K. Pajumaa "Jalutuskäigud sisekosmoses"

Mõnda aega tagasi oli mul väga keeruline aeg. Elasin raskelt läbi muutusi oma elus ja (tõelisele raamatukoile kohaselt) tuhlasin veidi eneseabi raamatutes, et veidigi enesekindlust ja tuge saada. Seesinane raamat jäi mulle aga ühest blogist silma ja hakkasin jälgi ajama. Mingil hetkel sattusin raamatukokku ja uitasin riiulitevahel ringi ning... Seal ta oligi!

Pajumaa raamat ei ole tervikteos selle klassikalises võtmes. Pigem on see tema blogi populaarsemate postituste kogumik, kus lahatakse kaunis inimlikke teemasid: elu, armastus, viha, õnn, areng, eneseotsimine jne. Tekstid on arutlevad ning lähtuvad pigem isiklikust arengusoovist. Autorit on kogu aeg tunda ja ta on kohal, selles ei lasta lugejat kordagi kahelda. Teisalt jällegi saab lugeja oma kogemusi tema omadega võrrelda.

Raamat kõnetas mind mingitel hetkedel rohkem, teistel vähem. Ilmselt on see seotud sellega, et lihtsalt mõned/teemad asjad läksid minust mööda, sest nad ei haakunud minuga. Võibolla seetõttu, et ma olen naine. Võibolla seetõttu, et mul puudub kogemus. Võibolla seetõttu, et kuidagi väga utoopiaks kiskus. Ma ei tea, mis see põhjus oli, kuid see on tõesti väike probleem. Üldmulje raamatust oli tegelikult täitsa hea. Tekstid üsna lühikesed, neid oli lihtne lugeda ja mulle meeldis autori argumenteerimisoskus. Eriti kõnetas mind idee meelerahu otsimisest õnne asemel ja valikute tegemise võimalusest selle käigus ning ideest, et ole teadlik oma tunnetest, kuid ära lase tunnetel oma elu valitseda. Kindlalt saab negatiivse hinnangu aga raamatu formaat - püüdke ise ennast mugavalt oma lugemispessa tõmbudes rasket kriitpaberile trükitud kobakat lugemisvarana nautida.

Seega üldjoontes täitsa hea raamat kasvõi lihtsalt eluliste asjade üle arutlemiseks.

J. Kross "Kallid kaasteelised"

Jaan Krossi fenomen on minu arvates põnev, sest tema lai silmaring ja elukogemused tegid temast ainulaadse inimhingede inseneri. Olen lugenud mõningaid tema romaane, kuid tema teleintervjuud ning kunagi ETV-st nähtud dokfilm temast tekitasid minus huvi Jaan Krossi isiku vastu hoopis teisel tasandil. Ning kuna seesinane raamat on minu suure-linna-koduraamatukogus kohe laenutusleti juures, siis kahmasin selle uitmõttena enne puhkust kaasa.

Kross alustab oma memuaare lapsepõlvest Kalamajas, libisedes üsna kiirelt üle nii poisikesepõlve tegudest kui gümnaasiumiaegsetest õpingutest. Põhjalikumalt peatub Kross aga oma ülikooliajal, sõjaaegsetest segadustel, vanglaelul, asumisel Siberis ja lõpeks prii mehena taas Eestisse jõudes oma kirjanikutee algusel. Seejuures on autor üsna aus, olles seejuures piisavalt taktitundeline ja kriitiline, ja põigates episooditi ka oma kaasteeliste eludesse luues sellega mitmekülgse kirjelduse toonasest olustikust. "Kallite kaasteeliste" esimene osa keskendub perioodile, mis lõppeb tema ja Ellen Niidu kolimisega vastvalminud kirjanike majja.

Seda, et Kross valdab sõna võimu, ei kahtle ilmselt keegi, kuid kui võrrelda memuaare tema loominguga, siis tuleb siin minu arvates selgemini välja tema oskus mõista sõnade varjatud tähendusi.  Kohati on see lausa et kirurgilise täpsusega seatud idee, et ei oskaks seda ise paremini sõnastada. Eriti kriitiliste või diskreetsete teemade käsitlemisel (näiteks tema esimese abieluga seotud üsna delikaatsed detailid või kriitika Lääne-Euroopa riikide tegevusetusele II ilmasõja ajal Baltimaade saatust silmas pidades). Ja hoolimata süngest ajaperioodist näitab Kross, et ka siin leiab omalaadset huumorit ("Heil Hitler!" käänamine "Ei itle!"-ks või vangis olles kambrikaaslastega ennast kallutades vintis valvurit segadusse ajamine). Ja lõpeks tekib siiski ka põhjendatud küsimus: "kummal pool teatud traate olid elutingimused, vähemalt moraalses mõttes, aeg-ajalt jubedamad?" (lk 471). Ma olen ka ise sellele mõelnud, kuid olles antud ajaperioodi lõppugi ainult põgusalt näinud, siis saan ma selle idee enda jaoks ainult ette kujutada. Ja ehk ongi nii, et reaalsus on vahelduseks kordades jubedam ja raamatust lugedes saab vähemalt aegajalt selle kinni panna ja ohutusse argipäeva tagasi libiseda?

Krossi mälestused on kindlasti üks põnev lugemine ja soe soovitus kõigile ajaloohuvilistele.

G. Kordemets, A. Tuuling "Sulev Nõmmik: Kui näeme, siis teretame!"

Selle raamatu valimise lugu oli tegelikult väga lihtne. Nimelt näitas ETV eelmise aasta lõpus filmi "Noor pensionär" ning miskipärast hakkasin ma mõtlema toonastele huumorimeistrite Abeli ja Nõmmiku tegelikule elule. No näed ju kuvandit, aga kuidas oli lugu tegelikult? Kuna Abeli elulugu on ilmselt hetkel igal pool välja laenutatud, siis mõtlesin alustada Nõmmikust. Lisaks sellele tundus pealkiri kuidagi kepsakas :)

Raamatu autorid alustavad selle loo jutustamist läbi poisikese, kes on Teise ilmasõja eest ema kodusaarele Hiiumaale pakku saadetud, kirjutatud kirjade emale Tallinnas. Seda osa toetavad Nõmmiku enda hilisemad kirjutatud lapsepõlvemälestused, ning loodud kuvandist avaneb tulevasest näitlejast, lavastajast ja koomikust pilt kui asjalikust töömehest, kes ei püsi kusagil pikalt ning kelle töökäsi igal pool pikalt oodatakse, kuid kes on siiski juba väikese poisina kõigi poolt armastatud seltsiline. Sealt edasi võib lugeda balletikoolist, abielust ning erinevatest legendaarsetest lavastustest, mis lavastusid Estonia laval, filmidest ning huumoriesinemistest üle terve Eesti, mis tegidki Nõmmikust selle, kes ta tegelikult Eesti kultuuriruumis on. Ei jää tähelepanuta nii kuiv olukorra kirjeldus (näiteks lavastustega seotud protokollide ärakirjutused või väljavõtted teatrikriitikast) kui ka mälestused teemasse puutuvad inimesed, mille kombinatsioonist luuakse autorite poolt võimalikult objektiivne vaade Nõmmiku kui mitmekülgse inimese elust ja meelelaadist.

Selle raamatu puhul oli minu jaoks väga tugevaks takistuseks see, et ma ei teadnud väga paljude asjade tausta. Jäi mulje, et autorid olid ilmselt selle raamatu kirjutamisel mõelnud pigem Nõmmiku kaasaegsetele, kellel oli võimalik minna Estoniasse operette vaatama ja kes ilmselt saavad kontekstist kergemini aru. Mina isiklikult tundsin veidi tausta lahtiseletamisest puudust.

Mis puudutab aga Nõmmiku kui inimese kajastamist, siis avanes väga huvitav ja mitmekülgne vaade ühe kunstniku elust. Seda, et teda tema praeguseks klassikaks peetud asjade eest väga ei kiidetud, see peaks olema üldtuntud fakt. Tema rahvamehe imago on samuti kõigile teada. Aga tema ambitsioonid kirjamehena olid minu jaoks üllatus ning muidugi tema autolood, mis olid niivõrd ootamatud, kuid samas ilmselt minu jaoks põnevamad detailid raamatust. Mitte, et ma armastaksin autosid ülemäära palju, kuid see lihtsalt tundus nii eriline ja ma suutsin oma autoajaloo tõttu veidi selle osaga suhestuda... :)

Seega hea elulooraamat, mis vajaks nooremale lugejale veidi rohkem tausta lahtikirjutamist, kuid vanemale generatsioonile pakub kindlasti palju äratundmisrõõmu.

A. Kõomägi "Minu Mustamäe"

Ma ajasin seda raamatut väga pikka aega taga. Kõomägi jättis mulle eelmisel lugemisel väga põneva mulje ja seega oli tema uue novellikogumiku hankimine minu jaoks tõeliselt põnev väljakutse.

