Monday, July 22, 2013

J. Abercrombie "Raud ise"

Ma tegelikult ei tea ise ka, miks ma selle raamatu võtsin. Sattusin sõbrantsiga puhtjuhuslikult keskraamatukogu peamajja ja uudiskirjanduse juures oli see vist just äsja komplekteerijate juurest lihtrahva ette toodud. Mõtlesin, et uus fantaasia ja ehk tasub proovida... Jube tüütu oli seda muidugi ostlemisel kaasa
tarida, kuid riiulile lebama jätta teda ka ei tahtnud.

Püüan veidi kirjeldada ka uue sarja sisu. Uniooni ähvardab sõda põhjast pärit isehakanud julma kuningaga, mistõttu on riigis esile kerkimas uued liidud ja intriigid, mille keskmesse jäävad tahtlikult või tahtmatult väga mitmekülgsed karakterid. Sarja esimeses osas väga selgelt tegevustikust midagi välja ei joonistu, kuid saab üsna selgeks, mis sorti karakteritega on edaspidiste seikluste juures tegu: sandistatud inkvisiitor Glokta, uhke ja upsakas sõjaväelane Jezal, endise orjatarina maailma vastu tõelist põlgust tundev Farro, tujukas esimene maag Bayaz ja tema kohmakas õpilane, sõdades karrastunud põhjamaade sõjamees Logen jne. Igaühel on oma veider nüanss, mis kokku moodustab huvitava segapudru ja kerkivad esile üllatavad seosed.

Selle sarja esimene raamat on ikka korralik tellis (560 lk kanti) ning selle tegevus kulgeb üsna aeglaselt. Pigem jääb mulje, et autor on püüdnud välja joonistada karaktereid, et neid siis hiljem säravamalt elama panna. Selles mõttes peab ütlema, et see ei ole ilmtingimata raamat, kus verd ja tatti igale lehel lendab, kuid kahtlemata hakkab aimuma, et tulemas on üsna meheliku ja robustse võitlusega, kuigivõrd kohati on asetleidvad intriigid ikka väga naiselikud. Näiteks viimased peatükid olid juba nii käitvad, et oli lausa raske raamatut käest ära panna, kuigi esimeste lehtede kohta seda öelda ei saanud.

Ja tõesti - kuigi ma seda olen juba öelnud, siis karakterid on selle sarja puhul oluliseks märksõnaks. Karakteritemängust jäi mulle kõige enam silma Logen. Esmalt muidugi seetõttu, et mul on vist õrn süda põhjamaiste meeste vastu (viikingid ja asjad, teate küll?). Teiseks on elu näidanud, et tavaliselt on need kõige suuremad ja kurjema näoga kapid kõige õrnema südamega pehmed lurjused. Näiteks mulle meeldib tema lihtne talupojamõistus, milles on loomulikku loogikat piisavalt, et see lihtsalt tekitab minus sümpaatiat. Teine huvitav karakter oli Glokta, sest tema positsioon mängulaual on kaunis intrigeeriv - vaenlase poolt sandistatud endine kuulus sõdalane, kes nüüd teenib oma leiba inimeste piinamisega suutamata samas ise valust oigamata trepiastmetestki üles kõndida, kuid kelle nutikas mõistus on tihti teravam, kui see kasuks tuleks. Teised tegelased niivõrd silma ei jäänud, kuid eks nii laia valiku juures tekivad igaühel oma lemmikud.

Seega aeglaselt ketrama hakkav fantaasialugu, mille puhul ma soovitan mitte jonni jättta ja paari esimese peatüki järel mitte raamatut kõrvale panna - kusagil keskpaigas hakkab juba selgem pilt ja huvitavamad üksikasjad välja tulema, mistõttu muutub lugu ka elamuseks, mitte tüütuks kohustuseks.

Wednesday, July 10, 2013

S. Oksanen "Puhastus"

Kui see raamat ilmus ja sellest tõepoolest suur kisa oli, siis minu käsi lihtsalt ei tõusnud selle raamatu järele. Ma tundsin, et ma lihtsalt ei taha ja ei suuda. Kui siis anti välja film  ja melu nö "teine laine" oli, siis minu emotsioonid olid üsna tagasihoidlikud. Tundsin, et ma ei taha ennast mõjutada lasta ning pigem ootan veidi. Nüüd aga tundsin, et on aeg ning laenutasin selle endale - hea rahulik lugeda ja ei ole mõjutusi.

