A. de Botton "Armunu esseed"

Ma lugesin sellest raamatust mingisugusest blogist, kus seda kirjeldati kui kindlat lugemisvara. See oli pikemat aega mu nimekirjas (mis vahepeal kusagile märkmiku vahele ära kadus) ning seetõttu on selle lugemine veninud. Nüüd aga leidsin nimekirja jälle üles ja mõtlesin, et prooviks õige.

Raamatu mina-tegelane kohtub lennukis kauni naise Chloega, kellesse ta armub ja keda ta lõpuks ka armastama õpib. Ta kirjeldab nende esimest kohtumist, olulisemaid vestluskatkeid, esimest ööd koos, kuidas nende suhe järjest tõsisemaks muutus ning lõpeks ka seda, kuidas see lõppes. Ühesõnaga räägib see raamat armastusest. Kirjelduste puhul on aga selgelt näha ka seda, et mina-tegelane on väga analüütiline inimene, kellele võimalus oma emotsioonidele tunnetuslikult läheneda on võõras mõte. Ta analüüsib enda ja Chloe käitumismustreid, mõttekäike ning arengut terve suhte jooksul olles samas teadlikult võimetu reaalsuse muutmisel - it is what it is. Ja see ongi minu arvates tema väljakutse.

Lähtudes nüüd stereotüüpidest peaksin olema igipõliste arenguprotsesside tulemusena olema emotsioonidega mõtlev inimene. Ma olen siiski naine, eks? Ja võibolla on see tõesti nii, sest mul oli kohati väga keeruline mõista raamatu mina-tegelase mõttekäike. Miks on vaja läheneda tundele nii läbikaalutletult, teades samas, et emotsioonidest see ei päästa? Miks mitte lasta sellel olla ja vaadata, kuidas ja kuhu see areneb? Ma mõistan, et mõttemalle on väga keeruline mõista, seda enam neid muuta, aga ma lihtsalt ei saa sellest aru. Häirivalt mõjus ka see kliiniline lähenemisviis teemale. Just kirjanduslikus mõttes, sest see oli läbimõeldud, struktureeritud ja selgelt läbimõeldud tekst armastuse tundest. Tabasin ennast tihti mõttelt, et nii igavat kirjeldust emotsioonidest ma ei olegi vist varem lugenud. Võibolla see mind segaski, sest ka autor ise toob välja, et "armastuse puhul keel komistab, kirel puudub artikulatsioon". Seega stiililselt see raamat mulle väga ei passinud.

Temaatiliselt aga on tõsi, et oma emotsioone ja suuri tundeid hiljem kaine peaga kõrvalt vaadeldes on näha kõik jaburused, mis enne tundusid jumala loogilised. Näiteks armastatu idealiseerimine, ilu subjektiivsus, pisikesed harjumist nõudvad kiiksud jne. Kõige õigem mõte oli minu jaoks aga see, et armastusvajadus ei rahulda alati ilmtingimata meie igatsusvajadust. Inimene püüdlebki reeglina vajadustest tingituna mingite kaugemate eesmärkide poole. Ja ilmselt ongi nii, et me oma mõtetes kujutame ette, et armudes kaob ära vajadus kellegi järele igatseda. aga kuidas sa igatsed, kui teine on 24/7 sinu jaoks olemas? Varem kirjutati kirju, mis tulid tigupostiga ehk 3-4 päeva või nädalake, nüüd on Skype, SMSid ja Facebook, mis meie nuti-pluti-telefonides on kogu aeg sees. Kuidas saabki nii igatsus tekkida? Võibolla olen ma lihtsalt... liiga iseseisev naine vanamoodsate ideaalidega?

Seega see raamat oli huvitavast teemast, aga liiga kuiv minu maitsele. Mina seda ei soovitaks, aga ehk aitab see kellelgi kusagil oma tunnetest selgemalt aimu saada.

C. Moran "Kuidas olla naine"

Ma otsisin endale lugemisvara seekord veidi ebaharilikul viisil - raamatupoe e-katalooge lapates. Jah, ma olen seda konkreetset raamatut isegi kunagi raamatupoes käes hoidnud, aga kehitasin õlgu ja liikusin ilma raamatuta edasi. Aga nüüd jäi see kuidagi silma ja mõtlesin huvi pärast proovida, pooleldi ka seetõttu, et oma eraelu tõttu vajan ma veidi valgustavat arusaamist, et kas ma olen lihtsalt loll, et asjadest aru ei saa.

