B. Black "Christine Falls"

Ühel kaunil päeval jälle oma raamatutagavarasid raamatukogu riiulitelt täiendamas käies jäi mulle see raamat silma. Ma ei teagi, kas otsustavaks sai omapärane kaanekujundus või pealkiri, kuid mingil põhjusel ma ta koju viisin ning jõudsin nüüd ka läbi lugeda.

Haigla patoloog Quirke ärkab pärast jõulupidu oma tööruumis ning näeb, kuidas tema sünnitusosakonnas töötav kasuvend Mal midagi tema laua taga kirjutab. Poolhäguse peaga jõuab ta silmata, et tegu on mingisuguse kaustaga, kaustale on kirjutatud nimi Christine Falls ning tema laibalaual on noore naise laip. Olles aga väga-väga purjus jääb Quirke magama oma tööruumis laibalaudade vahele ning hommikul ärgates tundub kõik justkui väljamõeldis - kuid noore naise keha on imelikul kombel kadunud ning Christine Fallsi kaustas on tema venna käekirjaga kirjutatud veider surmapõhjus. Oma elus ja lähedastes pettunud meest hakkab aga see veider seik kummitama ning ta satub endalegi teadmata sorima sügaval kogukondlikkus saladuses, millesse on segatud ususekt, nunnad, äsjasünnitanud naised ja lõppkokkuvõttes isegi tema enda perekond. 

Selle raamatu puhul jäi mulle esmalt kohe silma selle tonaalsus - see on sünge tarmukus, millega järjest kindlamalt juba arvatava lõpuni jõuatakse. Rääkides värvidekeeles, siis tulid pigem meelde sinakas ja vettinud uduhall, sest see tundub kuidagi loomuomane sellele kõigele. Karakterid on üllatavalt mitmetahulised ja inimlikud st üdini positiivset-negatiivset karakterit välja ei joonistu ja raamatu lõpus kogu situatsiooni arvesse võttes on iga üksiku tegelase motiivid isegi eetilisest seisukohast mõnevõrra õigustatud. Võttes arvesse autori kirjutamisstiili moodustub selline huvitav ja kaasakiskuv tervik, mille juures on kohati väga raske raamatut käest panna. Ja autori kirjastiil on tõepoolest kiiduväärt, sest see on tõesti omaette kaunis osa sellest raamatust. Siin tuleb kindlasti ka tõlkijat-toimetajat kiita, sest on näha, et selle raamatu eestindamisega on väga palju vaeva nähtud. Tuleb ka silmas pidada, et tegu ei ole kiirelt areneva action-looga, vaid pigem rahulikuma iseloomuga kulgemisega, mistõttu võib see raamat paljudele krimikirjanduse fännidele ehk veidi vastu hakata. Samuti, kui nüüd väga aus olla, siis hoolimata üldisest heast sooritusest ei jää mulle see raamat tõenäoliselt meelde. Võibolla see liiga rahulik tempo on küll lugemise hetkel sobiv, kuid pikas perspektiivis kas just püsiva mälestusena.

Seega hea sooritus igal tasandil, kuid kokkuvõtvalt siiski kuidagi liiga läbimõeldud, et meelde jääda või sügavamat vaimustust tekitada.

E. Donoghue "Tuba"

Taaskord soovitus minu rohejuukseliselt sõbrannalt. Surus mulle raamatu pihku ja ütles lihtsalt "Selle sa pead läbi lugema". No kuidas ma siis ütlen ei?!

Lugu algab sellest, et Jack ärkab üles ning tal on sünnipäev. Tema ema on küpsetanud koogi ning nende elu läheb tavapäraselt ehk nad teevad oma Toas sporti, söövad, vaatavad veidi telekat ning lähevad õhtul magama. Loo arenedes aga selgub, et Tuba ongi kogu Jacki maailm, sest ta ei teagi, et väljaspool on midagi muud. Ainus side välismaailmaga on Vana Pagan, kes käib vahel öösiti külas ja kes toob eluks vajalikke asju. Pärast mitmeid vintsutusi räägib Emme aga Jackile välismaailmast ning veenab poisikest põgenema. See ka õnnestub neil, kuid nüüd ilmnevad hoopis omapärased raskused, millele Ema pole mõelnud. Noor Jack on ju terve elu ainult Toas elanud ja sestap ei oska ta tsivilisatsioonis elada. Sellised lihtlabased asjad nagu poes käimine või mänguväljakul mängimine on tema jaoks midagi täiesti uut ning selle uudse olukorraga ei pea mitte harjuma ainult Jack vaid terve pere alates Emast ning lõpetades onu ja vanaisaga. Lugu lõppeb aga sellega, et Jack ja Ema lähevad veel korraks tuba vaatama, aga maailm on Jacki jaoks muutnud - kui varem oli Tuba suur ja võimalusi täis, siis nüüd tundub see väike, hall ning piiratud.

Ma olen selle raamatu reklaami mitmeid kordi ajalehtedes näinud, kuid see pole kunagi olnud piisavalt kutsuv, et ma selle vabatahtlikult kätte oleksin võtnud. Siit ka loo moraal - ära hinda raamatut selle kaane järg, sest see raamat lõi mu küll pahviks. Ma lugesin selle otsast lõpuni läbi ja nautisin igat järgnevat lehekülge.

