B. Sanderson "Terassüda"

Ilmselt ei ole suur üllatus, kuidas ma selle raamatuni jõudsin - kolasin taas riiulite vahel ringi ja voilaa! Ja taas hakkas kõhutunne lulli lööma ja no kuidas ma siis oma kõige tugevamale hea raamatu radarile "ei" ütlen?

Maailmas on toimunud nihe ning mõningad inimesed on muutunud eepikuteks - inimesteks, kellel on erakordsed võimed. Kes suudab manipuleerida maapinnaga, kes muuta eluta asjad teraseks, kes suudab luua igavest ööd jne. Ainuke probleem on, et oma võimete kasutamisel kasvab eepikute võimuiha ning seetõttu ei ole nad tavaliste inimeste sõbrad, vaid valitsejad. Ja kõigist eepikutest üks tugevamaid (Terassüda) on vallutanud endise Chicago, kes pealtnäha on võitmatu. Kuid igal eepikul on nõrk koht ja raamatu peategelane David on näinud teda veritsemas. Terassüda on Davidi kinnisidee, et maksta kätte oma isa surma eest, mistõttu ta otsib üles Kättemaksjad, kes on veel ainuke tavainimestest vastupanuliikumine eepikute ülemvõimule ning tahab esitada avalduse nendega liitumiseks. Aga kahjuks ei kuku kõik päris nii välja, nagu David oma plaanides ette kujutas...

Minu jaoks oli see raamat täielik üllatus - kirjastus võõras, autor jumalast tundmatu, Aga elamus oli ohsapoiss! Lugesin seda maale sõites ja ei mäleta ammu seda aega, et rong oleks minu arvates liiga kiiresti sihtkohta jõudnud. Selles mõttes on tegu täielikult meelelahutusega, aga loodud maailm ja karakterid on Sandersonil väga kaasahaaravad. Lugu liigub kiire tempoga, kuid ei lähe liigselt imalaks või etteaimatavaks. Harvakogetav "seda ma küll ei oodanud" moment oli ka raamatus, mistap tõuseb raamatu väärtust minu silmis enamgi. Ja eestindus oli täitsa viisakas. AGA! Ilmselgelt planeeritud sari ja see on tõesti alles esimene raamat. Argh!

Seega soe soovitus kõigile fantaasia-ulme fännidele.

R. Hobb "Salamõrtsuka õpilane. Farseeri triloogia I raamat"

Võeh, see raamat on mul oma kuu aega tagasi juba läbi loetud, aga kuna elumuutused on viimasel ajal olnud kaunis põhjalikud, siis ei ole ma leidnud endas seda jõudu, et see va kokkuvõte kirjutada. Kuna tagastustähtaeg aga kuklasse hingab, siis mul enam suurt valikut ei ole... Raamatu valiku põhjuseks oli aga hea sõbranna soovitus, kes minule teadaolevalt on vist kõik vähegi väärt fantaasiaromaanid ära lugenud.

Kuninglik sohipoeg Fitz satub juba lapsena õukondlike võimumängude keerisesse ja nutika noormehena õpib ta kiiresti selgeks, et tema ellujäämine sõltub suuresti tema enda nutikusest. Ta avastab, et suudab luua loomadega tugevaid vaimseid sidemeid, kuid saab kiiresti selgeks, et sellele ei vaadata hea pilguga. Olles õukonnas uudishimu ja ebasõbraliku tähelepanu objektiks asub nooruke sohik kuninglikul soovitusel õppima lossi salamõrtsuka juures. Samal ajal asub Fitz ka kuninglikule perekonnale eripärast oskust (taidu) õppima, teadmata, et sellega seoses satub ta juba niigi ohtlike võimumängude keerisesse, kus keerulised poliitilised ambitsioonid ja usaldus muutuvad enamaks kui lihtsalt sõnakõlksud. Lausa sellel määral, et ohtu ei seata ainult mitte salamõrtsuka õpilase enda elu, vaid ka tema kuninga ja kuningriigi heaolu.

Ma ei ole raamatus ühtegi osa endale omase post-it'ga ära märkunud, kuid mulle raamat nii oma iselomu kui sisu poolest meeldis. Tõsi, Hobbi kirjutatud raamatu tempo pole eriti kiire, aga seda enam annab see võimaluse karakteritel oma isiklikku maailma avada. Muidugi pole ma kuigi kindel, kas ükskõik kes ikka suudab oma mõttemaailma Fitzile sarnaselt nii õrnas eas ratsionaalselt enda jaoks lahti seletada. Juba arengupsühholoogiliselt tundub see nii keerukas, et paneb mu kulmu kergitama, aga samas - see on fiktsioon ja seal on kõik lubatud :) Kuid raamatu karakterid on tõesti väga realistlikult ja ebamugavalt inimlikult kujutatud: kuningas enesekeskse võimumehena, tallimees Burrich introvertse käsutäitjana, taiu õpetaja Galeni võlts-uhke enesekeskne jne. Teisalt ei mõju raamatu karakterid ülemäära stereotüüpsed, et hakkaksid segama loo arengut. Pigem vastupidi - nende iseloomujooned ja roll kogu võimumängus tekitavad olukorra, kus minul tekkis lugedes tunne, et tahaks mõnda tegelaskuju kohe raputada ja küsida "Mis sul viga on?!?"

Seega soe soovitus ning ärge laske ennast kaanekujundusest eksitada - tegu pole minu arvates lasteraamatuga, kuigi mulle oli just kaane tõttu selline mulje jäänud.

C. de Lint " Südame metsad"

de Linti asjad on ka varem mul peost läbi käinud, aga kuidagi on juhtunud, et ma pole ühtegi läbi lugenud. Ma ei teagi päris täpselt miks... Võibolla polnud hetk õige või lihtsalt tema stiil ei meeldinud. Kes teab, ehk muutus aeg-ruumis midagi, kuid puhkuse ajal maal olles sai seesinane tellis läbi loetud.

Bettina on Mehhikost pärist tervendaja, kes sisemise sunni ajel on suundunud Põhja-Ameerikasse Kellygnow nimelisse kunstnikke kolooniasse elama. Ta ei tea, miks ta pidi sinna minema, kuid ta näeb igal õhtul sügavas lumes paljajalu seisvaid viisakates ülikondades süngeid mehi aknast sisse vahtimas ja tema tegevust jälgimas. Samal ajal püüab noor andekas skulptor Ellie endale oma kunstiga elatist teenida ja suurlinna kodutuid külmasurmast päästa ning muusikapoeomanik Hunter üle saada äsjasest lahkuminekust ning oma äri pankrotist päästa. Ühtäkki saab Ellie huvitava tööpakkumise taasluua mask, kuid vaevumata tagamaadesse süvenemata ei tea ta, et selle maski abil soovib sisserännanud vaimurahvas kohalikelt vaimudelt nende kodu ära võtta. Asjad aga lähevad üle käte, kui väljavalitud maskikandja katkise maski vihahoos ette paneb ja kandes endas nii palju viha, solvumist ja kättemaksuhimu muutub koletiseks, kelle takistamine eeldab mitmete maagiliste võimetega olendite ühist koostööd.

Raamatu tutvustuses on huvitavalt öeldud, et de Linti raamatud panevad lugejaid neid ümbritsevat maailma teise pilguga vaatama. Mõnevõrra võib see nii küll olla, sest arvestades autori stiili on see midagi hoopis muud, kui robustne mehelik tontide-kollide laialipeksmine või naiselik nõidade sabat. Mingi omapärane austus meie maailma ja üleloomuliku vastu kumab kogu raamatust läbi ja see ei pretendeerigi lõhkumisele, lammutamisele või allutamisele. Siin ei ole head ega halba, siin on pigem mingid põhimõttelised vastasseisud, mida erinevad osapooled püüavad lahendada. Selle võtab kokku raamatus mitmel pool öeldud mõte "Võim on alatu asi, sest seda on ainult jaopärast käibel - kui ühel seda on, siis teisel seda pole." Raamatu põhitelg ongi minu jaoks võimuvõitluse mõttetuse esiletoomine, sest mis siis võim lõpeks on? Omamine? Allutamine? Ja miks on vaja võimu, et ennast olulisena tunda? Teine telg on maskide kandmine, mida me igapäevaselt mingi alateadliku instinkti najal endale peale laome. Nagu indiaaninaine Nancy raamatus ütleb - lõpuks harjud sa nende maskidega lihtsalt ära. Aga küsimus on selles, et kas see on õige? Ehe näide on siin Donali käitumine terve romaani kestel - sügavalt haiget saanud inimene, kes oma emotsioonide tõttu muutub omaenda alter ego kehastuseks so tema süngeim pool realiseerub materiaalsel kujul kuulamata ühtegi teist häält peale enda valu. Vot seda päriselt ettekujutada on tõesti jube. Mõelda vaid, kui selline mask ja muutumisvõime reaalselt olemas oleks - me ei saakski siis ilmselt enam vabalt tänaval ringi käia...

