega on mul sügavaid kahtlusi raamatu ajaloolises väärtuses, kuivõrd selle tunnetuslik areng ja mõte on selge ja üheselt arusaadav ning sellele ei vaidle ilmselt keegi vastu. Teine asi, mis mind sügavalt häiris, oli raamatu tõlge eesti keelde. Ärge mõistke mind valesti, ma ise pole ilmselgelt raamatute tõlkimisel suurem asi asjatundja, aga kui raamatus olevad näitlikud lõigud algavad pidevalt sõnadega "Ühel perekonnal oli nii..." või "Ühel naisel juhtus naa...", siis see ei jäta esteetilises mõttes head muljet. Lonkavast sõnastusest ja kehvast toimetustööst võib lauseid tuua veel mitmeid, kusjuures ma jätan ka kirjavahemärgi muutmata: "Kinnipidamise ja ülekuulamiste käigus Gestapo mõrvas ta" (lk 32), "See toimus 1942, ja 1944, aasta vahel" (lk 126) või "Ühe Adolf Eichmanni sekretäriga Berliini kontorist (osakond IVB4) võeti ühendust 1960nendatel aastatel, kui saksa süüdistajad alustasid ulatuslikku juurdlust Reichi Julgeoleku Peaametis" (lk 173). Seega on ilmselt juba algvariandis nii palju autoripoolseid temaatikale lähenemise vigu, mida minu jaoks võimendas raamatu kehvake eestindus.

Teemast endast - naise roll keset tapatalge. See on väga õrn teema, sest see tõesti ei lähe naise kuvandiga kuidagi kokku. Ja kui lähebki, siis miskipärast kujutatakse ette, et julmur on mingi rangis jalgadega jämedavõitu matsiplika maalt. Selles mõttes on raamat ehk veidi müüdimurdja, sest nagu nähtus vaadeldavate naiste elulugude põhjal, siis ei saaks neid naisi pidada kitsarinnalisteks või juhmideks. Vastupidi - siin tundus kohati olevat väga nutikaid ja intelligentseid elukunstnikke. Temaatiliselt vast üks absurdsemaid asju oli lugeda kooduslaagri asukate omandi jagamisest - see lihtsalt saadeti Saksamaa abivajajatele (kui ei juhtunud seal olema mõnda eriti head asja, mis siis jagajate poolt endale krabati). Vot see ahnus mõjus kogu teema taustal kuidagi jahmatavalt...Ja ma ei oskagi öelda, miks just see seik, kuigi võikamaid kirjeldusi oli vastavalt temaatikale väga mitmeid. Samuti oli huvitav see, et lugedes vaatluse all olnud naiste endi nägemust tehtust (kui neid takkajärgi mõne ülekuulamise või kohtumenetluse käigus protokolliti), siis hakkad mõtlema sellele, et inimesed näevad tõesti sama asja väga erinevalt. Kui üks naine näeb laagrielus osalemist kui kõrgemalt tulnud käsku või ühiskondlikku ootust, millest oli raske või võimatu taganeda, siis teised jällegi eetiliste tõekspidamiste ränka murdmist, mis peaks olema üldinimlik ja ei tohiks olla küsitav.

Seega huvitav teema, kuid kahjuks teostuselt ei olnud üldse minu maitse - mina seda ei soovita.

M. Gladwell "Läbimurdepunkt"

See raamat on mul hiiglama kaua kodus riiulis seisnud. Lugu nimelt selles, et see tagastati meie raamatukogus ning kui ma seda hakkasin riiulisse panema, siis jäin seda sirvima. Tundus kuidagi huvitav ning koju ma ta tõin... no mingi mitu kuud tagasi. Seni ta ongi mul riiulis seisnud, kuid kohalikust rahvakogust saab ikka ju kuidagi aktuaalsemat kraami, mille tagastustähtaeg kipub oluliselt lühem olema. Seekord aga maale sõites ei tihanud kotti väga paksude raamatutega koormata ning surasin siis selle sinna puhkusele minnes oma seljakotti.

Gladwell võtab oma raamatus vaatluse alla huvitava nähtuse: aegajalt saavutavad mingid igapäevased ühiskondlikud protsessid või nähtused sellise mastaabi, et see jõuab läbimurdepunktini ning sellest saab epideemia. Raamatu idee on, et ideed, tooted, sõnumid ja käitumisnormid levivad samuti nagu viirused: olgu selleks lastesaade ("Muppetsite" näitel), turvalisus (New Yorki metroo visuaalse ilme panusest linna üldise turvalisuse taseme tõstmisel) või kingatrendi levik (hush puppie'de nimelised meestekäimad). Ja see idee, mis tõstab selle läbimurdepunkti idee teisele tasandile, on et epideemia leviku algus sõltub lõpeks pisikestest detailidest - näiteks kas idee jõuab mõne kõikitundja või kõiketeadja kätte, kas sotsiaalne pinnas on idee kasvuks valmis, millisest hetkest tekib ideaalne infovahetusõhkkond jne. Kõik need pisikesed detailid on erinevate uuringute ülevaadetega kenasti ja intrigeerivalt seotud, mistõttu on autori loodud seoseid läbimurdepunktide tekkimisest päris lihtne järgida.

See raamat on iseenesest päris põnev ja kiire tempoga populaarteaduslik üllitis. Hetkelise tuju ajel nimetaksin seda aga "siuh-sauh-raamatuks" st loed läbi, saad vajalikku annuse ahaa-momente, kuid põhimõtteliselt see raamat vähemalt minu maailma küll ei raputanud. Seega siuh-sauh käivad lehed, aga ilmselt pikemas perspektiivis meelde ei jää. Ma ei teagi öelda, kas see tuleneb raamatu kirjutamisstiilist (analüüs on kiirelt teemalt-teemale hüppav ning tundus seetõttu ehk veidi kunstlik), teemast (milleks on vaja tehisteaduslikult kokku mõelda mingisugune teooria kommunikatsiooni levikust?) või mingitest kolmandatest faktoritest (liigselt koormav detailiderohkus, raamatu sisu jaoks eraldi kujundatud keeleterminid jne). Detaile ja seoseid tuli lõpeks nii palju, et see tundus juba jabur ning hakkas tekkima raskusi olulisel silma peal hoidmisel, sest kui kõik tundub tähtis, siis kaob keskne teema kuidagi üldise müra sisse? Mida ma tahan öelda on, et midagi selle raamatu lähenemise juures tekitas kusagil teose esimese kolmandiku juures kerge iroonilise suhtumise kogu teemakäsitlusse ning autori lähtekohtadesse.

Seega tore kiire ajaviiteteadus, kuid mul oli seda raske tõsiselt võtta.

J. Brendt "Langevate inglite linn"

Brendti eelmise romaaniga ("Südaöö hea ja kurja tundmise aias") on mul head mälestused. Tõsi, ma ei  mäleta selle sisu, kuid mäletan, et see oli üsna köitvalt kirjutatud jutuke. "Langevate inglite linn" aga on raamat, mis teadmata põhjustel minu silma pole kuidagi varem jäänud. Aga kuna autor oli usaldusväärne ning raamatu sisututvustus päris hea, siis ma ta ka oma viimasel riiulitevahelisel jalutuskäigus välja valisin.

Veneetsia on kahtlemata üks maailma imelisemaid kultuuripärandeid, mis tekitab imetlust ajaloolise ilu ja vastupidavuse osas. Raamatu autor saabub Veneetsiasse samal ajal, kui tules hävib üks linna tunnushooneid - renoveerimisel olev ooperimaja Fenice. Sellele kultuuriloolises mõttes katastroofilisele sündmusele toetudes hakkab Brendt looma tänapäeva Veneetsia pilti läbi kohalike silmade: vesitaksod ja kohalikud kultuuriinimesed Fenice hävingu raames, Veneetsia säilitamiseks loodud rahvusvaheliste fondide olelusvõitlus, kõrgklassi villade pidamisraskused, Ezra Poundi pärandiküsimus jne. Siinjuures pean tunnistama, et ma pole päris kindel, kas tegu on ikkagi ilukirjandusliku teosega, nagu mulle raamatukogukataloog väitis...

