Monday, December 29, 2014

J. Brendt "Langevate inglite linn"

Brendti eelmise romaaniga ("Südaöö hea ja kurja tundmise aias") on mul head mälestused. Tõsi, ma ei  mäleta selle sisu, kuid mäletan, et see oli üsna köitvalt kirjutatud jutuke. "Langevate inglite linn" aga on raamat, mis teadmata põhjustel minu silma pole kuidagi varem jäänud. Aga kuna autor oli usaldusväärne ning raamatu sisututvustus päris hea, siis ma ta ka oma viimasel riiulitevahelisel jalutuskäigus välja valisin.

Veneetsia on kahtlemata üks maailma imelisemaid kultuuripärandeid, mis tekitab imetlust ajaloolise ilu ja vastupidavuse osas. Raamatu autor saabub Veneetsiasse samal ajal, kui tules hävib üks linna tunnushooneid - renoveerimisel olev ooperimaja Fenice. Sellele kultuuriloolises mõttes katastroofilisele sündmusele toetudes hakkab Brendt looma tänapäeva Veneetsia pilti läbi kohalike silmade: vesitaksod ja kohalikud kultuuriinimesed Fenice hävingu raames, Veneetsia säilitamiseks loodud rahvusvaheliste fondide olelusvõitlus, kõrgklassi villade pidamisraskused, Ezra Poundi pärandiküsimus jne. Siinjuures pean tunnistama, et ma pole päris kindel, kas tegu on ikkagi ilukirjandusliku teosega, nagu mulle raamatukogukataloog väitis...

Raamatu põhjal tekkinud pilt Veneetsiast on, et tegu sentimentaalse ja hullumeelse linnaga, mis ripub hammaste ja küüntega tugevalt oma mineviku küljes, teades samas täiesti selgelt oma väärtust ja seda juba odavalt maha ei müüda. Pigem koovad kohalikud ilmse mõnuga ikka ja jälle uue kihi müstikat ning kultuuriloolisust oma ajaloole juurde mitte just alati ehk eetilisis või tõeseid lähtekohti kasutades. Brendti oskus luua köitvat tausta väga lihtsate vahenditega on aga igati imetlusväärne. Näiteks Ameerika härrasmehe Daniel Curtise Veneetsiasse kolimise taustaloo isikupärane kirjeldamine ning tema hiigelsuure villa hoidmine ja säilitamine tänapäeva überbürokraatlikus elukeskkonnas loob selge võrdluse tugipunkti - mis kunagi oli norm, on tänapäeval luksus, mille puhul on pärijate erimeelsused selgelt mõistetavad. Mahlakaid detaile ühest linnast ja tema elanikest on selles raamatud omajagu ning nende kirjeldamisel on põnev just selle isikliku nüanssi tõttu asjade, olukordade ja inimeste kirjeldamisel st Brendt saab ideaalselt aru, et see on tema visioon ja tema nägemus sellest kurikuulsast linnast. Samas peab aga tunnistama, et ma ei ole kindel, kas raamat või lugugi mulle siiski pikas perspektiivis väga sügava mulje jättis ehk siis ma väga nautisin raamatu seltsis veedetud tunde, kuid kas ta ka piisavalt eripärane oli püsiva mulje jätmiseks, selles ma kindel pole.

Seega hea ajaveetmine, kuid sügavamat filosoofilist analüüsi Veneetsia kui linna olemusest siit otsida ei maksa.

Wednesday, December 10, 2014

R. Riggs "Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele"

See raamat jäi mulle juba ammu silma, kuid seda on suures linnas keeruline saada, sest ilmselgelt ei ole ma ainuke, kes tahab uuemat ja põnevamat kraami kohe lugeda. Aga seekord riiulite vahel inspiratsiooni otsides vahtis see mulle ootamatult vastu. Seega ma võtsin selle suurest uudishimust kaasa.

Jacob on keerulise hingeeluga nooruk, kes leiab oma vanaisa kummalistel asjaoludel tapetuna. Vanaisa mineviku jälgedes satuvad Jacob ja tema ise Walesi väikesele saarekesele, kus noormees avastab omapärase kogukonna võimetega lastest, kes elavad minevikus ühte päeva kätketud ajasilmuses ja keda karjatab miss Peregrine. Igal lapsel on omaette võime: luua tuld, manipuleerida loodusega, hõljuda, äratada varusüdametega üles surnuid jne. Kõik on uus ja huvitav, kuid siis selgub, et miss Peregrine'i kodu on ohus, kuna seda plaanivad rünnata grupp ebaharilikke, kes pärast untsuläinud eksperimenti röövivad ebaharilikke lapsi ja nende kasvatajaid (esimesi ilmselt söömiseks ja teisi mingi musta töö tegemiseks). Ja Jacob tundub olevat vastus nende vastavastatud probleemile, sest ka Jacobil on võimed...

Ma otsisin seda raamatut väga, kuid takkajärgi mõtlen, et ehk poleks pidanudki seda üldse nii vaeva nägema. Raamatu visuaalne pool on tõesti imetabane ja põnev ning selle seotus loo endaga on väga hästi teostatud, kuid lugu jäi minu jaoks nõrgaks: karakterid ei arene, loo kulg on ilmselgelt aimatav, ühtegi ahaa-momenti ei olnud ning see kõik meenutas veidi kunagi "X-meeste" filmis nähtud mutantlaste kooli. Kõlab ehk liiga karmilt, aga arvan, et tegu oli täieliku klišeega, mida täiskasvanuna oli piinlik lugeda, seda enam, et ma ei leidnud ühtegi hetke, mida tahaksin enda jaoks siinse blogipostituse tarbeks eraldi ära märkida. Sellist asja pole vist väga-väga pikalt juhtunud...

Absoluutselt ei soovita.

Monday, December 8, 2014

K. Kettu "Ämmaemand"

Mõni raamat jääb lihtsalt näppu raamatukogus kolades. Seda raamatut olen aegajalt maaraamatukogus käes keerutanud, aga miskipärast kõrvale pannud. Seekord aga tundus kuidagi õige see laenutada hoolimata ebamäärasest kaanekujundusest ning sisukokkuvõttest.

Põhja-Soomes elav naine, keda kohalikud kutsuvad Vigasilmaks tema erinevat värvi silmade pärast, on kohalikus kogukonnas tuntud ravitseja. Kohtudes ühe sünnituse vastuvõtmisel SS-ohvitseri Johann Angelhurstigai, kellesse ta kõrvuni armub. Teise ilmasõja lõpuakordid muudavad nende armastuse aga omamoodi olelusvõitluseks, seda enam, et Vigasilm sätib asjad nõnda, et ta võetakse sakslaste vangilaagrisse medõeks ning näeb ja teeb Lehmalaudas kutsutud laagriosas asju, mida suurem osa meist peaks ebainimlikeks. Seega on elu laagris pehmelt öeldes võigas ja Johann, hoolimata oma tunnetest Vigasilma vastu, on segase minevikuga ja ravimitest sõltuv ning ebakindel oleviku ja tulevikus osas. Pärast nende kahe koosveedetud aega Surnud Mehe fjordi veerel seisvas üksikus hurtsikus lähevad asjad aga lõpikult käest ära ning kogu lugu liigub selle karmi lõpuni - Vigasilm jääb lapseootele ning pärast põgenemiskatset satub ta ise Lehmalauda püsielanikuks, sakslased hakkavad sõda kaotamise tõttu kiirustades laagrit hävitama, mistõttu varasemad rollid ümber tõstetakse, ning Johanni ravimisõltuvus muudab ta ümbritseva osas apaatseks kuniks on liiga hilja olukorda päästa. Keset sellist hävingut ei saagi asi hästi lõppeda ju...

Pean tunnistama, et see raamat on väga intensiivne ja karm, aga selle mõjusus on seda enam pahvikslööv. Pärast lugemist tegin ka raamatu kohta väikese taustauuringu ning seda kirjeldatakse kui äärmiselt vägivaldset raamatut, kuna igal leheküljel kedagi tapetakse, vägistatakse, vigastatakse vmt. Ma arvan, et see on ehk loo enda suhtes pisut ebaõiglane. minu jaoks olid loo keskmes siiski inimeste tunded ning need tunded on siiski oma algselt positsioonilt õilsad. Ma räägin siin inimlikul taustal - kui sinu ellu satub inimene, kelle nimel sa oled valmis absoluutselt kõigeks, siis kes on tehtud pahategudes süüdi? Kas sina, kes sa teed kõike väikse afektiseisundi tõttu, või inimene, kes paneb su hoolimata sinu tunnetest ja haavatavausest olukorda, et sa pead neid asju tegema? Ja kas me peaksimegi siin süüdlast ostima? On see kohane? Tõsi, karakterite loodud kulissid nende tegevuse mõttes ei ole ilusad ja ilmselt hakkavad kaunishingedele vastu, aga reaalsus on kahjuks tihtilugu võikam kui kirjaniku kujutlusvõime suudab välja mängida.

Patriootlikkus on samuti üks huvitav nähtus, millest ma olen oma blogis ka varem rääkinud. Vennatapusõja juures ei saa öelda, et ühel on eetiliselt või teoreetilisel tasandil rohkem õigus kui teisel. Samuti ei saa minu arvates mõista hukka, et tavainimene teeb ellujäämiseks koostööd just sellega, kes parasjagu kogu mängu riiklikul tasandil juhib, sest olgem ausad - on tal üldse valikuvõimalust? Esimene on põhimõtete ja maailmavaadete erinevus ning teine ellujäämiskunst, sest kui sul on pere, kes sinust sõltub, siis sunnib see ehk oma positsiooni mängulaual aegajalt ümber vaatama. Ja vahel võib ka lihtsalt usk teise (olgu tegu teooria, inimese või režiimi) eksimatusse ning võimetesse mõjuda täiesti omamoodi, nagu Johann ise Vigasilma tundeid kirjeldab: "Tolle naise usk on teistsugune, see on nii suur ja tugev, et seda ei oska tõeks pidadagi. Ja ega ta jumalasse usu. Ta usub minusse." Ma ei tea, kas selline vaimne seotus ja äärmuslikud tunned on tegelikult ka võimalikud, kuid see, et mõni inimene kohtamisel lihtsalt jalad alt lööb, seda olen ma küll kogenud. Võibolla olengi seetõttu selle raamatu tundelise poole osas veidi mõistvam?

Ilmselt ei tulnud see kokkuvõte nii analüütiline, kui ma ootasin, ja ma mõistan raamatut pelgavaid inimesi, kuid kui veidi avatumalt teemale läheneda. Mina soovitan seda raamatut, sest see kogemus jäi mulle väga eredalt meelde.

Thursday, December 4, 2014

M. Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?"

Ma ei teagi õieti, mis putukas mind seda raamatut laenutades hammustas. Ilmselt oli asi huvitavas pealkirjas ja intrigeerivas sisukokkuvõttes, sest emotsioonlaenutus see oli.

Bernadette on naisterahvas, keda teda ümbritsevad inimesed näevad väga erinevalt: tema 15-aastane tütar Bee jumaldab teda, tema tehnoloogiavaldkonnas geeniuseks peetud abikaasa Elgie ei mõista teda viimasel ajal üldse, teised lapsevanemad peavad peategelast enam kui kummaliseks ning arhitektuuriringkondades räägitakse temast kui elavast geeniusest. Aga ega ilmselt ka Bernadette ise ei tea täpselt, kes ta on ning püüab aastaid kestnud eneseotsimist endas selgusele jõuda. Naabrite maja mudasse uputamise ning Bee ootamatu sooviga sõita pärast põhikooli lõpetamist Antaktikasse käivitub aga sündmuste ahel, mille tulemusena Bernadette ühel päeval oma kodu vannitoas olles lihtsalt kaob. Bee ei jäta jonni ning hakkab selle kadumise jälgi ajama avastades erinevate inimeste silme läbi oma ema üha uuesti ja uuesti, kuniks lõpuks ta saab teada, millistel asjaoludel Bernadette siis lõpuks kadus.

Tuleb tunnistada, et alguses raamatut kätte võttes ei osanud ma midagi arvata - erinevate karakterite kirjavahetust lugedes jäi teosest esiti väga hüplik ja hakitud mulje, kuid kui asjasse veidi süveneda, siis hakkab lugu kenasti ka nii tööle. Õhtud olid viisakalt lihtsamat lugemist täis ja väga detailidesse süvenema ei pidanud. Takkajärgi tunnistades aga leian, et midagi üliolulist või meeldejäävat ma siin kahjuks ei leidnud, sest kõik karakterid olid etteaimatavad ja lugu oli liiga opimistlikus võtmes kirjutatud, et see saakski halvasti lõppeda. Samuti oli lugu veidi ehk lihtsakoeliselt ja absurdselt ülesehitatud nagu Disney film, aga eks ka täiskasvanud taha vahel muinasjutte uskuda. Loo keskne karakter Bernadette tundub ebastabiilne ja emotsionaalne, luues teistele soodsa tausta paista silma omas võtmes - kes piiridesse surutud keskklassiperemana, kes mures lapsevanemana, kes argielus abituksjääva Microsofti geeniusena... Igaüks omamoodi! Aga ma ei ole kindel, kas sellest minu jaoks piisas. Pigem tekitas küsimusi, et milleks ja kelle tarbis, sest tegu pole minu arvates ei täiskasvanute raamatuga ega ka päris noortelooga. Ja me vist kõik teame - kui üks asi kõlbab kõigeks, siis ei kõlba ta millekski.