Seega see maailm, mille de Lint loob, on väga eripärane, mida ma tõepoolest teistes fantaasiaromaanides näinud ei ole. Soovitan lugeda, kuid arvestage, et see on fantaasia mõistes vaimne rännak, mitte aktiivne vaenlase hakkimine ja strateegia punumine.

A. Sapkowski "Viimane soov"

Tegelikult nägin ma seda raamatut juba üle-eelmisel korral, kui raamatukogus luusimas käisin. Aga kuna siis sai päris mitu põnevat asja valitud, siis toona seda kaasa ei võtnud. Eelmisel korral oli leitud raamatusaak pigem kesine ja seetõttu sain mahti raamat kaasa võtta, kuna fantaasiaisu oli väga tugev.

Riivimaa Geralt on nõidur, kes teenib elatist igasuguste koletiste ja monstrumite tapmisega. Episoodidena meenutab Geralt värvikamaid hetki oma elust, kuhu muuhulgas jääb printsessist vampiiri needusest vabastamine, metsalossi koletusliku isanda vastutahtsi päästmine koletise käest, omapärasest kosjaskäigust pruudile, kellele kehtib Üllatuse Õigus, ja muuhulgas armumine oma saatusekaaslasesse võlurisse Yenneferiga. Lool ei ole sidusat algust ega lõppu, vaid pigem on see fantaasianovellide kogumik. Lisaks sellele mainin ka ära, et raamat peaks olema sarja esimene osa, kuid minule teadaolevalt ei ole teisi osasid eesti keelde tõlgitud.

Pean tunnistama, et fantaasia seisukohast on tegu üsna keskpärase ettevõtmisega, kuigi raamatus on hulgi fantastilisi karaktereid ning peategelane on piisavalt isepäine, et olla tugev keskne karakter. Siin-seal on leida ka viiteid klassikalistele muinasjuttudele (Tuhkatriinu, kaunitar ja koletis jne), aga kuna lugu on oma olemuselt hüplik ja ei ole selgelt seostatud, siis läks minul isiklikult küll aega, et raamatu rütmi tabada. Samuti oli nõrgaks küljeks karakterite otsitud loomus. Geralti sünge üksildase ränduri kuvand, mida hiljem silub lobamokast trubaduur Jaskier, ravitseja omadustega emalik preetrinna Nenneke, kauge ja tabamatu armatus Yenneferi näol. Seega oli karakterite tüpaaž minu jaoks kuidagi klišeelik ja ei olnud tõsiselt võetav.

Seega loetav, kuid keskpärane fantaasia, mis on küll sobiv eelroaks, kuid isu ei rahulda.

S. Clark "Jonathan Strange & härra Norell, 1. osa"

Olen oma postituste tegemisega koletumal kombel ajahätta jäänud - raamatud seisavad riiulis, aga kokkuvõtet kirjutada pole kevadeootuses mahti. Loen ma ikka, selle peale võite mürki võtta :) Näiteks see raamat sai valitud seetõttu, et minu sõbranna, kes on minust hullem lugemismaniakk ja loeb nädala jooksul tavaliselt 2-3 raamatut läbi, üritas seda mulle juba aastaid tagasi soovitada, kuid kui ma siis seda alustasin, ei jätnud see sügavat muljet ning pärast paarikümmet lehekülge jätsin ta kõrvale. Mõtlesin nüüd uuesti proovida...

Inglismaal on 19. sajandi alguses praktiline võlukunst on midagi, mida kunagi osatud ja suured võlurid on ka väga võimsateks valitsejateks saanud, kui aegade jooksul on oskus sedalaadi võimed rakendada ununenud. Seega on kõik taandunud härrasmeesteklubide diskussioonidele ja teoreetilistele uurimustele. Aga paar rahutut härrasmeest hakkavad pead murdma, et ehk on siiski veel kusagil keegi, kes valdab seda imetabast oskust ka praktikas kasutada. Selle käigus satuvad nad härra Norelli otsa, kes on eraklik ja sotsiaalselt veidi samatu võlur kauges Inglismaa kolkas. Pärast kavalat nüket, mille käigus saab härra Norell  üheaegselt tõestada oma oskusi kui ka likvideerida Yorki võlurite ühingu, satub inglismaa ainuke teadaolev võlur tähelepanu alla ja ta sõidab Londonisse. Tema eesmärk on aidata Inglismaal sõdida Napoleoni vastu ja kuigi riigiametnikud teda kuigi tõsiselt ei võta, siis seltskonnas tekitab ta furoori. Äratanud ühe kauni preili surnuist üles paneb härra Norell aga liikvele sündmustejada, mille alguse tunnistajaks saabki raamatu lugeja olla.

Niipaljukest siis sisust. Ausalt öeldes ei oska ma siinjuures enam pikemalt kommenteerida, sest lugesin seda umbes kuukene tagasi. Samuti pean tunnistama, et ei mäleta peale sündmuste üldise raamistiku ei suuremaid emotsioone ega mõttevälgatusi oma lugemisest saadud elamusest. Isegi ühtegi märkemlipikut ei tundunud vaja olevat, see aga näitab, et teos ei tekitanud minus mingeid mõtteid. Jah, autori irooniline stiil oli üpris sümpaatne, kuid seda lühikeseks ajaks ja sellega minu jaoks raamatu võlu ka piirdus. Mitte et ma eeldaks alati kärtsu ja mürtsu, aga selline posh english maneer mõjus pikasperspektiivis uinutavalt.

Mind jättis külmaks, aga ilmselt on see maitse küsimus...

J. Stroud "Kisendav trepp"

Bartimaeuse triloogia oli minu jaoks midagi ülimuhedat. Fantaasia, mis on piisavalt absurdne ning eriline, et lihtsalt jäi meelde ja kannan seda oma mõtetes ikka kaasas. seega kui nägin ajalehest, et Stroud on uue raamatuga maha saanud, siis soetasin selle eestinduse endale esimesel võimalusel.

Raamat viib meid paraleelmaailma, kus lapsed võitlevad kummitustega. Noor ja andekas Lucy satub elu keerdkäikude tõttu tööle kummitusuuringute agentuuri Lockwood & Co, mis koosneb kahest liikmest - noorukesest Anthony Lockwoodist ja tema abilisest Georgest. Nende meeskonnatöö hakkab kenasti sujuma, kuid pärast ühe tööotsa käigus kliendi maja hävitamist peavad nad kahjude hüvitamiseks vastu võtma tulusa pakkumise ning veetma öö Inglismaa kõige kummitusrohkemas majas. Probleem on aga selles, et kõige selle jooksul hakkab hargnema mõrvamüsteerium, millesse on segatud vihane kummitusdaam, ropult rikas näitleja ja posu vägivaldselt surnud munki. Seega on hea alus huvitavaks looks juba paika pandud...

Ütleme nii, et raamat on päris heal tasemel noortefantaasia: lugu liigub kiiresti edasi, autori kirjutamisstiili on kerge jälgida, aga samas ei jäta see labast muljet, sarjale omaselt on sisse pikitud kestvama iseloomuga intriige, peategelane on süngevõitu minevikuga, kuid samas omavad kõik peategelased tugevat potentsiaali saavutamaks edu. Seega on kõik vajalik olemas, kuid minu jaoks jäi kogu lugu siiski veidi lihtsakoeliseks, mistap võtsin ma seda pigem kui muhedat vahepala veidi tõsisematele teemadele. Nö kiire vahepalana igati sobiv, kuid sarja andunud fänni minust ei saa - olen ilmselgelt vale sihtgrupp :)

Seega noortele soovitan, veidi nõudlikumale maitsele jääb aga ilmselt väheks.