Raamatu põhjal tekkinud pilt Veneetsiast on, et tegu sentimentaalse ja hullumeelse linnaga, mis ripub hammaste ja küüntega tugevalt oma mineviku küljes, teades samas täiesti selgelt oma väärtust ja seda juba odavalt maha ei müüda. Pigem koovad kohalikud ilmse mõnuga ikka ja jälle uue kihi müstikat ning kultuuriloolisust oma ajaloole juurde mitte just alati ehk eetilisis või tõeseid lähtekohti kasutades. Brendti oskus luua köitvat tausta väga lihtsate vahenditega on aga igati imetlusväärne. Näiteks Ameerika härrasmehe Daniel Curtise Veneetsiasse kolimise taustaloo isikupärane kirjeldamine ning tema hiigelsuure villa hoidmine ja säilitamine tänapäeva überbürokraatlikus elukeskkonnas loob selge võrdluse tugipunkti - mis kunagi oli norm, on tänapäeval luksus, mille puhul on pärijate erimeelsused selgelt mõistetavad. Mahlakaid detaile ühest linnast ja tema elanikest on selles raamatud omajagu ning nende kirjeldamisel on põnev just selle isikliku nüanssi tõttu asjade, olukordade ja inimeste kirjeldamisel st Brendt saab ideaalselt aru, et see on tema visioon ja tema nägemus sellest kurikuulsast linnast. Samas peab aga tunnistama, et ma ei ole kindel, kas raamat või lugugi mulle siiski pikas perspektiivis väga sügava mulje jättis ehk siis ma väga nautisin raamatu seltsis veedetud tunde, kuid kas ta ka piisavalt eripärane oli püsiva mulje jätmiseks, selles ma kindel pole.

Seega hea ajaveetmine, kuid sügavamat filosoofilist analüüsi Veneetsia kui linna olemusest siit otsida ei maksa.

I. Mortimer "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale: käsiraamat 14. sajandisse rändajale"

Raamatu leidmise kohta väga suurt legendi kaasas seekrod ei käi. Tõsi, veidi kannatlikkust pidin üles näitama, sest uue raamatu ja uudse lähenemisnurga tõttu on see ajaloohuviliste poolt kiirelt avastatud kaunike. Aga ooteaeg oli mõistlik ja seega õigel hetkel andmebaasist seda märgates kalpsasin raamatukokku kohale ja võtsin välja. Tõde tunnistades on see raamat mul tegelikult juba mõnda aega kapinurgal lebanud, kuna sain selle päris kiiresti läbi. Probleem on aga alati selles, et kuidas leida aega sellest üks kirjatükk valmis vorpida?

Raamatu uudne lähenemisnurk avaldub selles - kujutagem ette, et mingil põhjusel tekib teil võimalus rännata ajas ning satute korraga 14. sajandi Inglismaale, siis just sellest raamatust leiate põhjalikud kirjeldused sellest, mis teid seal ees võib oodata. Seega lühike ülevaade kõigest sellest, mis teid võib ümbritseda ning millega peate ellu jäämiseks arvestama: söök, jook, hais linnatänavatel, elamistingimused, arstiteenus, haigused, koduloomad, riietus ja etikett, ühiskonnaklassid, kohtumõistmine, usk, peresuhted, huumor jne. Ja sellest võiks ju ometigi kirjutada sügavajaloolise ja akadeemilise raamatu, ning ilmselt selliseid ka omajagu õiges ringkonnas liigub, kuid autor on lähenenud pigem asjale läbi väikese huumoriprisma ning kastnud kogu selle infomahu (mida tegelikult ei ole üldse vähe) sellisesse kergelt seeditavasse populaarteaduslikku sousti.

Raamatu tehnilise poole pealt tuleb tunnistada, et sellist pehmema lähenemisega laiahaardelist ajalooraamatut praegusel Eesti raamatuturul teist vaevalt et leiab, sest nii raamatu idee kui selles eestindus on tõesti päris heal tasemel. Siinjuures tuleb tunnustada ajakirja "Imeline ajalugu / teadus" ettevõtmisi, sest tundub, et nende tegevus täidab kenasti praegust pehmema teaduskirjanduse nišši päris adekvaatselt. Lisaks sellele tuleb siinjuures rõhutada, et mulle on jäänud mulje, et britid on osanud oma ajaloo avastamisel läheneda  lihtrahvalikult köitvalt. See mulje tekib ilmselt seetõttu, et olen suur ajaloosaadete fänn ja just Inglismaal toodetud ajaloosarjad ning -saated jäävad selles võtmes eriliselt silma, sest need on lihtsalt tehtud mõnusa eneseirooniaga ja sestap on neid ka minusugugusel faktiteadmisteta udupeal huvitav ja haarav vaadata. Või siis olen ma liialt inglise musta huumori lummuses, sest seda jagub ka ikka igale poole omajagu :)

Niisiis, räägime aga kirkamatest hetkedest. Näiteks metsas elavad loomad. Meil on kuidagi väga loomuomane teada, et metsas on karud, hundid, rebased ja põdrad, rääkimata metssigadest, kuid on huvitav teada, et Inglismaal olevate andmete kohaselt tapeti viimane hunt sellel saarel just 14. sajandil ja kui kuningas tahtis kuldijahti, siis pidi kult talle eraldi mandrilt toodama. Seega puudubki inglaste lähiajaloo mõistes arusaam kiskjatest metsas, sest neil neid lihtsalt ei ole. Et olukorda illustreerida, siis kui meie esivanemad valmistusid öisel reisimisel igaks juhuks ennast ka ette selleks, et võib hundikarja kätte jääda ja elust ilma jääda, siis inglaste puhul oli kõige suuremaks kiskjaohuks rebane. Või teine inimene. Ja see on iseenesest huvitav, sest selline elementaarne ohutunde tajumise erinevus muudab pikas perspektiivis ka ehk mõttemaailma st pole siis ime, et eestlane on pigem koduhoidja, sest pikad reisid tähendasid kõrgendatud riski.

Teine näide on ühiskondlik mõttemudel ehk siis see kogukondlik arusaam sellest, kuidas ja miks asjad toimivad nii, nagu nad toimivad. Ühiskondlikus mõttes oli 14. sajand väga maskuliinne ning kogu riiklik korraldus on just välja töötatud meestele mõeldes ja meeste poolt, mistõttu naiste roll piirub üldises plaanis perekondlike suhetega. Selles osas on traditsioonid säilinud ja neid üldiselt väga ei rikuta. Maskuliinse ühiskonnakorralduse hea näitena võib tuua selle, kuidas käsitleti vägistamist st Galenose õpetuste kohaselt peab naine eostumiseks saama orgasmi ja kui vägistamise tulemusena naine rasestub, siis ilmselt polegi vägistamist toimunud, sest naine ju ilmselgelt nautis seda. Teine aspekt on muidugi selles, kes on vägistaja ühiskondlikul hierarhiaredelil, aga see on ilmselt igipõline probleem. Nagu ütleb autor ise "Õiglus on kõigil aegadel suhteline mõiste". Kuid mul on mulje, et traditsiooniline ajalookäsitlus on püüdnud kiriklikele dokumentidele tuginedes vanades ajalooõpikustes kujutada keskaega kui ühte morni ja hingelisi väärtusi tagajavat kohta, kuid ka keskaegne inimene elas oma päris elu väljaspool kiriklikke reegleid ja nad oskasid tegelikult elu nautida. Tõsi, nende arusaam huumorist ja meelelahutusest oli teistsugune (kukepoks ja karu kõditamine olid muu hulgas täiesti tavalised nähtused), aga sellise mõnevõrra robustsema meelelaadi tagamaad kirjeldab autor ka kenasti lahti. Enda samastamine nendesse raamatus esitatud mõttemudelitesse on aga ilmselt iga lugeja jaoks omaette väljakutse, sest tekib küsimus tolerantsuse- ja taluvusepiiris. Kui nüüd tõesti võtta kätte ja  kõigi oma nuti-plutide, värvitud juuste, lühikeste pükste ja postmodernsilikust elukeskkonnastsinna 14. sajandisse poirisesse teemülkasse plartsatada.

kokkuvõtvalt üks päris huvitav ülevaatlik lugemine, mida ma soovitan ka nendele, kes endas tunnevad ajaloohuvi, aga päris raamatut veel lugeda ei ole tihanud - see raamat aitab ehk ree peale.