Caitlin Moran, kes on ilmselt Inglismaal päris tuntud kolumnist, hakkas raamatut kirjutama feminismist, kusjuures on põhirõhk huumoril ja tema enda kogemustel. Seega analüüsib Moran seda, kuidas ta hakkas naissugu reaalselt avastama liikudes õrnast 13-aastasest ülekaalulisest tüdrukust 35-aastase enesekindla emani, kirjeldades valusalt ausana kõike seda, mis vahepeale jäi: esimesed seksiga seotud mälestused, päevad, armumised ja esimene suhtelaadne toode, arutelu õige välimuse üle, sünnitus, abielu jne. Ühesõnaga käsitletakse kõike seda, mis teeb naisest naise, kusjuures mitte meestevihkajaliku feministina, vaid mõtleva, intelligentse ja üsna teravameelse eneseirooniaga vürtsitatud huumorimeelt omava naisena, sest feminism ei ole selle raamatu kontekstis mitte meeste mahategemine, vaid üsna objektiivne arutelu naiste olemuse ja võimaluste üle.

See raamat on tegelikult päris hea lugemine, kuigi segavaks jäi ehk see, et palju näiteid-nimesid oli võetud Inglismaa kultuuriruumist, mistõttu oli mul mõningaid võrdlusi ja paralleele raske mõista. Seetõttu oli mul kohati ebamugav seda raamatut lugeda, kuna sellise tugevalt kultuuriruumile toetuv tekst eeldab ka lugejalt selle nüansside tabamist, aga kardan, et siin jäin ma veidi hätta. Samas aga raamatus käsitletud teemad olid üldises plaanis ka minule mõistetavad. Näiteks abordi eetilisus, ülehinnatud toodete ostmine lihtsalt seetõttu, et mingis naisteajakirjas väidetakse, et see käib tõelise naise garderoobi või ühiskondlik surve/eeldus, et teatud eluaastaks peab sul olema kodulaen, kaks last ja vähemalt üks läbikukkunud pikem suhe. Pullikaka! ütleb Moran. Feminismi põhitõde pole mitte ühiskondlike eelduste kohaselt elamine, vaid lähtuda sellest, mida naine ise tahab, ja see ongi ju tegelikult õige. Nagu ta ise ütleb, ei tee mehed midagi selleks, et tunda ennast maailma kuningana, sest nad lihtsalt teevad süümepiinadeta igapäevaselt neile sobivaid asju, samas kui naistel on pikk-pikk nimekiri asjadest, mida nad enesetäiustamiseks tegema peavad (jah, ka minu tutvusringkonnas on vahel tunne, et millisel hetkel see enesetõiustamine lõpule jõuab). Feminism selles raamatus ei rõhuta sugude vastandumisele, vaid võrdsusele ning oma piiride tundmisele. Kõige ägedamalt tuleb see välja minu arvates tema kohtumise käigus Lady Gaga-ga, kes on isegi minusuguse väga kindlate maitseelistustega jobukaku jaoks huvitav karakter.

Tuleb tunnistada, et kartsin veidi, et autor kipub oma feminismis olema pealetükkiv (a la kuidas naisi rõhutakse ja kuidas ikka mehed on suured sead), aga seda õnneks polnud. Pigem läheneb Moran sugudevahelisele võitlusele üsna sarnaselt nagu mina - sugu on füsioloogiline omapära nagu juuksevärv või jalanumber, mis ei loo eeldusi inimese isikuomaduste kohta. Samuti seletab ta oma vaatevinklist ka üsna hästi ära, miks me (kasvõi alateadlikult) jälgime endiselt patriarhaadile omased käitumismustreid, kuid teises kohas kirjeldab ta väga innukalt naissoost tegijate väga tugevat pealetulekut popmuusikas, mis veidi nihutab perspektiive üldises pildis. Something old, something new! :) Ma ise olen tajunud ka viimasel ajal, et naised on oma tegevustes, nõudmistes ja mõtlemises omastanud mehelikud käitumisnormid, mis iseenesest ei ole halb, kuid traditsioonilises mõtteruumis muudab see agressiivsed naised ehk veidi kesksooliseks. Tõsi, maitse asi, aga ma olen ammu endale tunnistanud tõde, et olen teatud asjades pigem konservatiivne ning see on üks nendest asjadest.

