A. Kõomägi "Minu Mustamäe"

Ma ajasin seda raamatut väga pikka aega taga. Kõomägi jättis mulle eelmisel lugemisel väga põneva mulje ja seega oli tema uue novellikogumiku hankimine minu jaoks tõeliselt põnev väljakutse.

Kõomägi on seekord oma novellikogumiku keskmesse Mustamäe asetanud: sealsed elanikud koos nende oleviku, tuleviku ja minevikuga. Siin on nii suurte unistustega prostituute, kindla sihita elus kulgejaid, turiste, armukesi, ülisuuri ämblikke ja nii edasi. Siin on armastust, surma, kättemaksu, uudishimu  ja muudki huvitavat. Siin on kõik see, mis on inimlik, ja kõik on justkui veidi üle võlli, mis on omane nii autori stiilile kui ka Mustamäele.

Võrreldes seda novellikogumikku oma varasema lugemiskogemusega, ütleksin, et seekord on lugude toon ja mõttearendus mõneti süngem. Puudub varasem mängulisus, vaid siin on Kõomägi pigem kaalutletuma ja tasakaalukama lähenemisega nii sõnades kui teemades. Kõik on kuidagi tõsisem ja täiskasvanulikum. Mõnes mõttes on põnev näha seda arengut ja siin ma väga ei vingukski, sest selline lähenemine pakub läbimõeldumaid mõttekäike ka lugejale. Näiteks tänavasildiga "Teetööd", kus teetöölised tööd ei teinud, seega on sildi eesmärk hägune. Või kuidas inimesed on aheldatud väärtushinnangutesse, mille nad ise ja nende tutvusringkond nende jaoks loovad. Huvitav oli ka see, et Mustamägi pakub oma mastaapsuselt sellist kummalist anonüümsust, mis muudab selle elukeskkonnana erandlikuks ja eraklikuks - sina ei tea ja sind ei teata.

Seega väga mõnus lugemine ja kuna seekordne lugemine oli tõesti tõsisema loomuga, siis sobib ka juba ehk nõudlikumale maitsele.

A. Kõomägi "Amatöör"

Tegelikult on nii, et see kirjanik on mul kuidagi kahe silma vahele jäänud. Ta eksisteeris minu jaoks kusagil teises sfääris, mis kuidagi ei kõnetanud. Aga siis juhtusin ma lugema ühta arvustust (see oli õudselt ammu, mistap ma ei mäleta enam algallikat), kus rääkis Kõomäe raamatust "Minu Mustamägi" ja see tundus nii põnev. Aga, klassikalist teemaarendust järgides, oli see konkreetne raamat kohalikus raamatukogus välja laenutatud. Seega rahuldusin esialgu "Amatööriga", et saada aimu kellega mul üldse tegemist on.

"Amatöör" on novellikogumik, mis käsitleb veidi absurdses võtmes eestlase olemust. Võibolla see tegelikult nii ei ole, aga ma ise sõnastasin enda jaoks selle nii. Kas siin on just traditsiooniline eestlane, see jääb häguseks, kuid veidi väiklane, omas mullis ja pedantne ta siiski on. Ja Kõomägi siis kirjutabki näiteks bideevalmistaja õudusunenäost, jumala tõelisest palest, abielunaise turvalisusest vaba suhte korral ja pedandi elumustrite struktuurist. Ning Kõomets teeb seda jabur-naljakalt. Tõsi, kohati kisub autor stilistiliselt veidi liiga Uhuu-maale, aga samas miks mitte? Olen jaburamaidki asju lugenud ja näinud (näiteks valimisreklaamid)...