Seega ebamäärase mõttega pisut segaselt ülesehitatud jutuke, mis kahjuks üllatada ei suutnud. Mina seda nõudlikuma maitsega raamatulugejale soovitada ei julgeks, aga lihtsamat kraami ihkav lugeja saab siit enam kui küll.

Thursday, November 27, 2014

T. Vermes "Ta on tagasi"

Sattusin kunagi mingisugusest päevalehest selle raamatu arvustust lugema ja tekkis tunne, et võiks ju proovida. Kiideti ka teist taevani (seda, kuidas Hitler põrgus hakkama saab, sellest ma olen juba lugenud so Zotovi "Mõrvad põrgus"), mistõttu tundus loogiline see endale raamatukogust soetada. Mõeldud-tehtud ja loetud ta saigi. Ajarändamine on hetkel ilmselgelt mulle mokkamööda :)

Adolf Hitler ärkab ühel päeval keset tühermaad üles ning avastab, et on sattunud 2011. aasta Berliini. Jalutades rahulikult ühe kioski juurde leiab ta endale hea abilise, kelle ettevõtmisel jõuab füürer tuntud telekanali huumorisaatesse ning tõuseb kiirelt omamoodi staariks. Hitleri mõttemaailm ei ole muutunud st ta on veendunud nats edasi, kuid ta hakkab seda vastavalt oludele sobitama nüüdisühiskonna mängureeglitega. Ja ta ei tee seda sobitamist ise, vaid see sobitatakse ära tema eest tänapäeva inimese poolt. Temaatiliselt läheb kõik käiku: rahvusküsimus, tööeetika, sõnajulgus, argumenteerimisoskus jne ning selle juures on kainelt mõtlev raamatukangelane võimeline ka kõige absurdsemast olukorrast puhtalt ja sirge seljaga välja jalutama oma põhimõtteid maha müümata. Pigem teevad olukorra absurdseks teised raamatutegelased, kes näevad kõiges öeldus kerget humoreski st visatakse rõõmsalt "Heil, Hitler!" ja natsivorm ei tundugi järsku nii totakas koerakakat koristava vanadaami kõrval. 

Raamatu idee on tõeline kuld - autor on leidnud üsna usutavad karakterid, kelle peale kogu olukorra jaburust mängima panna. Kuid selle juures häiris mind kaks asja. Esiteks näitab autor Hitlerit kui külma kõhuga analüüsivõimelist alfaisast, kuid seejuures ei teki sellel faktipõhiselt toimival indiviidil kordagi täiesti põhjendatud küsimust "Kuidas ma siia sattusin?" See ei ole absoluutselt loogiline, sest ka kõige ratsionaalsemalt mõtlev inimolend lööks ilmselt sellise ootamatu ärkamise ja avastuse peale verest välja. Vähemalt minu loogika järgi... See viib mu teise häriva faktori juurde - raamat oleks minu jaoks paremini tööle hakanud lihtsa novellina, kuid üle 300 leheküljelise romaanina mõjus kogu lugu pisut kunstlikult ja otsitult. Tõsi, absurdihuumor ongi meeleolu küsimus, kuid aegajalt tekkis kihk raamat käest panna ja leida endale muud ajaveetmisvõimalused, kuid oli ka hetki, mis tõesti värskelt mõjusid (näiteks Hitleri oma kirjafondi otsimine, mis jäetakse aga kõrvale, sest "Hitleri topeltrasvane" ei kõla just kuigi sümpaatselt).

Räägime veidi sisust ka. Hitleri jaburasse olukorda asetamine muudab teose teemakäsitluse üsna omapäraseks. Näiteks vihjele, et ta võiks normaalselt riietuda, vastab ta "Kus ma omadega oleksin, kui oleksin alati teinud nii, nagu nõndanimetatud normaalsed inimesed?" Iseenesest on tal ju õigus - üksikisikuna saavutas ta absoluutse võimu oma valitsetavatel aladel ning teda kummardati kui jumalat. Kui mõelda sellele, et see ongi mingil määral inimlike saavutuste kõrgeim tase, siis ta oli vägagi edukas, ja seega on teda raske Nike dressides mööda Berliini supermarketeid patseerimas näha. Raamatus saab ka Saksa tänapäevane poliitmaastik muidugi korralikult vatti (eesotsas Frau Merkeliga, kelles Hitleri arvates "kiirgas sama palju lootust kui leinapajus") ning Hitleri veidi kummaliselt mõjuvad põhimõtted (näiteks armastus lühikeste nahkpükste vastu, millesse ta lubab terve diviisi riietada kui ta peaks taas Wehrmachti eesotsa sattuma või eba-juudiliku koera otsingud) on samuti peakarakteri kandiliste nurkade mahasilumiseks põnev nüke. Kuid kas sellest piisab?

Seega võtan raamatu kokku segaste tunnetega: ühest küljest geniaalne, kuid ehk liiga ... Ma ei teagi, mis sõna ma siia otsin... Ebaharilik? Küsimusi tekitav? Midagi see raamat teile kindlasti ütleb, aga kas see ka tõelise emotsioonidelaviinina meelde jääb, selles ma nii kindel ei ole.

Saturday, November 22, 2014

I. Mortimer "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale: käsiraamat 14. sajandisse rändajale"

Raamatu leidmise kohta väga suurt legendi kaasas seekrod ei käi. Tõsi, veidi kannatlikkust pidin üles näitama, sest uue raamatu ja uudse lähenemisnurga tõttu on see ajaloohuviliste poolt kiirelt avastatud kaunike. Aga ooteaeg oli mõistlik ja seega õigel hetkel andmebaasist seda märgates kalpsasin raamatukokku kohale ja võtsin välja. Tõde tunnistades on see raamat mul tegelikult juba mõnda aega kapinurgal lebanud, kuna sain selle päris kiiresti läbi. Probleem on aga alati selles, et kuidas leida aega sellest üks kirjatükk valmis vorpida?

Raamatu uudne lähenemisnurk avaldub selles - kujutagem ette, et mingil põhjusel tekib teil võimalus rännata ajas ning satute korraga 14. sajandi Inglismaale, siis just sellest raamatust leiate põhjalikud kirjeldused sellest, mis teid seal ees võib oodata. Seega lühike ülevaade kõigest sellest, mis teid võib ümbritseda ning millega peate ellu jäämiseks arvestama: söök, jook, hais linnatänavatel, elamistingimused, arstiteenus, haigused, koduloomad, riietus ja etikett, ühiskonnaklassid, kohtumõistmine, usk, peresuhted, huumor jne. Ja sellest võiks ju ometigi kirjutada sügavajaloolise ja akadeemilise raamatu, ning ilmselt selliseid ka omajagu õiges ringkonnas liigub, kuid autor on lähenenud pigem asjale läbi väikese huumoriprisma ning kastnud kogu selle infomahu (mida tegelikult ei ole üldse vähe) sellisesse kergelt seeditavasse populaarteaduslikku sousti.

Raamatu tehnilise poole pealt tuleb tunnistada, et sellist pehmema lähenemisega laiahaardelist ajalooraamatut praegusel Eesti raamatuturul teist vaevalt et leiab, sest nii raamatu idee kui selles eestindus on tõesti päris heal tasemel. Siinjuures tuleb tunnustada ajakirja "Imeline ajalugu / teadus" ettevõtmisi, sest tundub, et nende tegevus täidab kenasti praegust pehmema teaduskirjanduse nišši päris adekvaatselt. Lisaks sellele tuleb siinjuures rõhutada, et mulle on jäänud mulje, et britid on osanud oma ajaloo avastamisel läheneda  lihtrahvalikult köitvalt. See mulje tekib ilmselt seetõttu, et olen suur ajaloosaadete fänn ja just Inglismaal toodetud ajaloosarjad ning -saated jäävad selles võtmes eriliselt silma, sest need on lihtsalt tehtud mõnusa eneseirooniaga ja sestap on neid ka minusugugusel faktiteadmisteta udupeal huvitav ja haarav vaadata. Või siis olen ma liialt inglise musta huumori lummuses, sest seda jagub ka ikka igale poole omajagu :)

Niisiis, räägime aga kirkamatest hetkedest. Näiteks metsas elavad loomad. Meil on kuidagi väga loomuomane teada, et metsas on karud, hundid, rebased ja põdrad, rääkimata metssigadest, kuid on huvitav teada, et Inglismaal olevate andmete kohaselt tapeti viimane hunt sellel saarel just 14. sajandil ja kui kuningas tahtis kuldijahti, siis pidi kult talle eraldi mandrilt toodama. Seega puudubki inglaste lähiajaloo mõistes arusaam kiskjatest metsas, sest neil neid lihtsalt ei ole. Et olukorda illustreerida, siis kui meie esivanemad valmistusid öisel reisimisel igaks juhuks ennast ka ette selleks, et võib hundikarja kätte jääda ja elust ilma jääda, siis inglaste puhul oli kõige suuremaks kiskjaohuks rebane. Või teine inimene. Ja see on iseenesest huvitav, sest selline elementaarne ohutunde tajumise erinevus muudab pikas perspektiivis ka ehk mõttemaailma st pole siis ime, et eestlane on pigem koduhoidja, sest pikad reisid tähendasid kõrgendatud riski.

Teine näide on ühiskondlik mõttemudel ehk siis see kogukondlik arusaam sellest, kuidas ja miks asjad toimivad nii, nagu nad toimivad. Ühiskondlikus mõttes oli 14. sajand väga maskuliinne ning kogu riiklik korraldus on just välja töötatud meestele mõeldes ja meeste poolt, mistõttu naiste roll piirub üldises plaanis perekondlike suhetega. Selles osas on traditsioonid säilinud ja neid üldiselt väga ei rikuta. Maskuliinse ühiskonnakorralduse hea näitena võib tuua selle, kuidas käsitleti vägistamist st Galenose õpetuste kohaselt peab naine eostumiseks saama orgasmi ja kui vägistamise tulemusena naine rasestub, siis ilmselt polegi vägistamist toimunud, sest naine ju ilmselgelt nautis seda. Teine aspekt on muidugi selles, kes on vägistaja ühiskondlikul hierarhiaredelil, aga see on ilmselt igipõline probleem. Nagu ütleb autor ise "Õiglus on kõigil aegadel suhteline mõiste". Kuid mul on mulje, et traditsiooniline ajalookäsitlus on püüdnud kiriklikele dokumentidele tuginedes vanades ajalooõpikustes kujutada keskaega kui ühte morni ja hingelisi väärtusi tagajavat kohta, kuid ka keskaegne inimene elas oma päris elu väljaspool kiriklikke reegleid ja nad oskasid tegelikult elu nautida. Tõsi, nende arusaam huumorist ja meelelahutusest oli teistsugune (kukepoks ja karu kõditamine olid muu hulgas täiesti tavalised nähtused), aga sellise mõnevõrra robustsema meelelaadi tagamaad kirjeldab autor ka kenasti lahti. Enda samastamine nendesse raamatus esitatud mõttemudelitesse on aga ilmselt iga lugeja jaoks omaette väljakutse, sest tekib küsimus tolerantsuse- ja taluvusepiiris. Kui nüüd tõesti võtta kätte ja  kõigi oma nuti-plutide, värvitud juuste, lühikeste pükste ja postmodernsilikust elukeskkonnastsinna 14. sajandisse poirisesse teemülkasse plartsatada.

kokkuvõtvalt üks päris huvitav ülevaatlik lugemine, mida ma soovitan ka nendele, kes endas tunnevad ajaloohuvi, aga päris raamatut veel lugeda ei ole tihanud - see raamat aitab ehk ree peale.

Sunday, October 12, 2014

K. Hosseini "Lohejooksja"

See raamat on minu jaoks alati kuidagi minu huviorbiidist välja jäänud, sest see lihtsalt on nii mittemidagiütlev: kujundus ei tekita emotsioone ning sisukokkuvõte ei luba ka midagi erilist. Aga seda on mitmed blogijad ja kriitikud kiitnud ja seetõttu ma otsustasin minna kaasa üldsuse arvamusega ning proovida.

