Thursday, June 26, 2014

D. Dontsova "Robinsoni tilluke aiamaalapp" ja "Šeherazade seebisaaga"

Dontsovat olen ma omal ajal väga palju lugenud. Lihtsalt tema irooniline lähenemine kriminaaljutustusele on omapärane ning ajab naerma. Eriti kui juhtute omama veidi aktiivsemat fantaasiamaailma, kus ei ole palju vaja, et film peas kerima hakkaks. Siiski pole ma ammu Dontsovale pihta saanud, sest ta on kogu aeg välja laenutatud. Aga ükskord sõbranna juures raamatukogus jõlkudes leidsin need kaks võluvat köitekest lausa kõrvuti seismas ning otsus oli kiirelt tehtud.

Mõlemas raamatus toimetab uurimist asjaarmastaja Daša Vassiljeva, kellel küll sotsiaalseid ega majanduslikke probleeme ei ole, kuid kes omab harukordset oskust napakavõitu seiklustesse komistada. "Šeherazade seebisaaga" keskmes on kuulsa näitleja Vadim Polkanovi tütreks kippuva tüdruku ja tema ema kadumisjuhtum. Kadumist uurima asuv Daša satub aga omapärasesse rolli, kus ta peab aitama tõsta niigi kuulsa Polkanovi tuntust veel mitme pügala võrra (küll koerana seriaalivõtetel mööda põrandat roomates või siis oma kodust meediahuntide jaoks erahaigla luues) ning samas lahendama kriminaallugu, mille saladused viivad psühholoogiliste eksperimentide ja ema-tütre rollide kujunemisele. "Robinsoni tilluke aiamaalapp" on veidi teisest ooperist, sest oligarh Stebunkovi majas kipuvad inimesed pärast aafrikast püütud krokodilliliha söömist ära surema. Vähe sellest - löögi alla satuvad ka Daša tööandjad fengšuistid ja amuletitootjad Nina ja Vadim Speranski. Õli lisab tulle Nina homoöpaadist õde Nadja, kes hakkab õemehele avalikult silma heitma. Tolle tänavaravitsejast endine mees napsulembese ema ning rohelise koeraga ja metsast leitud valge konn, kes ei taha kuidagi Dašast lahkuda, kolivad aga Daša 1-toalisesse korterisse ja nii hakkab argipäev pihta.

Seega Dontsovale omaselt ülevõlli stsenaariumid koos jaburate olukordade ja uskumatute situatsioonidega. Sestap ei ole siin väga pikalt midagi jahuda, sest üllatusi on palju (

kuid need on kahjusk ootuspärased) ja selline kiiretempoline tsikusepalagan ammendab ennast üsna kiiresti. Tõsiselt võetavaid teemasid oli vähe ning mina-tegelase üskikud moraalistseva alatooniga lõigukesed ei pakkunud seekord piisavalt pinget, et nendele pikemalt peatuda. Jah, meelelahutuse doosi sain kätte, kuid järgmised kolm aastat on jälle hooleta :)

Siin pean ütlema, et kui te ei ole varem dontsovat lugenud, siis soovitan vähemalt huvi mõttes ühe tema asja läbi lugeda - saate amigu suhu ning kaotada suurt midagi ei ole. Samas aga pikemas perspektiivis järjest tema kirjutisi lugeda ei mõju vaimsele tervisele ehk liiga hästi...

M. L. Noonan "Ühe mantli lugu"

Selle raamatu intensiivset sinist kaant on mitmel pool reklaamides näha olnud. Samuti haarab see silma ka raamatupoodides, sest ei ole suurustlevate piltidega või kärtsult ära tuunitud. Seega ma teadsin, et varem või hiljem ma selle raamatu läbi loen. Mõne raamatuga on lihtsalt nii, et see teadmine tekib kohe kaane või pealkirja esimesel nägemisel. Ja ükskord sattusin koduraamatukokku ning see oli riiulis. Veel täitsa tuttuus ja komplekteerimisvärske... Seda enam ma pidin sellekohe laenutama.

