C. Läckberg "Kiviraidur"

Läckbergi stiil meeldib mulle. varasemate raamatute stiil on olnud tempokas ja intrigeeriv (vaata siit ja siit) , kuid samas piisavalt kahe jalaga maa peal, et ei lähe liigseks tralliks ega tagaajamiseks. Seega kui see raamat ilmus, siis teadsin ma kahteasja. Esiteks, et ma pean veidi aega andma, kuniks tõelised raamatukoguhundid on seesinase raamatu läbi lugenud ja saab ilma pingeteta raamatule keskenduda. Teiseks, läbi ma loen ta mingil hetkel ikka. Seega ükskord raamatukogus hulkudes nägin seda riiulis, võtsin kaasa, lugesin läbi.

Patrik ja Erica on verivärsked lapsevanemad ning nende argielu ja omavaheline suhtlus on kaunis pingeline: Erica on väikese lapsega kodus, tundes end emarollis ebamugavalt ja üksildasena, ning Patrik peab hakkama lahendama Erica vastleitud sõbranna väikese tütre uppumissurma, kuna selgub, et tegu oli mõrvaga. Paralleelselt tänapäevas toimuvaga kirjeldatakse ka rikka kivitöösturi ärahellitatud ja egoistliku tütre Agnese elu, mis mõjutab romaanitegelase elu nii tugevalt, et selle naise tegude kaja oma kogu julmuses kajab ka romaani tänapäevase tegevuse juures. Romaani tegevuses põimub kokku ühe väikese kogukonna elu absurdsus: väiklased naabritülid, armukeste pidamine, mittestandardselt käituvate inimeste võõristamine ja muidugi suured saladused, mis mahuvad väikestesse äärelinnamajadesse.

Selles mõttes Läckberg suurt ei üllata, kuna krimiromaani tempokuse juures ei saa tegelaste sisemaailma arengut just ilmatuma suureks pidada. Minu jaoks oli kõige põnevam just Agnese ehk kivitöösturi tütre elu, kuna nii intrigeerivat karakterit ei ole ma päris pikalt kohanud: kui inimene puhtalt egoismist ei mõista ega arvest ühiskondlike reegleid, siis kas ta on üldse normaalne inimene? Ma tean, et maailmas on inimesi, kelle egoism ongi haiguslik so nad ei saagi aru, et nad midagi valesti teevad. Nende jaoks on nende soovid ja vajadused kõige olulisemad ning empaatiavõime on nende jaoks arusaamatu sotsiaalne kompleks - milleks teeselda hoolimist, kui seda ei ole. Ja mine sa siis nüüd võta kinni, kas see on õige või vale. Kui mina ütleksin ilma sotsiaalse filtrita välja kõik asjad, mida sülg suhu toob, siis ma saaksin vist päris kiiresti füüsilise noomituse. Ma ei tea, võibolla ma lihtsalt olen liiga ära hellitatud heade krimkade lugemisega, aga teised karakterid nii säravalt meelde ei jäänud ja oli asju, mis olid loo arengu seisukohast liiga läbinähtavad, et üllatada (näiteks Liliani põetamise tagamaad, Charlotte mehe käitumine jne). .

Kuna lugesin raamatut juba jupp aega tagasi, siis on mõtted kaunis hajevil, kuid nimi on antud raamatu puhul minu jaoks kvaliteedimärk. Seega soovitan.

C. Läckberg "Jutlustaja"

Siin ei olnud absoluutselt mitte mingit kahtlust, et ma selle raamatuni kunagi jõuan - Läckberg'i esimene eestindus oli niivõrd hea, et ma teadsin koheselt oma uuest sõltuvusest ning kui see oli raamatukogus riiulis täitsa üksikult seismas, siis ma pidin ta lihtsalt laenutama.

Väikeses Rootsi rannalinnas avastatakse koopast noore naise surnukeha. Kui politsei spetsialistid aga hakkavad laipa nihutama ilmuvad välja laiba all olevad inimluud ning selgub, et surnuid on rohkem kui üks - ainult suremise ajaline vahe on oma paarkümmend või enamgi aastat. Asja hakkab uurima kohalikus politseis töötav Patrik, kelle argipäev jaoskonnas tähendab erinevate kolleegide ja uurimisaluste vahel laveerimist ning kelle viimse vindini rase elukaaslane Erica püüab kodus tõrjuda sõprade-sugulaste pealtükkivaid külaskäike. Uurimise keskse nimena tõuseb aga esile kohalik perekond Hult, mille kahe rivaalitseva haru liikmed ei saa loo arenedes enam päris selgelt aru, kes on tegelikult oma ja kes mitte. Vanad ja uued perekonnasaladused kistakse päevavalgele, seatakse kahtluse alla üksteise lojaalsust ja lausa päritolu ning ilmneb, et ehk on teatud oludes siiski veri paksem kui vesi.