R. Riggs "Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele"

See raamat jäi mulle juba ammu silma, kuid seda on suures linnas keeruline saada, sest ilmselgelt ei ole ma ainuke, kes tahab uuemat ja põnevamat kraami kohe lugeda. Aga seekord riiulite vahel inspiratsiooni otsides vahtis see mulle ootamatult vastu. Seega ma võtsin selle suurest uudishimust kaasa.

Jacob on keerulise hingeeluga nooruk, kes leiab oma vanaisa kummalistel asjaoludel tapetuna. Vanaisa mineviku jälgedes satuvad Jacob ja tema ise Walesi väikesele saarekesele, kus noormees avastab omapärase kogukonna võimetega lastest, kes elavad minevikus ühte päeva kätketud ajasilmuses ja keda karjatab miss Peregrine. Igal lapsel on omaette võime: luua tuld, manipuleerida loodusega, hõljuda, äratada varusüdametega üles surnuid jne. Kõik on uus ja huvitav, kuid siis selgub, et miss Peregrine'i kodu on ohus, kuna seda plaanivad rünnata grupp ebaharilikke, kes pärast untsuläinud eksperimenti röövivad ebaharilikke lapsi ja nende kasvatajaid (esimesi ilmselt söömiseks ja teisi mingi musta töö tegemiseks). Ja Jacob tundub olevat vastus nende vastavastatud probleemile, sest ka Jacobil on võimed...

Ma otsisin seda raamatut väga, kuid takkajärgi mõtlen, et ehk poleks pidanudki seda üldse nii vaeva nägema. Raamatu visuaalne pool on tõesti imetabane ja põnev ning selle seotus loo endaga on väga hästi teostatud, kuid lugu jäi minu jaoks nõrgaks: karakterid ei arene, loo kulg on ilmselgelt aimatav, ühtegi ahaa-momenti ei olnud ning see kõik meenutas veidi kunagi "X-meeste" filmis nähtud mutantlaste kooli. Kõlab ehk liiga karmilt, aga arvan, et tegu oli täieliku klišeega, mida täiskasvanuna oli piinlik lugeda, seda enam, et ma ei leidnud ühtegi hetke, mida tahaksin enda jaoks siinse blogipostituse tarbeks eraldi ära märkida. Sellist asja pole vist väga-väga pikalt juhtunud...

Absoluutselt ei soovita.

J. Stroud "Saalomoni sõrmus"

Mul oli paar nädalat tagasi meeletu lugemisnälg ning ühtlasi tahtis üks sõbranna,

et ma talle midagi soovitaksin. Hakkasin siis andmebaasist tuhlama ja täiesti juhuslikult avastasin, et Bartimaeuse seiklustele on ilmunud ka eestikeelne eellugu. Ja ma pidin selle lihtsalt saama.

Džinn Bartimaeus seikleb seekord Saalomoni aegses Jeruusalemmas, kus ta peab olude sunnil teenima Khaba-nimelist ambitsioonikat võlurit. Suure templi ehitamisel järjepidevalt talle omaselt reeglite raames probleeme tekitades ja inimesi õrritades saadab käskija teda täitma ülesannet, mis lõppeb aga Seebast saadetud neiu Asmira kohtumisega. Asmiral on salajane ülesanne tappa Saalomon ja võimalusel hävitada tema sõrmus kuid ta on oma ülesande täitmisel nii ettevaatlik kui ka veidi ehk eluvõõras. Saalomoni sõrmus aga on tugevaima maagilise laenguga esemeid, millesse peidetud elanik hirmutab oma maagilise jõuga nii džinne kui ka inimesi. Olukord aga läheb imekiiresti käest ära ning Bartimaeus peab kogu oma nutikuse kokku võtma, et oma ja muuhulgas ka terve ülejäänud maailma nahka päästa.

Oo, see magusmõru sarkasm ja üleolev iroonia. Bartimaeus suudab neid kahte ühendada niivõrd elegantselt, et lihtsalt tuleb kaasa irvitada. No kui teid tuleks keset lagedat liivavälja enda arust jube kaval kõrbehiireks maskeerunud deemon ja tahaks teid röövida, siis kuidas suudaksite teie jätta näole surmtõsise näo, teades, et teie võimed on hiire omadest kordades üle? Või kui suurim võlureist paneb enda arvates sõrme oma kurikuulsa sõrmuse, kuid kuna üks teatav salakaval džinn on selle õigel hetkel suutnud välja vahetada, surub ta sõrme hoopis küpsetatud kalmaarirõnga. Ma naeran haruharva laginal mõnes raamatu kirjelduste üle, kuid selles raamatus oli päris mitu kohta, kus ma lihtsalt ei suutnud vastu panna ja naersin laginal. 

Seega kui te ei ole Bartimaeuse triloogiaga veel tuttav ning ihkate oma fantaasiaraamatu lehtedelt näha ühte eriti sarkastilist kurikaela, siis ma kohe kindlasti soovitan seda sarja. 

P. V. Brett "Päise päeva sõda"

Selle raamatuga on tegelikult päris naljakas lugu. Ma ei teadnud, et see on ilmunud st minu tavalised infoallikad olid selle kohta vaikinud. Hakkasin siis mina lugemisnäljas jälle raamatupoodide nimekirju lappama ning kujutage ette minu minu rõõmuröögatust kui seesinane raamat mulle silma jäi. Kohaliku raamatukogu andmebaas aga näitas, et selle leidumusega on vähe nadisti st see on peaaegu igalt poolt juba välja võetud, aga mu kodukandi raamatukogu oli see imekombel sees. Ma pole vist tükk aega nii kiiret kirja valmis kirjutanud, aga ära see mulle reserveeriti ja ma sain selle!

Maalingutega Mees ehk Arlen Põldaja on kihlunud ja tema naisuke Reena on omamoodi naaskel, kes pakub mehele tema kurikuulsa mainega kaasnevas üksilduses lohutust. Leesha püüab aga ennast ja oma rahvast mahamüümata toime tulla õhkõrna rahu säilitamisega Põhja ja Lõuna vahel. Jardir on tänu Arleni leitud odale ja oma naise Inevera nutikusele oma võimu järjest kasvatamas, kuid võim krasialaste hulgas on ohtlik. Tekib küsimus, kas kauaoodatud Päästja on siiski talle pandud usalduse juures võimeline jääma inimeseks ning kes on Päästja - Arlen, Jardid või hoopis iga maal elav inimene? Arvestades maapõuest järjest ähvardamate deemonite esilekerkimisel muutub see küsimus inimestele lausa eluohtlikult oluliseks küsimuseks...

Brett sai sellega jälle hakkama - tõeliselt nauditav fantaasia koos intensiivse twistiga. Tõsi, leidus ka siin karaktereid, mis olid veidi superinimesena kujutatud (näiteks Inevera) ja teatud šüžeeelised arengud olid ettearvatavad, kuid eks inimesed tahavadki uskuda üliinimlikkusesse ning veidi aimata eesootavat. Eriti sümpaatne konkreetse raamatu puhul oli see, et veidi saab seekord aimu ka deemonite maailma toimimisest, sest need reeglid on pigem loomalikult ellujäämisele orienteeritud järgides siiski ettemääratud võimuhierarhiat. Seega päris hästi vormistatud fantastika, kusjuures väikesed puudujäägid ei muuda lugemisnaudingut ebameeldivaks.

Mis puudutab raamatu veidi filosoofilisemat analüüsi, mida ma olen iga raamatu juures püüdnud anda, siis selle teose puhul ei tekkinudki ülemäära uusi emotsioone. Kesksel kohal on võim, kuid võimu eesmärgid võivad olla väga erinevad - kes tahab ühendada, kes ellu jääda, kes eeldab allutada. Eesmärgid on erinevad, kuid siht ja mänguplats on üks. Meenutab kuidagi poliitilist olukorda enne valimisi, ainult et siin lendab tatti vähem ja verd rohkem.