Kõomägi on seekord oma novellikogumiku keskmesse Mustamäe asetanud: sealsed elanikud koos nende oleviku, tuleviku ja minevikuga. Siin on nii suurte unistustega prostituute, kindla sihita elus kulgejaid, turiste, armukesi, ülisuuri ämblikke ja nii edasi. Siin on armastust, surma, kättemaksu, uudishimu  ja muudki huvitavat. Siin on kõik see, mis on inimlik, ja kõik on justkui veidi üle võlli, mis on omane nii autori stiilile kui ka Mustamäele.

Võrreldes seda novellikogumikku oma varasema lugemiskogemusega, ütleksin, et seekord on lugude toon ja mõttearendus mõneti süngem. Puudub varasem mängulisus, vaid siin on Kõomägi pigem kaalutletuma ja tasakaalukama lähenemisega nii sõnades kui teemades. Kõik on kuidagi tõsisem ja täiskasvanulikum. Mõnes mõttes on põnev näha seda arengut ja siin ma väga ei vingukski, sest selline lähenemine pakub läbimõeldumaid mõttekäike ka lugejale. Näiteks tänavasildiga "Teetööd", kus teetöölised tööd ei teinud, seega on sildi eesmärk hägune. Või kuidas inimesed on aheldatud väärtushinnangutesse, mille nad ise ja nende tutvusringkond nende jaoks loovad. Huvitav oli ka see, et Mustamägi pakub oma mastaapsuselt sellist kummalist anonüümsust, mis muudab selle elukeskkonnana erandlikuks ja eraklikuks - sina ei tea ja sind ei teata.

Seega väga mõnus lugemine ja kuna seekordne lugemine oli tõesti tõsisema loomuga, siis sobib ka juba ehk nõudlikumale maitsele.

A. Kõomägi "Amatöör"

Tegelikult on nii, et see kirjanik on mul kuidagi kahe silma vahele jäänud. Ta eksisteeris minu jaoks kusagil teises sfääris, mis kuidagi ei kõnetanud. Aga siis juhtusin ma lugema ühta arvustust (see oli õudselt ammu, mistap ma ei mäleta enam algallikat), kus rääkis Kõomäe raamatust "Minu Mustamägi" ja see tundus nii põnev. Aga, klassikalist teemaarendust järgides, oli see konkreetne raamat kohalikus raamatukogus välja laenutatud. Seega rahuldusin esialgu "Amatööriga", et saada aimu kellega mul üldse tegemist on.

"Amatöör" on novellikogumik, mis käsitleb veidi absurdses võtmes eestlase olemust. Võibolla see tegelikult nii ei ole, aga ma ise sõnastasin enda jaoks selle nii. Kas siin on just traditsiooniline eestlane, see jääb häguseks, kuid veidi väiklane, omas mullis ja pedantne ta siiski on. Ja Kõomägi siis kirjutabki näiteks bideevalmistaja õudusunenäost, jumala tõelisest palest, abielunaise turvalisusest vaba suhte korral ja pedandi elumustrite struktuurist. Ning Kõomets teeb seda jabur-naljakalt. Tõsi, kohati kisub autor stilistiliselt veidi liiga Uhuu-maale, aga samas miks mitte? Olen jaburamaidki asju lugenud ja näinud (näiteks valimisreklaamid)...

Leian, et stilistiliselt oli hea, et tegu on novellidega, sest kaua ei kannataks sellist kõrgelennulist jauramist ju välja. Ärge saage valesti aru - lühike vorm lihtsalt sobib sellise kirjastiiliga paremini kui pikk romaan koos kõigega seal sees. Te ei söö ju ka vaniljejäätist hakklihakastmega, ega ju? Mõni jutt jäi paremini meelde, mõni jäi minu jaoks aga kaugeks, kuid esimest oli siiski rohkem. Näiteks novell "Hüpe", mis kõometsalikult hoogsal ja ülevoolavalt energilisel sammul areneb, kuid lõpeb nagu lõigatult ja üpris küünilisel moel. Võibolla ongi siin minu jaoks selle kogumiku võlu - sa ei tea kunagi tegelikult ette, mis järgmine rida või lehekülg toob. Ja kuigi kohati tekib ehk mulje, et see on suvaliste mõtete joru ja lihtsalt valmis vusserdatud raamatukene, siis tegelikult on see päris hästi läbimõeldud idee kogumik.

Ja mõtteid tekkis mul lugedes omajagu. Näiteks novellis  "Seal" ütleb Jumala lause "Aeg, Aadu, on lõpmatu oma suuruses ja väiksuses". Tegelikult on see ju selge mõte, kuid kas pole mitte lihtsad asjad kõik petlikult ... lihtsad? Kui mõtlema hakata, siis aega ju tõesti mõõta ei saa, samas aga püüab inimene ikka endale luua süsteemi, et seda hoomata. Sellega on vist sama lugu nagu universumiga - see paisub ja suureneb, aga samas on universum oma olemuselt lõputu. Seega tekib küsimus et kui me lõpmatust ei saa mõõta ega selgelt hoomata, miks me oma peades oleme selle üldse välja mõelnud?

Anyhow, mulle Kõomägi oma jabura kirjastiiliga sobis ja seega soovitan teistelegi.

G. Kõrvits "Kartulirahvas ja burgeriinimesed: ameerika esseed"

Tunnistan ausalt pattu  valisin raamatu sellepärast, et kujundus oli šeff. Ei mingit kurikuulsat kõhutunnet ega kuuldusi sõpradelt, vaid lihtlabane kujundus. No vahel teen ka mina nii :)

Kinnisevõitu iseloomuga isepäine eestlanna Agatha armub ameerika noormehesse ning noored püüavad kuidagi oma erinevate kultuuritaustadega hakkama saades suhet toimimas hoida. Lühijuttudes (ehk siis esseedes, nagu pealkiri lubab) räägitakse veidi ameerika elustiilist ja kõigest sellest, mis sinna jääb: usk, restoranikultuur, rahvusvähemused jne. Samal ajal kirjeldab peategelane ka veidi oma elu-olu ning mõttemaailma, tuues välja ka selle, kuidas on elada paanikahäire all kannatades.

Tõttöeldes muutis see raamat mind nõutuks. Esiteks eeldasin ma veidi ehk sisulisemat võrdlust ja mingit teravamat intriigi, kuid see raamat algab ja lõppeb ilma, et midagi pöörast juhtuks. Või, noh, et üldse midagi olulist juhtuks. See ehk selgitabki selle raamatu olemust - lihtsalt kogum tekste ilma konkreetse lõpu või alguseta, mis aga tekitab küsimusi, kuhu autor on sellega jõuda tahtnud. Teiseks tekitab küsimusi jutukestesse koondatud karakterid: Agathe tundub väga negatiivne ja kriitiline inimene olevat, kes siiski teravamate väljaütlemisete puhul vabandab või palub ennast mitte valesti mõista. Näiteks väga häirivalt mõjus mulle peategelase kirjeldus oma perekonnast - seda oli tõesti ebamugav lugeda ja tekitas vastiku tunde, sest selles esitatud tegelased olid niivõrd must-valgelt esitatud. Selle eest oleks tõesti võinud vabandada, aga võibolla oli see taotluslik... Hoolimata mõningates intensiivsematest temaatilistest arutluskäikutest jäi mulje, et sügavamal tasandil jäi see kõik üheks tugevaks seostatud tervikuks moodustamata ja sellest on tuline kahju, sest potentsiaal iseenesest on ju olemas...

Ma lootsin sellest raamatust tõesti palju, sest tutvustus oli nii hea, kuid sisu ei olnud tõesti minu jaoks ja kahjuks ei saa ma selle raamatu soovitamist oma südametunnistusele võtta.

R. Roost "Mis sul viga on?"

Tegelikult ma ei oleks ise seda raamatut valinud, aga Tallinna keskraamatukogul on uus ja huvitav kampaania ja konkreetne raamat on ka antud nimekirjas sees. Seega sõbrantsilt lugemissoovitust lunides arvas ta, et ma võiksin ka lugemisprogrammist osa võtta ning ütles, et seekonkreetne raamat on tegelikult päris hea. Keerutasin raamatut nii- ja naapidi käes ning otsustasin lõpuks ikkagi proovida, sest olgem ausad - paks see pole, tekst meeletult tihe ka mitte ja paar lõiku, millest kiiruga silmad üle lasin, olid kaunis intrigeerivad.

Raamat on (nagu sissejuhatuski hoiatab) mõttevälgatuste kogumik. Seda võiks lausa pidada paberkandjal blogiks, kus inimene mõtiskleb erinevates teemadel ning püüab tekkinud arutluskäiku oma subjektiivsuses põhjendada. Temaatika on seinast seina - haridus vs haritus, ajateenistus, retuuside kandmine, erakoolid jne. Põhimõtteliselt esitab autor igapäevanähtuste kohta oma teravmeelse arusaama, olles samas intelligentne, arrogantne ja laia silmaringiga, mis tekitab mõtteid, kuidas oleks sellise inimesega väitluses osaleda. Kuid lähtudes raamatust on mul mulje, et pigem võib minna elu-olu materdamiseks kui kiitmiseks, sest raamatu alatoon ei ole üldjoontes just positiivne. Ma ei tea, selline (elu)stiil paneb mu õlgu kehitama, sest ma ei arva, et terav ja nutikas mõistus alati boonuseks on, kuid kogu aeg ainult lahmitakse ja negatiivseid aspekte välja tuuakse.