See on üks väga hea tänapäevane kriminull, mistõttu elamus oli niivõrd terav, et tugevamat analüüsi ma ei oska hetkel koostada. Läckbergi muhe huumor ning võime luua intrigeerivad ja mitmekülgsed karakterid on imetlusväärne. See loob väga isikupärase kirjakeele, mis loo nauditavalt kiireloomuliseks teeb.Tõsi, tundsin vahelpeal, et teatud kohti oleks saanud ehk kompaktsemalt lahendada (näiteks oli minu jaoks tarbetu 1970nendatel kadunud tüdrukute kogemuste kirjeldamine), kuid üldjoontes oli lugu ise piisavalt haarav, et igavuse üle kurta ei saanud.

Kui tuua välja üks teema, mis raamatus silma hakkas, siis on see igivana perekondlik rivaalitsemine. Tekib küsimus, mis piirist on see eluterve ja mida on võimalik andeks anda ka kõige lähimatele inimestele. Kust läheb see eetiline piir? Kas käopoja poetamine kodurahu huvides pesakonda on ikka meeleheitlik samm või lihtsalt argus? Kumb rikub oma elu rohkem - kas aktiivne elunautlejast karismaatiline veli või tema edu kadestav reegleid austav vend? Seega tavapärased ühiskondlikud reeglid tihtilugu perekonna puhul vist ei kehti, sest näha on, et me kipume siiski lähtuma põhimõttest, et see, mis kehtib mujal, ei tööta perekonnaringis.

Aga üldiselt väga mõnus lugemine ja soe soovitus.

C. Läckberg "Jääprintsess"

Selle raamatu saamislugu on lihtne. Läksin eile heas usus raamatukokku, et viin tagasi endale võetud raamatukuhjad ja saan ülejäänud puhkusega midagi muud huvitavat teha, aga sain kohe uued raamatud vastu. Selle surus sõbranna mulle pihku ja ütles resoluutselt, et see on hea Rootsi kimka. Mul ei olnud jõudu öelda "ei".

Raamat algab sellega, kuidas kirjanik Erica pärast vanemate surma lapsepõlvekoju väikesesse Fjällbacka asulasse pöördub, et nende maamajas asju sorteerida ja koristada. Ühel õhtul aga leitakse tema lapsepõlvesõbranna Alexandra tapetuna. Ericale ei anna lugu rahu ja ta hakkab asja uurima. Selle käigus kohtub ta paljude vanade tuttavatega alevikust, tulevad välja paljud vanad saladused ja ebaõiglaselt püsima jäänud maskide taha olevad inimeste tõelised olemused. Selgub, et tapetud Alex oli rase, kuid mitte oma seaduslikust abikaasast, ning et tal oli veider suhe kohaliku külajoodikuga, kes oli hoolimata oma alkoholismist geniaalne kunstnik. Kuid eneseimetlejast politseiülem kipub vägisi oma uurimisega rappa minema. Kohaliku päritolu politseinik Patrik aga tajub alevikus liikuvaid hoovusi paremini ning kohtudes Ericaga löövad temas uuesti lõkkele ka vanad tunded. Koos hakkavad nad asja uurima ning suudavad lõpuks hea koostööna loo lahendada.

Põhjamaalased oskavad tõesti väga häid krimkasid kirjutada. Ilma naljata. Pole liiga palju higist macho-actionit, kuid samas pole ka peenutsevat härrasmehelikkust. Aga aju saab kogu aeg tööd teha ning mõte liigub kaasa. Intrigeeriv on ka see, et selle raamatu on kirjutanud naisterahvas ning seda on karakterite vaatlusel ka tunda - need on üsna selgepiirilised, dramaatilised ja teisalt jällegi väga emotsionaalselt esitatud. See aga pole üldse halb, lihtsalt annab loole huvitava nüansi.

Raamatus hakkas minu jaoks aga mängima see väikese koha element. See on ikka nii kuradi tuttav. Need, kes pole elanud väikeses maakohas, ei kujuta seda vist ettegi. See, et iga sinu liigutust jälgitakse, sinu tegu kritiseeritakse, sinu selja taga klatšitakse. Sellega kasvab selga väga paks nahk. Üks minu sõbranna naerab kogu aeg, kui ta meie alevisse satub, et kui taautoga minu maja ette pargib, siis on näha, kuidas köögiakende kardinad hoogsalt liikuma hakkavad. Aga teisalt sisendab see ka mõningast turvatunnet st inimesed teavad sinu lugu ning loovad sinust stereotüübi ja sa õpid selle järgi elama. Muidugi, selline lähenemine sisendab endas ohtusid, kuid teisalt on see väga turvaline. Ja külaelu asja puhul tahan ma välja tuua selle, et väike koht ei tähenda tingimata turvalisemat elukeskkonda. Pigem tehakse seal ka kõike seda, mida suurtes linnades anonüümsena. Kuid sellest kas ei räägita või siis ainult väga kitsas ringkonnas. Samuti mängib kindlasti rolli ka väga tugev kogukonnatunde asi, kus võib abi tulla täiesti ootamatutest kohtades ja kõige ootamatumal ajal või tehakse koos ära selline vinge asi, et ise ka ei usu. 

Aga üldiselt on tegu hea krimkaga. Soovitan väga, sest mina lugesin selle ühe õhtuga läbi.