Sunday, March 24, 2013

A. Pehhov "Varjude tuisk"

Kui ma kuulsin, et see raamat on ilmunud, siis olin ma väga-väga rõõmus, sest Varjude sarja lõpp oli käeulatuses (sarja eelmiste raamatute arvustusi näete siit ja siit). Palju ei jäänud puudu ühest ilusast rõõmu-saltost, aga mul hakkas oma kaelast kahju. Seega rahuldusin lihtsalt rõõmsa viiksatusega ning kahe õhtuse lugemisralliga.

Garret peab oma kaasteeliste abil jõudma igivanasse matmispaika Hrad Spein'i, et tuua selle kaheksandalt tasandilt välja Vikerkaaresarv, mis päästaks kuningriigi. Tegelikult pole see isegi tema võitlus, vaid kuninga tellimus, kuid elukutselise vargana ei saa ta tellimusest loobuda. Hrad Spein ei ole meelakkumine, kuna see on maagiliste lõksude ja iidse kurjuse kodu, kuid pole parata. Samuti räägitakse talle siit ja sealt seda, et ta on uus Varjudes Tantsija - maailma looja uuestisünd, kes peab maailmade vahelise Mängu puhul vaekaussi kallutama, kuid kummale poole? Siinjuures ei ole tingimata alati abiks ka nägemuslikud õudusunenäod, mis Garretile endalegi ootamatult liiga tihti reaalseks osutuvad. Lendab ka verd, tatti, maagiat ning erinevate olendite kehaosi (alates ogredest ja lõpetades maa-aluste zombie'dega), kusjuures on kesksel kohal igasugused inimlikud emotsioonid: au, reetlikkus, armastus, perekond jne. Ja selle triloogia lõpp on igati väärikas ning tõepärane, mistõttu lugemiselamus oli päris mõnus.

Selle raamatu puhul köitis mind kõige rohkem Surma kujutamine - valgesse linasesse kleiti riietatud naisterahvas, kellel on pikad heledad juuksed ning käes nartsissikimp. See oli väga ilus sümbol, eriti arvestades seda, kuidas Pehhov on Surma olemust kirjeldanud: "Surm oskab oodata". See ju põhimõtteliselt ütleb kõik ära! Oma malbel viisakal viisil ta lihtsalt tuleb ja asetab nartsissid sinu ette ning sa tead, et on aeg. Ei ole vaja vikateid, kottis musta hõlsti ega rääsunud lihaga sõrmekonte, vaid läheneti sellele teemale põhimõttega "kill'em with kindness"...

Nagu ka kõigi teiste triloogiate-sarjade puhul, kehtis ka siin kuldne reegel, et lõpus vist väsib autor ära - intriigid lähevad järjest mastaapsemaks, palju toredaid tegelasi saab järjest surma, peategelane ostutb ootamatult just selleks ainuõigeks isikuks, kes suudab maailma päästa jne. Seega ei olnud mul raamatut lugedes ahaa-momenti ega pöörast vaimustusevärinat. Pigem nautisin ma Pehhovi võimet luua osavalt selline huvitav maailm koos intrigeerivate karakteritega, mis su lihtsalt endasse neelab.

Seega triloogia lõpp ja minu jaoks "must read" asi. Fantaasiafännidele hüva nosimine, kuid teistele pigem tüütu kohustus. Ja nüüd ma tunnen, et minu fantaasialimiit sai mõneks ajaks piisavat stimulatsiooni...

Saturday, March 23, 2013

P. Hoffmann "Jumala vasak käsi"

See raamat seisis raamatukogus uudiskirjanduse riiulis ja lausa kutsus mind. Ma olen mitmetel kordadel rääkinud, et vahel see kõhutunne hakkab kenasti tööle ning kui tunne õigustab tekitatud ootusi, siis tahaks kohe selline mõnusa ja kiirema võidutantsu teha. Teine hea põhjus seda laenutada oli see, et tagumisel kaanel olev lühike sisututvustus justkui lubas, et seekord saame sellest va sarjavärgindusest mööda, kuid hiljem sõbrannaga sellel teemal rääkides selgus, et päris nii lihtsalt ma ei pääse.

