B. Bryson "Ringkäik kodumajas"

Brysoni eelmine üllitis oli mulle väga meeltmööda. Sestap kalpasin ühel päeval jälle Katariina Jeest läbi ja see oli seal täiesti olemas. Kuna ka Sirbis seda kiideti ning... kusagil kindlasti veel, siis ma mõtlesin, et võiks proovida.

Bryson alustab raamatut sellega, kuidas ta olude sunnil peab minema oma maja pööningule ning leiab sealt ootamatult omapärase avause, millest avaneb imeilus vaade ümberkaudsele maastikule. See tekitab temas aga siirast imestust selle üle, mida me üldse enda ümber olevatest asjadest teame. Need meie argielu erinevatel aegadel aktuaalsemad või vähem aktuaalsemad pisiasjad, mis meie elu nii mugavaks ja heaks muudavad, ka neil on oma veider ja huvitav ajalugu: mööbel, riided, ravimid, elekter, kodumasinad, seinavärv, aknaklaasid, teenrite omamine, perekondlikud suhted jne. Ja just sellest ongi Bryson oma raamatu kokku pannud liikudes toast tuppa ja käsitledes teemasid, mis konkreetse toaga seonduvad (näiteks magamistoas tulevad teemaks nii armusuhted kui ka suhtumine sellisesse nähtusesse nagu seda on surm). Sest olgem ausad- paljud nendest asjadest tunduvad nii loomulikud, et vahel on veider aduda seda, et keegi kusagil pidi need enne kasutusele võtmist välja mõtlema.

Brysoni kokkuvõte on üsna mõnus lugemine - tekst liigub kiiresti, veidi peenikest huumorit ning törtsuke asisemat uurimistööd. Seega on tegu sellise lihtsakoelisema populaarteadusliku kokkuvõttega. Muidugi, tuleb arvestada, et siinjuures on tegu pigem Briti ja USA keskse lähenemisega, mistap on vahel häirivaks selline anglo-kultuuri pealesurumine, kuid teisalt on see mingit pidi ka mõistetav arvestades autori päritolu.

Mis mulle aga tohutult selle raamatu puhul meeldis on see, et kuigi maailm meie ümber muutub pidevalt ja me oleme oma olemuselt orienteeritud innvoatsioonile ja uudsusele, siis oma sisemuses oleme ikka needsamad "kiviaja inimesed", nagu ütleb Bryson. Midagi selles raamatust viitab ikka sellele igiinimlikule ehk siis sellele, kuidas me oma olemuselt püüame siiski kinni hoida traditsioonilistest väärtustest, kuigi kohati näitab kirjandus midagi hoopis muud. Siit tekkis minu jaoks muidugi küsimus keda ùskuda ja keda mitte?

Seega hea populaarteaduslik raamat, silmaringi avardav ja kindlasti mitte igav. Soe soovitus.

B. Bryson "Ei siin ega seal"

Tegelikult on see raamat mul juba nädalaid tagasi läbi loetud, aga ma lihtsalt pole leidnud aega ega energiat seda siia panna. Sügiskaamos annab ennast tunda ja mott on kaunis nulli lähedal. Aga raamatu valimisest nii palju, et kuna sisututvustus oli üsna intrigeeriv, siis mõtlesin raamatukogus riiulite ees seistes "Miks ka mitte?"

Bryson kirjeldab oma vanade 70nendatel saadud reisikogemuste valguses oma uut seiklust läbi Euroopa erinevate paikade. ainukesed erinevused toonaste ja uute kogemuste vahel on, et siis oli ta teismeline, koos veidi veidra seltsilisega ja võibolla tibakene entusialistlikum. Aga lühikesed kirjeldused erinevatest riikides on väga värvikad ja huumoririkkad. Kirjeldatakse nii Berliini sekspoode, "kogemusterikast" kuukest polaaröises Hmmerfieldis, Brüsseli igavust, erinevate Itaalia linnade südantsoojendavat ilu jne. Linnad ja riigid võetakse kõik ette ja kirjeldatakse neid just turisti ja läbisõitja vaatevinklist, mitte niivõrd vaatamisväärsuste seisukohast. Ja võibolla nii ongi hea - püüdke ise värvikalt kirjeldada näiteks Eiffeli torni.

Ma saan aru, et härra Bryson on üsna hea reisikirjelduste koostaja. Lausa nii hea, et suudab ka oma kodumajast köitva menuki kokku vorpida, nagu uusimad raamatupoodide uudised näitavad. Sõna Bryson valdab, naerda saab ja kindlasti on paljudele palju reisinud inimestel tohutult äratundmisrõõmu. See reisinauding ja idee, et elu on "ajendite jada" muudab selle raamatu väga nauditavaks meelelahutuseks. Aga kahjuks pikas perspektiivis see meelde ei jää.

Seega puhas meelelahutus ja vahelduseks väga soe soovitus.

PS! Vabandan, et pikemalt sellest raamatust ei kirjuta, kuid see tõepoolest ei jäänud väga-väga hästi mingi eriskummalise sigaga mulle meelde.