Amir ja Hassan on kaks 1970ndate Afganistanis elavat poissi, keda seob sügav sõprus. Priviligeeritute hulka kuuluv Amir on ehk veidi upsakavõitu, kuid Hassan oma sünnipära tõttu allaheitlikum. Seega on üks juhib ja teine kõnnib esimese jalajärgedes, kuid omal veidral moel see sõprus toimib. Kuni päevani, mil Amir oma sõbra kõige hullemal võimalikul viisil reedab. Argusest oma teo tagajärgede osas hakkab ta lõhkuma oma sõprust ja viib asjad lõpuks nii kaugele, et Hassan koos oma isaga ära kolib. Aeg läheb edasi ja Taliban vallutab Afganistani, mistap eluolu muutub väga keeruliseks. Amir põgeneb koos isaga Ameerikasse, kus ta käib vanakraamiturul asju müümas, leiab kena piiga, kellega ta abiellub, ning tal on edukas kirjaniku karjäär. Aga see vana häbi ei ole kusagile kadunud ja kummitab ikka Amiri alateadvuses. Ja kui ühel päeval tekib tal võimalus ennast lunastada, siis võtab Amir sellest ka kinni. Ta naaseb Afganistani, kuid see, mida ta sealt leiab, ei ole tema lapsepõlve mängumaa. See, mida ta seal kuuleb, raputab tema põhimõtete ja olemuse alustalasid. See, mida ta seal läbi elab, paneb ta väga põhjalikult proovile nii afgaanina, mehena kui inimesena selle kõige üldisemas mõttes.

Kõik need eelarvamused, mis mul raamatu suhtes olid, kadusid juba pärast esimesi peatükke. Hosseini on tõeliselt hea jutuvestja, kelle oskus luua kõnekaid karaktereid ja hoida lugejat kogu loo ulatuses nii kütkes, et ei tekigi tahtmist sündmuste käike ette mõelda, on absoluutselt imetlusväärne. Ja milline lugu see on... Väga valus, inimlik ja aus, täis elulisi keerdkäike ja jaburaid üllatusi. Tuleb tunnistada, et oli hetki, kus mul tuli raamat kõrvale panna ja üks peatäis nutta. Mitte isiklike seoste tõttu, aga kõik see läks väga hinge.

Rääkides loost, siis see läbimõeldud elutarkus, mis sellest läbi kumas, lõi mu pahviks. Näiteks Amri isa Baba elufilosoofia, mille kohaselt on kõige suurem patt elus varastamine: "Kui sa tapab mehe, siis varastad tema elu. Sa varastad ta naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui sa valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse aususele." Ma ei oska siinjuures väga midagi lisada, sest see võtab kõik juba iseenesest kogu minu enda arvamuse kokku. Kuidas saan mina siin veel seda oma arvamusega täiendada?! Ma arvan, et selle raamatu keskne teema oligi minu jaoks kaotuse ja võitmisega tegelemine. Kuidas kaotada au, lugupidamine, lähedane inimene, aga võita kõige selle käigus eneseusk, väärikus ja lunastus. Ning nagu Amir ise tõdeb ei saa kahjuks oma elu lihtsalt korda teha nagu lauda lihtsalt õige kruvi kinnikeeramisega. Elu kordategemisel on vaja mida enamat ja andestamine ei tule kunagi fanfaarihelinate saatel, vaid tuleb valuliselt kõik väikseimad detailid kokku koguda, kokku pakkida ja keset ööd üksi mõtteid mõlgutades lahti lasta. Pisitasa ja vaikselt.

Ma ei liialda öeldes, et "Lohejooksja" trügis ennast minu esikümnesse kõige meeldejäävamatest raamatutest. Absoluutselt kindel lugemissoovitus.

Saturday, October 11, 2014

R. Reichl "Küüslauk ja safiirid: toidukriitiku salaelu"

Toidu teema on viimase paari aasta vältel nagu paisu tagant välja lennanud: kokandusspetsialistid (nii kõrgelt koolitatud kui isehakanud kodukokad) räägivad söögist-joogist igas võimalikus vormis, toidusaated on telekas nö prime-time ajale sätitud, ökohullus ajab noortel emadel-isadel päid sassi ning ebaharilike kombinatsioonide kasutamine on gurmaanile justkui kohustus. Ja söögi valmistamisest ja selle tarbimisest on väga palju erinevaid raamatuid kirjutatud/tõlgitud. Tõesti! Väga palju! Seesinane raamat jäi aga miskipärast meelde ja mul läks omajagu aega, et see endale laenutada. Aga alla andma ma ei kavatsenud ja see seisis paar kuud mu "tahan seda kindlasti lugeda" nimekirjas. Mina tea, ehk on süüdi veidi napakas pealkiri...

Ruth Reichl kirjeldab oma igapäevatööd New York Timesi toidukriitikuna. seega tundub asi nagu suhteliselt lihtne olevat, eks? Asja uba on aga selles, et toidukriitiku kõige tugevam relv on tema anonüümsus. Mõlgem nüüd ise - teie hinnangust sõltub sellel karmil ellujäämismaastikul väga palju ning on ju ilmselge, et äratundmise korral poeb restorani teenindajaskond kasvõi nahast välja, et te neile parema hinnangu annaksite (isegi vaarikad lähevad kookides suuremaks, nagu autor ise märkis). Ja jama on selles, et Ruth Reichl on juba enne tööle asumist tuntud nägu. Seega hakkab ta looma endale maskeeringuid: ilmetu Molly, boheemlaslik Brenda, märkamatu Betty või punktuaalne Emily. Parukad, paks meik, riietus, kõneviis jne. Kogu kupatus! Maskeeringute ampluaa on röögatult lai ning kassi-hiire mäng restoranide õige teeninduse tabamiseks võib alata.

Mõnus meelelahutuslik lugu, kus lugeja viiakse restoranikultuuris ebatraditsiooniliselt süsteemi õigesse otsa ehk siis mitte kööki kuumade kastrulite ja särisevate pannide vahele, vaid sinna, kus lugeja restoranikliendina kõige tihedamini istub ehk siis söögisaali toidulauda teenindajate ja ilusate kulisside meelevalda. Reichl kirjeldab ausalt oma kogemusi nii halli hiirekesena ühest sadadest nägudest kelnerite igaõhtusest teenindavate reast ja sellest, kui ta ära tuntakse ning köögist ilmuvad kõige sätitumad road galantseima esitluse saatel. Ja, uskuge mind, need kaks sfääri on kardinaalselt erinevad. Eestis vist detailidele nii väga tähelepanu ei pöörata (või siis olen ma valedesse restodesse sattunud), kuid NY restoranid on ikka klass omaette - suurus, standardid, klientuur jne. Mäng on suuremate panuste peale ning iga saadud tärn NYT toidukriitikult peaks sealse restoraniomaniku saltot hüppama panema.

Teise aspekt selles raamatus oli autori enda areng kogu protsessis. Innukast ja huvitatud asjatundjast-hobimuutujast saab järkjärgult hoopis keegi teine. Võiks öelda, et see sisemine kasvamine, mille mina-tegelane nii tööalaselt kui isiklikus elus läbi teeb, on päris intrigeeriv. Iga muutumine muudab ka tema enda olemust või toob esile talle endalegi ootamatuid tahke ja see temas varjul olevate persoonide kaleidoskoop rõhutabki ehk selle raamatu eripära. Sest sellega muutub raamatu olemus ainult toidukriitiku igapäevatöö kirjeldamisest ka autori isikliku rännaku ja kasvamise looks.

Seega päris vahva lugemine ja soovitan soojalt ka teistele.

PS! Aru ma ei saa - miks see on raamatukogus ilukirjanduse alla liigitatud?!?

Saturday, September 27, 2014

K. Laidler "Ranavalona I: Madagaskari hull kuninganna"

Võim ja hullus on kuidagi huvitavateks sünonüümideks sattunud viimasel ajal. Ei teagi, miks mind nende valitsejate elulugude poole tõmbab, aga raamatukogus riiulite vahel luusides tundus selle raamatu alapealkiri oli juba niivõrd intrigeeriv, et tasus proovida.

Madagaskarist on tehtud väga vinge multikas ning sellest räägitakse palju erinevates loodusfilmides, sest tegu on tõesti väga kauni ja omapärase loodusliku paigaga. Aga Madagaskari ajalugu on midagi väga võõrast st sellest nagu polegi midagi kuulnud. Raamatu autor K. Laidler ongi püüdnud veidi seda võõrast kultuuri avada, jutustades selle ajaloost, kusjuures keskendudes eriti  ühe selle saarekese kurikuulsaima inimese elule - Nais-Caligulana tuntud Ranavalova I. Ranavalona I, kes hoidis 19. sajandi alguses Madagaskaril elavaid hõime oma hirmuvalitsuse all, paistis silma erakordselt ekstentrilise iseloomu, võõraviha ja despootliku valitsusstiili poolest. Arvestades Madagaskari rahvaste eripärasid on sellise julma valitsejanna asetamine sellisesse kultuuriruumi hukutav nii kogukonnale kui ka riigile tervikuna, seda enam, et sealse rahva jaoks on valitseja jumalus, kelle sõna ongi seadus.

See raamat on oma sisu poolest täiesti ... eriline. Esiteks kontekst: peamiselt suulise pärimuse kaudu edasi antud mälestused ja legendid loovad huvitava tausta peategelase valitsemisajale, sest ega Madagaskari elanikud ju enne kristluse levima hakkamist 19. sajandi alguses lugeda ega kirjutada ei osanud. Seega kõik eelnev (saare asutamine, võimuvõitlused ja eelmise valitseja tegevus) on edasi antud suuliselt ja me kõik oleme ometigi telefoni mänginud. Teiseks müüt: ega keegi Ranavalona lähikondlaste mälestusi kirja pole pannud st kõik andmed temast on üles täheldatud temast väga kaugete isikute poolt. Näiteks Hitlerist on ka väga lähedased inimesed tema emotsioone, tujusid ja mõtteid kirja pannud, aga Ranavalova joonistub välja ainult kauge kuvandina, mille sisu jääb alatiseks suureks eelduste ja arvamuste kogupuntraks, sest ilmselt ei olnudki maailmas kedagi, kes teda tõeliselt hästi tunneks - valitseja, jumal, emand ja armuke ühes isikus, aga kunagi mitte samas rollis. Kolmandaks aeg: 19. sajandi algus oli maailmaajaloos ju väga pöördeline (Prantsuse revolutsiooni järelkaja, orjuse kaotamine ja orjakaubanduse hääbumine, industrialiseerumine, suurriikide soov oma valdusi arengumaade arvelt kasvatada, globaliseerumise esimesed märgid jne). Kuidas saab selliste muutuste tuules saareriik, mille põlised elanikud eelarvamuste ning uute ahvatluste vahel kõlguvad, oma normaalset igapäeva elu ilma konfliktideta jätkata? Seega väga erilisse konteksti asetatud raamat ja, tuleb öelda, et autor on päris tugeva uurimistöö teinud ning raamatu eestindus on samuti üsna heal tasemel.


Räägime nüüd veidi neist ahaa-momentidest. Ranavalona verised kättemaksud vaenlastele, kristlaste tagakiusamine ja hoolimatus oma rahva heaolu osas teevad temast tõepoolest väga silmapaistva naisterahva. sest tema sõna oli ju seadus. Kui minu tänapäeva ratsionaalselt mõtleva eurooplase pea ei võta, miks keegi ei öelnud "Aitab!" Kõige veidram näide oli ehk tema 16 nädalat väldanud "jahil käik", mille puhul pidid tema alamad rajama talle omaette jahihitee, kuna Madagaskail polnud suuri maanteid välisvaenlaste takistamise tõttu rajatud ning kuningannal ei kõlvanud ometigi liikuda samadel teedel, kus liiguvad talupojad. Jahil ühines kuningliku kaaskonnaga umbes 50 000 inimest, kes pidid oma toitlustamise, ööbimiskohtade ja muu elu-oluga seotud probleemide eest ise hoolt kandma. "Jahil" ei lastud teadaolevalt ühtegi looma, aga surma sai oletatavasti 10 000 jahil osalenud inimest, kellest paljud surid nälja, kurnatuse või ebapiisava hügieeni tõttu. Teine huvitav nüanss selle raamatu puhul on nimed. Ma tean, võõra kultuuri üle nalja heita ei ole viisakas. Aga kui teie esivanema nimi oleks Adrianampoinimerinandriantsimitoviaminandriampanjaka ehk "Imerina armastatud prints, kes on parem valitsevast printsist" (vt lk 24), siis ei saaks ka ehk teie seda väikse naeruturtsatuseta välja öelda. Seega sai veidi raamatut lugedes ka keelt väänatud :)

Seega omapärane maailm ja huvitavad õhtud sellesse süvenedes. Soovitan soojalt.

Sunday, September 21, 2014

V. Panjuškin "Rubljovka: Suure mängu käsiraamat"

Kui ma lugesin kusagilt veebist või kurat-seda-enam-teab-kust, et selline põnev raamat on ilmunud, siis hakkasin otsima võimalusi seda laenutada. AGA see oli igal pool välja laenutatud, sest ilmselt oli sama mõte tekkinud ka teistel suure linna lugejail. Ootasin siis tükk aega ja ühel kaunil päeval sain selle siis rõõmsalt kepsutades koju tarida.