Lunastajate Varjupaigast ehk maniakaalsest ja pühendunud usukeskusest põgenevad kolm seal elavat/kinnipeetavat poisikest pärast seda, kui nad on kogemata avastanud midagi kohutavat ja samas kummastavat. Thomas Cale ja tema kaks sõpra (Kleist ja Hajevil Henri) põgenevad üle kõnnumaa, püüdes oma jälitajate eest pakku pugeda, kuid satuvad hoopis suurlinna Memphise sõdalaste kätte vangi. Nad viiakse Memphisesse ning satuvad seal kohemaid erinevate inimeste huviorbiiti, kes püüavad poisse ning nende võimeid vastavalt oma strateegiale ja plaanidele ära kasutada. Samas pole ka Lunastajad matnud maha lootusi Thomas Cale´i taas oma ridadesse suruda, sest nemad teavad poisi kohta midagi, mida keegi teine ei tea... Cale aga on selles loos see must hobune, kelle nimel mäng käib - ühest küljest kiitsakas ja kehvasti toidetud naiivne pubekas, kelle hormoonid panevad ta tegema kohati ääretult rumalaid tegusid ja kes ei tea, mida tähendab sõna "vägistaja", kuid teisalt tapja, kelle oskus keerulist sõjastrateegiat valmis punuda ning oma vaenlasi täiesti uskumatul tasemel läbi näha muudavad ta väga ohtlikuks vastaseks. Ja Cale ise püüab päästa seda, mida on hakanud oma elus tähtsaks pidama, kuid lõpuks tekib küsimus, kas tema tapjaoskused ei jää siiski alla tema võimele näha läbi intriige, mida tema ümber punutakse?

See raamat ei anna ennast üldse kergesti kätte. Ma pean silmas seda, et lugejale ei anta ühtegi infokildu niisama kätte ning ei laotata kogu taustainfot linikuna laiali. Kuni raamatu keskpaigani jääb tegelikult üldse arusaamatuks, mille ümber see trall üldse käib ja mis hea pärast seda va Cale'i nii taga aetakse. Ja siis hakkavad tagamaad vaikselt lahti kooruma ning see muudab kogu loo vägagi intrigeerivaks ja põnevaks, mistõttu sattusin täiesti tuhinasse ning veetsin ühe laupäevaõhtu lehekügi neelates (piltlikult siis, jah?) Raamatus olevad karakterid olid hästi välja voolitud ja mitmekülgsed, mistap suutsin lugejana mingi piirini nende eesmärkidest ja põhjustest aru saada, kuid teisalt tahaks vahel öelda "Issand, sa näed, aga ei mürista?!" Siia hulka näpuotsake elutervet sarkasmi  (IdrisPruke tegelaskuju on siinjuures ületamatu), lollakat vedamist (isand Vipondi pääsemine) ning veidi veidraid elukaid (eriti Kiisu Jänese olemasolu) ning lugu lähebki kohe käima.

Omamoodi pettumust valmistas aga see, et tegu on siiski mingi järjekordse saagaga, kuigivõrd ma tahtsin ainult ühte väikest ja kiiret fantaasia-maigulist kõrvalepõiget, milles raamatu tagumine kaas mind sinisilmset ka veenis. Nüüd pean jälle istuma ja ootama järgmist osa. God demet you, Hoffmann. :) Need järjed tulevad ju nii aeglaselt... Ja netist just vaatasin - selle triloogia viimane osa ilmus alles sellel aastal, nii et tehke oma arvutused nüüd ise, kaua ma kügelen ja lakke vahin!

Aga muidu väga huvitav ja omanäoline fantaasiaromaan ning selle suuna austajaile kindel soovitus.

