S. Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

Selle raamatuga on huvitav lugu - mulle nimelt jäi kusagilt silma selle pealkiri ja see tundus piisavalt jabur, et ma otsustasin seda enne otsustamist veidi käes hoida. Tihti ju enne raamatust sotti ei saagi... Sain selle kätte ning sirvides tundus selle sõnastus kuidagi omamoodi ning ma mõtlesin, et minust oleks ääretult ebaõiglane mitte proovida.

Vana kirjanikuhärra, naiste- ja napsisõber, põgeneb pärast pensionile jäämist tagasi oma lapsepõlvekanti. Seal asub ta elama sügaval metsas asuvas Põlvesilmavoore majja, mille naabermajas kuulub tema lapsepõlvekaaslasele Ida Adrianale, kes on pärast pikka abielu lesestunud ja üksildane. Need kaks üsnagi erineva mõtlemisega vanainimeste leiavad üksteises seda seltsi ja soojust, mida nad pole ammu tundnud, ning seetõttu hakkavad nad üksteist ja iseennast uuesti avastama. Kuni Ida Adriana sureb...

See on selles mõttes veidi jabur raamat, et see on väga omapäraselt kirjutatud. Midagi justkui ei juhtukski, kuid samas tekib väga huvitav nägemus mina-tegelase sisekaemusest. Olgem ausad, mida tean mina ühe vana mehe mõttemaailmast? Aga see pilt, mis mulle avanes, oli väga lihtsaloomuline ja heasüdamlik, kuid samas selline omaette vimkadega, mis muudavad veidi ettevaatlikuks. Mitte halvas mõttes, vaid pigem positiivsete krutskite võtmes. Meenutas mulle isiklikult meie naabrihärrat, keda me õega "naabripoisiks" kutsume - vanahärra liipab reipalt oma kepikesega ringi, treib iga päev keldris jumal teab mida ning ta on väga muhedalt ja  veidi tüütult jutukas, kuigi tema kõrvakuulmine pole enam päris see. Samuti tuli mulle raamatut lugedes meelde minu kadunud vanaema, kelle vastu ma tunnen siiani väga suurt austust, sest sellise energia, teravuse ja elusäraga inimest ma rohkem kohanud ei ole. Huvitav nüanss on, et sarnaselt minu vanaemaga ei näinud ka selle raamatu peategelane vanadust kui traagikat, vaid see on elu paratamatus, mida tuleks võtta läbi kerge huumoriprisma.

Samas tuleb tunnistada, et see raamat on väga petlikult lihtne, kuigi räägib väga elulistel teemadel. Näiteks vanuigi armastuse leidmine, mida tänapäeval justkui nagu ei olekski. Või põhimõttelised eluväärtused, mis aja möödudes järjest kinnistuvad ning vanemaks saades ei tundu enam ka piinlik endale tõeliselt olulistest asjadest ausalt rääkida. See raamat räägib vanadusest hoopis isemoodi võtmes st et selle vastu ei peaks tundma liiga sügavat (au)kartust, vaid see on loomulik osa elust, mis annab võimaluse ennast enda jaoks lahti mõtestada. On see lunastus või võimalus endaga rahu sõlmida? Ilmselt peab igaüks vanaduse mõtte osas ise selgusele jõudma.

Seega omapärases stiilis eluline raamat, mis hoolimata ehk alguses ettekodeeritud eeldustest on helge alatooniga.

M. Kundera "Veidrad armastuslood"

Taas töölt kaasa kahmatud rongilugemine - pealkiri tundus lihtsalt intrigeeriv. Mis ma oskan kosta? Järelikult olin ma sellel hetkel kergel romantikallainel ja sõna "armastus" jäi igalt poolt silma. Ja, tõele au andes, sai see kogumikukene äbi loetud juba mitu nädalat tagasi. Seisab lihtsalt kapi peal ja ootab oma järge, et pääseda minu auväärt blogisse.:)

Tegu on Kundera suuremast novellikogust valitud nopetega, mis on eesti keelde tõlgitud ning Loomingu Raamatukogus välja antud. Novellidel pole ühtset siduvat seost, kuid läbivaks teemaks on armastus selle kõige veidramates ning kummalisemates vormides. Näiteks suurlinnanoormehed, kes lähevad väikelinna seiklusi otsima, kuid tekkinud võimaluste eest justkui põgenevad alati ära. Samuti on siin jutuke paarikesest, kelle rollimäng läheb veidi käest ära ning valves olevate napsutavate arstide juturingist, kus teemaks on samuti armastus. Seega armastus selle kõige kummalisemates ja veidramates vormides, nagu pealkirigi lubab. Lood ise olid Kunderale omaselt sisutihedad ja emotsiooniderikkad, kuid sestap ka kaunis keeruline lugemine. Ka minu varasemad kogemused Kunderaga on näidanud, et tema stiil on väga mitmekihiline ning lugude lahtimuukimine ei pruugi alati olla lihtsamate killast. Alati ei viitsigi sellist mõttekeerutust lugeda, kuid kui hoog peal, läheb juba ludinal.