Rubljovka on Moskva lähistel asuv piirkond, kus elavad Venemaa rikkad, kuulsad ja võimsad. Neil on pappi nagu muda, nad lubavad endale ekstravagantsust selle kõige otsesemas mõttes ning nad kõik mängivad kõrgelennulist mängu st me kõik teame, et kõrgelt kukkuda on valus. Aga selline ongi elu... Rubljovkal elavad inimesed elavad seega täiesti oma reeglite järgi, sest muud moodi ei oleks nad jõudnud sinna, kus nad on - kõrge ametikoht riigistruktuuris, trendilooja või tippjuht erafirmas. Raamat kirjeldabki neid reegleid, kuidas Rubljovkal elanikud püüavad oma elu seada ja sättida, et mitte jääda häbisse teiste omasuguste hulgas (vähemalt Venemaal). Kuid kahjuks sellega raamatu eripära ka piirdub, sest lõpeks ei olegi aru saada sellest, mis on siis Rubljoval nii oluliselt teistmoodi kui Beverly Hillsis või Aberdeenis või Rivieras st rikkur on rikkur hoolimata tema elukohast.

Keskseks kultusteemaks selles raamatus on raha - selle ümber keerleb mängijate (nii nimetab autor rubljovkalasi) elu ja see on see püha lehm, mida Rulbjovka elanikud kummardavad. Mõistan, maailmas peab ka olema selliseid tõusikuid, sest raha vajab raiskamist ja jämeda kullast kaelaketid kandmist ning peab ju ka minusugune haritlane-kulturnik saama irooniliselt kellegi üle naerda. Aga miks? Mis on selle  rahapata teenimise eesmärk siis? Rubljovka üks reeglitest on see, et raha ei tohi seista, seega enda tagala kindlustamine ei ole siin enam argument. Heategevus? Hehee, quess again. Heaolu? Ei jää mulje, et heaolu oleks igapäevane pabistamine, et kas vastatakse kellegi jaburatele normidele. Ma mõistan ka seda, et raha paneb rattad käima ja kui sul on võimu, siis miks mitte seda kasutada, aga kui paber muutub elu alustalaks, siis tekibki küsimus, et mis jääb siis peale selle veel alles? Kas eetika, hingesund ja mõttemaailm siis on tõepoolest nii tähtsusetu? Kurb ja veidi valus...

Üldises plaanis olen ma aga selles raamatus tõsiselt pettunud. Selle näiteks on kasvõi see, et ükski post-it-märkmepaber ei tundunud olevat väärt, et mõni koht raamatus enda jaoks ära märkida. Ja seda ei ole varem juhtunud! Mõtlesin, et ma saan lugeda jaburaid näiteid või midagi kardinaalselt vene temperamendiga seonduvat, kuid kahjuks piirdub raamatu autor vaid põgusate viidetega rikaste ja mõjuvõimsate elu visandamisel, mis sumbub pikka temaatilisse nämmutamisesse. Kohati tundus, et raamat on kirjutatud lihtsalt seetõttu, et see tundus põnev. Võibolla pole autor lihtsalt julenud üle võlli detaile kirja panema hakata, sest mustamise eest võib ju peksa saada või rootsi kardinate taha sattuda, aga siit siis ka küsimus, et kas on siis üldse mõtet sellist raamatut kirjutada? Kus kajastub siin see Venemaa müstilisus ja igapäeva elu absurdsus välja?

Seega pean kurbusega tõdema, et seda raamatut ma ei soovitaks.

Saturday, September 13, 2014

J. Meek "Suurim armastusakt"

Jäin just oma viimasel ajal loetud raamatute pealkirju lugema ja, andke andeks, ma ei tea, miks on igal pool armastus sees. Võibolla on mul lihtsalt vaja see enda jaoks selgeks mõelda... Aga ma ei hakka tõde salgama, et selle raamatu valisin samuti pealkirja järgi, sest sõnastus kõlas juba kõlas väga grandioosselt.

Väikeses Siberi linnakeses saab Esimese ilmasõja ajal kokku üks omanäoline seltskond tegelasi: võikaid riitusi korraldav ususekt, vangilaagri põgenik, alkoholilembeline šamaan, Tšehhi rügemendi riismed, tšehhide narkosõltlasest väejuht ja kaunis lesknaine, kes oma noore pojaga on linna mõned aastad tagasi kolinud. Lisaks sellele liigub kusagil linnast väljas sarimõrtsukas, kelle hüüdnimi on Mohikaanlane, kes tekitab pimedat hirmu kõigis, kes temast kuulevad. Toosama Mohikaanlane paneb linnas tekkinud olukorra ootamatut rada pidi liikuma ja, kui hakkab selguma terve pilt, siis on juba raske kogu protsessi peatada: inimesed surevad ja pääsevad, püüavad leida tõde ja elu mõtet, teevad sugu ja loobuvad teadlikult armastusest või võitlevad selle eest isegi siis kui olukord on tõepoolest lootusetu. Seega mis siis on suurim armastusakt? Loobumine või võitlus surmani? Ellu jäämine või elust loobumine?

Selle raamatu tonaalsus on minu jaoks äärmiselt oluline - ma mõistan karaktereid ja mingil määral saan aru ka nende põhimõtetest ja teguviisidest, aga üle pika aja on minu kätte sattunud raamat, kus ideetasandil töötab kõik, aga ma ise ei suuda sellega haakuda. See mõte, et mida teeksin mina sellises olukorras, seekord tööle ei hakanud. Võibolla on see hea, sest ma ei saanud leida sarnaseid hetki ning tõmmata paralleele oma eluga, sest kaua ja kui pikki paralleele sa ikka muudkui tõmbad. Aga teisalt jällegi muudab see raamatu minu jaoks ebaisikupäraseks. Kui mingil tasandil ei ole võimalik samastuda, siis kuidas seon ma selle raamatu oma kogemuste või mõtetega? Iseenesest on raamatus ju huvitavaid nüansse: kastreeritute usulahk, toidunormiks nuumatud kaasvang ja ihar häbitu naine keset kõrget moraali. Aga kahjuks see jäi minu jaoks kuidagi (elu)võõraks.

Iseenesest tooksin siin välja ka Meeki kirjutamisstiili, mis on väga isemoodi. Näiteks kirjeldab ta tšehhide rügementi järgmiselt: "Saja mehe peale oli neil 945 varvast, puuduvad varbad oli võtnud külm, ja 980 sõrme, 199 silma, 198 jalga, 196 kätt, mikroobidest piinatud maod, ühel kümnest oli süüfilis, ühel kümnest tiisikus ja suurem osa tundis juba suus algavat skorbuudi vänget maiku." See võtab kõik kenasti ja kavalalt kokku, kusjuures lugejal ei saagi tekkida küsimust mis olukorras rügement on. Samuti saab stiilinäitena tuua vangilaagrist põgenenud Samarini mõttekäiku, kus ta leiab, et "kahuriliha" kasutamine sõjapidamises ei ole humaansem kui vangilaagris kaasvangi nuumamine tema ärasöömise eesmärgil. Tõsi, siinjuures tekib eetiline dilemma: kas 10000 ilmsesse surma minevat tundmatut meest kaalub üles selle ühe inimese, keda sa enne tema hukkamist tundma õpid, ehk siis kas kvaliteet kaalub üles kvantiteedi.

Seega üsna heas keeles kirjutatud põnev raamat, mille eesmärk minu jaoks ehk veidi häguseks jäi. Aga õhtud sai ilusasti sisustatud :)

O. Blanc "Armastus Pariisis Louis XVI ajal"

Kuna elu-olu on erinevatel põhjustel väga kiireks läinud, siis ma lihtsalt ei ole suutnud ennast sundida juba iidamast-aadamast loetu kohta postitusi tegema. Seisavad raamatud nukralt riiulinurgal, aga postitust ei tee ära. Nüüd hakkavad aga tagastustähtajad peale tulema ja väga enam valikut ei ole. :) Konkreetse raamatu valisin ma omal ajal intrigeeriva teema pärast, sest armastus on ju midagi suurt ja ülevat, aga hakkas mõttes tiksuma, et kas toona siis oli asi teisiti? No, olgu, tunnistan, et võibolla mõjus ka romantiline kaanepilt õige pisut.

Olivier Blanc on kirjalike allikate läbi püüdnud luua ülevaadet enne Suure Prantsuse Revolutsiooni aegse armastuse kultuurist Pariisist: ta räägib suhetest, suurtest žestidest, alatusest, abielust ja lahutusest ning toonaste suurte armastajate tegudest. Liigselt olukordade detailidesse laskumata (mida on ka keeruline teha kui suurem osa algallikaist pakuvad aimdusi, aga mitte reaalseid fakte) saab siiski üsna hea ülevaate toonasest õukonnakultuurist ja selle liikmeist: vabameelsus, seksuaalne vabadus ja helded kingitused armukestele muudavad selle ajajärgu ehk üsna unikaalseks Euroopa ajaloos. Või tegelikult ei tea ma ju, kas paleede ja briljantide kinkimine ei olegi tänapäeval enam tavaks? Raamatu tehnilise poole osas peab tõdema, et palju kirjavigu ning kohatine veider sõnastus muutsid lugemiselamuse minu jaoks  küsitavaks, aga eks see ole individuaalne.

Lugedes hakkas kuklas tiksuma mõte, et kuivõrd subjektiivne on tegelikult ajalugu. Blanc on 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse Pariisi armastust püüdnud portreteerida läbi erinevate kirjalike allikate, mille usaldusväärsus ja lähtekohad on juba eos veidi umbmäärased - nimelt klatšilehed. Ma olen seisukohal, et ajalugu saab muuta ning paberile kirjutatu ei pruugi kõik olla päris tõene, seda enam, et klatš on väga muutliku iseloomuga suhtlusvorm. Lihtsamalt väljendudes ei ole Kroonikas ilmunu ilmselgelt kogu tõde. Teisalt jällegi on see võibolla kõige selgem emotsioonide ja meelelaadi peegeldus, sest kuidas saab vaene ajaloolane muidu pihta tolleaegsele mõttemallile? Ikka loed seda peenikest kirja ja lihtinimeste sahistamist, mitte üliametlikku kohtudokumenti, sest see on nii kuiv, et krabiseb. Seega loed ja imestad, et kas see oligi toona aristokraatia elunorm? Kinkida paleesid paremale ja vasakule, jalutada armukesega keset päist päeva kudrutades pargis ja olla samas nii sõltuv sellest, kuidas sinu seaduslik teine pool oskab olukorraga toime tulla? Veidi napakas, sest see kõik tundub nii mõttetult keeruline. Aga raamatu põnevaim fakt oli minu jaoks see, et üks vürst esitas oma konkurendi vastu süüdistuse, kuna too ohustas tema armukest oma seltskonnaga, sest konkurent on nii kohutavalt igav inimene ja igavuse kätte võib ju ometigi päriselt ära surra. Kes tuleb selliste asjade peale?!?

Teine mõte, mis mul tekkis, oli armastuse kui tundelaadi muutus inimeste mõttemallides. Ma mõtlen sellele, et armastus kui tunne on ju oma olemuselt universaalne. Nagu valu ja vihagi - kui seda tunned, siis sa lihtsalt tead, mida sa tunned. Küsimus on ehk tundele tähtsuse omistamisel oma elus. Kui toona oldi altid tundetega kaasa minema ja see ei tundunud naeruväärne, siis tänapäeval (vähemalt Eestis) on küll tajuda seda, et inimesed ei räägi armastusest. Või üldse suurtest tunnetest. Neelatad, lööd rusikaga vastu lauda ja näe - viha lähebki üle! Võibolla on see rahvuste vaheline erinevus? Võibolla aga olid toona inimesed tõesti oma tunnetes avatumad ja siiramad? Kas armastuse olulisus on aja jooksul kasvanud või kahanenud?

Seega hea idee, aga teostus jäi kusagil kolmveerandi juures pidama.

Saturday, August 23, 2014

M. Axelsson "See, kes ma kunagi ei olnud"

See Pegasuse sari, milles on veidi omamoodi põnevusromaanid, on minust kuidagi kaarega mööda läinud. Ma tean, et selles sarjas on tegelikult üsna palju häid asju kirjastatud, kuid miskipärast pole ma kunagi tundnud, et ma tahaksin neid lugeda. See pealkiri tundus aga kuidagi intrigeeriv, mistõttu ma ta ka laenutasin.

MaryMarie on Rootsi minister, kes ootamatu afaasia tõttu ei saa öelda muud kui "albatross". Et sellest keerulisest situatsioonist välja tulla peab ta pöörduma oma kunagiste sõprade poole, kes moodustasid kunagi ammu piljardiklubi Tulevik. Aja jooksul on sõprusringkond aga laiali vajunud ning hoolimata ühistest traditsioonidest väga omavahel enam ei suhelda. Oma süü on selles ka MaryMariel, kelle kahestunud isiksus teeb lähisuhetega toimetuleku keeruliseks. Paralleelselt sellele kirjeldab autor mitut erinevat lugu: MaryMarie ja tema mehe Sverkeri armastuse lugu, MaryMarie vangist vabanemine, Sverkeri naistemehe tiitel ning  invaliidsus ja piljardiklubi Tulevik areng. Kõigis nendes liinides on kesksel kohal inimeste erinevused ning inimese toimetulekuoskus kriisidega.