Leian, et stilistiliselt oli hea, et tegu on novellidega, sest kaua ei kannataks sellist kõrgelennulist jauramist ju välja. Ärge saage valesti aru - lühike vorm lihtsalt sobib sellise kirjastiiliga paremini kui pikk romaan koos kõigega seal sees. Te ei söö ju ka vaniljejäätist hakklihakastmega, ega ju? Mõni jutt jäi paremini meelde, mõni jäi minu jaoks aga kaugeks, kuid esimest oli siiski rohkem. Näiteks novell "Hüpe", mis kõometsalikult hoogsal ja ülevoolavalt energilisel sammul areneb, kuid lõpeb nagu lõigatult ja üpris küünilisel moel. Võibolla ongi siin minu jaoks selle kogumiku võlu - sa ei tea kunagi tegelikult ette, mis järgmine rida või lehekülg toob. Ja kuigi kohati tekib ehk mulje, et see on suvaliste mõtete joru ja lihtsalt valmis vusserdatud raamatukene, siis tegelikult on see päris hästi läbimõeldud idee kogumik.

Ja mõtteid tekkis mul lugedes omajagu. Näiteks novellis  "Seal" ütleb Jumala lause "Aeg, Aadu, on lõpmatu oma suuruses ja väiksuses". Tegelikult on see ju selge mõte, kuid kas pole mitte lihtsad asjad kõik petlikult ... lihtsad? Kui mõtlema hakata, siis aega ju tõesti mõõta ei saa, samas aga püüab inimene ikka endale luua süsteemi, et seda hoomata. Sellega on vist sama lugu nagu universumiga - see paisub ja suureneb, aga samas on universum oma olemuselt lõputu. Seega tekib küsimus et kui me lõpmatust ei saa mõõta ega selgelt hoomata, miks me oma peades oleme selle üldse välja mõelnud?

Anyhow, mulle Kõomägi oma jabura kirjastiiliga sobis ja seega soovitan teistelegi.

M. Kundera "Veidrad armastuslood"

Taas töölt kaasa kahmatud rongilugemine - pealkiri tundus lihtsalt intrigeeriv. Mis ma oskan kosta? Järelikult olin ma sellel hetkel kergel romantikallainel ja sõna "armastus" jäi igalt poolt silma. Ja, tõele au andes, sai see kogumikukene äbi loetud juba mitu nädalat tagasi. Seisab lihtsalt kapi peal ja ootab oma järge, et pääseda minu auväärt blogisse.:)

Tegu on Kundera suuremast novellikogust valitud nopetega, mis on eesti keelde tõlgitud ning Loomingu Raamatukogus välja antud. Novellidel pole ühtset siduvat seost, kuid läbivaks teemaks on armastus selle kõige veidramates ning kummalisemates vormides. Näiteks suurlinnanoormehed, kes lähevad väikelinna seiklusi otsima, kuid tekkinud võimaluste eest justkui põgenevad alati ära. Samuti on siin jutuke paarikesest, kelle rollimäng läheb veidi käest ära ning valves olevate napsutavate arstide juturingist, kus teemaks on samuti armastus. Seega armastus selle kõige kummalisemates ja veidramates vormides, nagu pealkirigi lubab. Lood ise olid Kunderale omaselt sisutihedad ja emotsiooniderikkad, kuid sestap ka kaunis keeruline lugemine. Ka minu varasemad kogemused Kunderaga on näidanud, et tema stiil on väga mitmekihiline ning lugude lahtimuukimine ei pruugi alati olla lihtsamate killast. Alati ei viitsigi sellist mõttekeerutust lugeda, kuid kui hoog peal, läheb juba ludinal.

See väike valimik on üheltpoolt väga intrigeeriv, sest see räägib armastusest rõhutades selle mitut palet. Armastus ei ole alati ilus tunne. Ma seostame seda küll roosade pilvede, mannavahu ning päikesetõusuga, kuid teisalt on see väga laastav, kohati labane ning ärritav tunne. Võiks isegi ehk öelda, et oma olemuselt on armastus kergelt skisofreeniline ning bipolaarne seisund, kus inimesed võivad kaotada iseenda ja oma kaine mõistuse. See on tegelikult veider, et armastuse koondnimetuse alla saab nii palju erinevaid aspekte koondada, kui ükski teine emotsioon sellist avarat lähenemist ei võimalda. Ja ma saan suurepäraselt aru, et õiges võtmes on armastus väga lahe ja paljudele võibolla jääbki see armastuse pahupool märkamata, kuid teisalt ei saa ju 24/7 ka roosade prillidega ringi käia. Selline on minu esmane emotsioon Kundera novellidele mõeldes.