K. Laidler "Ranavalona I: Madagaskari hull kuninganna"

Võim ja hullus on kuidagi huvitavateks sünonüümideks sattunud viimasel ajal. Ei teagi, miks mind nende valitsejate elulugude poole tõmbab, aga raamatukogus riiulite vahel luusides tundus selle raamatu alapealkiri oli juba niivõrd intrigeeriv, et tasus proovida.

Madagaskarist on tehtud väga vinge multikas ning sellest räägitakse palju erinevates loodusfilmides, sest tegu on tõesti väga kauni ja omapärase loodusliku paigaga. Aga Madagaskari ajalugu on midagi väga võõrast st sellest nagu polegi midagi kuulnud. Raamatu autor K. Laidler ongi püüdnud veidi seda võõrast kultuuri avada, jutustades selle ajaloost, kusjuures keskendudes eriti  ühe selle saarekese kurikuulsaima inimese elule - Nais-Caligulana tuntud Ranavalova I. Ranavalona I, kes hoidis 19. sajandi alguses Madagaskaril elavaid hõime oma hirmuvalitsuse all, paistis silma erakordselt ekstentrilise iseloomu, võõraviha ja despootliku valitsusstiili poolest. Arvestades Madagaskari rahvaste eripärasid on sellise julma valitsejanna asetamine sellisesse kultuuriruumi hukutav nii kogukonnale kui ka riigile tervikuna, seda enam, et sealse rahva jaoks on valitseja jumalus, kelle sõna ongi seadus.

See raamat on oma sisu poolest täiesti ... eriline. Esiteks kontekst: peamiselt suulise pärimuse kaudu edasi antud mälestused ja legendid loovad huvitava tausta peategelase valitsemisajale, sest ega Madagaskari elanikud ju enne kristluse levima hakkamist 19. sajandi alguses lugeda ega kirjutada ei osanud. Seega kõik eelnev (saare asutamine, võimuvõitlused ja eelmise valitseja tegevus) on edasi antud suuliselt ja me kõik oleme ometigi telefoni mänginud. Teiseks müüt: ega keegi Ranavalona lähikondlaste mälestusi kirja pole pannud st kõik andmed temast on üles täheldatud temast väga kaugete isikute poolt. Näiteks Hitlerist on ka väga lähedased inimesed tema emotsioone, tujusid ja mõtteid kirja pannud, aga Ranavalova joonistub välja ainult kauge kuvandina, mille sisu jääb alatiseks suureks eelduste ja arvamuste kogupuntraks, sest ilmselt ei olnudki maailmas kedagi, kes teda tõeliselt hästi tunneks - valitseja, jumal, emand ja armuke ühes isikus, aga kunagi mitte samas rollis. Kolmandaks aeg: 19. sajandi algus oli maailmaajaloos ju väga pöördeline (Prantsuse revolutsiooni järelkaja, orjuse kaotamine ja orjakaubanduse hääbumine, industrialiseerumine, suurriikide soov oma valdusi arengumaade arvelt kasvatada, globaliseerumise esimesed märgid jne). Kuidas saab selliste muutuste tuules saareriik, mille põlised elanikud eelarvamuste ning uute ahvatluste vahel kõlguvad, oma normaalset igapäeva elu ilma konfliktideta jätkata? Seega väga erilisse konteksti asetatud raamat ja, tuleb öelda, et autor on päris tugeva uurimistöö teinud ning raamatu eestindus on samuti üsna heal tasemel.


Räägime nüüd veidi neist ahaa-momentidest. Ranavalona verised kättemaksud vaenlastele, kristlaste tagakiusamine ja hoolimatus oma rahva heaolu osas teevad temast tõepoolest väga silmapaistva naisterahva. sest tema sõna oli ju seadus. Kui minu tänapäeva ratsionaalselt mõtleva eurooplase pea ei võta, miks keegi ei öelnud "Aitab!" Kõige veidram näide oli ehk tema 16 nädalat väldanud "jahil käik", mille puhul pidid tema alamad rajama talle omaette jahihitee, kuna Madagaskail polnud suuri maanteid välisvaenlaste takistamise tõttu rajatud ning kuningannal ei kõlvanud ometigi liikuda samadel teedel, kus liiguvad talupojad. Jahil ühines kuningliku kaaskonnaga umbes 50 000 inimest, kes pidid oma toitlustamise, ööbimiskohtade ja muu elu-oluga seotud probleemide eest ise hoolt kandma. "Jahil" ei lastud teadaolevalt ühtegi looma, aga surma sai oletatavasti 10 000 jahil osalenud inimest, kellest paljud surid nälja, kurnatuse või ebapiisava hügieeni tõttu. Teine huvitav nüanss selle raamatu puhul on nimed. Ma tean, võõra kultuuri üle nalja heita ei ole viisakas. Aga kui teie esivanema nimi oleks Adrianampoinimerinandriantsimitoviaminandriampanjaka ehk "Imerina armastatud prints, kes on parem valitsevast printsist" (vt lk 24), siis ei saaks ka ehk teie seda väikse naeruturtsatuseta välja öelda. Seega sai veidi raamatut lugedes ka keelt väänatud :)

Seega omapärane maailm ja huvitavad õhtud sellesse süvenedes. Soovitan soojalt.

V. Panjuškin "Rubljovka: Suure mängu käsiraamat"

Kui ma lugesin kusagilt veebist või kurat-seda-enam-teab-kust, et selline põnev raamat on ilmunud, siis hakkasin otsima võimalusi seda laenutada. AGA see oli igal pool välja laenutatud, sest ilmselt oli sama mõte tekkinud ka teistel suure linna lugejail. Ootasin siis tükk aega ja ühel kaunil päeval sain selle siis rõõmsalt kepsutades koju tarida.

Rubljovka on Moskva lähistel asuv piirkond, kus elavad Venemaa rikkad, kuulsad ja võimsad. Neil on pappi nagu muda, nad lubavad endale ekstravagantsust selle kõige otsesemas mõttes ning nad kõik mängivad kõrgelennulist mängu st me kõik teame, et kõrgelt kukkuda on valus. Aga selline ongi elu... Rubljovkal elavad inimesed elavad seega täiesti oma reeglite järgi, sest muud moodi ei oleks nad jõudnud sinna, kus nad on - kõrge ametikoht riigistruktuuris, trendilooja või tippjuht erafirmas. Raamat kirjeldabki neid reegleid, kuidas Rubljovkal elanikud püüavad oma elu seada ja sättida, et mitte jääda häbisse teiste omasuguste hulgas (vähemalt Venemaal). Kuid kahjuks sellega raamatu eripära ka piirdub, sest lõpeks ei olegi aru saada sellest, mis on siis Rubljoval nii oluliselt teistmoodi kui Beverly Hillsis või Aberdeenis või Rivieras st rikkur on rikkur hoolimata tema elukohast.