"Ühe mantli lugu" räägib 50000 dollarit maksma läinud eksklusiivse mantli valmimislugu. Rätsepatöö, villa päritolu, villa ja siidvoodri tootmine, nimesildid ja isegi nööbite kujunemise eripärad on kõik lugejateni toodud. Seega iga detail võetakse üksipulgi lahti ja kirjeldatakse selle saamiseloost. Samuti jutustab autor eksklusiivriietuse tootjate ning tarbjate omapärast maailma, kus "käib-kah"-suhtumine ei ole iialgi võimalus, vaid pigem süvenetakse dändilikult detailselt iga pisiasja olemusse, kusjuures asjatundjad ei naera sellise detailse planeerimise absurdsust. See on nende jaoks igapäevaelu. Stilistiliselt on raamat üsna hästi ja voolavas keeles kirjutatud. Tõsi, populaarteaduslik, kuid ajakirja "Imeline ajalugu" väljaande esimese (võibolla ma siinjuures eksin) raamatuversiooni kohta väga hea saavutus.

Kui hakata mõtlema, siis tundub see teema üleliigne ja triviaalne, sest esimese mõttena hakkab kummitama "aga mida ma selle teadmisega peale hakkan?" Tõepoolest, mida siis? Eks see ole individuaalne, mida sellest raamatust saadakse. Masstoodete tarbimine on tänapäeval norm, millest on keeruline kõrvale kalduda, seega muutub selline käsitööline maailm niivõrd eksootiliseks, et see muutub huvitavaks. See raamat on seega  minusuguse tavainimese jaoks justkui antropoloogiline uurimus mingisugusest teisest dimensioonist, kus luksus on norm. Ma ei räägi siin uusrikastest või püüdlikult trenditeadlikest inimestest, sest need pole omavahel seotud. Ma räägin siin millestki alateadlikumast, kus inimene on teadlikult valmis maksma kauba eest, mis on absoluutselt individuaalne ja ta naudib selle fakti teadmist, mitte väljakisamist. The silent strong type!

See raamat kannab endas minu jaoks ka sõnumit pühendumisest. Kui jälgida seda kogukonda, kellega Noonan selle raamatu materjali kogumiseks suhtles, siis see on väga tihedalt seotud ja ühtehoidev. Samuti see veidi konservatiivne lähenemine valitud elutee osas ehk kui inimene pühendub hingega millegi tootmisesse või loomisesse, siis ei ole selles midagi absurdset. See on tema kirg ja mulle küll ei meeldiks kui minu kirge alavääristatakse või seda välja naerdakse, sest see tundub (tava)inimesele mõistetamatu.  4000-tuhande dollarine kullast nimesilt ei tundugi minu arvates nii jabur kui mõelda, et on inimesi, kes selle eest näiteks endale auto või suvila või tonni hamburgereid soetavad. Küsimus on alati selles, kuhu asetada oma elus rõhuasetus, sest kõik on kellegi teistmoodi veider...

Seega minule see raamat meeldis ja soovitan ka teistele.

Tuesday, June 10, 2014

A. Kõomägi "Minu Mustamäe"

Ma ajasin seda raamatut väga pikka aega taga. Kõomägi jättis mulle eelmisel lugemisel väga põneva mulje ja seega oli tema uue novellikogumiku hankimine minu jaoks tõeliselt põnev väljakutse.

Kõomägi on seekord oma novellikogumiku keskmesse Mustamäe asetanud: sealsed elanikud koos nende oleviku, tuleviku ja minevikuga. Siin on nii suurte unistustega prostituute, kindla sihita elus kulgejaid, turiste, armukesi, ülisuuri ämblikke ja nii edasi. Siin on armastust, surma, kättemaksu, uudishimu  ja muudki huvitavat. Siin on kõik see, mis on inimlik, ja kõik on justkui veidi üle võlli, mis on omane nii autori stiilile kui ka Mustamäele.