Samuti peaksin siinjuures mainima, et tõenäoliselt see raamat mulle pikas perspektiivis meelde ei jää, sest ma olen üldjoontes neid samu mõtteid ise mõelnud, oma sõpradega arutanud ning ka erinevatest blogidest lugenud. Seega on temaatika omamoodi kodune, autori stiil nauditavalt irooniline ning terav, kuid vau-efekt ja keskne intriig oli minu jaoks puudu. Samas ütleb ju autor ka ise, et tegu on "intuiivse kirjatükiga", kuid tekib küsimus, miks on just Roosti mõtted nii erilised, et need lausa trükis tuli välja anda? Teisalt jällegi mõtlen sellele, et võibolla on selle raamatu eripäraks just mingi ühiskonna grupi arusaamade selge ja ühene väljendamine kõneisiku kaudu? Sest (kipun ennast küll kordama), aga nii erilised ja šokeerivad need mõtted nüüd ka ei olnud...

Seega soovitan lugeda, kui tahate oma õhtupoolikut veidi teravama mõttekäiguga vürtsitada, kuid midagi põhjapanevat ei maksa vast oodata.

A. Vainola "Inventuur"

Ükskord sattusin kõikvõimsast Youtubest ühte Sõpruse pst lugu kuulama ning see läks kuidagi hinge. Siis hakkasin uurima, et mis värk nende tüüpidega on... Sest mõeldes Vainola peale siis ei tulegi ehk kohe ette, et ta oskaks midagi mõistlikku kirjutada (vabandust, eelarvamused on koledad asjad). Pigem hõljusid mul silme ees Trubetsky 90nendatel kirjutatud neoromantilised romaanikesed, mis aastaid tagasi mind tohutult vaimustasid, kuid ajapikku tunduvad tiba naiivsed ning kuidagi liiga ... nunnud. Ühesõnaga erialane kretinism lõi minus välja ning leidisin veebiavarustest artikli, et on ilmunud Vainola eluloo raamat ja et see on isegi päris-päris hea. Ja kuidagi täitsa ise vedasid jalad mind hoolimata mäekõrgustest lugemist ootavast raamatuhunnikust raamatukokku ja ma leidsin selle täitsa ise ka üles! Ah, küll ma olen tubli!

Vainola raamatut vist ei saagi võtta puhtatõulise eluloona. Pigem käsitleb see etappe tema elust ja heidab valgust riburada pidi ka nende olustiku kirjeldamisele alustades nooruspõlve tegudega ning lõpetades Sõpruse Puiestee loomisega. Vainola loob üsna veenvalt selle mina-pildi, millega lugejat kaasa kutsuda. Minu jaoks oli põnev lugeda legendaarse Moskva kohviku kirjeldust selle kõige tavalisemate asukatega, Vennaskonna kuldaegadest ning sellest, kuidas mingid laulud on aja jooksul sündinud. Samuti oli naljakas lugeda, kuidas Vainola sattus tegema muusikat erinevatele lavastustele (kusjuures, "Morti" käisime me isegi klassiga eeletendusena vaatamas ning saime Draamateatri black box'is ööbida) või kuidas toimusid esimesed punkarite esinemised 80nendatel. Seega pikemat sisukirjeldust ma anda ei oska, kuna selline etapiti esitatud elulugu ei võimalda luua selget sirgjoonelist ülevaadet, kuid tahan öelda, et elulooraamatuna on tegu väga kaalutletud ja ausa tekstiga. Vähemalt veenis mind.

Ma nautisin Vainola kirjeldatud lugu ja seda mitmel erineval põhjusel. Esiteks see, et mulle on jäänud mulje, et minu põlvkonna noored tihtilugu elavad selles 80-90nendaid idealiseerivas maailmas, kus õhk oli vabanemisega seotud pingetest paks, Seitse Vaprat määras muusikasuuna ja Moskvast toodud hiina originaalid hakkasid moodi minema. Mina mängisin siis veel nukudega, ehitasin tuppa tekkidest ja taburettidest onne ning suvel pladistasin kodukülas paljajalu killustikus ringi. Aga kui ma hiljem lugesin Liisi Ojamaa, Trubetsky või (minu personaalset lemmikut) A.C luuletusi, siis oli seal see "lahe asfaltdžungel" taustaks kumamas, millest minul maalapsena polnud aimugi. Tallinn ja Varblase kohvik oli aga hiljem raamatutest ja teistest kirjatükkidest lugedes midagi röögatult erilist. See müstilisuse oreool kõige selle aja alternatiivliikumise ümber, mille etteotsa oli rakendatud Tuberkuloited ja Vennaskond ning millest mina kuulen olustikukirjeldust ainult vanemate tuttavate käest saamata isegi asjatundlikult kaasa noogutada, on minu jaoks alati teemaks olnud. Samuti jääb selle aja mälestuste najal mulje, et siis olid kõik vähegi suuremad-väiksemad lollused võimalikud ja inimesed olid kuidagi... ärksamad ning neis oli see teha tahtmise pinge sees. Ja nüüd kirjeldab seda inimene, kes oli selle keskel ja kelle toonane argipäev ei olnud sellise tonaalsusega, nagu mina seda oma lapse aruga olen ette kujutanud.

Elulugude puhul on mul alati see alateadlik mõte, et loo peategelane saab ise valida seda, mida ta kirjutab/laseb endast kirjutada. See tähendab loost ainult poolt tõde ning ehk tegeliku olukorra ilustamist Seetõttu tahangi eraldi välja tuua Vainola kirjastiili - see polnud üldse selline, nagu ma ootasin-kardsin! Teised inimesed moodustavad selles loos kulissi ning nende kirjeldamisel on välja nopitud ehk värvikamad nüansid, et mitte risustada raamatu üldist balanssi. Ühest küljest on see ääretult isiklik kirjeldades meeldejäänud tundeid mingitel hetkedel (näiteks mustlasnaise ennustuse täitumine sõbra Roti puhul), teisalt jällegi väga kindlalt sissepoole pööratud tekst, mille vältel jääb mulje, et lugeja jäetakse teadlikult mõnede teemade juures ukse taha, sest see teema on liiga personaalne. Jah, aegajalt mainitakse mõningaid nüansse, kuid milleks minna detailidesse, kui see tooks ainult kahju? Pigem räägitakse oma tehtud lollustest, kui laimatakse teisi. Näiteks Vennaskonna liikmete tihe vahetus, mille kohta Vainola väga selget seisukohta võtta ei taha, kuigivõrd minu tutvusringkonnas on selle kohta väga palju ilgutud ning arvamust avaldatud. Samuti Trubetsky enda isik, kes üldises plaanis aegaajalt millegagi jälle välja tuleb, kuid kelle mõttemustritest või motiividest ei teata vist väga midagi. Üldse jäi mul mulje, et Vainola on oma sõprade-kaaslaste kirjeldamisel väga sõnu valinud ning see sisendab austust autori vastu - see on tema teadlik valik ning minu arvates mingil määral ka lojaalsuse märk. Seetõttu ongi minu arvates see elulugu üsna aus ja veenis mind.

Seega oli minu jaoks huvitav lugemine. Kas mulle kõik meelde jäi? Kindlasti mitte! Aga ma väga nautisin seda kahte õhtut selle raamatu seltsis.

PS! Ma lugesin pärast postituse tegemist takkajärgi uuesti asja algatanud Päevalehe artikli läbi  ja tundub, et meeleolud-tundmused olid samad, kuigivõrd Niineste sõnaseadmine oli oluliselt etem.

H. Kainits "Mardika umb ehk minu väike hullumaja"

See raamat sattus minuni väga ootamatut rada - käisin Viljandis ja et mul bussis midagi teha oleks, siis käisin väikese tiiru raamatupoest läbi. See oli allahindlusega müügis ja siis mõtlesin, et "hei, why not?" Ja miks just see raamat? Sellepärast, et ma olen seda raamatukogudes riiulitel näinud ja kuidagi tundus ahvatlev...