Keskseks kultusteemaks selles raamatus on raha - selle ümber keerleb mängijate (nii nimetab autor rubljovkalasi) elu ja see on see püha lehm, mida Rulbjovka elanikud kummardavad. Mõistan, maailmas peab ka olema selliseid tõusikuid, sest raha vajab raiskamist ja jämeda kullast kaelaketid kandmist ning peab ju ka minusugune haritlane-kulturnik saama irooniliselt kellegi üle naerda. Aga miks? Mis on selle  rahapata teenimise eesmärk siis? Rubljovka üks reeglitest on see, et raha ei tohi seista, seega enda tagala kindlustamine ei ole siin enam argument. Heategevus? Hehee, quess again. Heaolu? Ei jää mulje, et heaolu oleks igapäevane pabistamine, et kas vastatakse kellegi jaburatele normidele. Ma mõistan ka seda, et raha paneb rattad käima ja kui sul on võimu, siis miks mitte seda kasutada, aga kui paber muutub elu alustalaks, siis tekibki küsimus, et mis jääb siis peale selle veel alles? Kas eetika, hingesund ja mõttemaailm siis on tõepoolest nii tähtsusetu? Kurb ja veidi valus...

Üldises plaanis olen ma aga selles raamatus tõsiselt pettunud. Selle näiteks on kasvõi see, et ükski post-it-märkmepaber ei tundunud olevat väärt, et mõni koht raamatus enda jaoks ära märkida. Ja seda ei ole varem juhtunud! Mõtlesin, et ma saan lugeda jaburaid näiteid või midagi kardinaalselt vene temperamendiga seonduvat, kuid kahjuks piirdub raamatu autor vaid põgusate viidetega rikaste ja mõjuvõimsate elu visandamisel, mis sumbub pikka temaatilisse nämmutamisesse. Kohati tundus, et raamat on kirjutatud lihtsalt seetõttu, et see tundus põnev. Võibolla pole autor lihtsalt julenud üle võlli detaile kirja panema hakata, sest mustamise eest võib ju peksa saada või rootsi kardinate taha sattuda, aga siit siis ka küsimus, et kas on siis üldse mõtet sellist raamatut kirjutada? Kus kajastub siin see Venemaa müstilisus ja igapäeva elu absurdsus välja?

Seega pean kurbusega tõdema, et seda raamatut ma ei soovitaks.

O. Blanc "Armastus Pariisis Louis XVI ajal"

Kuna elu-olu on erinevatel põhjustel väga kiireks läinud, siis ma lihtsalt ei ole suutnud ennast sundida juba iidamast-aadamast loetu kohta postitusi tegema. Seisavad raamatud nukralt riiulinurgal, aga postitust ei tee ära. Nüüd hakkavad aga tagastustähtajad peale tulema ja väga enam valikut ei ole. :) Konkreetse raamatu valisin ma omal ajal intrigeeriva teema pärast, sest armastus on ju midagi suurt ja ülevat, aga hakkas mõttes tiksuma, et kas toona siis oli asi teisiti? No, olgu, tunnistan, et võibolla mõjus ka romantiline kaanepilt õige pisut.

Olivier Blanc on kirjalike allikate läbi püüdnud luua ülevaadet enne Suure Prantsuse Revolutsiooni aegse armastuse kultuurist Pariisist: ta räägib suhetest, suurtest žestidest, alatusest, abielust ja lahutusest ning toonaste suurte armastajate tegudest. Liigselt olukordade detailidesse laskumata (mida on ka keeruline teha kui suurem osa algallikaist pakuvad aimdusi, aga mitte reaalseid fakte) saab siiski üsna hea ülevaate toonasest õukonnakultuurist ja selle liikmeist: vabameelsus, seksuaalne vabadus ja helded kingitused armukestele muudavad selle ajajärgu ehk üsna unikaalseks Euroopa ajaloos. Või tegelikult ei tea ma ju, kas paleede ja briljantide kinkimine ei olegi tänapäeval enam tavaks? Raamatu tehnilise poole osas peab tõdema, et palju kirjavigu ning kohatine veider sõnastus muutsid lugemiselamuse minu jaoks  küsitavaks, aga eks see ole individuaalne.

Lugedes hakkas kuklas tiksuma mõte, et kuivõrd subjektiivne on tegelikult ajalugu. Blanc on 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse Pariisi armastust püüdnud portreteerida läbi erinevate kirjalike allikate, mille usaldusväärsus ja lähtekohad on juba eos veidi umbmäärased - nimelt klatšilehed. Ma olen seisukohal, et ajalugu saab muuta ning paberile kirjutatu ei pruugi kõik olla päris tõene, seda enam, et klatš on väga muutliku iseloomuga suhtlusvorm. Lihtsamalt väljendudes ei ole Kroonikas ilmunu ilmselgelt kogu tõde. Teisalt jällegi on see võibolla kõige selgem emotsioonide ja meelelaadi peegeldus, sest kuidas saab vaene ajaloolane muidu pihta tolleaegsele mõttemallile? Ikka loed seda peenikest kirja ja lihtinimeste sahistamist, mitte üliametlikku kohtudokumenti, sest see on nii kuiv, et krabiseb. Seega loed ja imestad, et kas see oligi toona aristokraatia elunorm? Kinkida paleesid paremale ja vasakule, jalutada armukesega keset päist päeva kudrutades pargis ja olla samas nii sõltuv sellest, kuidas sinu seaduslik teine pool oskab olukorraga toime tulla? Veidi napakas, sest see kõik tundub nii mõttetult keeruline. Aga raamatu põnevaim fakt oli minu jaoks see, et üks vürst esitas oma konkurendi vastu süüdistuse, kuna too ohustas tema armukest oma seltskonnaga, sest konkurent on nii kohutavalt igav inimene ja igavuse kätte võib ju ometigi päriselt ära surra. Kes tuleb selliste asjade peale?!?

Teine mõte, mis mul tekkis, oli armastuse kui tundelaadi muutus inimeste mõttemallides. Ma mõtlen sellele, et armastus kui tunne on ju oma olemuselt universaalne. Nagu valu ja vihagi - kui seda tunned, siis sa lihtsalt tead, mida sa tunned. Küsimus on ehk tundele tähtsuse omistamisel oma elus. Kui toona oldi altid tundetega kaasa minema ja see ei tundunud naeruväärne, siis tänapäeval (vähemalt Eestis) on küll tajuda seda, et inimesed ei räägi armastusest. Või üldse suurtest tunnetest. Neelatad, lööd rusikaga vastu lauda ja näe - viha lähebki üle! Võibolla on see rahvuste vaheline erinevus? Võibolla aga olid toona inimesed tõesti oma tunnetes avatumad ja siiramad? Kas armastuse olulisus on aja jooksul kasvanud või kahanenud?

Seega hea idee, aga teostus jäi kusagil kolmveerandi juures pidama.

C. Augias "Rooma saladused"

See raamat on mu soovide nimekirjas olnud pikka aega. Iseenesest ei ole ka laenutamisel mingit takistust olnud, sest ilmselt ei ole see raamat nii suurt kõlapinda tekitanud, et rahvahordid seda raamatukogudest laenutada sooviks, kuid ma oli lihtlabaselt laisk ja ei viitsinud seda lihtsalt koju tassida. Tõsi, maht pole sellel raamatul teab mis suur, aga asi on olnud põhimõttes...

Ajakirjaniku taustaga autor jutustab episoodiliselt oma Rooma ajalugu ehk sidudes erinevaid isiklikke mälestusi Roomas paiknevate asukohtade või seal elanud inimestega. ajaloolistest isikutest tulevad kõne alla nii Cesar, Michelangelo kui ka kurikuulsad Medicid, aga kirjeldatakse ka Rooma-teemaliste filmide laine mõju kohalikule elule 20. sajandi keskpaigas, ühest müstiliseimast ja segasevõitu mõrvaloost 20. sajandi Roomas ning mahlakas sõnastusega kohaliku lihtrahva argielu kujutavast luulest 19.sajandil. Ja (arvestades Rooma eripära) ei jäeta kõrvale kirikut või selle mõjuvõimu linna, regiooni või koguni terve maailma poliitika mõjutamisel. Oma eklektilisel moel ei anna see raamat ehk kõige objektiivsemat või ajaliselt selgejoonelisemat ülevaadet Rooma linnast, kuid selle juures on tegu väga intiimse pilguheitmisega ühe mehe nägemusele oma kodulinnast.