Hoiatuseks ka fännidele/huvilistele, et raamat ei ole siiski triloogia, vaid lugu läheb veel edasi. Kuid siiski soovitan fantaasiahuvilistele.

G. R. R. Martin "Vareste pidusöök: II raamat"

Selle raamatuga on lihtne! Ilmus. Ootasin. Sain :) Aga seekordne postitus tuleb lühike, sest kui inimene pole selle sarja austaja, siis ei saa ta nii ehk naa aru, millest ma rägin, ja fännidele, kes "Troonide mängu" jälgivad  st raamatut loevad/sarja vaatavad, ei taha kogemust ette ära rikkuda.

Troonide mäng kerib tuure muudkui üles. Seekordses osas on kesksel kohal Cersei, Brienne, Jamie ja Alayne/Sansa tegemised-toimetamised, kuigi nipet-näpet tõusevad esile ka teised karakterid. Juhtub ka väga dramaatilisi pöördeid sh ühe keskse tegelase surm, teise surnuist "naasmine" ning ühe strateegilise vea tõttu võtavad sündmused hoopis ootamatu pöörde. Aga ma ju ei saa fännidel kõike ära spoilida, seega pean koodides rääkima. Ma loodan, et andestate mulle...

Mul on mulje, et kui troonide mäng keskendus seni ülikute omavahelisele nägelemisele ja jagelemisele, siis seekordne räägib pigem senise mängu tulemustest lihtrahva silme läbi. Toidupuudus, eesseisev talv ja talupoegade ellujäämisstrateegiad võivad täiesti ootamatult segi paisata ükskõik kui läbimõeldud sõjaplaani. Troonide mängu tulemused kajastuvad juba iga ühiskonnakihi argirutiinis. Samas võtab üks seitsmikust vend selle väga lihtsalt kokku: klannide liikmed surevad ühise vihavaenu tagajärjel, aga nemad matavad jõe uhutud surnukehad üksteise kõrvale hoolimata nende vapivärvidest ja sugulussidemetest. Surmas on kõik vennad...

Aga sarja austajaile kindel lugemisvara.

J. Abercombie "Kuningate viimane argument"

Ma arvan, et kes on minu blogi tihedam lugeja ei vaja siinjuures täpsemat kirjeldust miks ja kuidas konkreetne raamat minuni kätte sattus. Neile aga, kes mingil segasel põhjusel lihtsalt 

olude sunnil siia sattusid, luban lubada konkreetse sarja varasemate osade kohta käivaid postitusi siit ja siit.

Pärast Seemne läbikukkunud otsingut maailma äärel laguneb sõpruskond imekiirelt, sest ühist eesmärki ju enam pole ja sõda terendab nii Põhjas kui Lõunas. Logen Üheksasõrm läheb tagasi Põhja, et võidelda isehakanud Põhja kuninga vastu, leides ennast lõpuks ise ebasoovitud juhi positsioonil. Jezal leiab kodulinna naastes, et ei tunne oma endist loomulikku ümbruskonda enam tegelikult ära ja provotseeritud sündmuste pööre asetab ta mängulaual hoopis isemoodi positsiooni. Üleminkvisiitor Glokta satub teenima mitut isandat ning avastab, et leidub siiski veel taolukordi, mis suudavad teda üllatada. Ferro, kes endiselt otsib võimalust kätte maksu oma orjastajatele, leiab ootamatult, et kättemaksu võimalus ilmub täiesti ise tema ellu, kuid sellel on oma hind. Ja kõige selle keskmes on ülemmaag Bayaz, kelle roll ja motiivid ehk ei olegi nii must-valged, kui alguses ehk paistis.

Jätkuvalt pööraselt hea tasakaal strateegia ja actioni vahel, mis moodustab kokku üle keskmise hea combo. Tõsi, sarnaselt sarja esimesele osale kipub ka siin tegevus kohati venima, kuid samas ei häirinud see nii hullult. Väga kiidan tõlkijat ja toimetajat, sest raamatus kasutatus keel oli ühtlaselt voogav ja nauditav. Raskem oli aga seda peaaegu 700 leheküljelist monstrumit käes hoida, sest füüsikaseadused kippusid lugemiselamuse muutma midagi trennilaadseks. 

Poole lugemise pealt tabasin ma ennast mõtlemast, kuivõrd kerge on teha või murda võimul olevaid inimesi - ole lihtsalt õigel hetkel õiges kohas ja mine mänguga kaasa. Sest kuningaid tehakse ja kukutatakse lausa hirmuäratava kiirusega selles raamatus, kusjuures on inimesi, kes võibolla ehk ei eelda ega tahagi niivõrd juhtida või juhiks saada, vaid kõik juhtub nagu muuseas. Kõik see on tegelikult väga hirmutav, sest tekib küsimus kes keda siis tegelikult juhib? Kas tegelikult toimub ka kõik mingi ebamäärase halli kardinali juhtimisel? Minu seisukoht on, et võim on ohtlik ja hirmus asi - ühest küljest valitsed sa inimeste üle, aga teisalt oled sa igas mõttes nagu luubi all ning kui kukub juht, vajub kogu kaardimajake kokku ja see raamat oli minu arvates selles mõttes huvitava lähenemisega.

Aga kui varasemad raamatud on midagi teile tähendanud, siis kindlasti tõeline lugemiselamus. 

A. Perez-Reverte "Dumas' klubi"

Raamatukogus riiulite vahel hiilides on köiteid, mis jäävad paratamatult erinevatel põhjustel silma - paksus, kujundus või pealkiri võivad siin sama oluliseks osutuda kui raamatu asetsemine õigel kõrgusel. See raamat asub nimelt minu koduraamatukogus täpselt minu silmade kõrgusel, mistõttu ma olen seda korduvalt käes hoidnud ja tagasi pannud. Teate küll, need lugemishullu rasked otsused, kuid seekord ma ta siiski laenutasin.

Lucas Corso on rariteetsete raamatute maailmas tõeline tegija - ta teab, kes kus mida soovib ja ta teab, kes kus mida pakub. Ja ühe korraga satub tema kätte kaks tõelist haruldust: autori käsikirjaline peatükk Dumas' legendaarsest romaanist "Kolme musketäri" ja 17. sajandi müstiline raamat "Üheksa väravat", millega väidetavalt saab saatanat välja kutsuda. Mõlemad raamatud aga satuvad Corso kätte oma ülesandega. Dumas'i puhul on vaja leida sellele õige ostja, kuid materjali algne omanik on ennast arusaamatutel põhjustel tapnud ja tema seksapiilne lesk ei löö millegi osas tagasi, et käsikirja tagasi saada. "Üheksa väravat" on aga niivõrd unikaalne teos, et selle vähesed teadaolevad eksemplarid tuleb meie peategelasel ükshaaval läbi vaadata, kuid selle ülesande täitmisel hakkavad raamatute omanikud kummalisel kombel surema ning teosed ise hävitatakse. Lugu ei muuda ka lihtsamaks Corso kinnine ja isepäine iseloom, tema ainukese sõbra reetlik käitumine ning müstiline neiu, kes väidab oma nimeks olevat Irene Adler - tegelaskuju, keda Sherlock Holmes'i lugudes kirjeldatakse kui Naist.

Kirjandushuvilistele on see konkreetne teos tõeline maiuspala - fiktsioon seguneb reaalsusega ning ajalugu tänapäevaga, mistõttu on kohati raske aru saada, kas ja kus on loo autor ise oma fantaasiavilju nautimas. Samas aga tuleb tunnistada, et sellist erikummalist raamatut, mille žanri määratlus on tõenäoliselt sama kindlapiiriline kui vikerkaare lõpp-punkt, on väga raske unustada. Ma ei teagi, kas tegu on krimkaga, fantastikaga, põnevikuga või sügavalt reaalse ajaloo piire kompava romaaniga. Väga põnev ülesehitus, huvitavad karakterid ja omapärane teemaarendus, mis juba läbi selle muudab lugemise naudinguks. Tõsi, vinguda võib mõningate trükitehniliste apsude pärast (näiteks, et "Üheksa värava" esimeste gravüüride juures on üks gravüür topelt saanud), kuid ju siis on tegevustuhin olnud liiga suur, et sellele tähelepanu pöörata.