Mõtteid raamatuga seoses oli mitmeid, kuid neid lähemalt analüüsida oleks ilmselge eneseületus, sest siis poleks tegu enam raamatu ülevaatega, vaid juba referaadiga. Aga lühike ülevaade mõtetest teile siiski :) Esiteks see, et kui kedagi tõesti ühiskonnast eraldada, siis tõepoolest - kuidas tagada talle kõige valutum  resotsialiseerimine. Samuti see, et millise piiri pealt läheb emaarmastus ehk siis kehtib tõepoolest Ema intervjueerinud saatejuhi küsimus, mille sisu oli selles, et kui sa tead, et sa ei suuda oma lapsele  parimat võimalikku elu pakkuda, siis miks sa ei loobu lapsest, kui sa tead, et tal võib minna palju paremini? See küsimus langeb minu jaoks eetika ja sisetunde konfliktide valdkonda, kus ei ole võimalik mustvalget vastust anda. Samuti see, et kui laps on seotud nii tugevalt ühe inimesega, siis kui eluterve see on? Aga samas on Jackil see tähelepanek meie moodsast elust õige, et kuigi täiskasvanud ütlevad, et lapsed neile meeldivad, ei leia nad aega lastega tegeleda.

Kokkuvõtvalt meeldiv ja meeldejääv üllatus. Väga mitmekülgseid arvamusi tekitav ning huvitav lugemine. Soojalt soovitatav.

R. Doyle "Paddy Clarke hahahaa"

"Punase raamatu" sarjast ilmunud Bookeri preemia raamat. Mis ma oskan valiku põhjuseks öelda? Nimi oli köitev. Ja ma tahan näha inimest, kes ei ole elus vähemalt ühte raamatut valinud kaane järgi! Aga oli üks köitvamaid ilukirjanduse asju viimasel ajal. Ja kuigi taas kord on asjal mitu kihti, on see raamat loetav ka tegelikult nii, et ei eelda sügavat mentaalset kohalolu.

Raamat on kokku pandud peategelase, Paddy Clarke, lühikestest lapsepõlve episoodidest. Väga lihtsad ja konkreetsed mälestused ja kirjeldatud nii, nagu neid meenutaks 10-aastane. ja see loobki selle ausa ja vahetu fooni, sest sellised pikad eluloolised kirjeldused oleksid antud juhul mõjunud kuidagi võltsilt ja pingutatult. Näiteks kirjeldab Paddy erinevaid asju, mida nad mingil päeval tegid, kuidas oma kambas tuli ennast maksma panna, milline oli koolis õpetaja, mida isa tegi pärast tööd, kuidas lõhnab ema. Ja alati pole need asjad healapselikud: venna sunnitud bensiinikapsli alla neelamine või rottide tapmine ei käi tänapäeva ühiskonnas enam eetiliselt korrektse käitumise alla. See ei ole enam inimlik, ma mõistan, kuid teisalt - kas me pole oma ülimalt ratsionaalses humanismis muutunud liiga hellikuks igasuguste "pahade" asjade suhtes? Ühesõnaga - väga lihtsad asjad ja läbi lapse silmade.

Raamatu teine tasand käsitleb aga üksikumaid, kuid sügavamaid teemasid: ema-isa lahkuminekuga tipnevat kodust sisekliimat ja kuidas laps seda näeb, kuidas tegelikult on sotsiaalne omaksvõtmine alati oluline ning kuivõrd lähedased on tegelikut mõisted (venna)armastus ja (venna)viha. Näiteks isa-ema suhete parandamisel näeb Paddy oma kohustust asju parandada, mõistmata, et tegelikult on ta võimetu. Ta istub ööde kaupa üleval, et valvata ema-isa und kirjeldades elavalt seda, kuidas ta kuulab pärast magama saatmist nende järjekordset tüli, kuidas trepp kääksub,kui nad magamistuppa läheb, kuidas nad hingavad. Samuti kirjeldab ta seda, kuidas ta üleval püsib - lüües pead vastu voodipeatsit, käib ennast vannitoas külma veega kastmas jne. Ja ometigi ei saa ta päris täpselt aru, miks ta nii võimetu on. Paratamatult tunned lapsele kaasa, aga teisalt jällegi mõistad, et see on üks elu paratamatusi.

Kõige sügavama tasandil aga räägib see raamat minu jaoks sellest, kuida laps peab juba maast madalast oskama tegelikult kohaneda. Terve see loodud keskkond, milles Paddy tegutses (olgu selleks kodu, kool või siis kasvõi väikelinn, milles ta elas) on pidevas muutumises. Ja alati ei pruugi me nõustuda nende muutustega, kuid me peame õppima nendega kohanema. Isegi, kui see tundub ebaõiglane või üüratult raske.

Väga lihtne raamat. Mõnusalt kirjutatud ja kiirelt liikuv. Seda raamatut oli kurb käest ära panna.
Väga soojade soovitustega,
Kiiks