Kui ma mõtlen loetule, siis pean tunnistama, et mind valdavad segased tunded. See oli põnev raamat ning ma nautisin selle lugemist väga, aga ma ei saa aru, miks see raamat peaks sellisel kujul eksisteerima. Ma pean silmas, et miks just need tegelased ja need kohad? Jah, isiklik valik ja sellest tingitud seotus on siinjuures määrava tähtsusega, aga kas see on siis oma olemuselt objektiivne või paneb autor lugeja lihtsalt sundseisu? Lugejana olen ma sellise lähenemise puhul muidugi ebamugavas olukorras, et ma ei tea, mis mind lehekülje peal ootab - põige antiikmaailma, keskaegse kunstiinimese agoonia või tänapäevase Rooma usulis-poliitilise olukorra ülevaade, mistõttu on kohati raske ennast vaimselt virgena hoida. Teine kriitikanooleke läheb veidi kohmakale toimetajatööle, sest üsna palju oli näpuvigu st tekstis olid tähed välja jäänud, vahetuses või hoopis ununud (eriti häiriv oli lk 262, kus ei saa päris täpselt aru kui vanad need noores SS-sõdurid siis olid). Kuna raamatu temaatika oli väga laialivalguv, siis ei oska ma tekkinud mõtete osas midagi põhjapanevat välja tuua, sest selline teemalt-teemale hüppamine ei lasknud teemasse süveneda.

Seega üsna hea lugemine, aga keeruline luua isiklikke seoseid või võhikul raamatu arengut jälgida, sest kui linn on võõras, siis ei saa siin aidata ka kõige kirkamalt maalitud pilt :)

B. Engler, D. Reni "Mehed minu sohval"

Suur suvi tuli ja ma puhkan. Ja kuigi ma loen vabal ajal nagu loom, siis väga internetiavarustesse ei jõua, et muljeid kirja panna. See häbiväärne olukord tuleb lahendada, sest muidu ma lihtsalt unustan ära, mida ma lugenud olen - suur virn märkmelipikutega raamatuid seisab kapiserval ja ootab mõtestamist. Aga selle raamatu puhul on see huvitav fakt, et mina ei oleks seda raamatut lugenud. Ma olin isegi õndsas teadmatuses selle olemasolust, kuid maale minnes pakkus sõbranna seda mulle, sest seda olevat maakonnas ainult kaks tükki ja see on kogu aeg välja laenutatud. Kuidas siis teisiti?

Noor naispsühholoog, kes tegeleb meeste seksuaalteraapiaga, arutleb oma raamatus meeste arusaamisest erootikast ning põhjustest, miks petetakse, ei suudeta pühenduda ja otsitakse teravaid elamusi. See ei räägi ainult meeste probleemidest leida ühist keelt loomaks eluterveid valikuid, vaid ka naistest, kes mõjutavad ja kujundavad oma kaaslaste, poiss-sõprade ning abikaasade elukvaliteeti. Paralleelselt oma patsientidega püüab naine mõista ja leida lahendust oma segasevõitu kaugsuhtele araabia päritolu Remiga, mis oma olemuselt on kaunis bipolaarne. Jah, põhjuslikult seletab autor ära miks mingi probleem on tekkinud ning suunab oma kabinetis sohval lösutavaid mehi oma emotsioonidega tutvuma, kuid üsna mitmel korral jääb ravi pooleli patsiendi loobumise tõttu. Samas kirjeldab ta, ilmselgelt enda seisukohast, ka patisentide olemust ning ... nimetagem seda energeetikaks, mis konkreetse inimesega kaasas käib, mis muudab patsiendid ehk lugeja jaoks veidi inimlikumaks kui laborirotid. Posu toredat erialast teooriat koos oma isikliku elu probleemidega ning ongi raamat olemas :)

Seks ja seksuaalsus on ilmselgelt huvitavad teemad. Eriti eestlastest puritaanidele ju :) Seega pole absoluutselt küsimustki, et sellise probleemasetusega raamat võib tekitada huvi ning intrigeerib - mõelda vaid, üks naine on saanud jala ukse vahele ja räägib meile mõistetavalt meeste intiimseimatest mõtetest. Meile! Naistele! Ja samuti saab anda elegantse ninanipsu igasugustele naistekesksetele ajakirjadele, mis loovad stereotüübi mehest kui 24/7 suguelust mõtlevast olendist. Veidi häiris mind autori isik, sest midagi oli seal paigast ära, kuigi ma ei oska täpselt öelda, mis see oli. Võibolla on see isiklikul tasandil, kuid võib ka olla, et ma lihtsalt lähenesin sellele raamatule alateadliku eelarvamusega a la "mida uut ma siit siis leida võin".

Mulle meeldis aga see mõte, et seks on haruharva ainult seks. Seks on siiski ka üks võimalus ennast väljendada või tegeleda oma probleemide või traumadega. See annab võimaluse endast pingeid maha laadida või luua lähedustunnet, mid tavalisel suhtlemisel ei saavutata. See ei ole inimeste puhul (jah, isegi meeste puhul) tihti ainult füüsiline aktiivsus, mille eesmärk on füüsilise rahulduse saamine. See stereotüüp alfaisastest, mida erinevad naistekad takkaõhutavad ja naistekarjad seda hordidena usuvad, on kohati lausa halenaljakas. Millal on elu olnud must-valge? Muidugi, raamatus oli veel "huvitavaid ja toredaid" mõtteid ning eriti huvitavaid assotsiatsioone mu enda isikliku eluga, kuid nende esile toomine ei ole siinjuures kuigi paslik, seda enam, et tegu on avaliku blogiga.

Mulle kui naisele oli see huvitav lugemine... esimesed 100 lehekülge, kuid pärast seda oli raamatu mõte juba üheselt selge ning ülejäänud raamat jäi kuidagi ootuste kahvatuks varjuks. Seega tasub silm sisse visata, aga põhjapanevaid avastusi oodata vast ei tasu.

D. Smith "Endised inimesed"

Selle raamatu ilmumine läks minust kauge kaarega mööda. Ma ei teagi, kuidas see nii läks, aga lihtsalt mingil hetkel blogides rongi kolades leidsin järsku, et oplaa! Ja teema oli niivõrd intrigeeriv, aga selle saamisega oli raske. Nagu heade raamatutega ikka... Aga lõpuks ma selle sain! Oli küll kellegi teise lugeja poolt veidi ristida saanud, kuid ega see sisu halvemaks teinud.

Raamat käsitleb Venemaa aristokraatia viimaseid päevi. Ja seda selle sõna kõige otsesemas mõttes. Täpsemalt järgitakse kahe Venemaa suurima aadlisuguvõsa (Šeremetjevite ja Golitsõnide) käekäiku alustades põgusa kirjeldusega nende eluolu kohta enne revolutsiooni ning liikudes siis selles suunas, mis juhtus pärast revolutsiooni kuni stalinliku karmi lõppmänguni. Raamat on võhikutele mugavaks tehtud, kuna seletab lahti ka olulisemad mõisted ning nende tekkimise tagamaid, mis muudab teose ühtseks tervikuks. Samas aga ei ole see kuiv faktide kogum, sest on erinevate kirjade, päevikute ja isiklike mälestuste abil muudetud väga intiimseks sissevaateks kahe perekonna traagilisele loole.