Üks kurvemaid hetki oli minu jaoks napsuse medõe Alžbeta striptiisi kirjeldamine, kes veidi joobunud olekus püüab ühte oma kolleegi võrgutada. See on ühelt poolt nii ilus, et inimene (olgugi, et veidi purjus olekus), tunnistab endale armastust kellegi vastu. See arusaamine ja avalikult tunnistamine on valusalt inimlik ning seetõttu väga ilus. Teisalt aga viis, kuidas seda kirjeldatakse muudab selle kõik nii labaseks ja nukraks. "Kõige kurvem striptiis, mida ma elades näinud olen, "nagu ütleb Havel, kes seda kõike pealt näeb. Samuti oli üsna nukker lugeda noore paarikese untsuläinud rollimängust, kus ühtäkki mängupiirid muutuvad reaalsuseks - neiu mängib elukogenut, kuid noormees hakkab neius nägema lihtsalt odavat libu. Rollid muutuvad, teisenevad nind saavad kahjuks reaalsuseks. Selline asi võib südame murda...

Igatahes oli kogumik Kundera stiili silmas pidades üsna ootuspärane - veidi melanhoolne ning keeruline lugemine, kuidsamas mitmekihiline ning uusi horisonte avardav. Seega, kui Kundera ei meeldi, siis soovitan heaga eemale hoida. Kui aga Kundera on veel võõras nimi, siis on see alustamiseks ehk hea stardipunkt. Minu jaoks jäi miskit puudu...

Edit (22.09.2012): Kogu see ning järgmised paar teksti on kirjutatud nohust tingitud raskes hapnikupuuduses, mistõttu palun kirjavigadele nii suurt tähelepanu mitte suunata. Aitäh :)

M. Kumandareas "Nende lõhn ajab mind nutma"

Ma olen nüüd siia pika pausi jätnud, sest tõepoolest on suvi ja kooli algus mu lugemishoole väikese põntsu pannud. Ma tahaksin lugeda tohutult raamatuid, kuid ma lihtsalt ei suuda-saa keskenduda. Kuid siin tuli mulle appi Loomingu Raamatukogu, mille erinevaid väljaandeid ma saan töölt kaasa kahmata ja rongis või bussis lugeda. Menis Kumanareas'i novellide kogumik oli lihtsalt kuidagi intrigeeriva pealkirjaga, et ma lihtsalt võtsin selle ja lugesin maale sõites rongis läbi. Ja seda juba umbes 3 nädalat tagasi, kui nüüd kristalselt aus olla.

See kogumik koondab endas ühe Kreeka juuksuri heietusi oma klientidest. Tema toolil istuvad meesprostituut, arst ja kaupmees. Ja need inimesed räägivad juuksurile oma elust, selle veidratest seikadest ning juhutmistest. Näiteks edukas kaupmees jutustab loo sellest, kuidas ta noore poisina sattus ühe aafriklasest kaupmehe Masamba mõju alla, kellega nad koos uimastavaid ained proovisid ja naisi lantisid ning kuidas üks orgia neil lõpuks traagiliselt lõppes. Erinevad jutud, traagikad ning maailmad, kuid ühendavaks jooneks on kõigil juuksur, kes kõik rahulikult ära kuulab ning endasse talletab.

Sellel kogumikul on selline sünge, tume alatoon. Seda lugedes tundsin ma koguaeg justkui mingisugust ähvardavat aurat selle ümber, mis assotseerub minu jaoks veidi Kosmikutega. Selline vindiga morbiidsus, mis on tegelikult ühest küljest ääretult šikk, kuid teisalt ka pisut võlts. Aga autor on kogu selle teema ja lugude arengu üsna siivsalt kokku põiminud. Kurb on aga see, et juuksurisalong kui selline jääbki tegelikult ainult siduvaks punktiks. Muud pidi seda ideed ega tausta autor kahjuks edasi ei arenda, kuigi see lisaks minu arvates kogumikule ainult ühtset meeleolu. Nojah, maitsed on erinevad.

