E. Hemingway "Hüvasti, relvad!"

Hemingway nimi ei tohiks küll võõras olla, kuid ausalt öeldes ei ole ma kunagi tema kirjutatu vastu sügavamat huvi tundnud. Gümnaasiumi ajal sai läbi loetud "Pidu sinus eneses", aga see jättis üsna külmaks, ja proovides "Kellele lüüakse hingekella" ei tundunud see minu jaoks. Nüüd aga maal aega veetes ei olnud mul õhtuti midagi teha ja leidsin riiulist selle raamatu kohutavalt räbala kaanteta eksemplari.

Tegu on maailma kirjandusklassikasse kuuluva sõjavastane romaaniga, mille keskmes on armastus ja teineteise leidmine keset hävingut ja surma. Leitnant Frederic Henry, kes esimese ilmasõja ajal Itaalia sõjaväes meditsiinitranspordiga tegeleb, kohtub imekauni šotlanna Catherine'ga, kellesse ta armub. Lahingutegevuses haavatuna paigutatakse ta ameerika sõduritele mõeldud haiglasse, kus noorte vaheline romanss süveneb, kuid pärast põlveoperatsioonist taastumist saadetakse Henry tagasi rindele. Itaalia vägede taganemisel aga satub ohtu Henry elu ning ta läheb hüppesse. Otsinud üles Catherine põgenevad nad Šveitsi, kus nad veedavad aega oma esiklapse sündi oodates, kuid seda ei ela üle ei ema ega laps.

Jah, laias laastus räägib Hemingway sõja mõttetusest ning tõstab esile inimhingede hapruse niigi karmis maailmas. Raamatus kajastuvad tegelased on veidi ehk ülespuhutud ja jätavad eluvõõra mulje (eriti dialooge arvesse võttes). Minu jaoks on küsitav mina-tegelase tegevuse motiivid, seda enam, et Henry ei sõdinud ju oma kodumaa eest. Seda enam, et ta tõuseb leitnandi autastmele, kuid deserteerub ohtu sattudes. Tõsi, arvestades olusid, oli viimase puhul tegu ilmselt ellujäämisinstinktiga, kuid siiski... Muidugi, mida tean mina aumehelikust ohvitseri käitumisest, kuid eetiliselt on selline teguviis väga küsitav. Ja see muutis mu peategelase suhtes seda enam umbusklikuks, mistõttu mul oli raske tema tegusid, tundeid või sõnu tõsiselt võtta. Pigem oli see kõik üks suur farss. Mille nimel ja miks ta sõjas oli? Miks Itaalia? Kes olid tema sõbrad tegelikult? Milline oli tema päritolu ja meelelaad? Kas tunded Catherine vastu olid tõesti nii õilsad või oli tegu turvalise sugutungiga? Mis on üldse tema jaoks tähtis? Kes on see peategelane?

Kui vaadelda aga romaanis kajastunud armastuslugu, mis on romaani teine tugev suund, siis tundus see mulle mina-tegelase poolt fabritseeritud, kuid naiskangelanna on justkui puhtalt tunnete najal liikuv kaunis nukuke. Catherine on esmapilgul külmavõitu eluvõõras jääkuninganna, kuid suurte tunnete tekkides saab temast kirglik ja tundlik naine, kes on oma armastatu nimel väga paljuks võimeline. Seega puhas emotsioon, millele tugevamat arutluskäiku autor ei omistagi. Ilmselt käiks Catherine isik mulle aga reaalses elus kohutavalt närvidele, sest need tema vähesed arutluskäigud liikusid hoopis veidras paralleelmaailmas (näiteks vestlus Henryga tolle varasematest naistest, kus viimane muuseas sirge seljaga naisele valetab) ning mulle tundus tema iseloom kuidagi väga klammerduv, mõjudes seeläbi üsna ahistavana.

Seega sain enda jaoks kinnitust, et Hemingway stiil ei ole päris minu tassike teed, kuid arvestades päevi, mil romaani tegevus mu mõtetes on kummitanud, mõistan ma põhjust, miks see raamat kuulub kirjandusklassikasse.

K. Kettu "Ämmaemand"

Mõni raamat jääb lihtsalt näppu raamatukogus kolades. Seda raamatut olen aegajalt maaraamatukogus käes keerutanud, aga miskipärast kõrvale pannud. Seekord aga tundus kuidagi õige see laenutada hoolimata ebamäärasest kaanekujundusest ning sisukokkuvõttest.