Raamat räägib läbi Matti silmade sellest, kuidas tema isiklik väike hullumaja nimega elu toimib. Tema vanemad on abielus, kui ema on suuremat sorti telefonisõltlane ja käib pidvalt uute meestega kohtamas., samas kui isa armastab aegajalt pudelipõhja piiluda ning on selline tüüpiline eesti mehe muster (no offence, eks?) Samas on mina-tegelase õde, endine sportlane, sarvede mahajooksmisega ametis nii alkoholi kui ka eraelulises mõttes. Naabrid on samuti veidi napakad - lõdva püksikummiga naabrinaine, vananev füüsikaõps ja uudishimulik Suislepa-mutt ülalt korruselt. Matti hea sõber Ruut on innovaatiliselt mõtlev noormees, kes koos Matti ja mõnede teiste noorte kaasabil paneb aluse uuele usule - monetarism ehk rahakultus. Ja romaani teine pool keskendubki sellele, kuidas asi tekib, kasvab ja plaksatusega lõhki läheb. On veel suuremaid väiksemaid jutuliine, aga üsna korralik hullumaja on kokku keeratud :)

See raamat ei täitnud minu ootusi. Ma oleksin lootnud pigem midagi "Espresso lugude" sarnast, kus nutikalt on veidi hullumeelsed majanaabrid ühkes väga muhedaks koosluseks seotud. Selle asemel sain aga pigem sellise keskpärase eesti romaani, mis püüab ülevindi keeratud stereotüüpide kaudu luua humoorikat, kuid siiski omal moel tõsist tervikut. Siinjuures on rõhk sõnal püüab, sest minu jaoks seda kahjuks ei tekkinud. Näiteks mina-tegelane on passiivse iseloomuga looder, kellest luuakse intelligentse inimese võrdkuju, kuid samas tema mõttemaailm on siiski justkui 50-aastasel mehel. Seega ei lähe sisu ja pakend omavahel kuidagi kokku. Monetarismi idee on huvitav, kuid selle idee arendus on jabur ning kuidagi ühekülgne, kus autor püüab luua illusiooni kaudselt kritiseeritud rahaahnusest, kuigi tegelikult on ilmselge, et see on päris otsene näkkuütlemine. Seega on kogu romaani ulatuses midagi nihkes, mis takistab 100% romaani nautimast. Ma ei tea, millest see tuleb. Võibolla on siin küsimus põlvkondades?

Igatahes minu hinnangul on antud raamatu puhul tegu keskpärane lugemisega ja kahjuks seda ma lugeda ei soovitaks.

A. Ivanov "Peotäis põrmu"

Üsna uus asi ja seekord lasin ennast jälle kaasa viia ajalehtede arvustuste ning raamatututvustuste mõjul. Kolasin lihtsalt raamatukogus riiulite vahel ja uudiskirjanduse juures see oligi. Tegelikult ma ei tea, miks ma selle kaasa võtsin, sest selle raamatu puhul ei hakkanud minu hea-kirjanduse-radar tööle.

Lugu algab sellest, et raamatu mina-tegelane tuleb välismaalt tagasi oma kodulinna Tallinna, et alustada otsast peale. Ta püüab siinsete uute olude ning linnaga kohaneda. Ta saab tänu oma taani keele oskusele tööd rahvusvahelises firmas müügimehena ning kohtub uute tuttavate juures oma tulevast naist. Elu on esmapilgul justkui rööpas ja kõik töötab, kuid Eesti ühiskonnas on õhk pingetest paks, sest Aljoša Tõnismäel on tähelepanu keskpunktis ning see mõjutab kõiki tema uusi ja vanu tuttavaid. Aga mina-tegelane jääb sellest justkui kõrvale, sest tema elus on teised suunad. Tema ema on liiga aktiivne ja liiga haige oma aktiivsuse jaoks, tema lähim sõber püüab sooritada enesetappu, tema töö ei paku talle enam rahuldust ning nende peres kauaoodatud laps sünnib surnuna, muutes pereelu kaoseks. Raamat lõppebki sümboolselt sellega, et Eestis elav venelastest perekond matab surnult sündinud maimukese põrmu Eesti maamulda.

Seda raamatut püütakse müüa kui ühte sissevaadet venelase elusse Eestis. Isegi raamatu lühitutvustus on selle ümber põimunud ja see on intrigeeriv. Kuid see kontrast jääb raamatu lugemisel nüriks, sest ei teki seda teravdatud nurga all meie-nemad situatsiooni. Pigem loed Eestis elava venelase argielust st kuidas ta käib oma müügitööd tegemas, kuidas peres asjad kulgevad, kuidas ta oma tuttavatega kokku saab jne. Muidugi, kohati vilksatasid siin-seal mõned lõigud ka seda rahvusliku tasandi küsimust, kuid see oli justkui vormitäide. See ei tundunud loomulikuna, sest oli hetki, kus see oli põimitud tegelaste vestlustesse, teisalt jällegi pea-tegelase kibestunud sisemonoloogi. Seega ei tekkinud diskussiooni ning asi minu jaoks ei töötanud. Ma ei teagi, kas selline lähenemine oli taotluslik või lihtsalt loo arenguline ebaõnnestumine, kuid minu ootused raamatu suhtes olid palju-palju kõrgemad, mis puudutab just seda rahvuste vahelise konflikti tasandit. Sest see on ääretult huvitav teema juba puht sotsioloogilisest vaatevinklist. Esiteks okupatsiooni teema, teiseks rahvuslikkus ja isamaalisus, kolmandaks kultuur ja traditsioonid, neljandaks keel jne. Aga kõige muu kõrval jäi see kahjuks tagaplaanile.

Tabasin ennast ka mõttelt, et kui sa ei ole venelasena nii stereotüüpne Eestis elav venelane, siis kas sa ei kuulugi oma rahvuse juurde? Pean siin silmas autori tabavad märkust, et kui sa ei näe seda, et Eestis venelasi rõhutakse, siis oled sa vähem venelane. Minu vanaisa oli venelane ja ma ei ütleks, et ta rõhutud oli. Pigem viskas ta viinuškat ja oli eluga rahul. Mul on üks klassivend, kes on venelane, ja tema ei tundunud ka rõhutud. Ma töötan kohas, kus on päris palju venelasi ja nemad ka ei tundu rõhututena. Millest siis selline agoonia ja ülepolitiseeritud jamps, mida me meediast lugeda võime? Vähegi intelligentsel inimesel on seda, olenemata rahvusest, piinlik lugeda. See oli nüüd kivi meedia kapsaaeda siis :)

Teine liin raamatus on mina-tegelase sisemaastik, kus kirjeldatakse maailmas toimuvat. See jääb minu jaoks kuidagi tuhmiks. mulle tundub pidevalt, et see mees ei ole rahul. Ta ei tea, mida ta tahab või kuidas seda saavutada, kuid see, mis praegu on, see teda ei rahulda enam. Ehtne elus vinguviiul. Visioonita kulgemine ei ole lahe ja loo arenedes jäi mulle mulje, et tegelikult ei takista teda mitte miski või keegi, et saavutada oma elus pöördepunkt. Kuid ta ei tee seda. Pigem istub koos tuttavatega, kiibitseb ise või laseb tuttavatel kiibitseda ning lihtsalt kulgeb. Mulle ei meeldi sellised karakterid...

Seega oli antud raamat minu jaoks pettumus, kuna lubatu ja sisu omavahel kokku ei sobinud. Mina ei soovitaks...

J. Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne"

Kui see raamat ilmus, siis ma mõtlesin ajalehest arvustusi lugedes, et no jälle mingi noor keelepoosetaja. See on selline kirjandus, kus keele nüanssidele pööratakse lausa ulmelist tähtsust ning jäetakse tegevus kui selline üldse tagaplaanile. Aga uudishimu sai minust võitu ja läbi ma ta lugesin. Ühe õhtuga, kusjuures.

Raamat räägib noorest kujundajast Vaikost, kes kirjeldab kõrvaltvaatajana enda ja oma lähikondsete elu. Lugu algab sellest, kuidas peategelase sõber Niko tuleb kodumaale ning korraldab peo. Peol on palju huvitavaid inimesi, muuhulgas Niko ja Vaiko ühine sõbranna Solveia. Ilmneb, et Nikol on psüühilisi probleeme, mida ta on tulnud koju ravima. Vaiko argielu aga läheb edasi - ta käib tööl, on just endale 30 aastase laenuga kuskile uusehitisse korteri ostnud, tema kaksikõde tuleb Amsterdamist salaja eestise aborti tegema, nende perekonnakoer kaob ära ning vahepeal on peategelasel lühiajaline suhe noorukese kunstniku Gretega. Raamat lõpeb aga sellega, et Niko on Lätis oma arsti suvilas ning Solveia ja Vaiko sõidavad sinna, teel olles autoavarii, kuid jõuavad vigastamatult siiski pärale.

See raamat on kulgemine. Minu jaoks pole sellel kindlat lõppu ega algust, vaid see liigub ja voogab nagu elu ise. Sinna on kätketud sündmused ja juhtumised, mõned neist väiksemad, teised traagilisemad, kuid need on sujuvas liikumises ja ei ole üldist teose meeleolu segavad. Selles raamatus ei ole suurt ja sügavat kirge ega süvadramaatilisi pöördeid, kuid see ei häiri. See on justkui selline loomulik olemine ja raamatut lugedes on mulje, et nii peabki olema. Kõige rohkem elasin ma kaasa Vaiko kaksikõe Ebe abordi loole, sest see tundus kõige ehedam ning jäi kuidagi teiste hulgast silma. Eriti, kui pärast aborti palatikaaslane Ebele ütleb "Ma loodan, et ma kellegi taassündi nässu ei keeranud." See on ühtaegu nii sünge huumor kui ka oma tehtud teo reaalne teadvustamine nii füüsilisel kui vaimsel tasandil.