See raamat haaras mind ikka korralikult kaasa. Inimloomus selle üldises pildis vahel hämmastab mind - lihtsalt õelusest või eelarvamuste tõttu ollakse valmis kõrvaldama kõik, mis segab või tundub ebaoluline. Sarnasusi võib tuua palju: mustanahliste orjade elu Ameerika Ühendriikides, pärisorjad tsaariaegsel Venemaal, hiinlaste terror tiibetlaste suhtes jne. Näiteid on lõputul hulgal. Lugesin seda raamatut ja kuidagi raske oli mõista selle kõige põhjust. Ma saan aru ülestõusust, ma saan aru klassivihast, ma saan aru propagandamasinast. Aga ma ei saa aru sellest, kuidas sai sellise kergusega kaotada inimlikkust või pikka perspektiivi vaimu-, kultuuri- ja rahvuspärandi osas. Olgu, argument on see, et kui on pisku ajal valida kausi söögi või raamatu vahel, siis valitakse paratamatult esimene, aga siiski see raev ja vaimupimedus hämmastas mind. Selle mastaapsus. Hämmastas ja tegi kohutavalt nukraks, sest see on lõpeks tühi tunne. 

See on iseenesest huvitav, milliste reeglite ja millise kombestiku järgi vanad aadlikud toimetasid, kusjuures lõhe aadlike ja nende maadel elavate talupoegade vahel oli siiski nende endi teha. Kuid kui jälgida raamatus väljajoonistuvat inimsuhete mustrit, siis vast kõige huvitavam on emigreerunud ja paigale jäänud aadlike arusaamine õigest käitumisest- Väga selgelt toob selle välja ühe aadliproua päevikusissekanne: "Sofia Vassiljeva sai täna ühelt välismaal elavalt venelannalt kirja. Too naine kirjutas, et kui ta tuleb Venemaale tagasi, ei suru ta ühegi siiajäänud venelase kätt. Mida need pagulased põgenedes päästsid - oma elu või Venemaad? Meie, kes jäime siia, oleme kahtlemata rohkem kannatanud. Kas mul polnud õigus öeldes, et me räägime nüüd erinevat keelt?" See on väga ilmekas lõik, mis näitab ehk kogu situatsiooni traagikat, sest see lõhenemine on nii põhimõtteline, et tekitab huvitava eetilise küsimuse - kumb on ohver? Kas see, kes lehvib nagu leheke tuules omamata pidepunkti, või see, kes jääb kohale ning kannatab hambad ristis ka väga kehva eluolu? 

Seega väga põnev lugemine ja väga mitmekülgne lähenemine problemaatikale luues selge ja kaunis intiimse pildi Venemaa kõige kriitilisemast ajast 20.sajandil. Smith on oma sõnadega tõeliselt oskuslikult ümber käinud ja ka raamatu eestindus oli väga hea. Seeha kui tahate head ajaloolist teadmekirjandust, siis see on kindlasti üks väga hea valik.

M. L. Noonan "Ühe mantli lugu"

Selle raamatu intensiivset sinist kaant on mitmel pool reklaamides näha olnud. Samuti haarab see silma ka raamatupoodides, sest ei ole suurustlevate piltidega või kärtsult ära tuunitud. Seega ma teadsin, et varem või hiljem ma selle raamatu läbi loen. Mõne raamatuga on lihtsalt nii, et see teadmine tekib kohe kaane või pealkirja esimesel nägemisel. Ja ükskord sattusin koduraamatukokku ning see oli riiulis. Veel täitsa tuttuus ja komplekteerimisvärske... Seda enam ma pidin sellekohe laenutama.

"Ühe mantli lugu" räägib 50000 dollarit maksma läinud eksklusiivse mantli valmimislugu. Rätsepatöö, villa päritolu, villa ja siidvoodri tootmine, nimesildid ja isegi nööbite kujunemise eripärad on kõik lugejateni toodud. Seega iga detail võetakse üksipulgi lahti ja kirjeldatakse selle saamiseloost. Samuti jutustab autor eksklusiivriietuse tootjate ning tarbjate omapärast maailma, kus "käib-kah"-suhtumine ei ole iialgi võimalus, vaid pigem süvenetakse dändilikult detailselt iga pisiasja olemusse, kusjuures asjatundjad ei naera sellise detailse planeerimise absurdsust. See on nende jaoks igapäevaelu. Stilistiliselt on raamat üsna hästi ja voolavas keeles kirjutatud. Tõsi, populaarteaduslik, kuid ajakirja "Imeline ajalugu" väljaande esimese (võibolla ma siinjuures eksin) raamatuversiooni kohta väga hea saavutus.

Kui hakata mõtlema, siis tundub see teema üleliigne ja triviaalne, sest esimese mõttena hakkab kummitama "aga mida ma selle teadmisega peale hakkan?" Tõepoolest, mida siis? Eks see ole individuaalne, mida sellest raamatust saadakse. Masstoodete tarbimine on tänapäeval norm, millest on keeruline kõrvale kalduda, seega muutub selline käsitööline maailm niivõrd eksootiliseks, et see muutub huvitavaks. See raamat on seega  minusuguse tavainimese jaoks justkui antropoloogiline uurimus mingisugusest teisest dimensioonist, kus luksus on norm. Ma ei räägi siin uusrikastest või püüdlikult trenditeadlikest inimestest, sest need pole omavahel seotud. Ma räägin siin millestki alateadlikumast, kus inimene on teadlikult valmis maksma kauba eest, mis on absoluutselt individuaalne ja ta naudib selle fakti teadmist, mitte väljakisamist. The silent strong type!

See raamat kannab endas minu jaoks ka sõnumit pühendumisest. Kui jälgida seda kogukonda, kellega Noonan selle raamatu materjali kogumiseks suhtles, siis see on väga tihedalt seotud ja ühtehoidev. Samuti see veidi konservatiivne lähenemine valitud elutee osas ehk kui inimene pühendub hingega millegi tootmisesse või loomisesse, siis ei ole selles midagi absurdset. See on tema kirg ja mulle küll ei meeldiks kui minu kirge alavääristatakse või seda välja naerdakse, sest see tundub (tava)inimesele mõistetamatu.  4000-tuhande dollarine kullast nimesilt ei tundugi minu arvates nii jabur kui mõelda, et on inimesi, kes selle eest näiteks endale auto või suvila või tonni hamburgereid soetavad. Küsimus on alati selles, kuhu asetada oma elus rõhuasetus, sest kõik on kellegi teistmoodi veider...

Seega minule see raamat meeldis ja soovitan ka teistele.

N. Philbrick "Mayflower: jutustus vaprusest, ühiskonnast ja sõjast"

Olen täheldanud väga huvitavat arengut meie ajaloolises mõtlemises - Ameerika ajalugu on muutumas meie ajalooks. Ilmselt on see seotud sealse popkultuuri ägeda pealetungiga, sest Mayflower, Salemi nõiaprotsessid, Bostoni teejoomine ja Kullapalavik tunduvad kuidagi nii loomulik osa globaalsest ajaloost. Ma ei hakka halama siin teema, et keskmine ameeriklane ei pruugi isegi teada, kus asub Eesti kaardil, rääkimata detaile Eesti ajaloost. Pole parata - suuremal on suurema õigused... Selliseid mõtteid mõlgutasin ma kui selle raamatukogust laenutasin. Valiku põhjuseks on aga see, et oli teine ilusa roosa seljaga riiulis mulle otsa vahtimas ja seda, kulla sõbrad, mõtlen ma igasuguse irooniata :)

Philbrick alustab Mayfloweri looga pihta üsna loogiliselt, kirjeldades usuvähemusena Inglismaalt väljarännanute elu-olu nende kodumaal ja hiljem esmase väljarännu sihtkohas Hollandis. Ühesõnaga loob autor tausta puritaanide otsusele minna ja luua oma kodumaa uuele avastamata mandrile, sest see oli nende jaoks ainuke koht, mis pakkus võimalusi kuidagigi oma uskumustes ellu jääda. Väga detailselt antakse ülevaade laevareisist, esimestest maal käikudest, puritaanide kohanemisraskustest ja õige asukoha otsimisest, kuid suurem osa raamatu võhmast läheb keeruliste partnerlussuhete kirjeldamisele põlisasukate ja uusasunike vahel, mis tipneb Kuningas Philipi sõjaga. Laias laastus annab autor ülevaate orienteeruvalt 100-aastasest episoodist Ameerika ajaloos, tuues aegajalt huvitavaid võrdlusmomente tänapäevaga (näiteks sõjaohvrite või rahaliste tehingute hindamisel). Kusjuures autor ei vali olustiku ega motiivide kirjeldamisel pooli, mistõttu pakutakse lugejale vaadet olukorra arenemise osas pigem erapooletu kõrvaltvaataja silmade läbi.