Mind pani see raamat mõtlema aga bibliofiiliale ja no tegelikult kogumisele ning fanatismile üldises plaanis. Mõelda vaid, kui eriskummalisteks asjadeks on inimesed võimelised, et saada seda, mida nad ihaldavad. Ja inimesed ihaldavad juba ainuüksi selles raamatus nii erinevaid asju - surematust, tuntust, salapära, kirge, tõde. Ja kui mõelda veel reaalsest maailmast, siis hakkab asi juba peaaegu et hirmutama. Mis motiveerib inimest? Naljakas, et lihtsalt üks köidetud ja tekstiga täidetud paberihunnik võib muuta inimese metsikuks mõrtsukaks. Selle võtab raamatus ilusasti kokku bibliofiil Fargas, kes ütleb, et raamatute puhul pole tavalist moraali olemas. See on minu arvates õige - paberile võib kirja panna peaaegu kõike ja selle lugemisel ei saa oma eetilisi tõekspidamisi nii vabalt kasutada, sest kui enda moraalne baromeeter ikka korralikult punasesse lendab, siis püüab lugeja ilmselgelt asetada romaani oma maailma, mitte minna kaasa autori fantaasiaga. Eeldusel, et tegu on fantaasiaga... :) Seega tekib küsimus, kes kus seab need normi piirid ja kes need peaks seadma, sest raamatus olev ja lugeja enda kogemused peaksid ju moodustama meeldiva sünergia, millest saavad kasu mõlemad? Nagu ka püütakse Corsot veenda, et süütut lugejat ei ole enam olemas. Ja ei olegi ju - meil on niivõrd palju erinevaid võimalusi oma meelt lahutada ja teha valikuid, kuid kujutlege ennast nüüd aega, kus lugemine ja raamatu omamine oli uus. See tähendab ju ka, et teise inimese fantaasiasse ja mõttemaailma tungimine ning selle teadmise oma maailma konteksti asetamine oli privileeg. See aga muudab minu arvates lugemise kui tegevuse üheks huvitavamaks nähtuseks meie maailmas. Mis viib mu teise huvitava mõtte juurde, mis ma sellest raamatust kaasa võtsin - lugemine on egoistlik tegevus. Jah, nii ongi, sest kui teksti ette lugeda, on see etlemine, kus miimika ja sõnarõhud võivad kuulajat väga konkreetselt mõjutada. Raamatut lugedes aga tuleb kõik algusest peale ise välja mõelda ja see nõuab süvenemist ja eraldumist teistest. Kui see on egoism, siis so be it!

Seega omajagu keeruline, kuid huvitav raamat - sõltub sellest, mida romaani lugedes esikohale seate. Kindel soovitus!

C. Stross "Vürtskaupmeeste sari"

Vahel, kui ma hakkan lugemist otsima, siis sirvin ma erinevate raamatukaupluste kodulehekülgi ja ühelt selliselt lappamiselt ilmus ka "Vürtskaupmeeste" sari välja. Ja alati peab olema kas kõhutunne või mingi meeldejääv detail ning selle sarja puhul oli tegu viimasega, sest sarja esimese osa tutvustus on väga intrigeerivalt kokku pandud. Ma siis läksin sõbrantsile tema töökohta külla ja hankisin endale vajaliku materjali.

Miriam Beckstein on majandusajakirjanik, kes veidi liiga innuka uurimise pärast töökohal vallandatakse. Ta läheb oma emale külla, kellega juttu vestes liigub muu hulgas jutulõng Miriami lapsendamise asjaolude juurde ning Miriami ema annab talle medaljoni. Koju naastes hakkab Miriam aga medaljonil olevat mustrit veidi liiga süvenenult uurima ja saab kohutava peavalu ning veidra seikluseoma tugitooliga tundmatusse metsa. See asjaolu aga vallandab intrigeeriva sündmusteahela, sest ilmneb, et Miriam on ühes teises dimensioonis väga mõjukas inimene, kelle väljailmumine tekitab kehtinud korras väga kardinaalseid muutusi. Teine probleem on see, et Miriami iseloom ei lähe uues dimensioonis kehtivate normidega kokku, mistap sarja teises osas juhtub peategelane avastama kolmanda dimensiooni ja uued huvitavad vastased, mida üliagar majanduslikult mõtlev noor naine ei saa jätta oma plaanidesse kaasamata. Sarja kolmas osa on aga rohkem erinevates dimensioonides kehtiva poliitilise mängu demonstreerimiseks, kusjuures loo peategelane satub kõigis kolmes dimensioonis mänguväljaku keskele ja see ei ole sedasorti mängude juures kõige meeldivam positsioon, eriti arvestades, et kõigis kolmes dimensioonis tipneb see mäng suuremal või vähemal määral kodusõjaga.

Seda sarja annab kõige paremini kokku võtta sõnadega "asjalik action-fantaasia": tegevus toimub meeletu kiirusega, loo keskmes on konkurentsivõimeline äritegevus ning poliitika. Kõige häirivam minu jaoks oligi see meeletu kiirus, millega lugu arenes. Samuti ei saaks ma siinjuures rääkida karakterite mitmeplaanilisusest ja sügavamast mõistmisest, sest antud sarja puhul pole see tõenäoliselt eesmärgiks olnud. Ma tundsin, et lugu muutus kiiresti väsitavaks, sest hingetõmbe aega nagu väga ei antud ja mingil hetkel ei viitsinud ka seda ühemõõtmelist sahmimist siia-sinna enam väga süvenenult lugeda.

Seega on minu hinnang antud sarjale pigem keskpärane lugemine, kui meeldiv ajaviide.

J. Abercombie "Enne nende poomist"

Olude sunnil pidin ükskord aega surnuks lööma Solarises ja seal on pööraselt pirakas Apollo. Ikka massiivne! Ja aega oli mul ka korralikult... No ikka tunnike. Ja nii ma siis kammisin sealseid riiuleid - veidi erialasest kretinismist, et vaadata, mida me võiksime enda raamatukokku tellida, teisalt aga lihtsalt, et ennast kurssi viia. Ja see oli just uute raamatute väljapanekusse laotud. Telefon, väike kõne ja nädal hiljem oli mul vajalik raamat käes.

Abercombie loodud maailma kangelaste tegevus liigub uuele tasandile ja on see alles tasand! (Sarja esimese osa arvamust saad lugeda siit). Üleminkvisiitor Glokta saadetakse kõrbelinna Dagoskasse, et uurida, kuhu ja miks on kadunud tema eelkäija antud linnas, kuid uurimise kõrvalt peab Glokta hakkama ka linna lunamaalaste piiramise tarvis kindlustama, sest ajad ja õhustik antud linnas on väga ärevad. Esimese Maagi juhtimisel Põhja võlukunsti keelatumat reliikviat otsima suundunud seltskond (koosseisus Verine Üheksa, Farro, Jezal ja Quia pluss navigaator Pikk-Koib) peab kohanema nende jaoks uudse mõistega "meeskonnatöö", mis on arvestades grupis olevaid karaktereid väljakutse omaette. Sõjakeerises kindraliks saanud West aga näeb liigagi lähedalt prints Ladisla armee hävitavat ja alandavat lüüa saamist põhjalaste poolt, mille tõttu satub mees eetiliselt ehk kõige intrigeerivamasse olukorda - kas minna kaasa aumehe õpitud koodeksiga või jäävad siiski peale instinktid ellu jääda? Ja kui hakkavad hukkuma riiklikul tasandil olulised isikud, võõrad liigid muutuvad ründavaks ja ei taha enam oma maa-alade piiride taga püsida, vana maagia äratatakse ellu koos nendega kaasnevate legendidega ning maailma tasakaal on juuksekarva kaugusel pöördumatuks muutuseks, siis on juba loodud päris hea keskkond, et fantaasiaga kaasa minna.