Kindlasti jääb lugedes meelde selle teose keel. Ashilevi keelekasutus on originaalne ja nüansirikas, mõnede vihjetega Viljandile (näiteks pohmakalõhna kirjeldamine pooleteist meetrise mõõgana on ka minu aja ühika väljend). Kuid kohati tundsin ma, et see ilus keel on justkui otsitud või kobatud. See kunstipärasus tundus kohati teeselduna, sest tabasin ennast kohatult mõtlemas sellele, et keegi ei mõtle reaalselt ju nii. Ärge saage minust valesti aru - mulle meeldib ka vahel keeledetailidega mängida, kuid mingil hetkel tuleb piir ette. Samuti jäi teost lugedes mulje, et on tegelasi, kes on liiga eeterlikud, liiga filosoofilise väljenduslaadiga, et mõjuda realistlikult. Teisalt jällegi pole ma väga ammu vaimuinimestega suhelnud ja võibolla nende maailmas on suhtlemine teistsugune.

Ühest küljest ma soovitaksin seda raamatut ainuüksi keele pärast, teisalt jällegi jäi loo areng mulle kuidagi nüriks ning ei liikunud kuigi dünaamiliselt edasi. Seega olen soovitamisel kahevahel :)

E. Kivimaa "Arvo Kukumägi. Alasti elu"

Tegelikult laenutasin ma selle raamatu oma isa jaoks. Kui ma koolis tööl olin, siis see elulugu alles ilmus ning mäletan, et töömees küsis minult ükskord, kas ma olen selle tellinud. Pidin talle ütlema, et koolil pole selle jaoks raha ja sestap jäi tellimata. Kuid nüüd ma nägin seda raamatukogu riiulil ja mõtlesin, et äkki isa tahaks proovida. Ei tahtnud, aga ise lugesin läbi. Huvi pärast.

Arvo Kukumägi on legendaarne. Siin pole mingit kahtlust. Tema filmirollid on klassikavaramu ning tema tumedaim külg ehk suhe alkoholi on teada-tuntud fakt. Ja selles raamatus on koondatud Kukumäe enda ja tema lähedasemate inimeste nägemus Kuku enda elust. See on elulooraamat ju, mitte metafüüsiline filosoofiline traktaat :)

Mis muljed tekkisid? Tabasin ennast vahepeal mõttelt, et Kukumägi on oma olemuselt nagu tõeline setu - oma juurtest väga teadlik, riukaid täis, krambivaba, kiiksuga. Millegipärast ma kujutan setusid just sellistena ette ja tema justkui sobib sellesse stereotüüpi. Loo arenedes tundus mulle, et ka Kuku ise on seisukohal, et ta on veidi tabamatu ja muutlik, kiuslik setu hing. Ning ta on ise ka selle üle uhke, kuid miks mitte? Üle oma varju ju ei hüppa... Aga raamatut lugedes jäi mulje, et see on justkui järjekordne roll mida üldsusele esitatakse. Ma ei tea, näitlejate intervjuusid lugedes-vaadates tekib mul alati sama tunne. Mingil määral see segab mind lugu nautimast. Eelarvamused on ikka koledad asjad, kuigi väga inimlikud. 


Mõned mõtted jäid mulle siiski meelde. Näiteks meeldis mulle väga Kukumäe mõte, et kui tehakse haiget, ära lase ennast kaks korda lüüa. Mulle see filosoofia sobib ning elu on näidanud, et see kehtib. Samuti on õige see mõte, et tänapäeva inimestel ei ole aega: "Ei ole aega raamatuid lugeda ega naisi taga ajada ega viina juua ega midagi." See kirjeldab paljusid inimesi väga selgelt. Pidevalt joostakse kusagile: töö-töö-töö, pere, üritused, ebamäärased tutvused jne. Millal me viimasena võtsime aega oma lähikondlastesse süveneda? Küsida, et kuidas läheb ja kuhu lähed? Vaimses mõttes? Vanad maailmaväärtused on ikka püsivad...


Ei, hea elulooraamat on. Loetav ja huvitav, juba ainuüksi peategelase enda pärast. Aga elulooraamatud ei ole vist väga minu teema. Seega ma ei soovitaks. Lihtsalt selle pärast, et see pole minu tassike teed.

D. Vaarik "Praktikapäevik"

Seda raamatut näeb viimasel ajal igal pool. See on teema, millest räägitakse. It book of our days. Sellepärast hakkasingi mõtlema, et mis värk on. On siis tõepoolest nii hea?

Raamatu keskseks teguriks on autori kiri oma õppejõule kirjeldamaks oma õpinguid Tartu Ülikooli ajakirjanduse tudengina 80nendate lõpus ja 90nendate alguses. Autor kirjutab väga avameelselt. Näiteks võib sealt lugeda seda, kuidas ta käis Hiiumaal praktikal ning vine all tehtud autoõnnetuse tagajärjel hoopis 10 nädalat haiglas istus. Või kuidas autor hankis endale ajakirjanduslikke kogemusi (nimetagem neid hetkel nii) vastloodud Eesti Ekspressi noore ja innuka ajakirjanikuna. Väga värvikalt kirjeldab Vaarik igasuguseid absurdseid tudengi-aegseid juhtumisi ja tegusid, luues ääretult laheda meeleolu. Intelligentsel moel suudab ta hoida seda meeleolu kuni romaani lõpuni, kus juba lugejal tekib tunne, et enam ei jaksa! Ka autor väsib lõpuks sellest aastaid kestnud nipernaadi elust - elamisest suvalistes kommuunikorterites, omamata kindlat tööd, ikka veel lõpetamata ajkirjanduskraad kuklas tilpnemas. Ja, mitte minnes ülemäära cheesy'ks, lõppeb raamat ülikooli lõpetamisega ning ... nimetagem seda siinjuures täiskasvanuks saamusega.

Mina õppisin ülikoolis aastaid hiljem ja, ausalt öeldes, ma nii ülemeelik tudeng ei olnud. Ju siis ajastu ja minu isiksus seadsid teatud piirangud. Kuid mingil määral sai lollusi ikka tehtud - Viljandi folgi ajal magamiskotiga järve ääres magatud, Pirogovi platsilt kellegi sepistatud mõõgaga minema jalutatud keset päist päeva, nii mõnigi pidu lõppes näiteks pulberkustuti lahtilaskmisega kellegi ühikatoas, öine hääletamine sõbranna sünnipäevale Jõgeva-Mustvee maanteel jne. Selles mõttes on Vaariku raamat mingil määral selline jabur nostalgialaks, kus hakkad itsitades mõtlema oma õpingute ajale. Ja miks ka mitte? Vahel on seda emotsiooni vaja. Mind ajas kõige rohkem naerma Vaariku maadlus külmkapiga oma esimeses korteris, kus tema pingutusi said näha kõik trammipeatuses seisnud inimesed ning pärast ürituse lõppu sai autor ka spontaanse aplausi omanikuks. Ma ei tea miks, aga see jäi meelde. Teised nüansid (jazzkontserdi andmine oskamata mängida ühtegi pilli, Moskvasse sõit Metallica kontserdile, Q-raadio majandusajakirjaniku amet jne) ei jäänud kuidagi nii meelde. Sest see kõik muu tundus kuidagi teisejärguline. 


Ma jäin raamatut lugedes mõtlema ka sellele, et mis eesmärgiga see kirjutatud on. Kas tõesti nostalgiaihalusest? Vaevalt. Mälestusraamat? Ei tundu nii - pole nii eklektiline. Lihtsalt augutäiteks ja feimi-sulli kogumiseks? Võimalik, kuid väheusutav. Aga raamatu lõpus tuleb see minu arust ka välja. Autor tahab teada - mis läks perse? Miks ajakirjandus on meil nii nagu ta on? Millisel hetkel läks kaduma see teravus, maailma muutmise iha? Millisel hetkel muutus meie press selleks hambutuks monstrumiks, mis närib ainult teatud teemasid ja sedagi mingi aeg? Ja mis hetkel sai tema ise sellest aru? Kõik lehtedes olevad teemad on justkui äranäritud Turbo näts - alguses tuleb maitse maksimumini kätte saada ja siis võib selle jälle minema sülitada. Uurimise aspekti justkui ei teki enam ja jääb hambutu mulje. Ühest küljest ajakirjandust vist kardetakse, kuid teisalt - mida nad siis lõppkokkuvõttes muudavad? Või ei taba ma selle mängu suuremat pilti...


Kokkuvõtvalt on tegu humoorika vahepalaga, kuid mingil hetkel hakkab kett maha käima. Kaua sa ikka loed seda, kuidas keegi on nooruses pidutsenud ja pillerkaaritanud. Aga õnneks saab Vaarik sellest ise ka aru ja ei venita teost väga pikaks. Muhe lugemine, soovitan.