Meenutades ühte teist raamatud, mis on ilmunud sarjast "Ajalugu. Sotsiaalteadused", kus kirjeldatakse Lõuna-Ameerika näitel põliselanike hävitamist portugaallaste poolt (mitte ei meenu raamatu enda pealkiri), siis sain siin tõmmata huvitavaid paralleele. Lõunas toimus pärast mandri avastamist kõik väga lihtsalt - eurooplased tulid, nad nägid ja nad võtsid. Vajadusel jõuga ja tappes vastuhakkajad. Põhjas püüdsid puritaanid luua aga kasulikke koostöösuhteid - loodi leppeid, vahetati kaupu ning püüti üksteist mõista, et säilitada habras rahu ja tasakaal. Untsu läks asi alles siis kui rahvast oli uusasunike pinnale juba liiga palju kogunenud ja uus põlvkond ei osanud enam näha neile loodud võimalusi, mistõttu asja hakati jõuga muutma. Meenutab veidi põhimõtet "Kill 'em with kindness".

See paneb aga mõtlema mis piirini tuleks üldse asutada esivanemate loodut ja kuivõrd meie tänased noored seda mõistavad. Kas näiteks 19. sajandil igavleva aadlipreili hobikorras joonistatud vesivärvimaal on kunst või pigem prügi? Või muutub väärtuseks omaette juba see, et ta on nii kaua säilinud? Kas eestlaste eelarvamus võõra (võimu) suhtes on käsitletav samadel põhimõtetel st kas need noored, kes on sündinud pärast laulvat revolutsiooni, suudavad aduda tegelikult nõukogude aegse elu jaburust? Ja kas eestlastega on samamoodi nagu indiaanlastega, kelle kohta autor ise väidab, et "indiaanlased ei unusta kunagi täielikult oma juuri"? Või oleme me hakanud tegelikult vaikselt unustama selles suures globaliseerumiskatlas? Kes on maa tegelik omanik - see, kellel on jõud ja võimalused, või see, kes on seal sündinud?

Aga muidu selline huvitav lugemine. Kindlasti mitte kõige lõbusam, aga silmaringi avardav, mistõttu uudishimulikele ajaloohuvilistele soovitan.

M. Carwardine "Viimane võimalus näha"

Käisin ühel päeval raamatukogus riiulite vahel luusimas ja oma üllatuseks leidsin selle raamatu. Võibolla olete tuttavad samanimelise loodusdokumentaaliga, mida mõnda aega tagasi ETV näitas? Siis olete te minuga sarnases olukorras, sest ka mina nägin sellest. Küll üksikuid episoode, kuid needki olid põnevad. Stephen Fry on iseenesest juba vaatamisväärsus, seda enam et veel loodusfilmis. Ja seesinane raamat on siis sellesama dokumentaali kirjalik versioon.

Raamatu idee on lihtne - maailmas sureb igal aastal välja väga palju loomi. Rraamatus väljatoodud näidete põhjal ikka meeletult. Ja aastakümneid tagasi otsustasid raamatu autor ja tuntud kirjanik Douglas Adams (saate googeldamisega ise hakkama, eks?) kätte võtta reisi, mille eesmärk oli tõepoolest ehk viimast korda näha teatud loomi elusast peast. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, kordab raamatu autor oma reisi, kuid seekord on tema reisikaaslaseks tuntud Briti näitleja Stephen Fry. Nad käivad läbi enam-vähem kõik mandrid ja püüavad leida neidsamu loomi, keda toonagi otsiti: Amasoonias jõemanaati, Aafrikas põhja laimokk-ninasarvikut, Madagarkaril aiet, Uus-Meremaal lennuvõimetut papagoid kakapod, Komodol sealset kurikuulsat varaani ja Põhja-Ameerikas Californias sinivaala. Raamatu lõpp on kahjuks aga kaunis morbiidne, kus Hiinas pesitsenud järvevaala saatust näiteks tuues on selgelt näha, millises seisus on looduskaitse erinevates riikides ja kuidas mõjutab inimese elutegevus ühe liigi ellujäämist.

Selle raamatu idee ja teostus on väga südamlik, jättes siiski ruumi ka elutervele huumorile (näiteks kakapo Ralphi külgelöömiskatsed või põhjus, miks Komodo saarel pesitsevast ninaahvist on nii raske "ilusat" pilti teha). Seda enam, et raamatus on ohtralt ilusat pildimaterjali ning igast järgnevast seiklusest kirjeldatakse nii rõõme kui kurbust (näiteks erinevaid retkega kasnevaid haigusi). Ainuke, aga samas lugemise seisukohast tugev kriitkanool, tuleb raamatu trükitehnilisele poolele - läikiv kriitpaber ja raamatu formaat muudavad raamatu suureks, raskeks ning kohmakalt käsitletavaks. Ei saaks ka öelda, et tegu on puhtalt pildiraamatuga, kus selline trükitehniline lähenemine oleks õigustatud. Seega peate arvestama, et mugavalt käes hoida seda raamatut ei anna.

Kui nüüd rääkida emotsioonidest, siis raamatu lõppedes tundsin ma ennast tõesti väiksemana kui sipelgas. Vabandust, korrigeerin - väiksemana kui tolmulets. See kõik kokku tundus lihtsalt nii rabav. Kogu see looduse ja inimese seotuse mastaap ning samas selle haprus. Ma ei usu ületarbimisse ega alati soodsama pakkumise õigsusesse (tänapäeval on tootmine/tarbimine ja looduslik tasakaal kahjuks väga otseselt seotud) ning mulle meeldib loodus, kuid ma olen alati püüdnud sellelele öko-värgile kuidagi ratsionaalselt läheneda (st ma püüan enda elamisega siiski jätta maha võimalikult väikese ökoloogilise jalajälje), sest kurb tõsiasi on, et alati ei ole võimalik olla 100% mõistev. Nagu ka loo autor ise möönab - alati ei saa põhjendada teatud loomade puhul looduskaitse vajalikkust (tema näiteks olid vist haid või vaalad), sest inimesed hakkavad küsima, miks neid konkreetseid loomi üldse vaja on? Võtmeküsimus ongi siin ehk selles, kuidas saavutada tasakaal?

Seega füüsiliselt väga kurnav ettevõtmine, aga samas emotsionaalselt väga ergutav.

V. Green "Kuningate hullus"

Veidi napakad valikud käivad riiulite vahel vabavalimisega kaasas - kõnnid ja vaatad, kas leiad midagi inspireerivat ning seal ta seisabki. Selle raamatu valisin puhtalt pealkirja järgi, sest see lihtsalt oli piisavat jabur ning intrigeeriv.