Võrreldes seda novellikogumikku oma varasema lugemiskogemusega, ütleksin, et seekord on lugude toon ja mõttearendus mõneti süngem. Puudub varasem mängulisus, vaid siin on Kõomägi pigem kaalutletuma ja tasakaalukama lähenemisega nii sõnades kui teemades. Kõik on kuidagi tõsisem ja täiskasvanulikum. Mõnes mõttes on põnev näha seda arengut ja siin ma väga ei vingukski, sest selline lähenemine pakub läbimõeldumaid mõttekäike ka lugejale. Näiteks tänavasildiga "Teetööd", kus teetöölised tööd ei teinud, seega on sildi eesmärk hägune. Või kuidas inimesed on aheldatud väärtushinnangutesse, mille nad ise ja nende tutvusringkond nende jaoks loovad. Huvitav oli ka see, et Mustamägi pakub oma mastaapsuselt sellist kummalist anonüümsust, mis muudab selle elukeskkonnana erandlikuks ja eraklikuks - sina ei tea ja sind ei teata.

Seega väga mõnus lugemine ja kuna seekordne lugemine oli tõesti tõsisema loomuga, siis sobib ka juba ehk nõudlikumale maitsele.

J. Stroud "Saalomoni sõrmus"

Mul oli paar nädalat tagasi meeletu lugemisnälg ning ühtlasi tahtis üks sõbranna,
et ma talle midagi soovitaksin. Hakkasin siis andmebaasist tuhlama ja täiesti juhuslikult avastasin, et Bartimaeuse seiklustele on ilmunud ka eestikeelne eellugu. Ja ma pidin selle lihtsalt saama.

Džinn Bartimaeus seikleb seekord Saalomoni aegses Jeruusalemmas, kus ta peab olude sunnil teenima Khaba-nimelist ambitsioonikat võlurit. Suure templi ehitamisel järjepidevalt talle omaselt reeglite raames probleeme tekitades ja inimesi õrritades saadab käskija teda täitma ülesannet, mis lõppeb aga Seebast saadetud neiu Asmira kohtumisega. Asmiral on salajane ülesanne tappa Saalomon ja võimalusel hävitada tema sõrmus kuid ta on oma ülesande täitmisel nii ettevaatlik kui ka veidi ehk eluvõõras. Saalomoni sõrmus aga on tugevaima maagilise laenguga esemeid, millesse peidetud elanik hirmutab oma maagilise jõuga nii džinne kui ka inimesi. Olukord aga läheb imekiiresti käest ära ning Bartimaeus peab kogu oma nutikuse kokku võtma, et oma ja muuhulgas ka terve ülejäänud maailma nahka päästa.

Oo, see magusmõru sarkasm ja üleolev iroonia. Bartimaeus suudab neid kahte ühendada niivõrd elegantselt, et lihtsalt tuleb kaasa irvitada. No kui teid tuleks keset lagedat liivavälja enda arust jube kaval kõrbehiireks maskeerunud deemon ja tahaks teid röövida, siis kuidas suudaksite teie jätta näole surmtõsise näo, teades, et teie võimed on hiire omadest kordades üle? Või kui suurim võlureist paneb enda arvates sõrme oma kurikuulsa sõrmuse, kuid kuna üks teatav salakaval džinn on selle õigel hetkel suutnud välja vahetada, surub ta sõrme hoopis küpsetatud kalmaarirõnga. Ma naeran haruharva laginal mõnes raamatu kirjelduste üle, kuid selles raamatus oli päris mitu kohta, kus ma lihtsalt ei suutnud vastu panna ja naersin laginal. 

Seega kui te ei ole Bartimaeuse triloogiaga veel tuttav ning ihkate oma fantaasiaraamatu lehtedelt näha ühte eriti sarkastilist kurikaela, siis ma kohe kindlasti soovitan seda sarja. 