PS! Üks mu sõber, kellele ma ütlesin, et "Praktikaaruannet" loen, ütles, et see talle üldse ei meeldinud. Kirjandus ON maitse asi! :)

J. L. Marques "Eesti ilu välimääraja"

Me käisime ükskord sõbrannaga mingite AC/DC plaatide pärast Solarise Apollo poes. Mulle väga meeldib see pood, sest see on väga vahva teenindusega ning see on ikka tohutu varamu raamatutele, plaatidele, DVD-le ja muule. Kolasime mööda poodi ja vaatasime siis ka uusi raamatuid ning sõbranna (kes ka töötab raamatukogus ja on tohutu raamatuuss) näitas mulle seda raamatut. Pidavat päris hea olema. Ja< kui ma puhkuse alguses endisesse töökohta sattusin ja reas lausa kolme selle autori raamatut nägin, siis mõtlesin, et tühja kah - proovime ära.

Tegelikult on see raamat artiklite kogumik, mis kätkeb endas autori arvamuslugusid Postimehe naisteka leheküljelt. Jah, see on seesama baretiga väljamaa meesterahvas, kes vahel kavalalt Postimehe veebikülje avalehel naeratab. Ja seesama härra räägib oma kirjutistes siis naistest ja nendega seonduvatest teemadest. Lühidalt ja konkreetselt, üsna nutikat sõnamängu ning vaatevinklit omades. Teemad on seinast seina - väikelinnade tüdrukud, lastevankrid, huulepulga kandmisest, rinnanibu paljastamisest, Facebooki mõjust meie elus, üllatustest, roosast värvist jne. Seega ühtseks nimetajaks on raamatul naiselikkus... Mehe silmade läbi.

Lugesin selle raamatu ühe õhtuga läbi, sest mingit moraalset või raskekujulist arutelu selle sisulise poole pealt tekkida ei saa. Tegu on lühikeste arvamuslugudega, need on subjektiivsed. Sestap polnud tegu raskepäraste esseedega, vaid pigem lihtsa meelelahutusega ning kerge kõverpeegliga meie enda tillukesse konnatiiki. See aga on minu seisukohast väga teretulnud nähtus, sest muidu kipubki veidi umbseks. Naiste-meeste vaheliste erinevuste teema aga on sama vana kui maailm ja seda teemat arutult edasi arendada ei ole minu arust mõttekas ning seda ma siin ei tee. Kuid tuleb tunnistada, et Marques on endale huvitava nišši leidnud - rääkida naistele kindlasti ühe Eesti veebimaastiku loetavaimal lehel sugudevahelisi erinevusi ja sarnasusi on geniaalne nüke, et ennast lugema panna.

Seega - meelelahutusena väga omal kohal, Kohati ajab muigama ja loed põnevusega neid kolme-nelja leheküljelisi arvamusi, teisalt jällegi ei jää kuidagi meelde. Nagu kiirsöök, mida aegajalt on ikka vaja, kuigi tead, et pikas perspektiivis ei anna midagi.

K. Aareleid "Vene veri"

Tegelikult ei oleks ma ise seda raamatut iialgi raamatukogust valinud. Kaane põhjal tundub see lihtsalt mitte väga minu stiil - ebamäärane sisututvustus, veidi kaugevõitu temaatika ja kaanekujundus natuke pelutav. Teisalt soovitas seda endine kolleeg ja miks mitte astuda oma karbikesest ajutiselt välja?

Raamat räägib 21. sajandil Peterburi saatkonnatöötaja naise tähelepanekutest sellest ajaloolisest linnast, sealsestest inimestest ja oma elust. Vahepeal kirjutab loo autor kujutletavaid kirju oma venelannast vaaremale, samal visandab ajal ka aegamisi vaarema emotsioone ja elusündmusi aimates tolle eluloo. Lood on lühikesed, kergelt igatseva alatooniga ning omavahel väga laiade pistetega kokku traageldatud.

Mis mulje jäi? Ühest küljest liigitaksin ma selle väga kerge lugemise alla - loed jutud läbi, ei koorma ennast liigsete mõtetega ning lased lihtsalt ühel inimesel endale vesta loo endast ja oma esivanemast. See on see puhas emotsioon lugemise juures. Teisest küljest jällegi on raamatus üsna palju omapäraseid ning ajakohaseid detaile, et kui neid märgata, siis on isegi päris põnev nüansside mängu jälgida. Näiteks märgitakse ära Pronkssõduri äraviimisega seotud protestide eripära Peterburis, kuidas sai väike tütar omale nimeks Sadu, tööl alati naeratavat müüjannat, kes ükskord tööpausi ajal kassile piima andes pisaraid valas üksinda poe ukse juures jne. Need väikesed detailid, mis on justkui hetkede kaleidoskoop meie igapäevases elus - mõni jääb meelde, mõni aga mitte. Pole parata!

Mulle hakkas kõige rohkem hinge saatkonna töötaja perekonna roll kogu loos - nemad lähevad kaasa oma toitja tööga ning elavad vastavalt etteantud keskkonnas, kuid mis hinnaga? Kas see, et need lapsed kasvavad iga kolme-nelja aasta järelt kodu ja riiki vahetades siis mingil määral juurtetuna? Sest nad jäävad ju mingil määral kõigest sellest siin ilma, kuigi nende elukogemus on kindlasti kordades suurem kui nende eakaaslastel. Sest kui laps küsib hommikuhelbeid süües "Kas need on saatkonna helbed?", siis mina ausalt öeldes ei teaks, millist seisukohta võtta. See juurtetuse tajumine on minu jaoks selle raamatu kõige valusam pool, mis läbib punase niidina raamatut ka vaarema Aleksandra temaatikat. See on selles mõttes intrigeeriv teema, et kuidas me siis defineerime oma päritolu ning kas see pikas perspektiivis mängibki väga suurt rolli meie kui indiviidi elus? Grupis on teised, reeglid, kuid minu isiklik elu on ju minu oma asi.

Raamatu kaks kõige vahvamat ning meeldejääamat osa olid minu jaoks "Raamatute kodu" ja "Istume". esimene seetõttu, et meenutas mulle ühte kursaõde, kes kasutab Tallinnas sama taktikat, mida raamatu mina-tegelane. Taktika seisneb selles, et kui tänaval tuleb tema juurde vene inimene, siis ta vastab vene keelele inglise keeles. See on veider, kuid selle peale üldiselt vene inimesed tõmbuvad tagasi. "Istume" oli aga hoopis südamlik teema, milles käsitletakse peretraditsiooni, et enne minekut minejad ja kohale jääjad korraks koos maha istuvad ning koos hinge koguvad - olenemata sellest, kas siis mineku eesmärgiks pikem reis või lahkuminek. See ühine viimane hetk enne suuremaid muutuseid, see idee mulle meeldis.

Mida ma oskan kosta - ma ei julgeks teda väga soovitada, sest raamat jäi mulle stiili ppoolest veidi liiga rabedaks. Midagi nagu jäi puudu. Ma ei ütleks, et aurot oleks selles süüdi - see on omast vinklist väga sümpaatne raamatuke, aga stiili poolest mitte minu tassike teed.

A. Hvostov "Sillamäe passioon"

Ma nii ootasin seda raamatut, sest Hvostovi "Võõrad lood" oli nii hea. Ja siis on lahe, kui tulevad mängu tutvused raamatukogude ringkonnas. Jah, ma ei salga, et ma vahel kasutan ka ebaausaid võtteid mulle huvipakkuvate raamatute saamiseks.

"Sillamäe passiooni" näol on tegemist Hvostovi elulooga, kus kesksel kohal on tema lapsepõlve kodulinn Sillamäe. Üsna ausalt vaatleb autor oma elu ning käsitleb mitmeid 60nendate põlvkonnale olulisi teemasid ning raamat ongi üles ehitatud temaatika põhiselt - näiteks teksad, külm sõda, Vaivara jne. See laseb mõnevõrra lihtsamalt raamatus orienteeruda ning loob mingisuguse häguse süsteemi (tuletan meelde, et tegu on elulooga). Selline lühike kokkuvõte. Nüüd räägime muljetest.

Esmalt ütlen kohe ära, et mina olen 80nendate laps ja seega jäävad paljud raamatus käsitletavad teemad minu jaoks pisut kaugeks. Ma ei suuda võibolla õigel tasemel suhestuda selle aja nostalgiaga ning seetõttu häiris mind Hvostovi eluloo raamatu juures selline heietuslik laad. Alguses mõtlesin, et võibolla on siin küsimus põlvkondades, kuid üks mu sõber, kes on sündinud 60nendatel, ütles, et ta ei suutnud seda raamatut lugeda. Ta leidis, et see on väga veniv ja tema mäletab teatud asju teisiti. Üks endine kolleg aga, kes on sama põlvkonna esindaja, leidis, et see oli väga hea raamat ning ütles, et tema jaoks oli see täielik nostalgialaks. See kinnitas aga mu oma kogemust, et põlvkond tähendab seda, et inimesed kogevad samu sündmusi, kuid tõlgendavad seda erinevalt. See on täiesti individuaalne ning ei sõltu absoluutselt sellest, et ollakse sündinud ühel kümnendil. Ning kui sama asja edasi arendada, siis on selge, et sama loogikat saab rakendada ka laiemalt inimkonna puhul, mitte ainult põlvkonna tasemel. Mis mulle aga absoluutselt ei meeldinud, olid siin-seal vilksatavad poolikud ja lõplikult väljaarendamata ideejupid ning veidi vägivaldselt tõmmatud paralleelid tänapäevaga. Näiteks idee oma poeg ajamasinaga antud aega viia on küll ilus, kuid selle teostus ei olnud nii ilus. Oli ka teisi kohti, kus ma püüdsin vastuse saada küsimusele "milleks kogu see sõnavaht?", kuid vastust ma sellele ei saanudki. Näiteks Kaljo Kiisa koht, mis oli taas ilusa tagamõttega, kuid kuidagi kunstlik.

