S. Mallery "Ahvatlus" / S. Mallery "Hõrgutav"

Pärast "Klaveriõpetajat" oli keeruline midagi raskemat kätte võtta, sest see tõmbas mu lihtsalt vaimselt tühjaks. Seega sai valitud ajutine meelelahutus naisteka näol ja läksin oma Mallery lugudega edasi, kus on keskseks tegelastekambaks Buchanani klann.

"Hõrgutav" on antud neljaosalise sarja esimene romaan, kus eksabikaasad Cal Buchanan palkab oma endise naise Penny restorani peakokaks. Aga Penny on rase - asjaliku naisena käis ta viljastuskliinikus, mitte ei saanud oma "muffinikest" looduslikult. Ja siis tuleb vana arm jälle meelde, mille põhjal kasvab välja paar vahvat intriigi, kuhu on sisse keeratud muuseas ka Buchananite klanni matriarh Gloria, kes on selline muinasjutulikult õel vanaema. Aga lõpp on õnnelik, nagu muinasjuttudel kunagi.

"Ahvatlus" on antud sarja viimane raamat, kus Buchanani klanni noorim, kunagi ema abieluvälise suhte tagajärg Dani hakkab oma pärisisa otsima. selgub, et selleks on presidendikandidaat mark, kellel on suur kari adopteeritud lapsi. Üks neist aga Alex - noor, ilus ja külgetõmbav advokaat. Ja sealt siis hakkab lugu hargnema. Mängu tuuakse intriigid Alexi endise naisega, senaatori naise allaheitlikus, adopteeritud laste vaimne või füüsiline puue, isa kandidatuur, ajakirjandus jne. Aga lõpp on õnnelik ja kõik avastavad et nad on ameerikalikult "one big happy family".

Oli tore, kuigi üllatusteta. Mõnikord suudavad naistekad ka üllatada, kuid seekord jätsid antud raamatud mulje justkui seebika stenaariumid. Aga mida ma ikka virisen - oli vaja meelelahutust, seda ma sain. Üllatust polnud ja teist korda enam kätte ei võta. Kõik.

S. Mallery "Veetlus"

Naistekas. Meelelahtus ja vaheldus. Miks? Sest vahel on vaja...

Sisu tüüpiline - hädas eraelulise taagaga üksikema kohtub endise merejalaväelasega, kelle elu ka mee lakkumine pole. Kõikehõlmav kirg, mõned sekeldused mehe liigvõimuka vanaemaga, üks vägivaldne narkar ja happy end.

Üsna tüüpiline naisekirjandus - kiirelt tulnud, kiirelt läinud. Aga ma lugesin ka mallery lugu sellest, kuidas ta selle raamatu kirjutamiseni jõudis. Sissejuhatuses räägib ta sellest lühidalt ja mõte on tõesti intrigeeriv - mis saab neist sõduritest, kelle surmast pole kellelegi teatada? Keda mitte keegi ei oota ja keda keegi ei leina? Kes oleks võinud seda arvata, et endalegi ootamatult leidsin naistekast üsna reaalse ja huvitava küsimuse.

Ma ei hakka kokkuvõtvat hinnangut andma, sest muidu oli sisu as usual.

S. Mallery "Vana arm ei roosteta" / C. Camp "Kaotatud khilvedu"

Minu selle aastaseks viimaseks lugemiseks jäi tõttöelda üllatuslikult nö "naistekate" sektsiooni kuuluv materjal. Lihtsalt kõndisin raamatukogus ja nähes neid kahte raamatut tekkis mõte "miks mitte?" Sest tehniliselt võttes pole ju vahe, mida sa loed nendest, sest sisu on ju kõigil selline paksult armastus täis ja ma olin sellist keerulisemat kraami juba piisavalt palju lugenud. Üsna sarnane efekt on vist ka kultuurifilmide vahele mõnda "Politseiakadeemia" filmi vaadata.

"Vana arm ei roosteta" on üks tänapäevane armastusromaan, mille käigus naisterahvas, kes teismeeas oma tunneteobjektile kergelt öeldes maniakaalselt lähenes, saab olude su nnil vanale kiindumusele uue hoo sisse ning seekord ei jää see vastuseta. Mallery asju olen ka varem lugenud. Need on üpris hea meelelahutuslikud ja humoorikad armastusromaanid. Tema kirjutamisstiil on muhe, ladus ja üsna otsekohene. Mulle meeldib tema oskus nutikalt luua humoorikaid karaktereid ja kahekõnesid.

Campi teos käsitleb 19. sajandi alguses kosjasobitamise käigus kohtunud mehe ja naise omavaheliste tunnete tekkimist ja kõike muud, mis sellega kaasnes, tipnedes otse loomulikult armastusabieluga. Üpris hästi kirjutatud asi. Aga ajaloolise taustaga armastusromaanide puhul on üsna tihti see jama, et autorid kipuvad ajastut üsna üleromantiseerima. Nende jaoks on Londoni tänavatel võimalik kõndida kuiva jalga ka atlaskingades ja tegelased on üldiselt must-valged. Nii ka selle raamatu puhul. Ja nii mõngi küünilisem lugeja saab omajagu naerda. Nii et meelelahutus on sellise lugemismaterjali puhul suhteliselt lai mõiste.

Armastusromaanide žanr on minu jaoks puhas meelelahutus, mida ei ole minu arvates häbi vahel läbi elada. Olles neid aastate jooksul kenakese kogu läbi lugenud on selge, et ka siin on ilmseid erinevusi autorite stiili ja nö "käsikirja" puhul. Näiteks seob Sandra Brown oma asju tihti mingisuguse kriminaalse looga, Nora Roberts aga kipub sinna vampiiride-nõidade-ja-muude-imeelukate maale. Ning ei tohi unustada siinjuures ka Cartlandi surematud naiiviseeritud ajaloolist armastusromaani, mis on nii suure roosa mannavahu sees, et üle kahe-kolme raamatu ei ole võimalik lugeda. Aga ühe parima sarjana antud valdkonnas on minu jaoks alati olnud Julie Garwoodi "Claybourne'i pruutide" triloogia ning selle jätkulugu. Puhtalt ameerikalik, kuid siiski üpris köitev ja omavahel väga hästi seotud kompaktne lugu.

Aga konkreetselt nende raamatute puhul: tüüpiline romantiline meelelahutuskirjandus, mis on ja ajapikku meelest ära läheb.