Üks huvitav mõte, mis mulle meelde jäi ja kummitama hakkas, oli juuksuril siis, kui ta piltilusat meesprostituuti teenindas. "Inimese ilu ei ole alati lummav. Inetut nägu ei saa inetumaks muuta, kuid ilusast näost võib saada lõust". Kas pole huvitav mõte? On tõsi, et mõni täiesti tavaline hall hiireke võib vahel tõeliselt kütkestav välja näha, kuigi ei saaks öelda, et ta nüüd klassikalises mõttes ilus oleks. Aga midagi seal justkui on, mis magnetina lausa ligi tõmbab, et tekib juba oht ebaviisakalt jõllitama jääda. Teisalt jällegi tundub vahel mõnda pitlilusat inimest vaadates, et seda on liiast ning see ilu justkui hakkab iseendale vastu mängima. Äärmused on alati ohtlikud ning ma ei arva, et ilu-koleduse teema siin väga erinev oleks.

Teine huvitav mõte on see, et mees ja naine on loodud nii, et neil pole üksteisele sõnagi ütelda. Päris nõus ma selle väitega ei ole, sest minu arust on meil teineteiselt alati midagi õppida - oled sa mees, naine, koer või lepatriinu. Rääkida saab kõigest kasvõi siis sallivusest või erinevate arvamuste sulandumisest. Kuid samas on meeste-naiste erinevused kohati ääretult suured ja keeleerinevused paistavad lausa ületamatud, et vahel tekib see mulje küll, et no mida ma nüüd selle kohta ütlema peaksin ja kas ma tahangi midagi öelda. Võibolla on tõesti maailmakuulsal "seksuaalantropoloogil" Carrie Bradshaw'l tuleviku teadussuund valmismõeldud ning inimkond peaks seda asja lähemalt uurima hakkama. Olgugi, et Carrie puhul pole tegemist reaalse inimesega ning tõenäoliselt suurem osa "Seksi ja linna" tegevusest on puhtalt meelelahutuse nimel fabritseeritud. Sitta kah, me juba uurime ju võimalusi maailmalõpuks valmistuda, miks siis mitte tegeleda nö "lõbusate uuringutega"?

Okei, minu arutuluse lõpp vajus ilmselgelt ära :) Aga kokkuvõtvalt ütleksin, et see on kaunis morbiidne ja kohati kunstlik väike kogumik, mis on muhe meelelahutus, kuid kahjuks mitte väga tugevalt seostatud ning seetõttu ka mitte kuigi silmapaistev. Seega, keskpärane lugemine.

M. July "Siin oledki sa kõige rohkem oma"

Kuna on puhkus, siis varusin raamatuid endale kohe hulgim. Esimene nädal läheb lugemise nahka, see on kindel. See raamat aga sattus minuni nii, et lugesin vist paar-kolm nädalat tagasi Eesti Ekspressist selle raamatu lühitutvustust. Ja mõne asja puhul on kohe tunda, et see on minu oma. Olgu siis kas mõni riideese, muusikapala või inimene. See raamat tõmbas mind magnetina ja kui see meil tööl lõpuks arvele võeti, siis ma lihtsalt pidin selle laenutama.

Miranda July novellikogumik ei hõlma ühtset teemat. See lihtsalt kätkeb erinevaid hetki ja emotsioone. Seega on keeruline anda sellest head ja struktureeritud ülevaadet. Millest lood räägivad? Näiteks üksiku 40nendates naise lugu sellest, kuidas ta satub oma endise armukese lapse kasvatamisprotsessi. Või kahe lapsepõlvesõbranna omavahelisest keerulisest suhtest, kus üks neist läheb olude sunnil peep show'sse tööle, et saavutada elus iseseisvus. Või unenäo suhe prints Williamiga. Ühtset nimetajat ei ole, kuid see ei omagi lõppkokkuvõtteks tähtsust.