Monday, June 9, 2014

J. Marias "Oxfordi romaan"

"Moodsa aja" sarja raamatud on minu jaoks alati üllatusmunad - vahel leiab tõeliselt põneva kogemus, aga vahel lugu kuidagi ei liigu. Siiski on aga selle sarja raamatute puhul üks oluline ühine joon - need jäävad alati vähemalt mingiks ajaks mõtteisse kummitama. Seega olen ma alati kahevahel kui mingi selle sarja nimetus jälle põnev tundub - kas tahan kiiret lugemist või aeglaselt loetu kallal mekutada. "Oxfordi romaan" tundus aga piisavalt õhuke alternatiiv, et täidaks mõlemad eeldused.

Loo mina-tegelane on hispaanlasest õppejõud, kes veedab kaks aastat Oxfordis külalisõppejõuna. Selle kahe aasta jooksul jõuab peategelane süveneda selle maailma veidrasse maailma, kus pealtnäha suures süsteemis on kogu sinu tegevus peopesal kõigile jälgimiseks: sinu loengud, sinu käimised, sinu armuafäärid, sinu sõbrad. Professorite pealtnäha kuiv ja krõbisev maailm aga pulbitseb elust ja kirest: raskelt haige gay, kolleegide hulgast mehelikku tähelepanu otsiv naisõpetlane, maailmakuulus argiprobleemidega maadlev emeriitprofessor jne. Oxfordis (nagu tüüpilises ülikoolilinnas) on väike jabur veidrus aga omamoodi normaalsuse näitaja ning kõik romaani tegelaste silme läbi esitatud linnaga seotud väikesed detailid loovad tükk haaval jutustuse kulissid, mis ometigi ei alga ega lõppe konkreetsest kohast.

See raamat jätab pärast lugemist suhu omamoodi pikantse maitse. Karakteritest ei paista keegi eriliselt tugevalt silma, situatsioonidest ei eristu ükski piisavalt teravalt ning mina-tegelase hingeline areng ei ole nii mastaapne, et vajaks eraldi tähelepanu. Seega ei toimu midagi erilist täiesti tavaliste inimestega. Ühest küljest mind selline aeglane looarendus häirib, kuid teisalt sellise lähenemise tõttu peas loodud kujutluspilt on raske hajuma. See on nagu paar päeva seisnud sinakaks tõmbunud kartulipuder, kuid ometigi on see nii hästi tehtud, et on raske jätta seda söömata - ikka haarad lusika ja võtad veel ühe "viimase ampsu". Võibolla ongi selles asi, et loodud kulissid jätavad kõik muu varju? Ma ei tea... Võibolla pole selle raamatu eripära enda jaoks lihtsalt veel lahti mõtestanud.

Mina-tegelase eneseotsingud keerlevad ümber tema elu telje, kuid ta näeb seda kõike justkui kõrvalt. Ta kirjeldab väga intiimseidki olukordi justkui distantsilt ja mitte reaalselt olukorraga haakudes. Ta kirjeldab, analüüsib, aga ei lähe kaasa. Kogu tema tegevus on üsna kaalutletud ja loob seega väga tugeva vastuolu oma elukutsega - kas kirjandusprofessorid ei peaks mitte olema pilvel hõljuvad udupead? Kogu see olemus meenutab mulle ühte väga head sõpra, kelle olemus samuti on veidi vastuolus tema elukutsega ja kes meenutab oma meelelaadilt veidi peategelast.

Seega sobib see raamat pigem aeglastele tekstinautlejatele, kuid kiiret lugemist otsivatele inimestele ma seda raamatut ei soovita.