Põhja-Soomes elav naine, keda kohalikud kutsuvad Vigasilmaks tema erinevat värvi silmade pärast, on kohalikus kogukonnas tuntud ravitseja. Kohtudes ühe sünnituse vastuvõtmisel SS-ohvitseri Johann Angelhurstigai, kellesse ta kõrvuni armub. Teise ilmasõja lõpuakordid muudavad nende armastuse aga omamoodi olelusvõitluseks, seda enam, et Vigasilm sätib asjad nõnda, et ta võetakse sakslaste vangilaagrisse medõeks ning näeb ja teeb Lehmalaudas kutsutud laagriosas asju, mida suurem osa meist peaks ebainimlikeks. Seega on elu laagris pehmelt öeldes võigas ja Johann, hoolimata oma tunnetest Vigasilma vastu, on segase minevikuga ja ravimitest sõltuv ning ebakindel oleviku ja tulevikus osas. Pärast nende kahe koosveedetud aega Surnud Mehe fjordi veerel seisvas üksikus hurtsikus lähevad asjad aga lõpikult käest ära ning kogu lugu liigub selle karmi lõpuni - Vigasilm jääb lapseootele ning pärast põgenemiskatset satub ta ise Lehmalauda püsielanikuks, sakslased hakkavad sõda kaotamise tõttu kiirustades laagrit hävitama, mistõttu varasemad rollid ümber tõstetakse, ning Johanni ravimisõltuvus muudab ta ümbritseva osas apaatseks kuniks on liiga hilja olukorda päästa. Keset sellist hävingut ei saagi asi hästi lõppeda ju...

Pean tunnistama, et see raamat on väga intensiivne ja karm, aga selle mõjusus on seda enam pahvikslööv. Pärast lugemist tegin ka raamatu kohta väikese taustauuringu ning seda kirjeldatakse kui äärmiselt vägivaldset raamatut, kuna igal leheküljel kedagi tapetakse, vägistatakse, vigastatakse vmt. Ma arvan, et see on ehk loo enda suhtes pisut ebaõiglane. minu jaoks olid loo keskmes siiski inimeste tunded ning need tunded on siiski oma algselt positsioonilt õilsad. Ma räägin siin inimlikul taustal - kui sinu ellu satub inimene, kelle nimel sa oled valmis absoluutselt kõigeks, siis kes on tehtud pahategudes süüdi? Kas sina, kes sa teed kõike väikse afektiseisundi tõttu, või inimene, kes paneb su hoolimata sinu tunnetest ja haavatavausest olukorda, et sa pead neid asju tegema? Ja kas me peaksimegi siin süüdlast ostima? On see kohane? Tõsi, karakterite loodud kulissid nende tegevuse mõttes ei ole ilusad ja ilmselt hakkavad kaunishingedele vastu, aga reaalsus on kahjuks tihtilugu võikam kui kirjaniku kujutlusvõime suudab välja mängida.

Patriootlikkus on samuti üks huvitav nähtus, millest ma olen oma blogis ka varem rääkinud. Vennatapusõja juures ei saa öelda, et ühel on eetiliselt või teoreetilisel tasandil rohkem õigus kui teisel. Samuti ei saa minu arvates mõista hukka, et tavainimene teeb ellujäämiseks koostööd just sellega, kes parasjagu kogu mängu riiklikul tasandil juhib, sest olgem ausad - on tal üldse valikuvõimalust? Esimene on põhimõtete ja maailmavaadete erinevus ning teine ellujäämiskunst, sest kui sul on pere, kes sinust sõltub, siis sunnib see ehk oma positsiooni mängulaual aegajalt ümber vaatama. Ja vahel võib ka lihtsalt usk teise (olgu tegu teooria, inimese või režiimi) eksimatusse ning võimetesse mõjuda täiesti omamoodi, nagu Johann ise Vigasilma tundeid kirjeldab: "Tolle naise usk on teistsugune, see on nii suur ja tugev, et seda ei oska tõeks pidadagi. Ja ega ta jumalasse usu. Ta usub minusse." Ma ei tea, kas selline vaimne seotus ja äärmuslikud tunned on tegelikult ka võimalikud, kuid see, et mõni inimene kohtamisel lihtsalt jalad alt lööb, seda olen ma küll kogenud. Võibolla olengi seetõttu selle raamatu tundelise poole osas veidi mõistvam?