Vivian Green arutleb ajaloos hälbiva käitumisega silma paistnud valitsejate teguviiside võimalikke tagamaid ning leiab, et nende inimeste vaimsed probleemid mõjutasid otseselt nende käitumist ja valitsemisstiili. Samuti rõhutab ta pidevalt, et füüsilise ja vaimse maailma vahel on seos ning neid ei saa omavahel eralda - valitsejate utoopiate ja reaalsuse halastamatuse puhul on parim näide ajaloost ehk Baieri kuningas Ludwig II. Green alustab ülevaadet valitsejaist antiigist liikudes läbi ajastuste ja erinevate Euroopa riikide (Inglismaa, Prantsusmaa, Rootsi jne) tuues välja ning lõpetades valitsejate probleemidega lähiajaloost. Raamatus käsitletakse tuntumate nimede hulgas näiteks Tiberiust, Caligulat, Henry VIII ja Hitlerit-Stalinit, vähemtuntumatest kirjutatakse näiteks Kastiilia kuningannat Juanitast, tema pojapojapoega Don Carlosest, Hispaania kuningas Felipe V-st ja uuemast ajaloost Chathami krahv William Pitt vanemast. Raamatu ülesehituse juures tuleb tõdeda, et kuna arstlike dokumente ning tunnistajate ütluste osas tuleb takkajärgi diagnooside panemisel olla mõnevõrra ettevaatlik, siis toob autor ohtralt ajaloolisi näiteid ja püüab raamatu "kangelastele" siis kaudselt hinnanguid anda.

Iseenesest on intrigeeriv idee kirjutada valitsejatest ja nende hullusest raamat. Raamatust endast aga nii palju, et hoolimata intrigeerivast lähenemisest ja põhjalikust uurimistööst jäi tulemus minu jaoks kahjuks kesiseks. Kohati jäi mulle mulje, et autor (kaane järgi on ta teoloogiadoktor) otsib põhjuseid ekstravagantse käitumisega valitsejaid kuidagi psühholoogiliselt lahterdada. Tõsi, adekvaatse dokumentatsiooni puudumise tõttu on takkajärgi keeruline tõde selgitada, aga paljud antud diagnoosid olid minu arvates otsitud. Sellega seoses muutus see raamat minu jaoks lihtsalt ebaharilikult käituvate inimeste tegude kirjeldamiseks, sest miks peab jabura käitumise taga tingimata olema mingisugune kuplis logisev kruvi?

Ma mõtlen seda, et võim on kole asi, sest see paneb inimesed teisiti mõtlema ja käituma. Selles mõttes on võim (eriti absoluutne võim) minu arvates ikka üks hullemaid asju. Eriti, kui sa sünnid juba võimu keskel näiteks mõne kuninga lapsena. Mis siis sind veel motiveeriks või kuhu on sul siis veel tõusta?!? Ümberringi käib meeletu võimuvõitlus nagu meie parteide tagatubades valimiste ajal, kusjuures ainukeseks vaheks on see, et sina oled heal juhul 16 ning isegi sinu enda ema-isa ei pruugi olla toetuspunkt elus. Halvimal juhul ei oska sa vastse kuningana muud teha, kui lutipudelit imeda ja mähkmeid täis lasta ning sinu ema on ehk ainult kord poole aasta jooksul sind külastav daam, kes sind isegi ei puuduta. No mõelge nüüd ise, kas sellises kasvukeskkonnas saabki tegelikult kasvada normaalselt toimiv inimene?

Seega intrigeeriv teema, kuid teostuse osas on mul omad kahtlused.

C. Moran "Kuidas olla naine"

Ma otsisin endale lugemisvara seekord veidi ebaharilikul viisil - raamatupoe e-katalooge lapates. Jah, ma olen seda konkreetset raamatut isegi kunagi raamatupoes käes hoidnud, aga kehitasin õlgu ja liikusin ilma raamatuta edasi. Aga nüüd jäi see kuidagi silma ja mõtlesin huvi pärast proovida, pooleldi ka seetõttu, et oma eraelu tõttu vajan ma veidi valgustavat arusaamist, et kas ma olen lihtsalt loll, et asjadest aru ei saa.

Caitlin Moran, kes on ilmselt Inglismaal päris tuntud kolumnist, hakkas raamatut kirjutama feminismist, kusjuures on põhirõhk huumoril ja tema enda kogemustel. Seega analüüsib Moran seda, kuidas ta hakkas naissugu reaalselt avastama liikudes õrnast 13-aastasest ülekaalulisest tüdrukust 35-aastase enesekindla emani, kirjeldades valusalt ausana kõike seda, mis vahepeale jäi: esimesed seksiga seotud mälestused, päevad, armumised ja esimene suhtelaadne toode, arutelu õige välimuse üle, sünnitus, abielu jne. Ühesõnaga käsitletakse kõike seda, mis teeb naisest naise, kusjuures mitte meestevihkajaliku feministina, vaid mõtleva, intelligentse ja üsna teravameelse eneseirooniaga vürtsitatud huumorimeelt omava naisena, sest feminism ei ole selle raamatu kontekstis mitte meeste mahategemine, vaid üsna objektiivne arutelu naiste olemuse ja võimaluste üle.

See raamat on tegelikult päris hea lugemine, kuigi segavaks jäi ehk see, et palju näiteid-nimesid oli võetud Inglismaa kultuuriruumist, mistõttu oli mul mõningaid võrdlusi ja paralleele raske mõista. Seetõttu oli mul kohati ebamugav seda raamatut lugeda, kuna sellise tugevalt kultuuriruumile toetuv tekst eeldab ka lugejalt selle nüansside tabamist, aga kardan, et siin jäin ma veidi hätta. Samas aga raamatus käsitletud teemad olid üldises plaanis ka minule mõistetavad. Näiteks abordi eetilisus, ülehinnatud toodete ostmine lihtsalt seetõttu, et mingis naisteajakirjas väidetakse, et see käib tõelise naise garderoobi või ühiskondlik surve/eeldus, et teatud eluaastaks peab sul olema kodulaen, kaks last ja vähemalt üks läbikukkunud pikem suhe. Pullikaka! ütleb Moran. Feminismi põhitõde pole mitte ühiskondlike eelduste kohaselt elamine, vaid lähtuda sellest, mida naine ise tahab, ja see ongi ju tegelikult õige. Nagu ta ise ütleb, ei tee mehed midagi selleks, et tunda ennast maailma kuningana, sest nad lihtsalt teevad süümepiinadeta igapäevaselt neile sobivaid asju, samas kui naistel on pikk-pikk nimekiri asjadest, mida nad enesetäiustamiseks tegema peavad (jah, ka minu tutvusringkonnas on vahel tunne, et millisel hetkel see enesetõiustamine lõpule jõuab). Feminism selles raamatus ei rõhuta sugude vastandumisele, vaid võrdsusele ning oma piiride tundmisele. Kõige ägedamalt tuleb see välja minu arvates tema kohtumise käigus Lady Gaga-ga, kes on isegi minusuguse väga kindlate maitseelistustega jobukaku jaoks huvitav karakter.

Tuleb tunnistada, et kartsin veidi, et autor kipub oma feminismis olema pealetükkiv (a la kuidas naisi rõhutakse ja kuidas ikka mehed on suured sead), aga seda õnneks polnud. Pigem läheneb Moran sugudevahelisele võitlusele üsna sarnaselt nagu mina - sugu on füsioloogiline omapära nagu juuksevärv või jalanumber, mis ei loo eeldusi inimese isikuomaduste kohta. Samuti seletab ta oma vaatevinklist ka üsna hästi ära, miks me (kasvõi alateadlikult) jälgime endiselt patriarhaadile omased käitumismustreid, kuid teises kohas kirjeldab ta väga innukalt naissoost tegijate väga tugevat pealetulekut popmuusikas, mis veidi nihutab perspektiive üldises pildis. Something old, something new! :) Ma ise olen tajunud ka viimasel ajal, et naised on oma tegevustes, nõudmistes ja mõtlemises omastanud mehelikud käitumisnormid, mis iseenesest ei ole halb, kuid traditsioonilises mõtteruumis muudab see agressiivsed naised ehk veidi kesksooliseks. Tõsi, maitse asi, aga ma olen ammu endale tunnistanud tõde, et olen teatud asjades pigem konservatiivne ning see on üks nendest asjadest.

Lugemissoovituse osas olen ma kahevahel. Ma mõistan, et Morani lopsakas kõnepruuk ja eneseiroonia võivad ehk mõjuda eemalepeletavalt, kuid samas on hea lugeda, et on inimesi, kes mõtlevad sinule sarnaselt.