Friday, March 22, 2013

Y. Ogawa "Majapidaja ja professor"

Selle raamatuni jõudsin läbi sõbrantsi raamatublogi, kus ta analüüsib antud raamatut. Ja kui ma käisin vahelduseks kodu lähedal olevas raamatukogus (mis tõepoolest asub minust kõigest mõnisaja meetri kaugusel, ülla-ülla!), siis oli see uudiskirjanduse riiulis. Tundus tuttav ning ehku peale kahmasin kaasa.

Raamat räägib majapidajannast, kes satub tööle ühe matemaatikaprofessori juurde. Professor on aga aastaid tagasi ühe raske õnnetuse järel kaunis kummalises seisus - nimelt kestab tema mälu ainult 80 minutit, mistõttu on tal argiste asjadega väga raske hakkama saada. Ta kannab igapäevaselt luitunud ülikonda, mis on täispikitud erinevaid olulisi fakte sisaldavaid märkmeid, lahendades samas hiilgavalt erinevaid  kõrgema matemaatika ülesandeid. Kuid majapidajanna ja tema poeg (kes saab professorilt oma peakuju järgi nime Ruutjuur) kiinduvad vanaldasse ja üksildasse professorisse ning püüavad tema igapäeva ellu luua võimalikult palju erinevaid ja huvitavaid seiku. Näiteks viivad nad mehe pesapallivõistlustele, kuigi nad teavad, et järgmisel päeval ei mäleta mees sellest enam midagi. Raamat räägibki sellest isepärasest sõprusest, matemaatika loogika kummastavast lummavusest ning sellest, kuidas vahel oluliste inimeste nimel pingutatakse, isegi kui seda alati kõigile näha pole.

See raamat oli minu jaoks väga rusuv. Ma ei pea siinjuures silmas sündmustiku arenemist, vaid pigem selle raamatu iseloomu. Mul on arvamus, et kirjanikud suudavad oma raamatutes luua maailma ning teatud raamatute puhul võib aimduda isemoodi meeleolu. Vahel näiteks krimkat lugedes jääb mulje, et autor on kuidagi tüünes meeleolus olnud ning see kajastub kirjutatus vaatamata temaatika vastukäivusele. Jaapani kirjandusele kohaselt ei anta siin pööraseid kirjeldusi inimhinge sügavustest ega kirjeldata sündmuste käiku sõnatolmu üleskeerutades. Pigem jääb selline vaikselt kulgeva rusutuse mulje, mille puhul lugeja austusega endale teadvustab et ta ei saa midagi muuta. Siin jääbki lugeja kõrvalseisjaks ja ma leian, et see on isegi hea positsioon tegevuse vaatlemiseks.

Ma mõtlesin ka sellele, et kui meie nö "normaalsete inimestena" tajume väga selgelt professori olukorra traagilisust, siis teisalt on see justkui taeva kingitus. Kujutage ette, kui teie õlgadelt kaoks järsku mitmete aastakümnete jagu emotsionaalset taaka ning te saate korraga keskenduda tõepoolest ainult sellele, mis moodustab teie maailma keskse punkti. Jah, emotsioonide ning elamuste seisukohast oleks olukord üsna nüri ja selle sudu sisse kaob justkui see suurem minapilt (sh minevik, olevik ja tulevik), kuid teisalt oleks maailm tõepoolest võibolla kergem. Samuti kehtib vist ütelus, et mida sa ei tea, ei saa sulle ka haiget teha. Seega on professori olukord ühest küljest needus, kuid teisalt jällegi omamoodi õnnistus. Sa alustad iga uut päeva tabula rasana, mis juba oma olemuselt on omapäraselt äge ja vastuoluline õudusunenägu.

See raamat oli omapärane ning mõjus, kuid ma ei ole kindel, kas see oli minu teravaimaid lugemiselamusi. Seega ma soovitan seda raamatut lugeda, kuid omapoolse hoiatusega - ärge laske ennast jaapanipärasest naturalismist heidutada.

