Sunday, January 29, 2012

N.Hawthorne "Tulipunane kirjatäht"

Selle raamatu lugemise soov tuli sellest, et ühes üsna tüütus Hollywoodi tiinikomöödia idee oli selle raamatu sisuga kokku põimunud. Filmi nimi oli "Easy A", kus nood keskkooli neiu valetab oma sõbrannale, et ta magas kellegagi ning kuulukad hakkavad koolis levima. Ta saab inspiratsiooni Hawthorne'i raamatust mängida siis kooli kõige litsakamat tüdrukut, samas seda siiski mitte olles. Aah, ma ütlesin, et see on tiinikomöödia ju, kus asjad ei ole alati nii selgelt arusaadavad.

Raamatust endast: Lugu ise allgab nii, et 17. sajandi puritaanlikus kogukonnas on noor naine Hester Prynne, noor abielunaine, kelle mees pole veel Vanast Maailmast Ameerikasse jõudnud, teinud abielurikkumise pattu ning kogukonna vanemad mõistavad tema karistuseks elu lõpuni kanda rinnas punast tähte A (nagu inglise keeli adulteress). Talle määratakse karistus seista häbipostis kogu linnarahvale näha koos tema patuelust tekkinud  väikese patuviljaga, kelle nimeks saab Pearl. Häbipostis olles näeb Hester aga, et rahvahulgas seisab tema laulatatud mees Roger Chillingworth, kes hiljem palub naisel suu kinni hoida, et säästa teda häbist. Loo arenedes aga selgub, et Herteri patukaaslaseks oli kohalik noor ning paljulubav vaimulik Artur Dimmesdale, kes tunneb Hesterile kaasa, kuid vaikib. Ta tekitab enda ihule, rinnule, haava või vermed (see jääb veidi segaseks) A tähega, ning varjab neid, kuid Hesteri laulatet abikaasa (tohtrihärra, kes jagab vaimulikuga maja), näeb seda ning haub kättemaksu. Samas mööduvad aastad ja väike Pearl kasvab ning asjad muuduvad nii palju, et Hester ning Artur otsustavad koos lahkuda. Kuid vaimuliku tervis on väga nõrk ning sellel päeval, kui nad peavad põgenema, sureb vaimulik avalikult häbipostis tunnistades oma süüd kogu linnarahva ees.

Mulle Hawthorne'i kirjastiil ei meeldinud - see oli minu jaoks liiga heietav, keerutav ning ebaühtlane. Ta suutis küll täiskasvanud tegelaskujude karakterid kaunis usutavad luua, kuid Pearli tegelaskuju polnud minu silmis realistlik. Ta pani väikese seitsme aastase plikatirtsu rääkima kui täiskasvanud inimese ning see oli ilmselgelt eluvõõras nüanss selles raamatus. Kes teab, palju need 19. sajandi kirjanikud ikka oma laste kasvatamisega reaalselt kokku puutusid. Ütleme nii, et mõnda teist Hawthorne'i raamatut ma kätte enam ei võta.

Raamatu sisu aga oli intrigeeriv - mõtlemapanev kombinatsioon eetika ja moraaliküsimustest, kus must ja valge ei ole selgelt nähtuvad. Näiteks Hesteri motiivid varjata oma lapse isa - algselt heatahtlikust mõttest kasvab talle endalegi ootamatult välja vaimuliku jaoks sundmõte, mis lõpuks söövib temalt nii meelerahu kui elu. Samuti väikese Pearli mõttemaailma areng, kelle jaoks tulipunane A täht on vastupidiselt kogukonna arvamusele midagi positiivset ning püsivat. Samuti ema ja lapse omavaheline suhe - kus algab sõltuvus ning kus lõppeb vanemlik kohstus ning kas Hester tegi õigesti, et ei andnud oma last kogukonnale kasvada, samas kui on selge, et lapsel oleksid selles elukeskkonnas hoopis teised valikud ning võimalused tekkinud. Teisalt viime ennast 19. sajandisse, kui raamat kirjutati - puritaanlikke järelmõjutustega kogukonnas kasvanud Hawthorne kirjutab sellise raamatu? Nagu näha, tekitab see raamat oma sisulise joonega väga palju mõttepunkte ning artulust, sest siia on sõlmitud väga inimlikud nüansid, mis muudavad loo mitmes mõttes ääretult köitvaks.

