Selle raamatu valisin endalegi täiesti ootamatult, sest mõtlesin, et prooviks Hvostovi ka lugeda. Eks siis näis, kuidas peale läheb. Lugemisega siiski venitasin, sest see raamatukaane kujundus on selline kaunis üksluine... Aga kui ma juba piisavalt kaua olin venitanud, siis võtsin kätte ja hakkasin pisitasa lugema ning avastasin et kaas ja sisu ei lähe üldse kokku.
"Võõrad lood" on Hvostovi jutustused teemal võõrad Eestimaal. Ka raamatu tutvustuses ütleb autor, et kaante vahele koondatud neli lugu on ajendi saanud aprillirahutustest, mis antud teema ju väga teravalt esile tõstis. Esimene lugu räägib sellest, kuidas sügaval nõukogude ajal suunatakse Eestisse vabrikusse "Majakas" nõukogulikku kasvatuslikku tööd tegema Muza Pontšina. Muza on nõukogulikus propagandas nii üles kasvanud, et tema jaoks on väga ränk see, et ta ei saa aru nendest ühiskondlikest muutustest, mida peretroika endaga kaasa toob, ning ta läheb hulluks. Teine lugu raamatus "Sinised mäed I" räägib kusagil nõukogude aja keskel Sillamäel elava väikese Julia elust. Õigemini küll on loo keskpunktiks üks konktreetne päev, kui kogu linna rahvas läheb Sinimägedesse tähistama suurt võitu, kus lapsed korjavad purjus peaga ringikakerdavatest meestest-naistest mahajäänud kopikaid jäätise ostuks, ning õhtul peab väike tüdruk aitama oma heal sõbral viga saanud lemmiklooma halastussurma saata, aga selle kõige raames saab aimu ka Julia argielust. "Sinised mäed II" räägib saksa sõjaväe tangijuht just nendes samadest Sinimägede lahingust. Raamatu viimane lugu "Must jõgi", mille keskseks teemaks on Põhjasõdade aegne usuküsimus erinevate inimeste silmade läbi: luteri usumees, vene vana õigeusu sekti nö "ninamees" ning Peeteri käsul siia sõdima saadetud kasakast väejuht.
See raamat on ääretult huvitav kooslus. See võtab oma erinevate juttudega nii geniaalselt luubi alla selle "mina ja muu maailm" vaatepunkti, mida meil siin Eestis ikka armastatakse rõhtutada - mina olen siin ja seal (kaugel) on kuskil võibolla keegi veel. Ja see kaugus ei pruugi olla ju ilmtingimata füüsiline kaugus vaid ka näiteks vaimumaailma kaugus on päris kole asi. Näiteks esimeses loos tuleb see erinevus välja Muza ja tema eestlasest armukese Valtsi suhetes, kus esimene ei saa aru, miks NL asi nii paha on, ning teine ei taha talle enda arust ilmselget asja ka seletama hakata. Samas näitab "Musta jõe" loo vana vene õigeusu ja luteri usku meeste omavaheline nääklemine seda, et kui kumbki ei ole tegelikult avatud meeltega, siis ei saagi arutelu toimuda. See on nii inimlik. ja samas on see ka väga keeruline. siit kerkis minu jaoks üles küsimus, et kust piirist on siis oma põhimõtetes järeleandmine põhjendatud ja kus mitte? Et mida saaksin mina näiteks ära teha? Ja kas ma tahaksin?
Mis mulle veel väga meeldis, oli see, et peale Valtsi polnudki juttudes esile tõstetud eestlasi. Sest millegi pärast on ikka meie väiksel rahval see, et me peame justkui ennast kuidagi alati upitama. Olgu kodanikuna või eraisikuna. See on minu jaoks naljakas. Hvostovi eesmärk antud juttudega ongi justkui veidike kõrvalt seisjana näidata seda mujalt tulnute nägemust meie maailmast. Naljakas on see, et kui me ise kujutame ette, et meie kultuur on nii kõikvõimas, siis tuleb ikkagi välja, et tegelikult on see kaunist utoopia. Sest inimene võtab kaasa ju ka oma kombed, traditsioonid jne, mille järgi ta hakkab elama ja läbi mille ta Eestit ja eestlasi vaatab. Mis siis sellest, et tema uueks elukohaks on Eesti, kus on teised kombed ja tavad. Ja siis hakkasin ma mõtlema, et kui palju ma tegelikult üldse tean näiteks vene õigeusulistest. Sest seda legendaarset tüli õigesti risti ette löömist õige arvu sõrmedega mäletan ma küll ajaloo tundidest, kuid kindlasti on erinevusi muidki. Teine küsimus oli, kas ma tegelt siiski tahan seda kõike teada? :D
Millist juttu ma kõige enam nautisin? Väikese Julia jutustus oli minu jaoks kõige põevam, kuid ka teistes lugudes oli oma võlu. Aga ma väga nautisin Hvostovi kirjutamisstiili. See on selline lihtne ja otsekohene, väga nauditavalt ja voolavalt kirjutatud. Justkui loeks kellegi monoloogi. Ja eriti äge oli see, et ka näiteks väikesed pisiasjad on välja toodud. Näiteks mannapudru söömine või Põhjasõjas võitevate kasakate ränk kõhuhaigus. See loob kuidagi realistliku pildi.
Ma väga vabandan, ma ise tunnen, et see kirjutis ei ole päris südamest tulnud, kuna hetkel on mul nii kiire olnud. Aga ma tahan öelda seda, et mulle see raamat väga meeldis. Oma ideelt meenutas see Hvostovi raamat mulle M. Saadi "Lasnamäe lunastajaga", kuigi "Võõrad ,ood" on kuidagi konkreetsem ning voolavama ja huvitavama jutustamisstiiliga. Kindel soovitus!
No comments:
Post a Comment