PS! Kuna ma seda postitus kirjutades üldse ennist mainitud sõbranna arvamust ei mäletanud, siis pärast oma arvamuse kirja panekut lugesin uuesti Janela kirjutatut. Me oleme ikka üsna erinevaid asju näinud :)

Tuesday, March 5, 2013

D. Foekinos "Delikaatsus"

Tatarataaa! Ja ongi raamat, mille ma üle pika aja ise välja valisin. Täitsa ise! Aga valiku põhjuseks oli seekord kõhutunne. Mõne raamatuga hakkab see tööle ja kui läheb täppi, siis on tõepoolest väga muhe. Muidugi, tegu on Prantsuse kirjandusega ning seetõttu olid mul omad kahtlused, kuid vahel passib ka sellest kapsaaiast midagi minu teravate hammaste vahele.

Raamat räägib noores naisest Nathalie'st, kes elab üle oma abikaasa Francois'i surma. Francois oli justkui Natalie teine pool, kellega ta oli aastaid tõeliselt idüllilises abielus, ning järsku meest enam ei ole. Pärast mehe surma töösse sukeldunud Natalie on aga ammu silma jäänud Charles'ile ehk firma juhatajale, kus naine töötab. Mees püüab kohmetult naist võrgutada, kuid saab haledalt vastu näppe. Aeg läheb edasi ning ühel päeval, mõeldes oma kontoris süvenenult sellele, et kes küll mõtles välja sellise ebaseksika asja nagu vaipkate, astub Natalie kabinetti tema kolleeg Markus, keda naine tuju ajel kirglikult suudleb. Sellest saab alguse veider kiindumus, mis kasvab üle armastuseks. Ja just sellest raamat räägibki - salapärasest delikaatsest armastusest.

See raamat oli ühest küljest küll väga prantslaslik st tegelased käituvad ja teevad minusuguse põhjamaalase jaoks kohati veidi liiga jaburaid ning põhjendamatuid asju. Aga teisalt oli autori stiil meeldivalt lakooniline ning lubas lugejal endal oma assotsiatsioone loetuga siduda. Reeglina prantslaslik kirjandus seda ei võimalda. Ja mis minu jaoks eriti sümpaatseks osutus oli see, et autori kirjutamisstiil on üsna amelie'lik - nunnu, lihtne ning selline ... ma ei ole kindel, kas selle kogemuse kirjeldamiseks ongi sõna välja mõeldud. Ütleme siis lihtsalt, et see on amelie'lik.

Ja kuigi ma olen juba sellest east väljas, kus ma tsitaate endale üles märgin ja pärast enesekindlalt neid tsiteerin, siis selles raamatus oli üsna mitu sellist kohta, mis mulle meeldisid ning kaalusin tõsiselt uuesti endale need mõtted üles märkida. Näiteks üksinduse sidumine morbiidsusega, samas kui inimesed aegajalt tõepoolest lihtsalt tahavad omaette olla. Samuti meeldis mulle mõte suudlusest kui modernsest kunstist. See on nii kuradi mitmetähenduslik, et see nõuaks lausa omaette blogipostitust. Ja samuti seda hetke, kui kellegi olulisega aega veetes järsku melanhoolia tekib, mis loob sellise veidra sünergia kogu koosviibimisele. Olete te seda vahel tajunud? Selliseid pisikesi detaile on autor minu arust väga peenelt, delikaatselt kirjeldanud ning see tundub nii loomulik ja omane, et ei oskagi kohe vastu vaielda.

Seega taas meeldiv üllatus ja soe soovitus.

