M. C. Beaton "Teenijanna surm"

Selles raamatukogubussis on ikka väärt asju ning ega seegi siinjuures erand pole. Ma kordan - mu rohepealine sõbranna tegi seekord hea töö, sest kõik tema soovitatud raamatud on läbi loetud. Ja tegu oli tõesti nauditava valikuga. Tänud siinjuures siis Anccale.

Lugu ise on lihtne. Šoti põhjapoolseimas osas elab kohalik konstaabel Macbeth, kes on nutikam, kui talle kasuks tuleks, kuid kes on oma kodukohta lolli mööda kiindunud ning ei soovi sealt lahkuda. Aga ta on pinnuks silmas oma ülemustele, kes tegelikult temast aru ei saa. Siis tapetakse aga kohalik koristusdaam, kes käib erinevate inimeste juures kohalikus ümbruskonnas koristamas. Ilmneb, et tegu oli õela naisega, kes erinevatelt inimestelt erinevaid asju välja pressib - kellelt kreemikooke, kellelt pidevaid bingovõite kohalikust kirikust. Ja seda juhtumit siis hakkab Macbeth lahendama, kusjuures häirivaks faktoriks on veidi tema ekspruut, kes koduküla väisab, ning üks tüütu dokfilmiplaneerija, kes juhuse tahtel hoiab kogu uurimisel silma peal.

Selles loos olid mõned väga lahedad kohad, kuigi peab ütlema, et loo lõpp vajus kuidagi ära - Macbethi tapmiskatse vangis istuva süüdlase käsilaste poolt ning kohaliku kalamehe laevaõiguse päästmine oli liiga üle võlli ning mõjusid üldises kontekstis kunstlikult. Aga muidu on see selline muhe klassikaline krimka, kus on piisavalt hea tempo, keskpäraselt köitev looliin ning huvitavad karakterid. Ja just karakterid ja Beatoni sõnaosav huumor muudab selle raamatu päris mõnusaks vahelduseks. Tõsi, pean tunnistama, et nii meeldejääv see siiski pole, et ma seda umbes kahe aasta pärast mäletaksin, kuid hetkel läheb see kirja hea meelelahutusena.

I. Welsh "Trainspotting"

Welsh'i eestistamise esimest katset pealkirjaga "Kõnts" lugesin ma aastaid tagasi ja, uskuge või mitte, nautisin nii et maa must. See oli selline mehelik, aus, rustikaalne ja robustne, kergelt humoorikas ning ääretult omapärase twist'iga lugu. Ja kui nüüd "Trainspotting" tuli, siis polnud siin absoluutselt kahtlust, et see minu ahnete küünte vahele satub. Kui ma selle raamatukogust laenutasin, siis vaadati teiselt poolt lauda mind küll veidi pika pilguga ja küsiti "Kas sulle tõepoolest meeldib selline kirjandus?" Noh, mu maitsel on kergeid mõlke, mille puhul on ka varem inimesed küsinud minult, mis mul viga on, et selliseid asju loen. See selleks, aga ühe asja toon veel nälja, mis mind enne lugemist painas. Ja selleks oli muidugi kerge mõte, et kas samanimelise kultusfilmi taustapildid hakkavad segama, kuid ahvatlus oli suurem kui oht pettuda.

Sellel raamatul ei olegi tegelikult konkreetset lugu, vaid meenutab oma sisult natukene Kerouac'i kulgemist. Ja kuna film annab mõned eredamat episoodid raamatust, siis peaks ka üldine sisu olema teada. Lühidalt öeldes on raamatu keskseteks tegelasteks üsna kirju kamp Edinburghis elutsevaid narkareid, kelle elu keerleb ümber uimastite, seksi, sotsiaalrahade väljapetmise, kakluste ning hiljem ka juba HIV/AIDSi temaatika. Ja tuleb tõdeda, et nende juhtumised on kohati äärmiselt naljakad (et mitte öelda tragikoomilised) ja teisalt jällegi väga dramaatiliselt valusad. Võrdluses filmiga ma ei oskagi öelda, kumb kumma nüüd hetkel üles kaalub. Film on visuaalselt niivõrd köitev, kuid keskendub üldiselt Rentsi karakterile jättes teised tegelased kuidagi marionettidena tahaplaanile. Raamat jällegi annab ka teiste kambajõmmide siseelust selgemat aimu ja muudab filmis nähtut kordades selgemaks, kuigi miinustena võib välja tuua, et teos tundub kohati liiga venitatud ja ülepingutatult hea maitse piire paitav. Justkui oleks küsimus selles, kuidas saaks teose karakterid muuta veel nõmedalt jobumaks. Võibolla oli see ka taotluslik - kurat seda teab!

Selle raamatu puhul oli mul kohe esmane mure, et kuidas nüüd selle tõlkimisega lood on. Sest Welshi stiil on üsna omapärane ning toetub väga Šoti kohalikule kõnepruugile, mis mängib sellist mahlakat slängi kenasti välja. Aga eesti keeles... ? Pärast lugemist aga mõtlesin, et polnud isegi väga viga - slängi oli kohandatud meile omasemaks (st igasugused sitavankat ning sitavikatid vaevalt et Šoti murrakus eksiteerivad). Ehk siis tahan öelda, et oli üpris ladus lugemine ja kui ei teaks filmist pärit maneere, siis võibolla isegi ei mõtleks sellele.

Ma püüdsin pärast lugemist ka mõelda sellele, kas see raamat on nüüd mõeldud nalja või mingisuguse äraspidise draamateosena. Ja sarnaselt eelmisele Welshi lugemise kogemusele ei oska ma seisukohta võtta. On hetki, kui muigad ja mõtled, et lihtsalt ei anna olla (klassikaline Spudi hommikune linade mustamine võõras kohas ja selle tagajärjed) või siis loed ja tunned, et kuradi kurb lugu (näiteks Tommy matused ja suremise põhjuste arutamine). Kohati on meeleolu nii ängistav ja tülpinud ning teisalt jällegi ääretult ülev ja võib vist isegi öelda, et ilus. Nagu elu. Ja selle peitubki Welshi võlu minu jaoks - täiesti möödalaskmatult aus stiil, mis on nii ilusalt valus, et... Ma kohe ei teagi...

Kokkuvõtvalt ütlen, et kuigivõrd oli oht, et kultusfilmi staatus võib raamatule kahju teha, ei olnud see ometigi nii. Sest paratamatult pean ma neid vaatama ühtse kooslusena. Ja kuigi võib jääda kõlama see, et ma haibin Welshi meelega üles, ütlen ainult, et ta lihtsalt meeldib mulle kirjanikuna väga-väga. Ning ma olen kindel, et originaalkeeles oleks tema lugemine lausa ülivõrdes nauding, kuid siin jätavad minu kesised inglise keele slängi ja tänavakeele oskused mind hätta.

PS! Ja see klassikaline "Choose life!" ehk valikute kirjeldus kõlab eesti keeles ikka päris perversselt. See oli ainuke koht, mille juures ma ütlen, et see oli nüri.