J. Brendt "Langevate inglite linn"

Brendti eelmise romaaniga ("Südaöö hea ja kurja tundmise aias") on mul head mälestused. Tõsi, ma ei  mäleta selle sisu, kuid mäletan, et see oli üsna köitvalt kirjutatud jutuke. "Langevate inglite linn" aga on raamat, mis teadmata põhjustel minu silma pole kuidagi varem jäänud. Aga kuna autor oli usaldusväärne ning raamatu sisututvustus päris hea, siis ma ta ka oma viimasel riiulitevahelisel jalutuskäigus välja valisin.

Veneetsia on kahtlemata üks maailma imelisemaid kultuuripärandeid, mis tekitab imetlust ajaloolise ilu ja vastupidavuse osas. Raamatu autor saabub Veneetsiasse samal ajal, kui tules hävib üks linna tunnushooneid - renoveerimisel olev ooperimaja Fenice. Sellele kultuuriloolises mõttes katastroofilisele sündmusele toetudes hakkab Brendt looma tänapäeva Veneetsia pilti läbi kohalike silmade: vesitaksod ja kohalikud kultuuriinimesed Fenice hävingu raames, Veneetsia säilitamiseks loodud rahvusvaheliste fondide olelusvõitlus, kõrgklassi villade pidamisraskused, Ezra Poundi pärandiküsimus jne. Siinjuures pean tunnistama, et ma pole päris kindel, kas tegu on ikkagi ilukirjandusliku teosega, nagu mulle raamatukogukataloog väitis...

Raamatu põhjal tekkinud pilt Veneetsiast on, et tegu sentimentaalse ja hullumeelse linnaga, mis ripub hammaste ja küüntega tugevalt oma mineviku küljes, teades samas täiesti selgelt oma väärtust ja seda juba odavalt maha ei müüda. Pigem koovad kohalikud ilmse mõnuga ikka ja jälle uue kihi müstikat ning kultuuriloolisust oma ajaloole juurde mitte just alati ehk eetilisis või tõeseid lähtekohti kasutades. Brendti oskus luua köitvat tausta väga lihtsate vahenditega on aga igati imetlusväärne. Näiteks Ameerika härrasmehe Daniel Curtise Veneetsiasse kolimise taustaloo isikupärane kirjeldamine ning tema hiigelsuure villa hoidmine ja säilitamine tänapäeva überbürokraatlikus elukeskkonnas loob selge võrdluse tugipunkti - mis kunagi oli norm, on tänapäeval luksus, mille puhul on pärijate erimeelsused selgelt mõistetavad. Mahlakaid detaile ühest linnast ja tema elanikest on selles raamatud omajagu ning nende kirjeldamisel on põnev just selle isikliku nüanssi tõttu asjade, olukordade ja inimeste kirjeldamisel st Brendt saab ideaalselt aru, et see on tema visioon ja tema nägemus sellest kurikuulsast linnast. Samas peab aga tunnistama, et ma ei ole kindel, kas raamat või lugugi mulle siiski pikas perspektiivis väga sügava mulje jättis ehk siis ma väga nautisin raamatu seltsis veedetud tunde, kuid kas ta ka piisavalt eripärane oli püsiva mulje jätmiseks, selles ma kindel pole.

Seega hea ajaveetmine, kuid sügavamat filosoofilist analüüsi Veneetsia kui linna olemusest siit otsida ei maksa.