Oluline on selle raamatukese puhul emotsioon ja see on lihtsalt übernunnu... Ilma naljata. Selle kogumiku puhul on väga elegantselt ühendatud selline veidi napakas kiiksuga huumor ja tõsiselt elulised probleemid. Näiteks kuidas maksta ära üür, kui sa tõepoolest ei oska midagi teha. Või kuidas sünnimärk võib inimese elu mõjutada. Või kuidas suhtes lahku võib kasvada ja see teadmine äkki suhtesolijaini jõuab statistidena filmis armunud paarikest teeseldes. Need pisikesed detailid, mis tegelikult nii mõjusad on. Elu koosnebki ju tegelikult detailidest ja July on sellest nii vahvasti oma moosi kokku keetnud.


Aga selle kogumiku rosin oli minu jaoks lugu "Ujumismeeskond", kus väikelinnas olev noor piiga hakkab vanainimestele ujumist õpetama. Köögis. Pesukaussides. Sest basseini ju ei ole. Elus on kõik võimalik piisava fantaasiaga :)


Seega - nunnu vahepala. Soovitan.

M.Kangro "Ahvid ja solidaarsus"

Danzumees on oma blogis seda Kangro raamatut väga kiitnud. Kuna Danzumehe blogi on kaunis põnev lugemine, siis mõtlesin, et prooviks ka ära ja vaataks, mida mina asjast arvan. Nö "võrdleks märkmeid" :)

Kangro on sellesse raamatusse kogunud erinevad... võiks öelda lühijutud, mille temaatika tiirleb ümber teema "üksik naine vs maailm". Mina defineeriksin seda nii. Juttudes on justkui läbivaid karaktereid (näiteks Dario nimeline itaallane) kui ka üksikuid elulisi stseene, mis nagu sellise läbiva teemaga ei haaku (näiteks "Kunstimuuseumis"). Lood ise on üsna huvitavalt elupärased ja kohati absurdselt naljakad. Nö veidi vindiga. Näiteks "48 tundi" ja "Impotent ja surm" on nii üle võlli ägedad ja ausad, et juba nende lugude pärast oli mõttet raamat kätte võtta. Esimene mainitet lugudest räägib üksikust naisest, kellel on toimunud ovulatsioon ning talle antakse 48 tundi aega laps valmis treida. Muidugi, kuna meest pole, tuleb mees leida - alguses küsida headelt sõpradelt abi, kuid hiljem liikuda linna peale otseselt lantima. Impotendi lugu aga räägib loo sellest, kuidas naine võrgutab nalja pärast ära välismaalase, kes juhtub olema noh... suguvõimetu. Ning hiljem, kui olukord naist ei rahulda, isegi pärast seda, kui mees ütleb, et "see2 võõristab sind lihtsalt, ei julge alguses päris mehele kriipsu peale tõmmata. Äkki ikka järgmine kord joppab? Naljakas, kuid eluline.

Mulle väga meeldis Kangro stiil - selline aus ja intelligentne naisterahva sisemonoloog on äärmiselt värskendav. Samuti oli portreteeritav maailmavaade kohati täitsa üks-ühele justkui minu pealt maha kirjutatud. võibolla seetõttu see oligi minu maitse. Näiteks "48 tunni" mina-tegelane, kes leiab, et lastetus ei ole häbiasi hoolimata sotsioloogide ning rahvastikuteadlaste näägutamisele. Jah, ma olen ka lastetu ning oleks absurdne, kui ma hakkaksin süümekaid või tugevamat ühiskondlikku vastutust meie positiivse iibe suhtes tundma. Samuti see, kuidas me defineerime iseennast teiste inimeste suhtes, nagu tuli välja lühijutust "Ahvid ja solidaarsus", kus naine ja tema sõber Dario hakkavad vaidlema selle üle, et kes on siis see ahv täpsemalt ja mis moodi jookseb see solidaarsus piir, et kellele me võime tunnistada oma tõelisi mõtteid. Kas me vahel mõtleme, et inimesed, kellele me oma põhimõtteid ja veendumusi kirjeldame, on tegelikult ka sellest huvitatud ning kas nad reaalselt seda mõistavad? Sest sõnadel on ka erinev tähendus vastavalt meie elukogemusele...

Selliseid mõtteid tekkis mul Kangrot lugedes. Aga raamat ise oli päris nauditav - ei midagi põrutavat, kui kaunis realistlikult absurdne. Soovitan.