Sunday, March 3, 2013

S. Leather "Isiklik tantsija"

See raamat on viimane mu sõbranna poolt soovitatudest. Sestap ei hakka ma siin pikka eellugu taas üles kirjutama, vaid lihtsalt igav tõde teile :)

Raamat räägib noorest reisikirjanikus Pete'st, kes suunatakse Taisse reisijuhti kirjutama ja kes armub pööraselt kohalikus go-go-baaris tantsivasse Joy'sse. Pete püüab Joyd muuta õhutades teda hakkama "korralikuks" tüdrukuks ning andeks talle pidevalt raha. Joy aga püüab Pete'le olla meelepärane, kuid seda oma reeglite järgi ning oma hinnaga. Lugu kerib ennast järjepanu üles ning selles põrkuvad mitu erinevat kultuuri: läänelik vs idamaine, mehed vs naised, seksi ostjad vs seksi müüjad jne. Huvitav on ka see, et oma nägemuse konkreetsest loost ning situatsioonist ei anna mitte peategelased ise, vaid ka teised asjasse puutuvad - go-go-baari omanik, Joy õed, Joy'd uurinud eradetektiiv, teised Tais elavad farangid (valged lääne mehed, kes seksi ostavad) jne. Seega ilmneb, et olukord pole sugugi nii must-valge ning liigub paratamatult oma jabura lõpuni.

See raamat on väga-väga omapärane. Kaanekujundus tekitab esmalt küsimuse "WTF?", kuid kui juba 20-30 lehte oli loetud, siis tabasin ennast loosse täiesti kaasa haaratuna. See idee näidata erinevate asjaosaliste arusaamu samadest asjadest-hetkedest-olukordadest annab kõrvaltvaatajale üsna huvitava üldpildi. Samas on intrigeeriv, et mingil määral on erinevate asjaosaliste seisukohti väga selge mõista, kuid teisalt tekitab see küsimuse kompromissi olemusest juba kultuuridevahelisel pinnal. Ma mõtlen seda, et kas ja kuivõrd me oleme kompromissiga tegelikult nõus ning mida me üldse mõistame kompromissina. Näiteks kui Pete jaoks oli armastav tüdruk see, kes ei müü ennast raha eest, siis Joy arusaam armastavast tüdrukust on see, kes on valmis ennast farangidele müüma, et tagada oma tailasest poiss-sõbrale mootorratast. Kuid kuidas sa saavutad sellises olukorras, sellises põhimõttelises erinevuses kompromissi?

Muidugi, raamat on tegelikult kaunis sünge ning sisendab idamaade suhtes veidi seda paratamatut õlakehitust, et mida sa ikka nendega teed. Kuid teisalt on see ka imelise, maagilise Tai. argipäeva kurb reaalsus. "Naeratuste maa", kus naeratus on mask ja kohalikud on valmis oma tahtmise saamiseks kõigeks. Näiteks kirjeldus sellest, kuidas kohalikud rikkad budistid oma elurajoonis hulkuvate koertega ühele poole said jättes igale poole mürgitatud liha. Kas pole mitte küüniline lähenemine ühele kultuurile? Eriti pani mind mõtlema see, et kuigi loo enda puhul on tegu väljamõeldisega, siis on seal väidetavalt ka seiku, mis on reaalsest elust. See paneb veidi sellel turisminduse teema üldisemalt arutama ja seda kõige laiemas mõttes. Kust läheb siis see piir tõelise kohaliku elu kogemuse ning turismietenduse vahel ja kas me tegelikult tahamegi seda alati teada?

Seega on see raamat olnud minu jaoks täielik üllataja. Huvitav teema ning köitev lähenemine asjale. Kindel lugemissoovitus.

