Motte, A. de la "[geim]"

Seda raamatut on mulle väga mitmed inimesed soovitanud ning Areeni sarjas ilmunud asju on igast küljest kiidetud. Aga kuidagi liigub see vaimustus minust kaarega mööda sarnaselt reisikirjadega "Minu..." sarjast. Aga otsustasin alluda provokatsioonidele ja laenutasin selle raamatu, kuid ta seisis mul ikka nädalaid riiulil. Kuidagi ei tõusnud käsi seda lugema, aga siis jäid valikud riiulil järjest ahtamaks ja lõpuks oli ainult see järel... Seega olude sunnil lugemine, sest lugemisnälg oli vaja ju ära rahuldada.

Henrik Petterson (edaspidi HP) leiab rongis sõites kõrvalistmelt mobiiltelefoni ja, tüüpilise pisipätina, otsustab ta selle omastada ning vahendajatele edasi müüa. Kuid telefoni hakkavad tulema sõnumid, milles pakutakse võimalust osaleda mängus. Kui aga üks saadud sõnum on lausa nimeliselt temale suunatud, on HP intrigeeritud ja astub mängu. Samal ajal aga püüab politseiinspektor Rebecca Normen oma karjääri ja kontrollitud elus maha raputada mineviku varje, mis aga hästi õnnestuda ei taha, kuna keegi jätab pidevalt tema kappi märkmepaberitele kirjutatud sõnumeid. Sõltumata HP või Rebecca soovidest või arvamustest hakkab aga Mäng järjest rohkem nende ellu hiilima ja see ei ole ilmtingimata meeldiv kogemus, sest lõpuks hakkab kogu situatsioon ka nende elu kallale kippuma, kuid kuidas sa võitled oma elu eest, kui sa ei tea, kellega või millega sa võitled?

Niipea, kui ma seda raamatut lugema hakkasin, meenus mulle üks ülikooli ajal nähtud film. Filmi nimi oli "Series7", ja selle sisuks oli reality show, kus inimeste ülesandeks on teised mängus osalejad lihtsalt ära tappa. Selle filmi puhul tekkis samuti see vastik "Big Brother is watching you"-tunne, mis on ka selle raamatu puhul keskseks teemaks. See energia oli lihtsalt väga-väga sarnane nähtud filmile. Teine film, mis mulle meelde tuli, oli 90nendate "Häkkerid", kus kamp häkkereid hoiab oma IT-oskuste ja grandioosse koostööga ära suure pangaröövi, kuna ka selles raamatus mängivad IKT võimalused olulist rolli. Eestlaste teada-tuntud ütlus on, et kus tegijaid, seal nägijaid, kuid kas me ei pinguta sellega veidi üle? Muidugi, IT-võimaluste pöörane areng ning inimeste edevus ennast pidevalt erinevates situatsioonides veebis eksponeerida on kohati lausa naeruväärne, kuid kas tõesti oleme me siis seetõttu nii haavatavad ning kaotame kohati ka ratsionaalse mõtlemise ja moraalitunde? Kas ma mitte ei haista kerget vandenõuteooriat?

Teine aspekt, mis mulle meelde jäi, on see pöörane kiirus, millega kogu tegevus areneb - kogu aeg toimub midagi ja võimalust rahulikult hinge tõmmata. Naljakas, kuid see ongi selle raamatu veider võlu, sest olles sellise teksti meelevallas ei tahagi ehk kaaluda ja mõelda tekkivatele arenguvõimalustele. Pigem nautisin ma kogu tegevust, kui köitvat action-filmi, mis tõi ehk liiga palju paralleele meelde. Seega ei olnud tekkinud karakteriarengud minu silmis ehk nii kesksel kohal, kuid teisalt jällegi kas teie vaatate Arnold'i või Sylvester'i filme ilmtingimata nende tugevate karakterrollide tõttu?

Üldjoontes seega üsna hea lugemine, kuid kahjuks minu jaoks veidi läbinämmutatud teema.

E. Donoghue "Tuba"

Taaskord soovitus minu rohejuukseliselt sõbrannalt. Surus mulle raamatu pihku ja ütles lihtsalt "Selle sa pead läbi lugema". No kuidas ma siis ütlen ei?!

Lugu algab sellest, et Jack ärkab üles ning tal on sünnipäev. Tema ema on küpsetanud koogi ning nende elu läheb tavapäraselt ehk nad teevad oma Toas sporti, söövad, vaatavad veidi telekat ning lähevad õhtul magama. Loo arenedes aga selgub, et Tuba ongi kogu Jacki maailm, sest ta ei teagi, et väljaspool on midagi muud. Ainus side välismaailmaga on Vana Pagan, kes käib vahel öösiti külas ja kes toob eluks vajalikke asju. Pärast mitmeid vintsutusi räägib Emme aga Jackile välismaailmast ning veenab poisikest põgenema. See ka õnnestub neil, kuid nüüd ilmnevad hoopis omapärased raskused, millele Ema pole mõelnud. Noor Jack on ju terve elu ainult Toas elanud ja sestap ei oska ta tsivilisatsioonis elada. Sellised lihtlabased asjad nagu poes käimine või mänguväljakul mängimine on tema jaoks midagi täiesti uut ning selle uudse olukorraga ei pea mitte harjuma ainult Jack vaid terve pere alates Emast ning lõpetades onu ja vanaisaga. Lugu lõppeb aga sellega, et Jack ja Ema lähevad veel korraks tuba vaatama, aga maailm on Jacki jaoks muutnud - kui varem oli Tuba suur ja võimalusi täis, siis nüüd tundub see väike, hall ning piiratud.

Ma olen selle raamatu reklaami mitmeid kordi ajalehtedes näinud, kuid see pole kunagi olnud piisavalt kutsuv, et ma selle vabatahtlikult kätte oleksin võtnud. Siit ka loo moraal - ära hinda raamatut selle kaane järg, sest see raamat lõi mu küll pahviks. Ma lugesin selle otsast lõpuni läbi ja nautisin igat järgnevat lehekülge.

Mõtteid raamatuga seoses oli mitmeid, kuid neid lähemalt analüüsida oleks ilmselge eneseületus, sest siis poleks tegu enam raamatu ülevaatega, vaid juba referaadiga. Aga lühike ülevaade mõtetest teile siiski :) Esiteks see, et kui kedagi tõesti ühiskonnast eraldada, siis tõepoolest - kuidas tagada talle kõige valutum  resotsialiseerimine. Samuti see, et millise piiri pealt läheb emaarmastus ehk siis kehtib tõepoolest Ema intervjueerinud saatejuhi küsimus, mille sisu oli selles, et kui sa tead, et sa ei suuda oma lapsele  parimat võimalikku elu pakkuda, siis miks sa ei loobu lapsest, kui sa tead, et tal võib minna palju paremini? See küsimus langeb minu jaoks eetika ja sisetunde konfliktide valdkonda, kus ei ole võimalik mustvalget vastust anda. Samuti see, et kui laps on seotud nii tugevalt ühe inimesega, siis kui eluterve see on? Aga samas on Jackil see tähelepanek meie moodsast elust õige, et kuigi täiskasvanud ütlevad, et lapsed neile meeldivad, ei leia nad aega lastega tegeleda.

Kokkuvõtvalt meeldiv ja meeldejääv üllatus. Väga mitmekülgseid arvamusi tekitav ning huvitav lugemine. Soojalt soovitatav.