Kokkuvõtvalt ütlen, et raamatu loo nüansid on väga intrigeerivad, kuid autori kirjastiil ning mõningane ebarealistlik maailmakäsitlus ei tee teost mugavaks lugemiseks.

Monday, January 2, 2012

kultuuriaasta puhul

2011 ehk kultuuriaasta. Minu kultuur on raamatud ja seega väike lühikokkuvõte minu kirjanduselugemisest. Nimekirja ma välja ei too seekord, sest kõik läbiloetud raamatus on blogis kajastatud, kuid kokku sai nimekirja sellel aastal 55 raamatut. Tõsi - mõnigad asjad jäid pooleli või ei pakkunud piisavalt pinget, et rohkem kui paarkümmend lehte lugeda. Need jäid seisma ja ausalt öeldes ei tunne ma ka seetõttu süümekaid.

Kõige suurema elamuse jättis mulle Ristikivi nn Tallinna triloogia - elamus oli väga positiivne ning ma olin ausalt pahviks löödud. Samuti meenuvad nimekirja vaadates positiivse elamusena Atwoodi "Röövelpruut" ning Ruitlase "Naine". Negatiivseim kogemus oli mul Tode "Piiririigi", Dovlatovi "Tsooni" ning Vesperi "Kohutava Maria" esimese osa puhul. Aasta üllatajaks oli minu jaoks aga Shaw "Võimuhullus", mis täiesti ootamatult põnevaks vahelduseks osutus.

Seega lühikokkuvõte tehtud. Uuel aastal uue hooga!


G. R. R. Martin " Mõõkade maru. Teine osa: Veri ja kuld "

Selle raamatu valiku puhul pole olnud mitte mingit küsimust, nagu võite lugeda varasemast postitusest.

Seiklus jätkub: mõnigi loo seisukohast oluline tegelane saab hukka, mõni teine aga tõuseb, vahetuvad pooled ja tõusevad esile uued karakterid. Sisust on keeruline lühikokkuvõtet teha teadmata eelnevaid lugusid ja nendest lühikokkuvõte ei ole üldse lühike.

Taaskord Martini poolt ääretult hea karakteritundmisega kirjutatud saaga üks osa, mis on väga hästi tõlgitud. Karakterid ongi selle sarja võtmesõna - need on geniaalselt inimlikud, mistõttu pole ükski tegelane 100% hea või halb. Ja isegi kui mingil hetkel on mingist tegelasest juba arvamus kujunenud, siis keerab autor selle täiesti pea peale. Näiteks Jamie Lannisteri olek on eelnevate raamatute puhul tundunud pigem kui selline egoistlik machosõjard, kuid selles raamatus tuleb välja Jamie elu absurdsus (näiteks armulugu õe kuninganna Cersisega ning jabur olukord pärast nende ühise poja noorkuninga mürgitamist tema pulmapeol).

Oli kohti ning karaktereid, mis mulle väga meeldisid, teised olid jällegi justkui igavad olukirjeldused või loo arengu seisukohast pikas perspektiivis küll olulised, kuid minu jaoks pigem tüütud nüansid. Näiteks on tegelastenimekiri muljetavaldavalt 37 lehekülge pikk. Mina olen juba loobunud kõiki ser'e ja leedisid meelde jätmast, sest mu fanatismil on ka piirid.

Sarjana endiselt huvitav, kuid tõesti - kui pole tuttav sarja eelmiste osadega, siis ei ütle see raamat vist suurt miskit. Noh, peale telesarja esimese hooaja...