See raamat on esmalt veidi segadust tekitav, sest väga ei saa aru, mis toimub. MaryMarie on kord vangist välja saanud, siis on ta jälle ebakindel teismeline, siis eneseteadlik ministriproua. Sama naise erinevad rollid, kuid need on asetatud ajalisel skaalal väga erinevatesse punktidesse. Samuti ei hakka see raamat kindlasti kergelt tööle, sest segama hakkavad nii erinevad ajaskaalapunktid kui ka MaryMarie erinevad isiksused. Teisalt jällegi hakkab lugu keskel kuidagi väga selgelt jooksma, sest selleks ajaks on lugeja loodetavasti jõudnud juba autori tempoga harjuda. Raamatu intrigeerivaimaks karakteriks oli minu jaoks Sissela, kes on karmist elukeskkonnast ise ennast üles töötanud intelligentne ja tugev naine. Võibolla oli ta mulle sümpaatne eeskuju mõttes, aga tema nägemus kriisidest ja nendega toime tulekuks tundus mulle isiklikult kõige lähedasem - olukorra tekkimisel tuleb seda võtta võimalikult emotsioonivabalt ja reaalsus on ka see, et mõned hädad ongi vaiksemad kui mõned teised. 

Üldjoontes oli raamat põnev õhtupoolikutäide, kuid pikas perspektiivis kahjuks mitte kuigi põhjapanev, sest liigne siia-sinna loksutamine väsitas mind lugejana. 

A. de Botton "Armunu esseed"

Ma lugesin sellest raamatust mingisugusest blogist, kus seda kirjeldati kui kindlat lugemisvara. See oli pikemat aega mu nimekirjas (mis vahepeal kusagile märkmiku vahele ära kadus) ning seetõttu on selle lugemine veninud. Nüüd aga leidsin nimekirja jälle üles ja mõtlesin, et prooviks õige.

Raamatu mina-tegelane kohtub lennukis kauni naise Chloega, kellesse ta armub ja keda ta lõpuks ka armastama õpib. Ta kirjeldab nende esimest kohtumist, olulisemaid vestluskatkeid, esimest ööd koos, kuidas nende suhe järjest tõsisemaks muutus ning lõpeks ka seda, kuidas see lõppes. Ühesõnaga räägib see raamat armastusest. Kirjelduste puhul on aga selgelt näha ka seda, et mina-tegelane on väga analüütiline inimene, kellele võimalus oma emotsioonidele tunnetuslikult läheneda on võõras mõte. Ta analüüsib enda ja Chloe käitumismustreid, mõttekäike ning arengut terve suhte jooksul olles samas teadlikult võimetu reaalsuse muutmisel - it is what it is. Ja see ongi minu arvates tema väljakutse.

Lähtudes nüüd stereotüüpidest peaksin olema igipõliste arenguprotsesside tulemusena olema emotsioonidega mõtlev inimene. Ma olen siiski naine, eks? Ja võibolla on see tõesti nii, sest mul oli kohati väga keeruline mõista raamatu mina-tegelase mõttekäike. Miks on vaja läheneda tundele nii läbikaalutletult, teades samas, et emotsioonidest see ei päästa? Miks mitte lasta sellel olla ja vaadata, kuidas ja kuhu see areneb? Ma mõistan, et mõttemalle on väga keeruline mõista, seda enam neid muuta, aga ma lihtsalt ei saa sellest aru. Häirivalt mõjus ka see kliiniline lähenemisviis teemale. Just kirjanduslikus mõttes, sest see oli läbimõeldud, struktureeritud ja selgelt läbimõeldud tekst armastuse tundest. Tabasin ennast tihti mõttelt, et nii igavat kirjeldust emotsioonidest ma ei olegi vist varem lugenud. Võibolla see mind segaski, sest ka autor ise toob välja, et "armastuse puhul keel komistab, kirel puudub artikulatsioon". Seega stiililselt see raamat mulle väga ei passinud.

Temaatiliselt aga on tõsi, et oma emotsioone ja suuri tundeid hiljem kaine peaga kõrvalt vaadeldes on näha kõik jaburused, mis enne tundusid jumala loogilised. Näiteks armastatu idealiseerimine, ilu subjektiivsus, pisikesed harjumist nõudvad kiiksud jne. Kõige õigem mõte oli minu jaoks aga see, et armastusvajadus ei rahulda alati ilmtingimata meie igatsusvajadust. Inimene püüdlebki reeglina vajadustest tingituna mingite kaugemate eesmärkide poole. Ja ilmselt ongi nii, et me oma mõtetes kujutame ette, et armudes kaob ära vajadus kellegi järele igatseda. aga kuidas sa igatsed, kui teine on 24/7 sinu jaoks olemas? Varem kirjutati kirju, mis tulid tigupostiga ehk 3-4 päeva või nädalake, nüüd on Skype, SMSid ja Facebook, mis meie nuti-pluti-telefonides on kogu aeg sees. Kuidas saabki nii igatsus tekkida? Võibolla olen ma lihtsalt... liiga iseseisev naine vanamoodsate ideaalidega?

Seega see raamat oli huvitavast teemast, aga liiga kuiv minu maitsele. Mina seda ei soovitaks, aga ehk aitab see kellelgi kusagil oma tunnetest selgemalt aimu saada.

Monday, August 11, 2014

S. M. Volkonski "Mälestused: Kodumaa"

Volkonski ja Trubetski on kaks nime, mis on tänapäeva eestlastele võibolla pigem kultuurilooliselt tähtsad. Kuid  sama nime kannavad ka vanad vene aadlisuguvõsad, mille toimetamine Venemaa ajaloos on olnud üsna tähendusrikas. ühe oma sugulase, Läände putkanud suurvürst Sergei Mihhailovitš Volkonski tegevuse on Peeter Volkonski kenasti ära tõlkinud. Ja kuna olen hetkel vene ajaloo lainel ning ma tahtsin kindlasti ka selle raamatu läbi lugeda. Eriliselt jahtima ei pidanud, kuna raamat on juba mõnda aega tagasi välja antud ja sestap oli ainult raamatukokku minemise vaev.

Vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski mälestuste viimane osa "Kodumaa" käsitleb tema tähelepanekuid elust Venemaal enne eksiili suundumist: lapsepõlve mängumaast Keila-Joa lähistel, tegevusest keiserlike teatrite juhina ja laveerimisest toonases poliitilistes vetevoogudes, sõjaaegse hospiitsi asutamisest, väntsutustest uue riigikorra ajal ning kõigest muust, mis toona silma jäi ja hinge kriipis. Punaarmee käitumisest kuni Venemaa viimase keiserliku valitsejani on inimlikul tasandil püütud lahti mõtestada, jäädes siiski objektiivseks nende vigade ja tugevuste suhtes. Suurvürst ise jätab oma märkmetes väga õiglase, kultuurse ja laia silmaringiga inimese mulje, kes elu keerdkäikudesse ei eksi, vaid otsib võimalusi. Tegu on seega väga isikliku ja delikaatse pilguga Volkonskite igapäevaellu, kus kirjutaja ise on sügavalt empaatiavõimeline, aga samas otsekohene ja kriitiline kirjeldades teatud olukordade absurdsusi. Üks negatiivne nüanss siiski raamatu puhul on - väga mitmes kohas jäi silma näpuvigu (tähed olid vahetusse läinud või kogemata ära jäänud), mis paari vea puhul ei häirikski, kuid siin oli neid kahjuks veidi rohkem kui paar.

Raamatu sissejuhatus mõjus mulle veidi pelutavalt, kuna see on kirjutatud väga emotsionaalsest siislis ja ei haaku märkmeraamatu üldise fooniga. Teose sisuline pool on aga väga huvitav ja värskendav lugemine. Eriti selgelt jäi mulle meelde see, et ilmselgelt õiglustunnet vooruseks pidav Volkonski ei mõista bolševike kaksikpidised arusaamu tema olukorrast nende väljamõeldud skeemis: kui kogu elu on teda süüdistatud olemast vürst, siis pärast klasside kaotamist hõõrutakse talle nina alla, et ta on endine vürst. Teadupärast kehtisid Nõukogude Venemaal isevärki reegleid ja süsteem jäi segaseks ka neile, kes süsteemi juhtisid. Kunagi ei võinud ju teada, kes on hunt lambanahas st täna oled terrorist, aga homme vabadusvõitleja. Nagu vürst ise ütleb "See oli aeg, mil valitsesid sinel ja sihvkad..." Vaatepunkti küsimus, eks? Ega tänapäeval suurt midagi muutunud ei ole. Inimeste kollektiivne mälu on ikka meeletult võimas relv ning  keegi kusagil ikka mäletab sinu puudusi. Kuid õigluse eetilise poolega on juba aegade algusest saadik ju lood nii, et kuldne kesktee rahuldab masse harva.

Samuti oli mul väga põnev oli lugeda aga keisririigi toimimise telgitaguseid ning minu jaoks oli eriti pikantne Nikolai II osalemine leivakuulikeste sõjas. Seda, et Nikolai II polnud keisrina just suurem asi, seda olen ka mujalt kuulnud, aga selle raamatu ajal hakkasin ma mõtlema sellele, et millega olekski ta ajalukku läinud, kui tema valitsusaeg poleks nii traagiliselt lõppenud? See arutu hävituslaine üle Venemaa ja kõik sellega kaasnev muutsid ta eriliseks, kuid lugedes "Kodumaad" tuleb selgelt välja, et kuigi lugu temast vist valitsusringkondades ei peetud. Eripäraseks muutab aga käsitluse see, et tegu on reaalselt keisriga kohtunud inimesega, kes küll tema lähikonda ei kuulunud, kuid ta saab oma arvamuse kujundada isikliku kogemuse põhjal, mitte poliitiliste üleskirjutuste või vahendatud mälestuste kaudu.

Vürst Volkonsti mälestusteraamat on lihtne, nutikas ja väga isiklik lugu ühe aadliku arengust, mille puhul tasub tehnilistest apsudest (so kirjavead ja liigemotsionaalne sissejuhatus) mööda vaadata.

Tuesday, July 29, 2014

C. Augias "Rooma saladused"

See raamat on mu soovide nimekirjas olnud pikka aega. Iseenesest ei ole ka laenutamisel mingit takistust olnud, sest ilmselt ei ole see raamat nii suurt kõlapinda tekitanud, et rahvahordid seda raamatukogudest laenutada sooviks, kuid ma oli lihtlabaselt laisk ja ei viitsinud seda lihtsalt koju tassida. Tõsi, maht pole sellel raamatul teab mis suur, aga asi on olnud põhimõttes...

Ajakirjaniku taustaga autor jutustab episoodiliselt oma Rooma ajalugu ehk sidudes erinevaid isiklikke mälestusi Roomas paiknevate asukohtade või seal elanud inimestega. ajaloolistest isikutest tulevad kõne alla nii Cesar, Michelangelo kui ka kurikuulsad Medicid, aga kirjeldatakse ka Rooma-teemaliste filmide laine mõju kohalikule elule 20. sajandi keskpaigas, ühest müstiliseimast ja segasevõitu mõrvaloost 20. sajandi Roomas ning mahlakas sõnastusega kohaliku lihtrahva argielu kujutavast luulest 19.sajandil. Ja (arvestades Rooma eripära) ei jäeta kõrvale kirikut või selle mõjuvõimu linna, regiooni või koguni terve maailma poliitika mõjutamisel. Oma eklektilisel moel ei anna see raamat ehk kõige objektiivsemat või ajaliselt selgejoonelisemat ülevaadet Rooma linnast, kuid selle juures on tegu väga intiimse pilguheitmisega ühe mehe nägemusele oma kodulinnast.

Kui ma mõtlen loetule, siis pean tunnistama, et mind valdavad segased tunded. See oli põnev raamat ning ma nautisin selle lugemist väga, aga ma ei saa aru, miks see raamat peaks sellisel kujul eksisteerima. Ma pean silmas, et miks just need tegelased ja need kohad? Jah, isiklik valik ja sellest tingitud seotus on siinjuures määrava tähtsusega, aga kas see on siis oma olemuselt objektiivne või paneb autor lugeja lihtsalt sundseisu? Lugejana olen ma sellise lähenemise puhul muidugi ebamugavas olukorras, et ma ei tea, mis mind lehekülje peal ootab - põige antiikmaailma, keskaegse kunstiinimese agoonia või tänapäevase Rooma usulis-poliitilise olukorra ülevaade, mistõttu on kohati raske ennast vaimselt virgena hoida. Teine kriitikanooleke läheb veidi kohmakale toimetajatööle, sest üsna palju oli näpuvigu st tekstis olid tähed välja jäänud, vahetuses või hoopis ununud (eriti häiriv oli lk 262, kus ei saa päris täpselt aru kui vanad need noores SS-sõdurid siis olid). Kuna raamatu temaatika oli väga laialivalguv, siis ei oska ma tekkinud mõtete osas midagi põhjapanevat välja tuua, sest selline teemalt-teemale hüppamine ei lasknud teemasse süveneda.