Põnev oli minu jaoks aga on näiteks Sillamäe enda fenomen nõukogude ajal. Ma ei ole seal kunagi käinud, kuid minu jaoks oli põnev lugeda kohaliku inimese mälestusi. Nö "aborigeeni" vaatenurka oma kodukohale. See ei ole ülistav patriootlik, vaid pigem... kuidas seda öelda... väljakujunemata isiksuse vaade olukorrale. Sest Hvostovi Sillamäe mälestused tunduvad pärinevat 60-70nendatest ning arvestades, et ta ise sündis 1963, siis on mälestuste palju vastamata küsimusi, oletusi ning põhjendamata arvamusi. Kuid lapse ning noorukina ju alles avastataksegi maailma, või kuidas? Samas on see ka intrigeeriv, sest see muudab antud lood kuidagi veelgi autentsemaks ning sümpaatsemaks. Näiteks kohalik just selle kohaga seotud selle ajastu folkloor - vanaeidekese hurtsikuga rannal ning kohalike vanemate eesti poiste tegemistest rääkimine. Mis muudab aga Hvostovi loo tõeliselt usutavaks, on see, et ta leiab ka kriitilisi momente nii oma elus kui Sillamäe elukorralduses ning mulle ei jäänud muljet, et püütakse ennast teatud tegudest puhtaks pesta. Kas pole see mitte elulugude eesmärk - kõike ausalt ära rääkida? Arvestades meie vabariigi väiksust, on see minu arust väga julge samm. Näiteks puberteedieas poiste kannatusest koolipingis (alates kestvast erektsioonist ja lõpetades diagnoosimata astmaga spordivõistlustel osalemiseni), teksade hankimise kunsti või alkoholi tarbimise oskusi. Sellised kohad muutsid antud raamatu täitsa loetavaks.

Kokkuvõtvalt ütlen, et oli huvitav ajaviide, kuid kahjuks mitte kuigi meeldejääv. Kirjutamise laad ei passinud mulle eriti ning pidev siiberdamine ajateljel siia-sinna oli väsitav, kuid teisalt oli see aus ning oma mõningaid häid hetki. Ja ma ei julge seda soovitada, sest tundub, et see on selline raamat, mis osadele väga meeldib ja teised ei saa sealt kätte seda nostalgialaksu, mis esimestel antud raamatu elama paneb.

O. Ruitlane "Naine"

Seda raamatut on igal pool kiidetud, aga mul olid selle raamatu suhtes väikesed eelarvamused. Üks hea sõber, kellel ma eelmisel nädalal külas käisin, andis aga selle mulle pihku ja ütles konkreetselt "Loe!". Ja kuna käsk on vanem kui meie, siis oli imelik keelduda.

Rutilase visioon naisest piirdub ühe suhtega. Lugu ise on lihtne - mees kohtab naist, nad abielluvad, saavad lapse ja siis lähevad lahku. Loo erilisus tuleb aga välja detailides. Naisel on probleeme joomisega ja raha hoidmisega, samuti on tema maailmavaade pehmelt öeldes düsfunktsionaalne ning üsna egoistlik. Loo sisuline pool ei paku üllatusi, aga need detailid - ausalt, ma ei naera tihti kõva hällega raamatut lugedes. Need eelnevalt mainitud väikesed detailid on nii geniaalsed ja elulised, et kohati ei teagi kohe, kas nutta või naerda. Ma eelistasin viimast. Raamatust meeldejäävaimad kohad olid minu jaoks meeleolusõrmuse lugu, pulma järelhommik, kuidas mees naisega kalal käis ning lõpuks muidugi kadunud auto lugu.

Seda lugu on raske analüüsida, sest minu jaoks oli see oma lihtsuses ja loogilisuses lihtsalt geniaalne. See raamat näitab, et Marss ja Veenus ikkagi on täitsa erinevalt planeetidelt, et mitte öelda galaktikatest. Ja kui ma naisena ennast selle raamatu valguses kõrvalt analüüsin, siis tuleb kohati tuttav ette küll. Vähemalt, kui mul on tuju endaga vastikult aus olla. Ja kui ma mõtlen, et tõesti on maailmas sellised muhedaid mehi, kes näevad naisi selle kandi pealt, siis keerab see minu jaoks ka pisut pilti pea peale. No ma ju ei näe teie pähe, mehed! Seega pean oletama, et antud raamatu puhul on tegu teatava kasutusjuhendiga :D

Huvitav on ka see, et see raamat mängib eriti hästi detailide peal. Üksikuna võttes ei ole võibolla sellel kõigel väärtust, kuid kogu kontekstis on need tohutult olulised ja sõnademäng tuleb mõjule. Näiteks kui Mees mõtleb sellele, et teda on paljud naised elus imenud, ning kõrvutada seda puugiotsimise episoodiga kalal käigust, siis pilt nihukb pisut. Järsku ei puurigig mõte olla seksuaalne, vaid hoopis vaimses mõttes imemine. Jah, see detailidekaleidoskoop ongi selle raamatu juures kõige lahedam.

Kui arvestada, et ma lugesin selle raamatu rongisõidu ajal läbi umbes 2 tunniga ja poole sellest ajast totakalt omaette itsitasin, siis võin öelda, et oli minu tassike teed küll. Kindel lugemissoovitus. Lõpetuseks teile naise jäävuse seadus: Naine ei kao ega hävi, vaid muutub ühest olekust teise.

T. Aleksejev "Palveränd"

Kuna ma resideerun nüüd uues linnas, siis pidin ka uude raamatukokku minema. Raamatukogu mind ei inspireerinud, seega valisin midagi, mida targemate poolt juba palju kiidetud on, et näha, kas läheb minuga täkkesse.

Loo sisu on üsna ühene, kuid keeruliselt seletatav. See raamat räägib esimesest ristisõjast. Aleksejevi raamatu keskseks tegelaseks on ebamäärast päritolu noor mees, kes liitub esimese ristisõja sõdalastega. Tal tekib truu sõpruskond, peaaegu et läbi juhuse saab temast rüütel ning kogeb ka väikest armuafääri kõrgemast soost naisega. Raamat kirjeldab palverännus osalenute igapäevaelu, intriige, soove ning teisalt jällegi viskab keset kogu seda kirjeldust lugeja jällegi suurde lahingu pöörisesse, kus pole muud, kui üks suur segadus (minu jaoks vähemalt).

Huvitav ja oluline on minu jaoks seegi, et see raamat ei alga kindla koha pealt ning ka ei lõppe kindla koha peal - lihtsalt üks lahing saab läbi, kuid seda, mis edasi tuleb, seda ei tea keegi. Kas tegelased saavutavad oma eesmärgi, olgu need siis vaimsed või mis iganes laadi? Kas nad lähevad koju tagasi? Kas nad jõuavad koju tagasi? Kõik need küsimused jäävad õhku ja see on väga intrigeeriv. Minu joaks kõige ehedam karakter kogu raamatus oli sõjasulane Dieter - robustne ja elukogenud sõjamees, kes oli oma talupojamõistusega tihti olukorra päästjaks. Teised karakterid mulle niiväga silma ei jäänud, kuigivõrd neid ikka jagus.

Milliseid mõtteid see raamat minus tekitas? Ma tabasin ennast ühel hetkel mõtlemas sellele, et kuivõrd neid ristisõdu tehti siis õilsal eesmärgil vabastada püha maa ja kuivõrd oli see omakasu. Samuti see, et kuna antud ristiretk oli mitme valitseja koostöö, siis oli ju ilmselge, et erinevat juhid-erinevad sihid. See tuli ka suurepäraselt välja salakuulaja Raimonduse olemusest. Samuti idee nimetada sõda ümber palverännuks, oli üsna intrigeeriv, sest selle kaugem idee on siiski ju allutatud omandile, mitte usulistele vaadetele. Kuigivõrd iga intelligentne inimene teab, et see, mida ma siin patran, on üld tuntud fakt, siis ütlen sellegi poolest, et mingi hetkel seda raamatut lugedes püüdsin ma enda jaoks selle asja ikka selgeks saada.

See raamat mingil hetkel köitis mind ja teisel jällegi jättis täitsa külmaks. Ma ei tea, millest see tulenes, kuid mulle tundus, et raamatu pingeline osakaal polnud kõige ühtlasem. Samuti jäi ta kohati liiga kahvatuks oma karakterite poolest, kuid tunnistan, et ideeline tagapõhi on tugev. Ma ei teagi, kas lugemissoovitus või mitte. Pigem kaldun seisukoha poole, et see on maitse asi. Oleksin isiklikult eelistanud midagi tummisemat ja vürtsikamat.