Aliide on Läänemaal üksikus talus elav vanaldane naine, kelle maja ja õue rüüstavad naise minevikutegude tõttu noored külanolgid. Kuid ühel hommikul leiab ta oma õuelt noore naise. Selleks on Zara - Vladivostokist pärit noor neiu, kes olude tõttu on viidud Saksamaale prostituudiks, kuid kellel õnnestub oma sutekate käest põgenema pääseda. Siiski pole Zara sattumine Aliide koduõuele puhas juhus, sest Aliide on piiga vanatädi ja tema tegevuse tõttu sattus Zara vanaema Siberisse ning nüüd soovib noor naine saada selgust selles osas, mis siis täpselt juhtus ja miks tema vanaema istub Vladivostokis köögiakna all ja üldjoontes muu elu-olu vastu suurt huvi ei tunne, kuid lapselapsele eesti keele siiski selgeks õpetab. Ning läbi sisevaatluste hakkabki joonistuma pilt nii Zara kui Aliide mõttemaailmast ja sellest, mis siis lõpeks juhtus.

Kui minu hea sõbranna, kes on väga suure lugemuse ja elukogemusega inimene, seda raamatut mulle kirjeldas, siis ütles ta mulle, et Aliide karakter on väga mitmekülgne ning ei maksa kohe esimesel hetkel temast patuoinast teha. Tõsi, see tahtmine mul mingist rahvuslikust eneseuhkusest kohe ka oli. Kuid sõbranna kokkuvõte oli väga õige, sest kui mõelda Aliide karakterile, siis inimlikus seisukohast rabab tema elu kurbloolisus: vastamata armastus, ebaõiglus ja elu karmid õppetunnid voolivad välja sitke karakteri, kuid muudavad südame kalgiks ja moraalitunde häguseks. See paneb mõtlema, et mõnel inimesel kohe üldse ei vea elus, kuid teisalt tekitab küsimusi selles osas, kuivõrd me ise ripume oma ebaõnne(stumiste) küljes. Kellel on õigust öelda, et Aliide tehtu on 100% vale, kui ta käitus oma südame sunnil ning selles hetkes tundus see käitumine õige? Elu ei ole nii must-valge. Kindlasti pean tunnistama, et see karakter on üks minu lugemiskogemuste huvitavamaid leide.

Kuna loos keskendutakse kahele erinevale murrangulisele ajaperioodile Eesti ajaloos (nõukogude okupatsiooni algus 1940ndatel ja selle lõpp 1990ndatel), kus nii inmlikul kui ka ühiskondlikul tasandil kehtisid nö "hundiseadused", siis lubab see muidugi Oksanenil kaunis vabalt situatsioonitraagikaga mängida. Kriisikeskkonnas elutsedes on inimese käitumine ikkagi hoopis teistmoodi ning sellest tingituna ma usun, et ajastuvalik on olnud autori seisukohast väga nutikas. On ilmne, et kui selline olukord juhtuks just nüüd ja täna, siis tänapäeva Aliided ja Zarad tõenäoliselt niisuguse ellusuhtumisega ei oleks - moodne vanaproua helistaks tõenäoliselt moblaga tütrele Soome või Õhtulehte ning räbalates olevat noort naist ei jäetaks nii omapäi tegutsema. Võimalik, et olen siinjuures naiivne, kuid mulle on jäänud mulje, et tänapäeva eestlase sotsiaalne närv on veidi rohkem pingul ja võibolla rohkem läänestumas (so heategevuslikud kampaaniad, probleemidest rääkimine, avalikuse ette kiskumine jne), mistõttu ebaõigluse ja -harilikkuse juures enam silma nii väga kinni ei pigistata. Pigem vastupidi, kuid sellest olen ma ühes oma varasemas postituses ka juba rääkinud (sellest, et indie on ikka täiega mainstream).

Üldiselt siis huvitav ja intrigeeriv raamat väga mitmekülgse keskse tegelasega. Seega kindel lugemissoovitus.