Seega üsna hea lugemine, aga keeruline luua isiklikke seoseid või võhikul raamatu arengut jälgida, sest kui linn on võõras, siis ei saa siin aidata ka kõige kirkamalt maalitud pilt :)

Monday, July 28, 2014

H. Murakami "Elevant haihtub"

Minu sõbrannad-raamatukoid on juba mõnda aega mulle rääkinud, et Haruki Murakami on nii hea kirjanik, ja samas vangutanud uskumatusest pead, kui ma olen siiralt öelnud, et "põle kuulndki". Ausõna, uusi ja huvitavaid asju tuleb lihtsalt nii palju peale, et ei jõua kõigel silma peal hoida. Aga kui puhkus hakkas, siis mõtlesin, et proovin siis ka selle imekirjaniku ära, mida nii kiidetakse. Raamatukogu kataloog näitas, et sellel hetkel oli ainult see raamat laenutatav, sestap ei olnud siin pikka juttu.

Murakami novellikogu keskendub linnainimese hingemaastike maailmisele. Kaotsiläinud kassi otsimine, veidrad telekainimesed, heinaküünide süütaja, koduperenaise nädalate pikkune unetus jne on ühest küljest niivõrd triviaalsed probleemid, et võibolla ise ei oskakski sellest midagi kirjutada. Teisalt jällegi on need ilmselt moodsa linnaelanike argiprobleemid, millele maainimene või sadakond aastat tagasi ei osanud mõeldagi. Novellid on erineva pikkusega, väga mitmenäolise varjundiga ja eripäraseks teeb Murakami stiili see, et novellidel ei pruugi olla tegevusliini silmas pidades kindlat algust ega lõppu. Seega on kogumikus mitmeid jutukesi, kus loo lõpp jääb õhku rippuma ja annab sellega võimaluse lugejal endal meelepärane lahendus leida. Tuleb aga tunnistada, et see raamat hakkas minu jaoks jube aeglaselt tööle. Esimesed paar novelli ei jätnud mingit tugevamat mälestust ja kahtlesin lausa, kas viitsin lõpuni lugeda. Kuid mingil hetkel hakkas see jaapanipärane lakooniline naturalism tööle ja ma suutsin autori stiiliga kaasa minna.

Raamatu järelkajana jäi mõtteisse mõlkuma moodsa linnainimese mina-pilt. Ühiskond surub oma mugavusega peale siiski teatud raame, mis hakkavad tööle erinevatel tasanditel, kuid tähenduse nendele loob lugeja ise sõltuvalt suhestumise võimega. Tallinn on võrreldes Tokyo, Moskva või Mumbaiga võrreldes küll täielik küla, aga siingi on tunda kohati sellist absurdset närvilisust ja ilmnevad võibolla talupojamõistusele arusaamatud probleemid. Meenub hetk, kus hea sõbranna tuli mulle aastaid tagasi maale külla ja oli täielikult hämmeldunud, et väikelinnas ei olnud pühapäeval avatud burksiputkat, samas kui pealinnas olles ajab mossitama juba see, kui Statoilis on kaheraudsed otsa saanud. Naljakas, kuidas inimene mugavustega ära harjub... Nagu tuleb välja novellis "Jõepaadil Hiinasse": "Siin on lõputu hulk valikuid, lõputu hulk võimalusi. Aga see, et neid on lõputul hulgal, tähendab ühtlasi, et neid pole üldse. Me püüame haarata kõike, kuid kätte ei jää midagi. See on linn." Jah, valikuvabadus ei sõltu valikute kvaniteedis, kuid ilmselt on palju neid, eks arvavad, et selles peitubki asja võlu.

Seega huvitava tonaalsusega raamat ning mõnigi novell oli oma lähenemiselt niivõrd isikupärane, et seda on keeruline kirjeldada, kuid kas pikemas perspektiivis peale raamatu tonaalsuse mulle meelde jääb, on iseküsimus.


Thursday, July 24, 2014

B. Engler, D. Reni "Mehed minu sohval"

Suur suvi tuli ja ma puhkan. Ja kuigi ma loen vabal ajal nagu loom, siis väga internetiavarustesse ei jõua, et muljeid kirja panna. See häbiväärne olukord tuleb lahendada, sest muidu ma lihtsalt unustan ära, mida ma lugenud olen - suur virn märkmelipikutega raamatuid seisab kapiserval ja ootab mõtestamist. Aga selle raamatu puhul on see huvitav fakt, et mina ei oleks seda raamatut lugenud. Ma olin isegi õndsas teadmatuses selle olemasolust, kuid maale minnes pakkus sõbranna seda mulle, sest seda olevat maakonnas ainult kaks tükki ja see on kogu aeg välja laenutatud. Kuidas siis teisiti?

Noor naispsühholoog, kes tegeleb meeste seksuaalteraapiaga, arutleb oma raamatus meeste arusaamisest erootikast ning põhjustest, miks petetakse, ei suudeta pühenduda ja otsitakse teravaid elamusi. See ei räägi ainult meeste probleemidest leida ühist keelt loomaks eluterveid valikuid, vaid ka naistest, kes mõjutavad ja kujundavad oma kaaslaste, poiss-sõprade ning abikaasade elukvaliteeti. Paralleelselt oma patsientidega püüab naine mõista ja leida lahendust oma segasevõitu kaugsuhtele araabia päritolu Remiga, mis oma olemuselt on kaunis bipolaarne. Jah, põhjuslikult seletab autor ära miks mingi probleem on tekkinud ning suunab oma kabinetis sohval lösutavaid mehi oma emotsioonidega tutvuma, kuid üsna mitmel korral jääb ravi pooleli patsiendi loobumise tõttu. Samas kirjeldab ta, ilmselgelt enda seisukohast, ka patisentide olemust ning ... nimetagem seda energeetikaks, mis konkreetse inimesega kaasas käib, mis muudab patsiendid ehk lugeja jaoks veidi inimlikumaks kui laborirotid. Posu toredat erialast teooriat koos oma isikliku elu probleemidega ning ongi raamat olemas :)

Seks ja seksuaalsus on ilmselgelt huvitavad teemad. Eriti eestlastest puritaanidele ju :) Seega pole absoluutselt küsimustki, et sellise probleemasetusega raamat võib tekitada huvi ning intrigeerib - mõelda vaid, üks naine on saanud jala ukse vahele ja räägib meile mõistetavalt meeste intiimseimatest mõtetest. Meile! Naistele! Ja samuti saab anda elegantse ninanipsu igasugustele naistekesksetele ajakirjadele, mis loovad stereotüübi mehest kui 24/7 suguelust mõtlevast olendist. Veidi häiris mind autori isik, sest midagi oli seal paigast ära, kuigi ma ei oska täpselt öelda, mis see oli. Võibolla on see isiklikul tasandil, kuid võib ka olla, et ma lihtsalt lähenesin sellele raamatule alateadliku eelarvamusega a la "mida uut ma siit siis leida võin".

Mulle meeldis aga see mõte, et seks on haruharva ainult seks. Seks on siiski ka üks võimalus ennast väljendada või tegeleda oma probleemide või traumadega. See annab võimaluse endast pingeid maha laadida või luua lähedustunnet, mid tavalisel suhtlemisel ei saavutata. See ei ole inimeste puhul (jah, isegi meeste puhul) tihti ainult füüsiline aktiivsus, mille eesmärk on füüsilise rahulduse saamine. See stereotüüp alfaisastest, mida erinevad naistekad takkaõhutavad ja naistekarjad seda hordidena usuvad, on kohati lausa halenaljakas. Millal on elu olnud must-valge? Muidugi, raamatus oli veel "huvitavaid ja toredaid" mõtteid ning eriti huvitavaid assotsiatsioone mu enda isikliku eluga, kuid nende esile toomine ei ole siinjuures kuigi paslik, seda enam, et tegu on avaliku blogiga.

Mulle kui naisele oli see huvitav lugemine... esimesed 100 lehekülge, kuid pärast seda oli raamatu mõte juba üheselt selge ning ülejäänud raamat jäi kuidagi ootuste kahvatuks varjuks. Seega tasub silm sisse visata, aga põhjapanevaid avastusi oodata vast ei tasu.

Sunday, July 6, 2014

D. Smith "Endised inimesed"

Selle raamatu ilmumine läks minust kauge kaarega mööda. Ma ei teagi, kuidas see nii läks, aga lihtsalt mingil hetkel blogides rongi kolades leidsin järsku, et oplaa! Ja teema oli niivõrd intrigeeriv, aga selle saamisega oli raske. Nagu heade raamatutega ikka... Aga lõpuks ma selle sain! Oli küll kellegi teise lugeja poolt veidi ristida saanud, kuid ega see sisu halvemaks teinud.

Raamat käsitleb Venemaa aristokraatia viimaseid päevi. Ja seda selle sõna kõige otsesemas mõttes. Täpsemalt järgitakse kahe Venemaa suurima aadlisuguvõsa (Šeremetjevite ja Golitsõnide) käekäiku alustades põgusa kirjeldusega nende eluolu kohta enne revolutsiooni ning liikudes siis selles suunas, mis juhtus pärast revolutsiooni kuni stalinliku karmi lõppmänguni. Raamat on võhikutele mugavaks tehtud, kuna seletab lahti ka olulisemad mõisted ning nende tekkimise tagamaid, mis muudab teose ühtseks tervikuks. Samas aga ei ole see kuiv faktide kogum, sest on erinevate kirjade, päevikute ja isiklike mälestuste abil muudetud väga intiimseks sissevaateks kahe perekonna traagilisele loole.

See raamat haaras mind ikka korralikult kaasa. Inimloomus selle üldises pildis vahel hämmastab mind - lihtsalt õelusest või eelarvamuste tõttu ollakse valmis kõrvaldama kõik, mis segab või tundub ebaoluline. Sarnasusi võib tuua palju: mustanahliste orjade elu Ameerika Ühendriikides, pärisorjad tsaariaegsel Venemaal, hiinlaste terror tiibetlaste suhtes jne. Näiteid on lõputul hulgal. Lugesin seda raamatut ja kuidagi raske oli mõista selle kõige põhjust. Ma saan aru ülestõusust, ma saan aru klassivihast, ma saan aru propagandamasinast. Aga ma ei saa aru sellest, kuidas sai sellise kergusega kaotada inimlikkust või pikka perspektiivi vaimu-, kultuuri- ja rahvuspärandi osas. Olgu, argument on see, et kui on pisku ajal valida kausi söögi või raamatu vahel, siis valitakse paratamatult esimene, aga siiski see raev ja vaimupimedus hämmastas mind. Selle mastaapsus. Hämmastas ja tegi kohutavalt nukraks, sest see on lõpeks tühi tunne. 

See on iseenesest huvitav, milliste reeglite ja millise kombestiku järgi vanad aadlikud toimetasid, kusjuures lõhe aadlike ja nende maadel elavate talupoegade vahel oli siiski nende endi teha. Kuid kui jälgida raamatus väljajoonistuvat inimsuhete mustrit, siis vast kõige huvitavam on emigreerunud ja paigale jäänud aadlike arusaamine õigest käitumisest- Väga selgelt toob selle välja ühe aadliproua päevikusissekanne: "Sofia Vassiljeva sai täna ühelt välismaal elavalt venelannalt kirja. Too naine kirjutas, et kui ta tuleb Venemaale tagasi, ei suru ta ühegi siiajäänud venelase kätt. Mida need pagulased põgenedes päästsid - oma elu või Venemaad? Meie, kes jäime siia, oleme kahtlemata rohkem kannatanud. Kas mul polnud õigus öeldes, et me räägime nüüd erinevat keelt?" See on väga ilmekas lõik, mis näitab ehk kogu situatsiooni traagikat, sest see lõhenemine on nii põhimõtteline, et tekitab huvitava eetilise küsimuse - kumb on ohver? Kas see, kes lehvib nagu leheke tuules omamata pidepunkti, või see, kes jääb kohale ning kannatab hambad ristis ka väga kehva eluolu? 

Seega väga põnev lugemine ja väga mitmekülgne lähenemine problemaatikale luues selge ja kaunis intiimse pildi Venemaa kõige kriitilisemast ajast 20.sajandil. Smith on oma sõnadega tõeliselt oskuslikult ümber käinud ja ka raamatu eestindus oli väga hea. Seeha kui tahate head ajaloolist teadmekirjandust, siis see on kindlasti üks väga hea valik.

Thursday, June 26, 2014

D. Dontsova "Robinsoni tilluke aiamaalapp" ja "Šeherazade seebisaaga"

Dontsovat olen ma omal ajal väga palju lugenud. Lihtsalt tema irooniline lähenemine kriminaaljutustusele on omapärane ning ajab naerma. Eriti kui juhtute omama veidi aktiivsemat fantaasiamaailma, kus ei ole palju vaja, et film peas kerima hakkaks. Siiski pole ma ammu Dontsovale pihta saanud, sest ta on kogu aeg välja laenutatud. Aga ükskord sõbranna juures raamatukogus jõlkudes leidsin need kaks võluvat köitekest lausa kõrvuti seismas ning otsus oli kiirelt tehtud.