M.Kangro "Ahvid ja solidaarsus"

Danzumees on oma blogis seda Kangro raamatut väga kiitnud. Kuna Danzumehe blogi on kaunis põnev lugemine, siis mõtlesin, et prooviks ka ära ja vaataks, mida mina asjast arvan. Nö "võrdleks märkmeid" :)

Kangro on sellesse raamatusse kogunud erinevad... võiks öelda lühijutud, mille temaatika tiirleb ümber teema "üksik naine vs maailm". Mina defineeriksin seda nii. Juttudes on justkui läbivaid karaktereid (näiteks Dario nimeline itaallane) kui ka üksikuid elulisi stseene, mis nagu sellise läbiva teemaga ei haaku (näiteks "Kunstimuuseumis"). Lood ise on üsna huvitavalt elupärased ja kohati absurdselt naljakad. Nö veidi vindiga. Näiteks "48 tundi" ja "Impotent ja surm" on nii üle võlli ägedad ja ausad, et juba nende lugude pärast oli mõttet raamat kätte võtta. Esimene mainitet lugudest räägib üksikust naisest, kellel on toimunud ovulatsioon ning talle antakse 48 tundi aega laps valmis treida. Muidugi, kuna meest pole, tuleb mees leida - alguses küsida headelt sõpradelt abi, kuid hiljem liikuda linna peale otseselt lantima. Impotendi lugu aga räägib loo sellest, kuidas naine võrgutab nalja pärast ära välismaalase, kes juhtub olema noh... suguvõimetu. Ning hiljem, kui olukord naist ei rahulda, isegi pärast seda, kui mees ütleb, et "see2 võõristab sind lihtsalt, ei julge alguses päris mehele kriipsu peale tõmmata. Äkki ikka järgmine kord joppab? Naljakas, kuid eluline.

Mulle väga meeldis Kangro stiil - selline aus ja intelligentne naisterahva sisemonoloog on äärmiselt värskendav. Samuti oli portreteeritav maailmavaade kohati täitsa üks-ühele justkui minu pealt maha kirjutatud. võibolla seetõttu see oligi minu maitse. Näiteks "48 tunni" mina-tegelane, kes leiab, et lastetus ei ole häbiasi hoolimata sotsioloogide ning rahvastikuteadlaste näägutamisele. Jah, ma olen ka lastetu ning oleks absurdne, kui ma hakkaksin süümekaid või tugevamat ühiskondlikku vastutust meie positiivse iibe suhtes tundma. Samuti see, kuidas me defineerime iseennast teiste inimeste suhtes, nagu tuli välja lühijutust "Ahvid ja solidaarsus", kus naine ja tema sõber Dario hakkavad vaidlema selle üle, et kes on siis see ahv täpsemalt ja mis moodi jookseb see solidaarsus piir, et kellele me võime tunnistada oma tõelisi mõtteid. Kas me vahel mõtleme, et inimesed, kellele me oma põhimõtteid ja veendumusi kirjeldame, on tegelikult ka sellest huvitatud ning kas nad reaalselt seda mõistavad? Sest sõnadel on ka erinev tähendus vastavalt meie elukogemusele...

Selliseid mõtteid tekkis mul Kangrot lugedes. Aga raamat ise oli päris nauditav - ei midagi põrutavat, kui kaunis realistlikult absurdne. Soovitan.

A. Hvostov "Võõrad lood"

Selle raamatu valisin endalegi täiesti ootamatult, sest mõtlesin, et prooviks Hvostovi ka lugeda. Eks siis näis, kuidas peale läheb. Lugemisega siiski venitasin, sest see raamatukaane kujundus on selline kaunis üksluine... Aga kui ma juba piisavalt kaua olin venitanud, siis võtsin kätte ja hakkasin pisitasa lugema ning avastasin et kaas ja sisu ei lähe üldse kokku.

"Võõrad lood" on Hvostovi jutustused teemal võõrad Eestimaal. Ka raamatu tutvustuses ütleb autor, et kaante vahele koondatud neli lugu on ajendi saanud aprillirahutustest, mis antud teema ju väga teravalt esile tõstis. Esimene lugu räägib sellest, kuidas sügaval nõukogude ajal suunatakse Eestisse vabrikusse "Majakas" nõukogulikku kasvatuslikku tööd tegema Muza Pontšina. Muza on nõukogulikus propagandas nii üles kasvanud, et tema jaoks on väga ränk see, et ta ei saa aru nendest ühiskondlikest muutustest, mida peretroika endaga kaasa toob, ning ta läheb hulluks. Teine lugu raamatus "Sinised mäed I" räägib kusagil nõukogude aja keskel Sillamäel elava väikese Julia elust. Õigemini küll on loo keskpunktiks üks konktreetne päev, kui kogu linna rahvas läheb Sinimägedesse tähistama suurt võitu, kus lapsed korjavad purjus peaga ringikakerdavatest meestest-naistest mahajäänud kopikaid jäätise ostuks, ning õhtul peab väike tüdruk aitama oma heal sõbral viga saanud lemmiklooma halastussurma saata, aga selle kõige raames saab aimu ka Julia argielust. "Sinised mäed II" räägib saksa sõjaväe tangijuht just nendes samadest Sinimägede lahingust. Raamatu viimane lugu "Must jõgi", mille keskseks teemaks on Põhjasõdade aegne usuküsimus erinevate inimeste silmade läbi: luteri usumees, vene vana õigeusu sekti nö "ninamees" ning Peeteri käsul siia sõdima saadetud kasakast väejuht.

See raamat on ääretult huvitav kooslus. See võtab oma erinevate juttudega nii geniaalselt luubi alla selle "mina ja muu maailm" vaatepunkti, mida meil siin Eestis ikka armastatakse rõhtutada - mina olen siin ja seal (kaugel) on kuskil võibolla keegi veel. Ja see kaugus ei pruugi olla ju ilmtingimata füüsiline kaugus vaid ka näiteks vaimumaailma kaugus on päris kole asi. Näiteks esimeses loos tuleb see erinevus välja Muza ja tema eestlasest armukese Valtsi suhetes, kus esimene ei saa aru, miks NL asi nii paha on, ning teine ei taha talle enda arust ilmselget asja ka seletama hakata. Samas näitab "Musta jõe" loo vana vene õigeusu ja luteri usku meeste omavaheline nääklemine seda, et kui kumbki ei ole tegelikult avatud meeltega, siis ei saagi arutelu toimuda. See on nii inimlik. ja samas on see ka väga keeruline. siit kerkis minu jaoks üles küsimus, et kust piirist on siis oma põhimõtetes järeleandmine põhjendatud ja kus mitte? Et mida saaksin mina näiteks ära teha? Ja kas ma tahaksin?

Mis mulle veel väga meeldis, oli see, et peale Valtsi polnudki juttudes esile tõstetud eestlasi. Sest millegi pärast on ikka meie väiksel rahval see, et me peame justkui ennast kuidagi alati upitama. Olgu kodanikuna või eraisikuna. See on minu jaoks naljakas. Hvostovi eesmärk antud juttudega ongi justkui veidike kõrvalt seisjana näidata seda mujalt tulnute nägemust meie maailmast. Naljakas on see, et kui me ise kujutame ette, et meie kultuur on nii kõikvõimas, siis tuleb ikkagi välja, et tegelikult on see kaunist utoopia. Sest inimene võtab kaasa ju ka oma kombed, traditsioonid jne, mille järgi ta hakkab elama ja läbi mille ta Eestit ja eestlasi vaatab. Mis siis sellest, et tema uueks elukohaks on Eesti, kus on teised kombed ja tavad. Ja siis hakkasin ma mõtlema, et kui palju ma tegelikult üldse tean näiteks vene õigeusulistest. Sest seda legendaarset tüli õigesti risti ette löömist õige arvu sõrmedega mäletan ma küll ajaloo tundidest, kuid kindlasti on erinevusi muidki. Teine küsimus oli, kas ma tegelt siiski tahan seda kõike teada? :D

Millist juttu ma kõige enam nautisin? Väikese Julia jutustus oli minu jaoks kõige põevam, kuid ka teistes lugudes oli oma võlu. Aga ma väga nautisin Hvostovi kirjutamisstiili. See on selline lihtne ja otsekohene, väga nauditavalt ja voolavalt kirjutatud. Justkui loeks kellegi monoloogi. Ja eriti äge oli see, et ka näiteks väikesed pisiasjad on välja toodud. Näiteks mannapudru söömine või Põhjasõjas võitevate kasakate ränk kõhuhaigus. See loob kuidagi realistliku pildi.

Ma väga vabandan, ma ise tunnen, et see kirjutis ei ole päris südamest tulnud, kuna hetkel on mul nii kiire olnud. Aga ma tahan öelda seda, et mulle see raamat väga meeldis. Oma ideelt meenutas see Hvostovi raamat mulle M. Saadi "Lasnamäe lunastajaga", kuigi "Võõrad ,ood" on kuidagi konkreetsem ning voolavama ja huvitavama jutustamisstiiliga. Kindel soovitus!