Ilmselt ei tulnud see kokkuvõte nii analüütiline, kui ma ootasin, ja ma mõistan raamatut pelgavaid inimesi, kuid kui veidi avatumalt teemale läheneda. Mina soovitan seda raamatut, sest see kogemus jäi mulle väga eredalt meelde.

I. Shaw "Noored lõvid"

Mõne raamatuga, mis minu kätte lugemise eesmärgil satuvad, on mul omaette suhe. "Noored lõvid" on üks nendest. Ma olen väga mitmes raamatukogus töötanud nüüdseks ja see raamat on alati riiulis olemas olnud, kuid kunagi pole ma näinud ühtegi inimest seda laenutamas. Meenub, et isegi mu emal oli see raamaturiiulis olemas... Paks pirakas raamatuköide, millel on kaanel on sõjaroheliselt kujutatud sõdur (kui te need paberkaaned ära võtate, siis näete seda). Ühesõnaga, on see raamat olnud igal pool ja kui ma tundsin endas jälle seda tõsisemapoolse kirjanduse rahutust, siis tundus see valik õige. Ja ma meelega ei tahtnud Päevalehe kirjandusklassika varianti kätte võtta, sest nimetet sarja raamatute tekstitihedus võtab igasuguse lugemishuvi ära. Seega lonkisin ekstra Tallinna keskraamatukogu peamajja ning palusin just seda nõukaaegset "XX sajandi kirjandus" eksemplari hoidlast - nii lihtne see lugu ongi.

Raamat räägib laias laastus kolme noore mehe kogemustest sõdurina Teise maailmasõja aegses Euroopas. Christian Diestl on suusainstruktorina töötav austerlane, kes on oma vaadetelt nats. Kui algab sõda, läheb Christian vabatahtlikult Reich'i sõduriks, sattudes leitnant Hardenbrugi alluvusse, kelle juhtimisel liigub väeosa kõigepealt Pariisi, siis aga Aafrika rannikule. Sõja segaduses saab leitnant raskelt haavata ning Christian satub sõjakeerisesse üksinda oma elu eest võitlema liikudes nii Aafrikas kui Euroopas mitte midagi kaotava mehena ringi. Noah Ackerman on New Yorgis elav juudi noormees, kelle elus ei ole tegelikult enam mitte kedagi järele jäänud, peale sõbra Rogeri. Tolle kaudu tutvub Noah oma tulevase naise Hope'ga, kuid kui Jaapan tungib USA-le kallale, siis saab Noah kinnisideeks liituda armeega. Tuberkuloosikolde tõttu kopsus see tal kuidagi õnnestuda ei taha, kuid kui ta lõpuks oma eesmärgi saavutab, siis satub ta oma väeosa kaaslaste poolt ränga antisemitistlikku kiusamise alla. Ta leiab mooduse ennast kehtestada ning ta saadetakse Euroopasse - ta elab üle D-day, rängad piiramised Prantsusmaal ja on värskelt isaks saanud, kuid sureb lõpuks Christiani poolt lastud kuuli läbi pärast ameeriklaste esimest koonduslaagri avastamist. Kolmandaks peategelaseks on Michael Whitacre - dändilik naistemehest lavastaja New Yorgist, kes pärast ebaõnnestunud abielu liitub armeega. Ta satub Noah'ga samasse üksusesse, kuid pärast viimase enesekehtamist, otsustab paluda üleviimist. Sõja edenedes on Whitacre nii Londonis kui Prantsusmaal, kuid alati õnnestub tal leida see natuke "soojem" koht (seda nii ülemuste kui ka naiste osas), kuid alati ei pruugi nendes tagatubades samuti kõige lihtsamad mängud toimuda. Raamat lõpeb aga sellega, kui Michael tapab kättemaksus oma sõbra tulistamise eest Christiani.

Raamat ise on tõeline pirakas (pea 800 lehekülge) ning ei hakka ilmtingimata kergelt tööle, kuid Shaw puhul tuleb tunnistada, et ta suudab väga tabavalt ja kaasakiskuvalt olukordi joonistada. Karekterimängu puhul ilmtingimata mitte nii silmapaistvalt, kuid situatsioonid ja tabav olukorra/olustiku kirjeldus olid rabavad. Samuti arvestades seda, et kohati on tegu ikka väga avameelsete kirjeldustega ka igapäevase elu-olu kohta sõja ajal nii rindel kui tagalas. Mis mulle ka meeldis, et raamat edeneb episooditi st antakse ülevaade ühest mehest ühel hetkel ning siis järgmisel hetkel kirjeldatakse juba tema tegevuse järgmist tipphetke. Ei teki sellist venitamist ja mahutootmist, vaid kõik liigub kiirelt ja puhtalt.