Thursday, June 5, 2014

N. Philbrick "Mayflower: jutustus vaprusest, ühiskonnast ja sõjast"

Olen täheldanud väga huvitavat arengut meie ajaloolises mõtlemises - Ameerika ajalugu on muutumas meie ajalooks. Ilmselt on see seotud sealse popkultuuri ägeda pealetungiga, sest Mayflower, Salemi nõiaprotsessid, Bostoni teejoomine ja Kullapalavik tunduvad kuidagi nii loomulik osa globaalsest ajaloost. Ma ei hakka halama siin teema, et keskmine ameeriklane ei pruugi isegi teada, kus asub Eesti kaardil, rääkimata detaile Eesti ajaloost. Pole parata - suuremal on suurema õigused... Selliseid mõtteid mõlgutasin ma kui selle raamatukogust laenutasin. Valiku põhjuseks on aga see, et oli teine ilusa roosa seljaga riiulis mulle otsa vahtimas ja seda, kulla sõbrad, mõtlen ma igasuguse irooniata :)

Philbrick alustab Mayfloweri looga pihta üsna loogiliselt, kirjeldades usuvähemusena Inglismaalt väljarännanute elu-olu nende kodumaal ja hiljem esmase väljarännu sihtkohas Hollandis. Ühesõnaga loob autor tausta puritaanide otsusele minna ja luua oma kodumaa uuele avastamata mandrile, sest see oli nende jaoks ainuke koht, mis pakkus võimalusi kuidagigi oma uskumustes ellu jääda. Väga detailselt antakse ülevaade laevareisist, esimestest maal käikudest, puritaanide kohanemisraskustest ja õige asukoha otsimisest, kuid suurem osa raamatu võhmast läheb keeruliste partnerlussuhete kirjeldamisele põlisasukate ja uusasunike vahel, mis tipneb Kuningas Philipi sõjaga. Laias laastus annab autor ülevaate orienteeruvalt 100-aastasest episoodist Ameerika ajaloos, tuues aegajalt huvitavaid võrdlusmomente tänapäevaga (näiteks sõjaohvrite või rahaliste tehingute hindamisel). Kusjuures autor ei vali olustiku ega motiivide kirjeldamisel pooli, mistõttu pakutakse lugejale vaadet olukorra arenemise osas pigem erapooletu kõrvaltvaataja silmade läbi.

Meenutades ühte teist raamatud, mis on ilmunud sarjast "Ajalugu. Sotsiaalteadused", kus kirjeldatakse Lõuna-Ameerika näitel põliselanike hävitamist portugaallaste poolt (mitte ei meenu raamatu enda pealkiri), siis sain siin tõmmata huvitavaid paralleele. Lõunas toimus pärast mandri avastamist kõik väga lihtsalt - eurooplased tulid, nad nägid ja nad võtsid. Vajadusel jõuga ja tappes vastuhakkajad. Põhjas püüdsid puritaanid luua aga kasulikke koostöösuhteid - loodi leppeid, vahetati kaupu ning püüti üksteist mõista, et säilitada habras rahu ja tasakaal. Untsu läks asi alles siis kui rahvast oli uusasunike pinnale juba liiga palju kogunenud ja uus põlvkond ei osanud enam näha neile loodud võimalusi, mistõttu asja hakati jõuga muutma. Meenutab veidi põhimõtet "Kill 'em with kindness".

See paneb aga mõtlema mis piirini tuleks üldse asutada esivanemate loodut ja kuivõrd meie tänased noored seda mõistavad. Kas näiteks 19. sajandil igavleva aadlipreili hobikorras joonistatud vesivärvimaal on kunst või pigem prügi? Või muutub väärtuseks omaette juba see, et ta on nii kaua säilinud? Kas eestlaste eelarvamus võõra (võimu) suhtes on käsitletav samadel põhimõtetel st kas need noored, kes on sündinud pärast laulvat revolutsiooni, suudavad aduda tegelikult nõukogude aegse elu jaburust? Ja kas eestlastega on samamoodi nagu indiaanlastega, kelle kohta autor ise väidab, et "indiaanlased ei unusta kunagi täielikult oma juuri"? Või oleme me hakanud tegelikult vaikselt unustama selles suures globaliseerumiskatlas? Kes on maa tegelik omanik - see, kellel on jõud ja võimalused, või see, kes on seal sündinud?

Aga muidu selline huvitav lugemine. Kindlasti mitte kõige lõbusam, aga silmaringi avardav, mistõttu uudishimulikele ajaloohuvilistele soovitan.