See väike valimik on üheltpoolt väga intrigeeriv, sest see räägib armastusest rõhutades selle mitut palet. Armastus ei ole alati ilus tunne. Ma seostame seda küll roosade pilvede, mannavahu ning päikesetõusuga, kuid teisalt on see väga laastav, kohati labane ning ärritav tunne. Võiks isegi ehk öelda, et oma olemuselt on armastus kergelt skisofreeniline ning bipolaarne seisund, kus inimesed võivad kaotada iseenda ja oma kaine mõistuse. See on tegelikult veider, et armastuse koondnimetuse alla saab nii palju erinevaid aspekte koondada, kui ükski teine emotsioon sellist avarat lähenemist ei võimalda. Ja ma saan suurepäraselt aru, et õiges võtmes on armastus väga lahe ja paljudele võibolla jääbki see armastuse pahupool märkamata, kuid teisalt ei saa ju 24/7 ka roosade prillidega ringi käia. Selline on minu esmane emotsioon Kundera novellidele mõeldes.

Üks kurvemaid hetki oli minu jaoks napsuse medõe Alžbeta striptiisi kirjeldamine, kes veidi joobunud olekus püüab ühte oma kolleegi võrgutada. See on ühelt poolt nii ilus, et inimene (olgugi, et veidi purjus olekus), tunnistab endale armastust kellegi vastu. See arusaamine ja avalikult tunnistamine on valusalt inimlik ning seetõttu väga ilus. Teisalt aga viis, kuidas seda kirjeldatakse muudab selle kõik nii labaseks ja nukraks. "Kõige kurvem striptiis, mida ma elades näinud olen, "nagu ütleb Havel, kes seda kõike pealt näeb. Samuti oli üsna nukker lugeda noore paarikese untsuläinud rollimängust, kus ühtäkki mängupiirid muutuvad reaalsuseks - neiu mängib elukogenut, kuid noormees hakkab neius nägema lihtsalt odavat libu. Rollid muutuvad, teisenevad nind saavad kahjuks reaalsuseks. Selline asi võib südame murda...

Igatahes oli kogumik Kundera stiili silmas pidades üsna ootuspärane - veidi melanhoolne ning keeruline lugemine, kuidsamas mitmekihiline ning uusi horisonte avardav. Seega, kui Kundera ei meeldi, siis soovitan heaga eemale hoida. Kui aga Kundera on veel võõras nimi, siis on see alustamiseks ehk hea stardipunkt. Minu jaoks jäi miskit puudu...

Edit (22.09.2012): Kogu see ning järgmised paar teksti on kirjutatud nohust tingitud raskes hapnikupuuduses, mistõttu palun kirjavigadele nii suurt tähelepanu mitte suunata. Aitäh :)

M. Kumandareas "Nende lõhn ajab mind nutma"

Ma olen nüüd siia pika pausi jätnud, sest tõepoolest on suvi ja kooli algus mu lugemishoole väikese põntsu pannud. Ma tahaksin lugeda tohutult raamatuid, kuid ma lihtsalt ei suuda-saa keskenduda. Kuid siin tuli mulle appi Loomingu Raamatukogu, mille erinevaid väljaandeid ma saan töölt kaasa kahmata ja rongis või bussis lugeda. Menis Kumanareas'i novellide kogumik oli lihtsalt kuidagi intrigeeriva pealkirjaga, et ma lihtsalt võtsin selle ja lugesin maale sõites rongis läbi. Ja seda juba umbes 3 nädalat tagasi, kui nüüd kristalselt aus olla.

See kogumik koondab endas ühe Kreeka juuksuri heietusi oma klientidest. Tema toolil istuvad meesprostituut, arst ja kaupmees. Ja need inimesed räägivad juuksurile oma elust, selle veidratest seikadest ning juhutmistest. Näiteks edukas kaupmees jutustab loo sellest, kuidas ta noore poisina sattus ühe aafriklasest kaupmehe Masamba mõju alla, kellega nad koos uimastavaid ained proovisid ja naisi lantisid ning kuidas üks orgia neil lõpuks traagiliselt lõppes. Erinevad jutud, traagikad ning maailmad, kuid ühendavaks jooneks on kõigil juuksur, kes kõik rahulikult ära kuulab ning endasse talletab.

Sellel kogumikul on selline sünge, tume alatoon. Seda lugedes tundsin ma koguaeg justkui mingisugust ähvardavat aurat selle ümber, mis assotseerub minu jaoks veidi Kosmikutega. Selline vindiga morbiidsus, mis on tegelikult ühest küljest ääretult šikk, kuid teisalt ka pisut võlts. Aga autor on kogu selle teema ja lugude arengu üsna siivsalt kokku põiminud. Kurb on aga see, et juuksurisalong kui selline jääbki tegelikult ainult siduvaks punktiks. Muud pidi seda ideed ega tausta autor kahjuks edasi ei arenda, kuigi see lisaks minu arvates kogumikule ainult ühtset meeleolu. Nojah, maitsed on erinevad.