Mõlemas raamatus toimetab uurimist asjaarmastaja Daša Vassiljeva, kellel küll sotsiaalseid ega majanduslikke probleeme ei ole, kuid kes omab harukordset oskust napakavõitu seiklustesse komistada. "Šeherazade seebisaaga" keskmes on kuulsa näitleja Vadim Polkanovi tütreks kippuva tüdruku ja tema ema kadumisjuhtum. Kadumist uurima asuv Daša satub aga omapärasesse rolli, kus ta peab aitama tõsta niigi kuulsa Polkanovi tuntust veel mitme pügala võrra (küll koerana seriaalivõtetel mööda põrandat roomates või siis oma kodust meediahuntide jaoks erahaigla luues) ning samas lahendama kriminaallugu, mille saladused viivad psühholoogiliste eksperimentide ja ema-tütre rollide kujunemisele. "Robinsoni tilluke aiamaalapp" on veidi teisest ooperist, sest oligarh Stebunkovi majas kipuvad inimesed pärast aafrikast püütud krokodilliliha söömist ära surema. Vähe sellest - löögi alla satuvad ka Daša tööandjad fengšuistid ja amuletitootjad Nina ja Vadim Speranski. Õli lisab tulle Nina homoöpaadist õde Nadja, kes hakkab õemehele avalikult silma heitma. Tolle tänavaravitsejast endine mees napsulembese ema ning rohelise koeraga ja metsast leitud valge konn, kes ei taha kuidagi Dašast lahkuda, kolivad aga Daša 1-toalisesse korterisse ja nii hakkab argipäev pihta.

Seega Dontsovale omaselt ülevõlli stsenaariumid koos jaburate olukordade ja uskumatute situatsioonidega. Sestap ei ole siin väga pikalt midagi jahuda, sest üllatusi on palju (

kuid need on kahjusk ootuspärased) ja selline kiiretempoline tsikusepalagan ammendab ennast üsna kiiresti. Tõsiselt võetavaid teemasid oli vähe ning mina-tegelase üskikud moraalistseva alatooniga lõigukesed ei pakkunud seekord piisavalt pinget, et nendele pikemalt peatuda. Jah, meelelahutuse doosi sain kätte, kuid järgmised kolm aastat on jälle hooleta :)

Siin pean ütlema, et kui te ei ole varem dontsovat lugenud, siis soovitan vähemalt huvi mõttes ühe tema asja läbi lugeda - saate amigu suhu ning kaotada suurt midagi ei ole. Samas aga pikemas perspektiivis järjest tema kirjutisi lugeda ei mõju vaimsele tervisele ehk liiga hästi...

M. L. Noonan "Ühe mantli lugu"

Selle raamatu intensiivset sinist kaant on mitmel pool reklaamides näha olnud. Samuti haarab see silma ka raamatupoodides, sest ei ole suurustlevate piltidega või kärtsult ära tuunitud. Seega ma teadsin, et varem või hiljem ma selle raamatu läbi loen. Mõne raamatuga on lihtsalt nii, et see teadmine tekib kohe kaane või pealkirja esimesel nägemisel. Ja ükskord sattusin koduraamatukokku ning see oli riiulis. Veel täitsa tuttuus ja komplekteerimisvärske... Seda enam ma pidin sellekohe laenutama.

"Ühe mantli lugu" räägib 50000 dollarit maksma läinud eksklusiivse mantli valmimislugu. Rätsepatöö, villa päritolu, villa ja siidvoodri tootmine, nimesildid ja isegi nööbite kujunemise eripärad on kõik lugejateni toodud. Seega iga detail võetakse üksipulgi lahti ja kirjeldatakse selle saamiseloost. Samuti jutustab autor eksklusiivriietuse tootjate ning tarbjate omapärast maailma, kus "käib-kah"-suhtumine ei ole iialgi võimalus, vaid pigem süvenetakse dändilikult detailselt iga pisiasja olemusse, kusjuures asjatundjad ei naera sellise detailse planeerimise absurdsust. See on nende jaoks igapäevaelu. Stilistiliselt on raamat üsna hästi ja voolavas keeles kirjutatud. Tõsi, populaarteaduslik, kuid ajakirja "Imeline ajalugu" väljaande esimese (võibolla ma siinjuures eksin) raamatuversiooni kohta väga hea saavutus.

Kui hakata mõtlema, siis tundub see teema üleliigne ja triviaalne, sest esimese mõttena hakkab kummitama "aga mida ma selle teadmisega peale hakkan?" Tõepoolest, mida siis? Eks see ole individuaalne, mida sellest raamatust saadakse. Masstoodete tarbimine on tänapäeval norm, millest on keeruline kõrvale kalduda, seega muutub selline käsitööline maailm niivõrd eksootiliseks, et see muutub huvitavaks. See raamat on seega  minusuguse tavainimese jaoks justkui antropoloogiline uurimus mingisugusest teisest dimensioonist, kus luksus on norm. Ma ei räägi siin uusrikastest või püüdlikult trenditeadlikest inimestest, sest need pole omavahel seotud. Ma räägin siin millestki alateadlikumast, kus inimene on teadlikult valmis maksma kauba eest, mis on absoluutselt individuaalne ja ta naudib selle fakti teadmist, mitte väljakisamist. The silent strong type!

See raamat kannab endas minu jaoks ka sõnumit pühendumisest. Kui jälgida seda kogukonda, kellega Noonan selle raamatu materjali kogumiseks suhtles, siis see on väga tihedalt seotud ja ühtehoidev. Samuti see veidi konservatiivne lähenemine valitud elutee osas ehk kui inimene pühendub hingega millegi tootmisesse või loomisesse, siis ei ole selles midagi absurdset. See on tema kirg ja mulle küll ei meeldiks kui minu kirge alavääristatakse või seda välja naerdakse, sest see tundub (tava)inimesele mõistetamatu.  4000-tuhande dollarine kullast nimesilt ei tundugi minu arvates nii jabur kui mõelda, et on inimesi, kes selle eest näiteks endale auto või suvila või tonni hamburgereid soetavad. Küsimus on alati selles, kuhu asetada oma elus rõhuasetus, sest kõik on kellegi teistmoodi veider...

Seega minule see raamat meeldis ja soovitan ka teistele.

Tuesday, June 10, 2014

A. Kõomägi "Minu Mustamäe"

Ma ajasin seda raamatut väga pikka aega taga. Kõomägi jättis mulle eelmisel lugemisel väga põneva mulje ja seega oli tema uue novellikogumiku hankimine minu jaoks tõeliselt põnev väljakutse.

Kõomägi on seekord oma novellikogumiku keskmesse Mustamäe asetanud: sealsed elanikud koos nende oleviku, tuleviku ja minevikuga. Siin on nii suurte unistustega prostituute, kindla sihita elus kulgejaid, turiste, armukesi, ülisuuri ämblikke ja nii edasi. Siin on armastust, surma, kättemaksu, uudishimu  ja muudki huvitavat. Siin on kõik see, mis on inimlik, ja kõik on justkui veidi üle võlli, mis on omane nii autori stiilile kui ka Mustamäele.

Võrreldes seda novellikogumikku oma varasema lugemiskogemusega, ütleksin, et seekord on lugude toon ja mõttearendus mõneti süngem. Puudub varasem mängulisus, vaid siin on Kõomägi pigem kaalutletuma ja tasakaalukama lähenemisega nii sõnades kui teemades. Kõik on kuidagi tõsisem ja täiskasvanulikum. Mõnes mõttes on põnev näha seda arengut ja siin ma väga ei vingukski, sest selline lähenemine pakub läbimõeldumaid mõttekäike ka lugejale. Näiteks tänavasildiga "Teetööd", kus teetöölised tööd ei teinud, seega on sildi eesmärk hägune. Või kuidas inimesed on aheldatud väärtushinnangutesse, mille nad ise ja nende tutvusringkond nende jaoks loovad. Huvitav oli ka see, et Mustamägi pakub oma mastaapsuselt sellist kummalist anonüümsust, mis muudab selle elukeskkonnana erandlikuks ja eraklikuks - sina ei tea ja sind ei teata.

Seega väga mõnus lugemine ja kuna seekordne lugemine oli tõesti tõsisema loomuga, siis sobib ka juba ehk nõudlikumale maitsele.

J. Stroud "Saalomoni sõrmus"

Mul oli paar nädalat tagasi meeletu lugemisnälg ning ühtlasi tahtis üks sõbranna,
et ma talle midagi soovitaksin. Hakkasin siis andmebaasist tuhlama ja täiesti juhuslikult avastasin, et Bartimaeuse seiklustele on ilmunud ka eestikeelne eellugu. Ja ma pidin selle lihtsalt saama.

Džinn Bartimaeus seikleb seekord Saalomoni aegses Jeruusalemmas, kus ta peab olude sunnil teenima Khaba-nimelist ambitsioonikat võlurit. Suure templi ehitamisel järjepidevalt talle omaselt reeglite raames probleeme tekitades ja inimesi õrritades saadab käskija teda täitma ülesannet, mis lõppeb aga Seebast saadetud neiu Asmira kohtumisega. Asmiral on salajane ülesanne tappa Saalomon ja võimalusel hävitada tema sõrmus kuid ta on oma ülesande täitmisel nii ettevaatlik kui ka veidi ehk eluvõõras. Saalomoni sõrmus aga on tugevaima maagilise laenguga esemeid, millesse peidetud elanik hirmutab oma maagilise jõuga nii džinne kui ka inimesi. Olukord aga läheb imekiiresti käest ära ning Bartimaeus peab kogu oma nutikuse kokku võtma, et oma ja muuhulgas ka terve ülejäänud maailma nahka päästa.

Oo, see magusmõru sarkasm ja üleolev iroonia. Bartimaeus suudab neid kahte ühendada niivõrd elegantselt, et lihtsalt tuleb kaasa irvitada. No kui teid tuleks keset lagedat liivavälja enda arust jube kaval kõrbehiireks maskeerunud deemon ja tahaks teid röövida, siis kuidas suudaksite teie jätta näole surmtõsise näo, teades, et teie võimed on hiire omadest kordades üle? Või kui suurim võlureist paneb enda arvates sõrme oma kurikuulsa sõrmuse, kuid kuna üks teatav salakaval džinn on selle õigel hetkel suutnud välja vahetada, surub ta sõrme hoopis küpsetatud kalmaarirõnga. Ma naeran haruharva laginal mõnes raamatu kirjelduste üle, kuid selles raamatus oli päris mitu kohta, kus ma lihtsalt ei suutnud vastu panna ja naersin laginal. 

Seega kui te ei ole Bartimaeuse triloogiaga veel tuttav ning ihkate oma fantaasiaraamatu lehtedelt näha ühte eriti sarkastilist kurikaela, siis ma kohe kindlasti soovitan seda sarja. 

Monday, June 9, 2014

J. Marias "Oxfordi romaan"

"Moodsa aja" sarja raamatud on minu jaoks alati üllatusmunad - vahel leiab tõeliselt põneva kogemus, aga vahel lugu kuidagi ei liigu. Siiski on aga selle sarja raamatute puhul üks oluline ühine joon - need jäävad alati vähemalt mingiks ajaks mõtteisse kummitama. Seega olen ma alati kahevahel kui mingi selle sarja nimetus jälle põnev tundub - kas tahan kiiret lugemist või aeglaselt loetu kallal mekutada. "Oxfordi romaan" tundus aga piisavalt õhuke alternatiiv, et täidaks mõlemad eeldused.

Loo mina-tegelane on hispaanlasest õppejõud, kes veedab kaks aastat Oxfordis külalisõppejõuna. Selle kahe aasta jooksul jõuab peategelane süveneda selle maailma veidrasse maailma, kus pealtnäha suures süsteemis on kogu sinu tegevus peopesal kõigile jälgimiseks: sinu loengud, sinu käimised, sinu armuafäärid, sinu sõbrad. Professorite pealtnäha kuiv ja krõbisev maailm aga pulbitseb elust ja kirest: raskelt haige gay, kolleegide hulgast mehelikku tähelepanu otsiv naisõpetlane, maailmakuulus argiprobleemidega maadlev emeriitprofessor jne. Oxfordis (nagu tüüpilises ülikoolilinnas) on väike jabur veidrus aga omamoodi normaalsuse näitaja ning kõik romaani tegelaste silme läbi esitatud linnaga seotud väikesed detailid loovad tükk haaval jutustuse kulissid, mis ometigi ei alga ega lõppe konkreetsest kohast.

See raamat jätab pärast lugemist suhu omamoodi pikantse maitse. Karakteritest ei paista keegi eriliselt tugevalt silma, situatsioonidest ei eristu ükski piisavalt teravalt ning mina-tegelase hingeline areng ei ole nii mastaapne, et vajaks eraldi tähelepanu. Seega ei toimu midagi erilist täiesti tavaliste inimestega. Ühest küljest mind selline aeglane looarendus häirib, kuid teisalt sellise lähenemise tõttu peas loodud kujutluspilt on raske hajuma. See on nagu paar päeva seisnud sinakaks tõmbunud kartulipuder, kuid ometigi on see nii hästi tehtud, et on raske jätta seda söömata - ikka haarad lusika ja võtad veel ühe "viimase ampsu". Võibolla ongi selles asi, et loodud kulissid jätavad kõik muu varju? Ma ei tea... Võibolla pole selle raamatu eripära enda jaoks lihtsalt veel lahti mõtestanud.