Mul on elav mälestus Abercobie triloogia esimesest osast, mis ei tahtnud kuidagi käima minna. See siin on aga hoopis teine tera - tõeliselt meeldejääv tervik, mida on nauding lugeda, sest kui veidi karakteritega kohaneda, siis on selge, miks keegi on selline nagu ta on. Siin on irooniat, karust huumorit, valusaid kaotusi ja võite ning väike ootamatu romantikasädemeke. Lendab verd ja tatti ja kindlasti päris mitu pead (kui neid pole ära söödud), kuid teisalt tasakaalustab sellist toorust sõjatandril Glokta oma peene ja läbinägeliku niiditõmbamistega otse õukonna keskmes. Karakteritemäng on taas üle mõistuse hästi mängima pandud ja ka kõige küünilisem, omakasupüüdlikum ja räpasem tegelane selles sarjas on mingi oma inimliku twistiga. Pean tunnistama, et "Esimese seaduse triloogia" (nii on käesoleva sarja ametlik nimetus) on G. R. R. Martini Troonide-saaga järel üks nauditavamaid fantaasia sarju, mis on minu kätte jõudnud ja loodan, et tõlkijal-toimetajal ei lähe enam kaua, et ka kolmas osa välja anda (arvestades kahe raamatu vahelist väljaandmise intervalli, siis ehk on mul isegi õigus). Samuti on siin väga head tööd sarja eestindamisel tehtud ja seda nii keeleliselt kui tehniliselt, sest ma ei leidnud häirivaid kirja- ja trükivigu ega lonkavat süntaksit (ma ise olen ju selles viimases päris hea).

Seega, püüdke kuidagi sellest esimesest osast ennast läbi närida, sest selline pikaldasem lähenemine annab sarja teises osas imelise võimaluse looga ennast selgemini siduda. Ja fantaasiafännidele kindel soovitus. Võiks öelda lausa, et kohustus.

M. Zusak "Sõnumitooja"

Taas üks raamatukogu riiulite vahel uitamise käigus kaasahaaratud raamat. Tegelikult käis selle raamatu valimisega kaasas see "kõhutunne" st on õige aeg, õige raamat ja õige meeleolu. Vähemalt sellel hetkel tundus nii...

Ed Kennedy on noormees, kelle elul pole suuremat sihti ega sisu - ta töötab keskpärases taksofirmas, veedab oma vaba aega sõpradega kaarte tagudes ning tema elukaaslaseks on suur haisev koeravolask nimega Uksevalvur. Ühesõnaga selline igavamast igavaim elu. Kuid ühel päeval satub Ed pangaröövi keskmesse ning juhtub ka seda takistama. Noh, nii pooljuhuslikult ja kobamisi. See aga paneb liikvele sündmusteahela, mis muudab väga palju. Nimelt hakkab Ed saama mängukaarte ülesannetega, kusjuures ülesanneteks on inimestele elumuutvate sõnumite viimine. Ta ei tea, kes neid saadab või miks, kuid ta teab, et ta peab need ülesanded täitma. Selle käigus satub Ed vanale naisele raamatut ettelugema, kes ei ole üle saanud oma Teises Maailmasõjas hukkunud eluarmastusest, kohalike elanike poolt omaksvõtmata sisserännanud pere õhtusöögilauda, juttu puhuma üksikemaga, kes ostab igal palgapäeval oma nappidest sissetulekutest hoolimata oma lastele jäätist jne. Kõigile nendele erinevatele inimestele on sõnum, mille Ed peab omal veidral viisil  läbi oma tegude kätte toimetama, ning sõnumid muutuvad järjest isiklikumaks. Ning selle kõige käigus elab Ed läbi ka oma elu muutuse, sest lõppkokkuvõttes on sõnumisaajaks siiski tema ise.

Minu algne kõhutunne läks selle raamatuga totaalselt täppi ja, riskides olla liialt entusiastlik, pean ütlema, et see raamat on minu arvates liiga vähe tähelepanu saanud. Jah, kirjastus Draakon&Kuu ei pruugi ilmtingimata silma jääda klassikalise või filosoofilise kirjandusega (pigem on nende nišiks noorte fantaasiakirjandus), kuid see siin on tõepoolest pärl. Zusaki kirjastiil on pehmelt öeldes minimalistlik piirdudes tihti lühilausetega, kuid see emotsioon, mille ta sellega edasi annab, on ootamatult siiras ja loomulik. Sümpaatne oli ka see, et see raamat tundus... inglise keeles on väljend "effortless". Jah, karakterid olid võibolla veidi ühemõõtmelised ning romaan tugines suuresti tegevusele, mitte tegelaste isiklikul arengul (me räägime siin tekstilisest lähenemisest, mitte sõnade taga peituvatest vihjetest, eks?), kuid mingi robustne ilu selles lähenemises siiski oli.

Üks kohti, kus mul endal ka pisar silma tuli, oli seotud ühe noore neiu Sophiega, kes käis hommikuti paljajalu jooksmas. Ed jälgib seda neidu, hakkab temaga koos jooksmas käima ja neist saavad üksteisele pikaks ajaks nö "vaikivad kaaslased". Kui siis sõnum neiule edastatud saab, juhtuvad nad omavahel ka sellest rääkima ning Ed ütleb talle "Sinus on ilu." Ja rohkem polegi vaja! Ja tegelikult on see "ilu" minu jaoks selle raamatu võtmesõnaks. Tihti tabasin ma Edi selle mõtte juures, et inimesed on ilusad just nii, nagu nad on. Kui nad on rahul ja õnnelikud ning ühtegi maski pole ees. Võibolla see hetk raamatust läks mulle hinge minu enda eraeluliste probleemidega seoses, kuid see on väike igapäevane nüanss, mida me ehk tihti kipume ära unustama. Mõnelt oma lähedaselt sõbralt ma ka küsisin pärast raamatu lugemist, et kas nad on õnnelikud, ja teate kui erinevaid vastuseid ma sain? Peamiselt öeldi mulle, et sellele ei ole lihtne vastata, kuid minuteada on kas-küsimustele väga lihtne vastata: kas ei või ja. Ehk oleks rohkem usku meie ellu vaja? Läheb võibolla nüüd liiga Sõpruse Puiestee laulurütmis filosofeerimiseks, kuid see tundus sellel hetkel oluline.

Igatahes mulle see raamat väga meeldis ja julgen edasigi soovitada. Küll ei pruugi see olla kõigi tassike teed, sest ma arvan, et selle raamatu võlu annab endast aimu siis, kui ollakse oma elus mingil ristteel. Teisalt jällegi, kurat seda teab - ehk siiski annab midagi ka niisama vihmastel augustiõhtutel lugemine midagi?

J. Abercrombie "Raud ise"

Ma tegelikult ei tea ise ka, miks ma selle raamatu võtsin. Sattusin sõbrantsiga puhtjuhuslikult keskraamatukogu peamajja ja uudiskirjanduse juures oli see vist just äsja komplekteerijate juurest lihtrahva ette toodud. Mõtlesin, et uus fantaasia ja ehk tasub proovida... Jube tüütu oli seda muidugi ostlemisel kaasa
tarida, kuid riiulile lebama jätta teda ka ei tahtnud.

Püüan veidi kirjeldada ka uue sarja sisu. Uniooni ähvardab sõda põhjast pärit isehakanud julma kuningaga, mistõttu on riigis esile kerkimas uued liidud ja intriigid, mille keskmesse jäävad tahtlikult või tahtmatult väga mitmekülgsed karakterid. Sarja esimeses osas väga selgelt tegevustikust midagi välja ei joonistu, kuid saab üsna selgeks, mis sorti karakteritega on edaspidiste seikluste juures tegu: sandistatud inkvisiitor Glokta, uhke ja upsakas sõjaväelane Jezal, endise orjatarina maailma vastu tõelist põlgust tundev Farro, tujukas esimene maag Bayaz ja tema kohmakas õpilane, sõdades karrastunud põhjamaade sõjamees Logen jne. Igaühel on oma veider nüanss, mis kokku moodustab huvitava segapudru ja kerkivad esile üllatavad seosed.

Selle sarja esimene raamat on ikka korralik tellis (560 lk kanti) ning selle tegevus kulgeb üsna aeglaselt. Pigem jääb mulje, et autor on püüdnud välja joonistada karaktereid, et neid siis hiljem säravamalt elama panna. Selles mõttes peab ütlema, et see ei ole ilmtingimata raamat, kus verd ja tatti igale lehel lendab, kuid kahtlemata hakkab aimuma, et tulemas on üsna meheliku ja robustse võitlusega, kuigivõrd kohati on asetleidvad intriigid ikka väga naiselikud. Näiteks viimased peatükid olid juba nii käitvad, et oli lausa raske raamatut käest ära panna, kuigi esimeste lehtede kohta seda öelda ei saanud.