Lugemissoovituse osas olen ma kahevahel. Ma mõistan, et Morani lopsakas kõnepruuk ja eneseiroonia võivad ehk mõjuda eemalepeletavalt, kuid samas on hea lugeda, et on inimesi, kes mõtlevad sinule sarnaselt.

K.Kesküla "Külma kodumaa"

Kesküla pole minu jaoks kunagi kirjandusmaastikul nii oluline olnud, et ma teda endale konkreetselt kirjanikuna teadvustaksin. Pigem oli ta minu jaoks kirjamees, kes teadis asja. See tundub võibolla sama, aga teisalt minu jaoks on vahe sees. Ja ma sattusin lugema ühte tema lühikest kirjatükki ja olin momentaalselt haaratud. Nii sattus see raamat minuni ja teine tema teos seisab veel kapi pealgi oma järge ootamas...

Käesolev kirjateos on on Areenis ilmunud esseede kogumik meie ühiskonnast, käsitledes erinevaid teemastid - kuidas me suhestume teiste kultuuridega ja iseendaga, kirjandusajaloo paralleelid, eestlased ja erootika jne. Need on temaatiliselt ära jaotatud, kuid keskseks teemaks on meie vabariik ja meie endi elu. Samas peab muidugi ütlema, et lugemine võttis omajagu aega, kuna üle 3-4 essee korraga lugeda pole võimalik. Lihtsalt see ei anna siis seda distantseeritud mõtlemisruumi, kuna tegu pole pideva ja ühtlase jutustusega. Esseede ilmumise ajavahemik on kaunis lai ning seega on nad kohati ajakohased ning praegu lugedes võivad jääda veidi võõraks. Aga milline muhe ja peen stiil - laia silmaringiga kirjutatud intelligentne seisukoht ja arutlus, huvitavad rakursid teemale ja kavalad paralleelid. On vähe öeldud, et ma olen haaratud!

Ma ei saa kokkuvõtvalt üldiset meeleolu esile tõsta, aga mingid teatud kohad jäid nagu eredamalt meelde ja tekitasid mõtteid. Näiteks essee "Elu saabumine Eestisse" alguses olev küsimus "Kas elu on seisund või koht?" Aga tõepoolest, mis see siis on? Ühest küljest justkui me sooviksime teatud elu(kvaliteeti) ja töötame selle nimel, kuid teisalt kirume seda ja mõtleme, et mujal on ikka teist moodi ehk defineerime seda kohana. Ja see küsimus on väga õige minu arust, sest kui me täpselt ei tea, mille üle me viriseme ja mida me muuta tahame, siis mis asja me üldse teeme. Näiteks käesolevate valimistega seonudvalt - kas me tahame muuta om seisundit kogu selles keskkonnas või hoopis loodame muuta seda kohta ehk Eestit ennast miskit pidi. Ja kas üks välistab teise? Teine essee, mis minult kollase lipiku meeles pidamiseks sai, oli "Pestud eestlane". See käsitleb ideed, et kas selleks, et kogemusi saada, peame me just tingimata käima ja nuuskima mööda maailma erinevaid keldritaguseid ning rõhuma eripärasusele. Kas tõesti on kogemused ainult seal, kus meid ei ole? Miks me tänapäeval ei suuda väärtustada seda paiksust ja kogukonnakeskset kogemuste jagamist? See läheb natukene teemasse selle elu küsimusega... Ja väga intrigeeriv on essee "Inimese hind" ja sealt teile hambusse üks mõte: "Inimene orienteerub nii ühekülgselt eesmärgile - olgu selleks siis raha või armastus -, et unustab elu hinna. Ent raha ja armastus on ju suhtelised, seega abstraktsed, inimese elu aga konkreetne." Ja inimene, kes ütleb, et ta pole kunagi sellele mõelnud, valetab või on tema maailmapilt kuidagi nihkes. Ja väga-väga äge oli lugeda esseest "Kalamaja avarduv maailm" jalutuskäigust Jaan Krossiga, kes oma lapsepõlve mängumaal koos Keskülaga jalutab ja püüab ennast praegusesse Kalamaja rajooni paigutada, et teha ajalehe jaoks head ning tema arvates õiget pilti.

Oli meeldiv ja silmiavardav. Kui ma seda kogumikku lugesin, siis tabasin ennast mõttelt, et seda peaksid ka teised lugema. Seda peaksid lugema tänapäeva inimesed ja ennast selle suhtes kuidagi positsoneerima. Sest see on tõesti tore ja huvitav asi. Soovitan!