Mina-tegelase eneseotsingud keerlevad ümber tema elu telje, kuid ta näeb seda kõike justkui kõrvalt. Ta kirjeldab väga intiimseidki olukordi justkui distantsilt ja mitte reaalselt olukorraga haakudes. Ta kirjeldab, analüüsib, aga ei lähe kaasa. Kogu tema tegevus on üsna kaalutletud ja loob seega väga tugeva vastuolu oma elukutsega - kas kirjandusprofessorid ei peaks mitte olema pilvel hõljuvad udupead? Kogu see olemus meenutab mulle ühte väga head sõpra, kelle olemus samuti on veidi vastuolus tema elukutsega ja kes meenutab oma meelelaadilt veidi peategelast.

Seega sobib see raamat pigem aeglastele tekstinautlejatele, kuid kiiret lugemist otsivatele inimestele ma seda raamatut ei soovita.

Thursday, June 5, 2014

N. Philbrick "Mayflower: jutustus vaprusest, ühiskonnast ja sõjast"

Olen täheldanud väga huvitavat arengut meie ajaloolises mõtlemises - Ameerika ajalugu on muutumas meie ajalooks. Ilmselt on see seotud sealse popkultuuri ägeda pealetungiga, sest Mayflower, Salemi nõiaprotsessid, Bostoni teejoomine ja Kullapalavik tunduvad kuidagi nii loomulik osa globaalsest ajaloost. Ma ei hakka halama siin teema, et keskmine ameeriklane ei pruugi isegi teada, kus asub Eesti kaardil, rääkimata detaile Eesti ajaloost. Pole parata - suuremal on suurema õigused... Selliseid mõtteid mõlgutasin ma kui selle raamatukogust laenutasin. Valiku põhjuseks on aga see, et oli teine ilusa roosa seljaga riiulis mulle otsa vahtimas ja seda, kulla sõbrad, mõtlen ma igasuguse irooniata :)

Philbrick alustab Mayfloweri looga pihta üsna loogiliselt, kirjeldades usuvähemusena Inglismaalt väljarännanute elu-olu nende kodumaal ja hiljem esmase väljarännu sihtkohas Hollandis. Ühesõnaga loob autor tausta puritaanide otsusele minna ja luua oma kodumaa uuele avastamata mandrile, sest see oli nende jaoks ainuke koht, mis pakkus võimalusi kuidagigi oma uskumustes ellu jääda. Väga detailselt antakse ülevaade laevareisist, esimestest maal käikudest, puritaanide kohanemisraskustest ja õige asukoha otsimisest, kuid suurem osa raamatu võhmast läheb keeruliste partnerlussuhete kirjeldamisele põlisasukate ja uusasunike vahel, mis tipneb Kuningas Philipi sõjaga. Laias laastus annab autor ülevaate orienteeruvalt 100-aastasest episoodist Ameerika ajaloos, tuues aegajalt huvitavaid võrdlusmomente tänapäevaga (näiteks sõjaohvrite või rahaliste tehingute hindamisel). Kusjuures autor ei vali olustiku ega motiivide kirjeldamisel pooli, mistõttu pakutakse lugejale vaadet olukorra arenemise osas pigem erapooletu kõrvaltvaataja silmade läbi.

Meenutades ühte teist raamatud, mis on ilmunud sarjast "Ajalugu. Sotsiaalteadused", kus kirjeldatakse Lõuna-Ameerika näitel põliselanike hävitamist portugaallaste poolt (mitte ei meenu raamatu enda pealkiri), siis sain siin tõmmata huvitavaid paralleele. Lõunas toimus pärast mandri avastamist kõik väga lihtsalt - eurooplased tulid, nad nägid ja nad võtsid. Vajadusel jõuga ja tappes vastuhakkajad. Põhjas püüdsid puritaanid luua aga kasulikke koostöösuhteid - loodi leppeid, vahetati kaupu ning püüti üksteist mõista, et säilitada habras rahu ja tasakaal. Untsu läks asi alles siis kui rahvast oli uusasunike pinnale juba liiga palju kogunenud ja uus põlvkond ei osanud enam näha neile loodud võimalusi, mistõttu asja hakati jõuga muutma. Meenutab veidi põhimõtet "Kill 'em with kindness".

See paneb aga mõtlema mis piirini tuleks üldse asutada esivanemate loodut ja kuivõrd meie tänased noored seda mõistavad. Kas näiteks 19. sajandil igavleva aadlipreili hobikorras joonistatud vesivärvimaal on kunst või pigem prügi? Või muutub väärtuseks omaette juba see, et ta on nii kaua säilinud? Kas eestlaste eelarvamus võõra (võimu) suhtes on käsitletav samadel põhimõtetel st kas need noored, kes on sündinud pärast laulvat revolutsiooni, suudavad aduda tegelikult nõukogude aegse elu jaburust? Ja kas eestlastega on samamoodi nagu indiaanlastega, kelle kohta autor ise väidab, et "indiaanlased ei unusta kunagi täielikult oma juuri"? Või oleme me hakanud tegelikult vaikselt unustama selles suures globaliseerumiskatlas? Kes on maa tegelik omanik - see, kellel on jõud ja võimalused, või see, kes on seal sündinud?

Aga muidu selline huvitav lugemine. Kindlasti mitte kõige lõbusam, aga silmaringi avardav, mistõttu uudishimulikele ajaloohuvilistele soovitan.

Friday, May 23, 2014

M. Carwardine "Viimane võimalus näha"

Käisin ühel päeval raamatukogus riiulite vahel luusimas ja oma üllatuseks leidsin selle raamatu. Võibolla olete tuttavad samanimelise loodusdokumentaaliga, mida mõnda aega tagasi ETV näitas? Siis olete te minuga sarnases olukorras, sest ka mina nägin sellest. Küll üksikuid episoode, kuid needki olid põnevad. Stephen Fry on iseenesest juba vaatamisväärsus, seda enam et veel loodusfilmis. Ja seesinane raamat on siis sellesama dokumentaali kirjalik versioon.

Raamatu idee on lihtne - maailmas sureb igal aastal välja väga palju loomi. Rraamatus väljatoodud näidete põhjal ikka meeletult. Ja aastakümneid tagasi otsustasid raamatu autor ja tuntud kirjanik Douglas Adams (saate googeldamisega ise hakkama, eks?) kätte võtta reisi, mille eesmärk oli tõepoolest ehk viimast korda näha teatud loomi elusast peast. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, kordab raamatu autor oma reisi, kuid seekord on tema reisikaaslaseks tuntud Briti näitleja Stephen Fry. Nad käivad läbi enam-vähem kõik mandrid ja püüavad leida neidsamu loomi, keda toonagi otsiti: Amasoonias jõemanaati, Aafrikas põhja laimokk-ninasarvikut, Madagarkaril aiet, Uus-Meremaal lennuvõimetut papagoid kakapod, Komodol sealset kurikuulsat varaani ja Põhja-Ameerikas Californias sinivaala. Raamatu lõpp on kahjuks aga kaunis morbiidne, kus Hiinas pesitsenud järvevaala saatust näiteks tuues on selgelt näha, millises seisus on looduskaitse erinevates riikides ja kuidas mõjutab inimese elutegevus ühe liigi ellujäämist.

Selle raamatu idee ja teostus on väga südamlik, jättes siiski ruumi ka elutervele huumorile (näiteks kakapo Ralphi külgelöömiskatsed või põhjus, miks Komodo saarel pesitsevast ninaahvist on nii raske "ilusat" pilti teha). Seda enam, et raamatus on ohtralt ilusat pildimaterjali ning igast järgnevast seiklusest kirjeldatakse nii rõõme kui kurbust (näiteks erinevaid retkega kasnevaid haigusi). Ainuke, aga samas lugemise seisukohast tugev kriitkanool, tuleb raamatu trükitehnilisele poolele - läikiv kriitpaber ja raamatu formaat muudavad raamatu suureks, raskeks ning kohmakalt käsitletavaks. Ei saaks ka öelda, et tegu on puhtalt pildiraamatuga, kus selline trükitehniline lähenemine oleks õigustatud. Seega peate arvestama, et mugavalt käes hoida seda raamatut ei anna.

Kui nüüd rääkida emotsioonidest, siis raamatu lõppedes tundsin ma ennast tõesti väiksemana kui sipelgas. Vabandust, korrigeerin - väiksemana kui tolmulets. See kõik kokku tundus lihtsalt nii rabav. Kogu see looduse ja inimese seotuse mastaap ning samas selle haprus. Ma ei usu ületarbimisse ega alati soodsama pakkumise õigsusesse (tänapäeval on tootmine/tarbimine ja looduslik tasakaal kahjuks väga otseselt seotud) ning mulle meeldib loodus, kuid ma olen alati püüdnud sellelele öko-värgile kuidagi ratsionaalselt läheneda (st ma püüan enda elamisega siiski jätta maha võimalikult väikese ökoloogilise jalajälje), sest kurb tõsiasi on, et alati ei ole võimalik olla 100% mõistev. Nagu ka loo autor ise möönab - alati ei saa põhjendada teatud loomade puhul looduskaitse vajalikkust (tema näiteks olid vist haid või vaalad), sest inimesed hakkavad küsima, miks neid konkreetseid loomi üldse vaja on? Võtmeküsimus ongi siin ehk selles, kuidas saavutada tasakaal?

Seega füüsiliselt väga kurnav ettevõtmine, aga samas emotsionaalselt väga ergutav.

Thursday, May 22, 2014

A. Kõomägi "Amatöör"

Tegelikult on nii, et see kirjanik on mul kuidagi kahe silma vahele jäänud. Ta eksisteeris minu jaoks kusagil teises sfääris, mis kuidagi ei kõnetanud. Aga siis juhtusin ma lugema ühta arvustust (see oli õudselt ammu, mistap ma ei mäleta enam algallikat), kus rääkis Kõomäe raamatust "Minu Mustamägi" ja see tundus nii põnev. Aga, klassikalist teemaarendust järgides, oli see konkreetne raamat kohalikus raamatukogus välja laenutatud. Seega rahuldusin esialgu "Amatööriga", et saada aimu kellega mul üldse tegemist on.

"Amatöör" on novellikogumik, mis käsitleb veidi absurdses võtmes eestlase olemust. Võibolla see tegelikult nii ei ole, aga ma ise sõnastasin enda jaoks selle nii. Kas siin on just traditsiooniline eestlane, see jääb häguseks, kuid veidi väiklane, omas mullis ja pedantne ta siiski on. Ja Kõomägi siis kirjutabki näiteks bideevalmistaja õudusunenäost, jumala tõelisest palest, abielunaise turvalisusest vaba suhte korral ja pedandi elumustrite struktuurist. Ning Kõomets teeb seda jabur-naljakalt. Tõsi, kohati kisub autor stilistiliselt veidi liiga Uhuu-maale, aga samas miks mitte? Olen jaburamaidki asju lugenud ja näinud (näiteks valimisreklaamid)...

Leian, et stilistiliselt oli hea, et tegu on novellidega, sest kaua ei kannataks sellist kõrgelennulist jauramist ju välja. Ärge saage valesti aru - lühike vorm lihtsalt sobib sellise kirjastiiliga paremini kui pikk romaan koos kõigega seal sees. Te ei söö ju ka vaniljejäätist hakklihakastmega, ega ju? Mõni jutt jäi paremini meelde, mõni jäi minu jaoks aga kaugeks, kuid esimest oli siiski rohkem. Näiteks novell "Hüpe", mis kõometsalikult hoogsal ja ülevoolavalt energilisel sammul areneb, kuid lõpeb nagu lõigatult ja üpris küünilisel moel. Võibolla ongi siin minu jaoks selle kogumiku võlu - sa ei tea kunagi tegelikult ette, mis järgmine rida või lehekülg toob. Ja kuigi kohati tekib ehk mulje, et see on suvaliste mõtete joru ja lihtsalt valmis vusserdatud raamatukene, siis tegelikult on see päris hästi läbimõeldud idee kogumik.

Ja mõtteid tekkis mul lugedes omajagu. Näiteks novellis  "Seal" ütleb Jumala lause "Aeg, Aadu, on lõpmatu oma suuruses ja väiksuses". Tegelikult on see ju selge mõte, kuid kas pole mitte lihtsad asjad kõik petlikult ... lihtsad? Kui mõtlema hakata, siis aega ju tõesti mõõta ei saa, samas aga püüab inimene ikka endale luua süsteemi, et seda hoomata. Sellega on vist sama lugu nagu universumiga - see paisub ja suureneb, aga samas on universum oma olemuselt lõputu. Seega tekib küsimus et kui me lõpmatust ei saa mõõta ega selgelt hoomata, miks me oma peades oleme selle üldse välja mõelnud?

Anyhow, mulle Kõomägi oma jabura kirjastiiliga sobis ja seega soovitan teistelegi.