Ja tõesti - kuigi ma seda olen juba öelnud, siis karakterid on selle sarja puhul oluliseks märksõnaks. Karakteritemängust jäi mulle kõige enam silma Logen. Esmalt muidugi seetõttu, et mul on vist õrn süda põhjamaiste meeste vastu (viikingid ja asjad, teate küll?). Teiseks on elu näidanud, et tavaliselt on need kõige suuremad ja kurjema näoga kapid kõige õrnema südamega pehmed lurjused. Näiteks mulle meeldib tema lihtne talupojamõistus, milles on loomulikku loogikat piisavalt, et see lihtsalt tekitab minus sümpaatiat. Teine huvitav karakter oli Glokta, sest tema positsioon mängulaual on kaunis intrigeeriv - vaenlase poolt sandistatud endine kuulus sõdalane, kes nüüd teenib oma leiba inimeste piinamisega suutamata samas ise valust oigamata trepiastmetestki üles kõndida, kuid kelle nutikas mõistus on tihti teravam, kui see kasuks tuleks. Teised tegelased niivõrd silma ei jäänud, kuid eks nii laia valiku juures tekivad igaühel oma lemmikud.

Seega aeglaselt ketrama hakkav fantaasialugu, mille puhul ma soovitan mitte jonni jättta ja paari esimese peatüki järel mitte raamatut kõrvale panna - kusagil keskpaigas hakkab juba selgem pilt ja huvitavamad üksikasjad välja tulema, mistõttu muutub lugu ka elamuseks, mitte tüütuks kohustuseks.

S. Collins "Näljamängude" triloogia

Juba siis, kui Collinsi sulest ilmunud triloogia esimene raamat "Näljamängud" ilmus, siis minu raamatufanatidest sõbrad enam muust ei rääkinudki. Ja kui ma kogu aeg ütlesin, et pole lugenud ja pika-pika pilgu osaks sain, siis nüüd oli aeg see võlg tasa teha. Eriti köitev oli muidugi asjaolu, et sain kõik kolm raamatut korraga kätte :)

Triloogia esimene raamat on põnev sissejuhatus uude fantaasiamaailma. Kapitoolium korraldab igal aastal Näljamänge, mis on kinnisel territooriumil toimuv võitlus elu ja surma peale, ja milles osalejateks on 12 vaesest ringkonnast loosi tahtel valitud poiss ja tüdruk. 12. ringkonnas elav Katniss Everdeeni elus pole palju inimesi, kellest ta hoolib, kuid näljamängude loosirattast tõmmatakse välja tema väikese õe Prim'i nimi, astub Katniss vabatahtlikult tema asemele. Samast piirkonnast satub tema rivaaliks Peeta - kohaliku pagari poeg. Koos oma toetajatega luuakse strateegia, kus Peeta ja Kat peavad teesklema sügavaid tundeid, kuid mingil hetkel läheb see mäng käest ära ning igal Näljamängul on ainult üks võitja... Kuid Kat ja Peeta suudavad Kapitooliumi mängumeistrid üle trumbata ning pääsevad mõlemad Näljamängudelt eluga. See aga on oma hinnaga ja sellele keskendub triloogia teine raamat. Kat'ist on endalegi teadmata saanud Kapitooliumi vastase revolutsiooni sümbol, mis viib suurte pingete ja väljaastumisteni, mis tipnevad täiesti erilist sorti Näljamängudega, kus osalevad ainult varasemad võitjad. Kuid need mängud katkestatakse revolutsionääride poolt, kes röövivad mõned võistlejad areenilt. Triloogia kolmas osa räägib revolutsiooni organiseerimisest 13.ringkonna elanike kaasabil ning Kat'i rollist selles, tema püüdlustest elada sisse talle etteantud rolli, päästa Peetat ning ette aimata revolutsiooni kulgu. triloogia lõpp on veidi ootamatu, kuid üsna intrigeerivalt huvitav.

Rääkides terve triloogia üldisest muljest võib öelda, et see on tõesti omanäoline fantaasiaromaan, eriti arvestades sellega, et mängus pole mitte maagilised olendid ja võlurid-nõiad-maagide õpilased, vaid inimesed, kes püüavad ellu jääda. Igati inimlik instinkt, mis keeratakse vindiga üle kergelt Vana-Rooma gladiaatorite võtmes. Isiklikult eelistasin rohkem seda Näljamängudega seotud emotsiooni, sest see revolutsiooni temaatika oli minu maitsele liiga poliitiline ning kunstlik.

Intrigeeriv on selle triloogia emotsionaalne tonaalsus - rusuv ja tuim "must do" meeleolu, mille puhul tekib tihti selline lootusetuse tunne. Katnissi karakter ei ole kindlasti kõige kergemate killast, kuid teisalt vaadeldes situatsioone, millesse teda loo käigus pannakse, on see iseenesest ka arusaadav. Ma olen seisukohal, et olgu inimene kui altruistlik tahes, on ta oma südamepõhjas siiski egoist, mistõttu jäid mõned karakterid mulle kohati arusaamatuks ning nende motiivid seosetuks (Peeta eneseohverdused tulevad kohe esimesena pähe), kuid teisalt võib seda pidada ka lihtsalt minu küüniliseks pooleks. Elu mõtet pole sellest raamatust küll minu arust võimalik leida, kuid teisalt ehk paneb noored lugemishuvilised veidi elule teisiit mõtlema.

Mulle iseenesest isegi väga meeldis see triloogia, kuigivõrd viimane osa "Pilapasknäär" oli minu hinnangul oluliselt nõrgem kui esimene ning teise osa, kuid soovitaksin siiski lugeda.

A. Pehhov "Varjude tuisk"

Kui ma kuulsin, et see raamat on ilmunud, siis olin ma väga-väga rõõmus, sest Varjude sarja lõpp oli käeulatuses (sarja eelmiste raamatute arvustusi näete siit ja siit). Palju ei jäänud puudu ühest ilusast rõõmu-saltost, aga mul hakkas oma kaelast kahju. Seega rahuldusin lihtsalt rõõmsa viiksatusega ning kahe õhtuse lugemisralliga.

Garret peab oma kaasteeliste abil jõudma igivanasse matmispaika Hrad Spein'i, et tuua selle kaheksandalt tasandilt välja Vikerkaaresarv, mis päästaks kuningriigi. Tegelikult pole see isegi tema võitlus, vaid kuninga tellimus, kuid elukutselise vargana ei saa ta tellimusest loobuda. Hrad Spein ei ole meelakkumine, kuna see on maagiliste lõksude ja iidse kurjuse kodu, kuid pole parata. Samuti räägitakse talle siit ja sealt seda, et ta on uus Varjudes Tantsija - maailma looja uuestisünd, kes peab maailmade vahelise Mängu puhul vaekaussi kallutama, kuid kummale poole? Siinjuures ei ole tingimata alati abiks ka nägemuslikud õudusunenäod, mis Garretile endalegi ootamatult liiga tihti reaalseks osutuvad. Lendab ka verd, tatti, maagiat ning erinevate olendite kehaosi (alates ogredest ja lõpetades maa-aluste zombie'dega), kusjuures on kesksel kohal igasugused inimlikud emotsioonid: au, reetlikkus, armastus, perekond jne. Ja selle triloogia lõpp on igati väärikas ning tõepärane, mistõttu lugemiselamus oli päris mõnus.

Selle raamatu puhul köitis mind kõige rohkem Surma kujutamine - valgesse linasesse kleiti riietatud naisterahvas, kellel on pikad heledad juuksed ning käes nartsissikimp. See oli väga ilus sümbol, eriti arvestades seda, kuidas Pehhov on Surma olemust kirjeldanud: "Surm oskab oodata". See ju põhimõtteliselt ütleb kõik ära! Oma malbel viisakal viisil ta lihtsalt tuleb ja asetab nartsissid sinu ette ning sa tead, et on aeg. Ei ole vaja vikateid, kottis musta hõlsti ega rääsunud lihaga sõrmekonte, vaid läheneti sellele teemale põhimõttega "kill'em with kindness"...