Saturday, March 2, 2013

L.Tuccillo "Kuidas olla vallaline"

Ah, et kuidas see raamat minuni jõudis. Ütleme nii, et Katariina Jee's ikka leidub väärt kraamis ehk eelviimane raamat sarjast "sõbranna soojad soovitused" :)

Raamat räägib Julie ja tema nelja sõbranna kogemusi vallaliste naistena. Julie saab ülesande kirjutada vallaliste naiste elust mujal maailmas ning seikleb veidi Euroopas, Austraalias, Aasias ning Brasiilias. Selle käigus ta räägib erinevate riikide vallaliste naistega ning ilmneb, et igal maal on selle vallalisusega mingi oma veider kiiks.Samas aga teevad tema sõbratarid New Yorgis hoopis ise tükke. Tema sõbranna Georgia, kelle mees on äsja maha jätnud, sukeldub uuesti (ja kaunis agressiivselt) kohtamiste maailma, kuid sellel on ka väga kurvad tagajärjed, arvestades, et tal on kaks väikest last. Alice, intelligentne ning kaine mõistusega advokaat, kohtub viimaks oma lõputus kohtamiste jadas mehega, kes on tema peas olevale ideaalile väga lähedal, kui ainult kusagil seal vahepeal oleks ka kirg ja armastus. Serena, oma keha ja vaimu tasakaalust hooliv kokk (teate küll, zen ja tšakrad ja "jumal-hoia-mind-eainetevabana"), astub sekti ning loobub kõigest maisest, kuid satub seal hoopis elus esimest korda armastuse otsa, mis väljendub lõplikult tema kokatöös. Ruby on aga väsinud ja masenduses oma untsuläinud suhetest ning püüdes kuidagi ohjata oma suurt hoolitsevat emalikku hinge läheb ajutiseks abiks loomade varjupaika ja püüab saada last kunstliku viljastamise teel. Seega viis väga erinevat naist väga erineva teekonnaga, kui lõppkokkuvõttes üks kindel sõprus, mis jääb püsima.

Kas kuidagi ei tule tuttav ette? Just, ka minul siblisid kogu raamatu lugemisel "Seks ja linna" naised silme ees. See raamat räägib sellest samast teemast - vallalistest intelligentsetest edukatest naistest, kes olude sunnil on ikka üksi, kuid kes südamepõhjas siiski paremale homsele loodavad. Minu peas on see veidi juba veidi ära nämmutatud teema, kuid ju siis mõtles autor, et see on õudselt originaalne värk. Okei, lisatud on juurde see ülemaailmne lähenemine, kus tõesti erinevad kultuurid ja nende suhtumine vallalisusesse hakkab rolli mängima, kuid teisalt baseerub selles raamatus kõik klišeedel - uued tuttavad on peaaegu alati noored ja väga edukad (limusõidud ja jahiseiklused), igal pool kutsutakse neid rõõmsalt ühelt rajult peolt teisele, igal pool on kuumad noored mehed, on ka mr. Big-i kehastus jne. Kui raamatut loete, siis näete kindlasti sarnasusi...

Raamatus muidugi oli ka naljakaid ja intrigeerivaid kohti. Kohati lausa elulisi ning endalgi läbielatud sarnaseid juhtumeid, kuid teisalt jällegi ei ühtegi sellist, mis minuga 100% haakuks. Mida ma aga mõtlema hakkasin oli, et miks me käitume nii stereotüüpidest lähtudes. Kas pole mitte huvitav, et varem ei tundunud inimesed ennast pidevalt defineerivat oma "suhte" kaudu? Kuidas me oleme siis muutunud nii "armastuse-näljaseks"? Vahel jääb erinevaid ajakirju lugedes mulje, et kui ei ole suhet-armastust, siis justkui polekski elus midagi muud, mille kaudu ennast defineerida. Ja kui keegi leiabki, siis (juba olles minu vanune) vaadatakse teda veidi haletseva pilguga. Ärge mõistke mind valesti, ma ei viitsi enam solvuda selle peale ning ma ei ole oma vaadetelt feminist... Aga see lihtsalt on nii veider, et igal kuradima sammul justkui tuletatakse meelde seda "suhtes-olemise-kohustust". Ja siis suleb Hardo Aasmäe oma iibe jutuga :)

Seega hea meelelahutus, kuid originaalsust oli väga-väga vähe.