Üks huvitav mõte, mis mulle meelde jäi ja kummitama hakkas, oli juuksuril siis, kui ta piltilusat meesprostituuti teenindas. "Inimese ilu ei ole alati lummav. Inetut nägu ei saa inetumaks muuta, kuid ilusast näost võib saada lõust". Kas pole huvitav mõte? On tõsi, et mõni täiesti tavaline hall hiireke võib vahel tõeliselt kütkestav välja näha, kuigi ei saaks öelda, et ta nüüd klassikalises mõttes ilus oleks. Aga midagi seal justkui on, mis magnetina lausa ligi tõmbab, et tekib juba oht ebaviisakalt jõllitama jääda. Teisalt jällegi tundub vahel mõnda pitlilusat inimest vaadates, et seda on liiast ning see ilu justkui hakkab iseendale vastu mängima. Äärmused on alati ohtlikud ning ma ei arva, et ilu-koleduse teema siin väga erinev oleks.

Teine huvitav mõte on see, et mees ja naine on loodud nii, et neil pole üksteisele sõnagi ütelda. Päris nõus ma selle väitega ei ole, sest minu arust on meil teineteiselt alati midagi õppida - oled sa mees, naine, koer või lepatriinu. Rääkida saab kõigest kasvõi siis sallivusest või erinevate arvamuste sulandumisest. Kuid samas on meeste-naiste erinevused kohati ääretult suured ja keeleerinevused paistavad lausa ületamatud, et vahel tekib see mulje küll, et no mida ma nüüd selle kohta ütlema peaksin ja kas ma tahangi midagi öelda. Võibolla on tõesti maailmakuulsal "seksuaalantropoloogil" Carrie Bradshaw'l tuleviku teadussuund valmismõeldud ning inimkond peaks seda asja lähemalt uurima hakkama. Olgugi, et Carrie puhul pole tegemist reaalse inimesega ning tõenäoliselt suurem osa "Seksi ja linna" tegevusest on puhtalt meelelahutuse nimel fabritseeritud. Sitta kah, me juba uurime ju võimalusi maailmalõpuks valmistuda, miks siis mitte tegeleda nö "lõbusate uuringutega"?

Okei, minu arutuluse lõpp vajus ilmselgelt ära :) Aga kokkuvõtvalt ütleksin, et see on kaunis morbiidne ja kohati kunstlik väike kogumik, mis on muhe meelelahutus, kuid kahjuks mitte väga tugevalt seostatud ning seetõttu ka mitte kuigi silmapaistev. Seega, keskpärane lugemine.

M. July "Siin oledki sa kõige rohkem oma"

Kuna on puhkus, siis varusin raamatuid endale kohe hulgim. Esimene nädal läheb lugemise nahka, see on kindel. See raamat aga sattus minuni nii, et lugesin vist paar-kolm nädalat tagasi Eesti Ekspressist selle raamatu lühitutvustust. Ja mõne asja puhul on kohe tunda, et see on minu oma. Olgu siis kas mõni riideese, muusikapala või inimene. See raamat tõmbas mind magnetina ja kui see meil tööl lõpuks arvele võeti, siis ma lihtsalt pidin selle laenutama.

Miranda July novellikogumik ei hõlma ühtset teemat. See lihtsalt kätkeb erinevaid hetki ja emotsioone. Seega on keeruline anda sellest head ja struktureeritud ülevaadet. Millest lood räägivad? Näiteks üksiku 40nendates naise lugu sellest, kuidas ta satub oma endise armukese lapse kasvatamisprotsessi. Või kahe lapsepõlvesõbranna omavahelisest keerulisest suhtest, kus üks neist läheb olude sunnil peep show'sse tööle, et saavutada elus iseseisvus. Või unenäo suhe prints Williamiga. Ühtset nimetajat ei ole, kuid see ei omagi lõppkokkuvõtteks tähtsust.

Oluline on selle raamatukese puhul emotsioon ja see on lihtsalt übernunnu... Ilma naljata. Selle kogumiku puhul on väga elegantselt ühendatud selline veidi napakas kiiksuga huumor ja tõsiselt elulised probleemid. Näiteks kuidas maksta ära üür, kui sa tõepoolest ei oska midagi teha. Või kuidas sünnimärk võib inimese elu mõjutada. Või kuidas suhtes lahku võib kasvada ja see teadmine äkki suhtesolijaini jõuab statistidena filmis armunud paarikest teeseldes. Need pisikesed detailid, mis tegelikult nii mõjusad on. Elu koosnebki ju tegelikult detailidest ja July on sellest nii vahvasti oma moosi kokku keetnud.


Aga selle kogumiku rosin oli minu jaoks lugu "Ujumismeeskond", kus väikelinnas olev noor piiga hakkab vanainimestele ujumist õpetama. Köögis. Pesukaussides. Sest basseini ju ei ole. Elus on kõik võimalik piisava fantaasiaga :)


Seega - nunnu vahepala. Soovitan.