Nagu ka kõigi teiste triloogiate-sarjade puhul, kehtis ka siin kuldne reegel, et lõpus vist väsib autor ära - intriigid lähevad järjest mastaapsemaks, palju toredaid tegelasi saab järjest surma, peategelane ostutb ootamatult just selleks ainuõigeks isikuks, kes suudab maailma päästa jne. Seega ei olnud mul raamatut lugedes ahaa-momenti ega pöörast vaimustusevärinat. Pigem nautisin ma Pehhovi võimet luua osavalt selline huvitav maailm koos intrigeerivate karakteritega, mis su lihtsalt endasse neelab.

Seega triloogia lõpp ja minu jaoks "must read" asi. Fantaasiafännidele hüva nosimine, kuid teistele pigem tüütu kohustus. Ja nüüd ma tunnen, et minu fantaasialimiit sai mõneks ajaks piisavat stimulatsiooni...

P. Hoffmann "Jumala vasak käsi"

See raamat seisis raamatukogus uudiskirjanduse riiulis ja lausa kutsus mind. Ma olen mitmetel kordadel rääkinud, et vahel see kõhutunne hakkab kenasti tööle ning kui tunne õigustab tekitatud ootusi, siis tahaks kohe selline mõnusa ja kiirema võidutantsu teha. Teine hea põhjus seda laenutada oli see, et tagumisel kaanel olev lühike sisututvustus justkui lubas, et seekord saame sellest va sarjavärgindusest mööda, kuid hiljem sõbrannaga sellel teemal rääkides selgus, et päris nii lihtsalt ma ei pääse.

Lunastajate Varjupaigast ehk maniakaalsest ja pühendunud usukeskusest põgenevad kolm seal elavat/kinnipeetavat poisikest pärast seda, kui nad on kogemata avastanud midagi kohutavat ja samas kummastavat. Thomas Cale ja tema kaks sõpra (Kleist ja Hajevil Henri) põgenevad üle kõnnumaa, püüdes oma jälitajate eest pakku pugeda, kuid satuvad hoopis suurlinna Memphise sõdalaste kätte vangi. Nad viiakse Memphisesse ning satuvad seal kohemaid erinevate inimeste huviorbiiti, kes püüavad poisse ning nende võimeid vastavalt oma strateegiale ja plaanidele ära kasutada. Samas pole ka Lunastajad matnud maha lootusi Thomas Cale´i taas oma ridadesse suruda, sest nemad teavad poisi kohta midagi, mida keegi teine ei tea... Cale aga on selles loos see must hobune, kelle nimel mäng käib - ühest küljest kiitsakas ja kehvasti toidetud naiivne pubekas, kelle hormoonid panevad ta tegema kohati ääretult rumalaid tegusid ja kes ei tea, mida tähendab sõna "vägistaja", kuid teisalt tapja, kelle oskus keerulist sõjastrateegiat valmis punuda ning oma vaenlasi täiesti uskumatul tasemel läbi näha muudavad ta väga ohtlikuks vastaseks. Ja Cale ise püüab päästa seda, mida on hakanud oma elus tähtsaks pidama, kuid lõpuks tekib küsimus, kas tema tapjaoskused ei jää siiski alla tema võimele näha läbi intriige, mida tema ümber punutakse?

See raamat ei anna ennast üldse kergesti kätte. Ma pean silmas seda, et lugejale ei anta ühtegi infokildu niisama kätte ning ei laotata kogu taustainfot linikuna laiali. Kuni raamatu keskpaigani jääb tegelikult üldse arusaamatuks, mille ümber see trall üldse käib ja mis hea pärast seda va Cale'i nii taga aetakse. Ja siis hakkavad tagamaad vaikselt lahti kooruma ning see muudab kogu loo vägagi intrigeerivaks ja põnevaks, mistõttu sattusin täiesti tuhinasse ning veetsin ühe laupäevaõhtu lehekügi neelates (piltlikult siis, jah?) Raamatus olevad karakterid olid hästi välja voolitud ja mitmekülgsed, mistap suutsin lugejana mingi piirini nende eesmärkidest ja põhjustest aru saada, kuid teisalt tahaks vahel öelda "Issand, sa näed, aga ei mürista?!" Siia hulka näpuotsake elutervet sarkasmi  (IdrisPruke tegelaskuju on siinjuures ületamatu), lollakat vedamist (isand Vipondi pääsemine) ning veidi veidraid elukaid (eriti Kiisu Jänese olemasolu) ning lugu lähebki kohe käima.

Omamoodi pettumust valmistas aga see, et tegu on siiski mingi järjekordse saagaga, kuigivõrd ma tahtsin ainult ühte väikest ja kiiret fantaasia-maigulist kõrvalepõiget, milles raamatu tagumine kaas mind sinisilmset ka veenis. Nüüd pean jälle istuma ja ootama järgmist osa. God demet you, Hoffmann. :) Need järjed tulevad ju nii aeglaselt... Ja netist just vaatasin - selle triloogia viimane osa ilmus alles sellel aastal, nii et tehke oma arvutused nüüd ise, kaua ma kügelen ja lakke vahin!

Aga muidu väga huvitav ja omanäoline fantaasiaromaan ning selle suuna austajaile kindel soovitus.

G. R. R. Martin "Vareste pidusöök: I raamat"

Ma pidin rõõmust röögatama, kui nägin Postimehe iganädalases uute raamatute rubriigis seda. "Tahan! Tahan!" oli ainuke asi, mida ma mõtlesin veendunud Troonide-sarja asutajana. Ja nädal hiljem sattusin Katariina Jee'sse. Lobisesin seal juttu ja nii muuseas ütlesin, et tahaksin seda ka. Ja see oli neil sees!

Raamatust endast: jätkub Troonide mäng ja laotakse vundamenti järgnevatele sündmustele, kuid sisu on raske siin täpsemalt ümber seletada, kui ei ole varasemaid osasid lugenud, seega ei näe ma siinjuures sellele ka suurt mõttet.Kuningalinnas punub Cersei oma intriige hoidmaks endale sülle kukkunud õblukest võimuillusiooni, Dorne'is toimuvad liivaluidete vahel uued kirglikud ja julmad mängud ning Huntide soo üks väheseid allesjäänud esindajaid Arya satub hoopistükkis veidrasse seltskonda. Esile kerkivad uued tegelased (näiteks naiskapten Asha Geyjoy, kes püüab ennast maksma panna meestekeskses laevasõitjate maailmas) ja samuti tulevad mõningad varasemad kõrvalliinid esiplaanile (näiteks hiiglasekasvu rüütel-naine Brienne, kelle sisemonoloogist aimdub palju õrnem ja naiivsem karakter kui mina seda endale ette kujutasin), samas minu isiklikud lemmikud Lohe-Emanda ja Jon Snow näol on selles raamatus tagaplaanil.

Mida ma tahan aga Troonide-sarja selle osa kohta öelda, et selle raamatu tonaalsus oli hoopis teine. Kuidagi... naiselikum ja salakavalam. Kui varasemad on olnud rohkem rusikatega hooplemist ning meeste mängudele keskendunud, siis nüüd tulevad esile naised - pikad sisemonoloogid, müstika ja tulevikuteadmatus, planeerimised, intriigid jne. See on iseenesest põnev. Samuti vaatasin ma seda raamatut ka oma eelmise lugemiskogemuse valguses ehk on ilmselge, et teosesse on põimitud rüütellikkuse erinevaid tahke ning ma usun, et Martin on saanud väga palju inspiratsiooni just keskajast. See andis aga lugemiselamusele hoopis teise dimensiooni. Aga raamat ise - Martini sõnaseadmisoskus on kiiduväärt ning ma jätkuvalt ei väsi kiitmast meie kohalikke tõlkijaid-toimetajaid, sest raamatu eestindus on tõesti minu arust üks parimaid ning väärib iga kord ootamist.

Seega, soe soovitus, aga ainult siis, kui olete ka eelmised osad läbi lugenud.