Kui nüüd siiski karakterite juurde liikuda, siis on ilmselge, et Christianist on püütud teha seda musta lammast - nats, pidevalt taganev (sõja lõpupoole ütleb ta juba ise irooniliselt, et on üksiktaganemise spetsialist), äraandja, omakasule mõtlev närukael. Kuid teisalt on tema käitumine inimlik, kui arvestada, et ellujäämine on prioriteet. See on tegelane, kelle missiooniks on sõjast eluga välja tulla ja nii lihtsalt ta alla ei anna. Muidugi, moraalsest seisukohast on üsna mitmed tema teod küsitavad, kuid ma arvan, et nii lihtsalt teda hukka mõista oleks narr. Teine huvitab karakter oli Christiani ülema abikaasa Gretchen Hardenburg, kes sõja alguses elab hõlbuelu Saksmaal ning ei tundu üldse muret tundvat selle üle, mida toob homne. Mehed tulevad-lähevad, elu on üks suur pidu ning üldse on kerge inimesi upitada-uputada selles väikses konnatiigis nagu seda on Berliin. Kuid tema ja Christiani teistkordne kohtumine on hoopis teistes nootides - muserdunud naine on endale allüürniku võtnud ning kardab kõike ja kõiki. See näitab seda, et inimene on oludest sõltuv heidik - kord on ta kõrgemal kui pilvepiir, kuid sama lihtne on teda ka mutta trampida. Ja selleks ei pruugi ilmtingimata vaja olla suurt oskust või jõudu. Piisab ka lihtlabasest hirmust.

Kokkuvõtvalt ütleksin, et see raamat oli ootamatult põnev. Võrdleksin seda sellise kadunud aardega meie kirjanduskultuuris nagu seda on Sinclair Lewis'e "Doktor Arrowsmith". Jah, aegajalt väsib käsi ära selle üleval hoidmisest ning, jah, kohati läheb justkui pikaks see venitamine, kuid see kõik on seda väärt. Kikukas!

N. Mailer "Alasti ja surnud"

Üle-eelmisel nädalal meenus mulle see raamat - just selle valge selg koos Maileri punase nimega seal peal. Ma olen tööl riiuleid patsutades korduvalt seda näinud ja mõelnud "What if..." Paks ja hirmutav on see alati tundunud. Aga seekord ma teadsin, et seda tahaks lugeda. Läksingi selle missiooniga raamatukokku ja laenutasin selle.

Raamat räägib Ameerika luurerühmast, mis osaleb Anopopei saare vallutamise dessandis Teise ilmasõja ajal. Täpsemalt on lähema vaatluse alla võetud ühe väiksema luuresalga rühma liikmed, kus on nii vanad olijad kui ka uued ja tundmatud mehed, ning Anopopei saare vallutamist juhtiv kindral Cummingsi hingeelu, kes justkui maletaja nuppe tõstab ja lahingutegevust planeerib. Selle raamatu puhul ei olegi pearõhk sõjategevus, vaid pigem meeste isiksuste ja nende kogemuste kirjeldamisel kas sõja ajal või enne seda. Loo arenedes saavad mõned sellest tegelaskonnast surma, mõni aga elab edasi hoolimata hullumeelsetest seikadest. Jutu arendes liigutakse nii konkreetsesse hetkedesse keset sõjategevust saarel, kui antakse asjaosaliste põgus pilguheit nende maailmale enne sõda. See aga näitab, et salga liikmete hulgas on erineva tsiviilelu kogemusega mehi - dändid, hulkurid, maapoisid, sisserännanud jne, ning see muudab selle raamatu väga mitmetahuliseks. Ja kuigi teos on liigitatud sõjaromaaniks, ei saaks öelda, et see oleks sünge lugu, sest raamatus on omajagu elutervet huumorit ning situatsioonikoomikat.

Esimesena meenub selle raamatu puhul see, et teost lugedes jäi taaskord silma sõna "alastus". See on selle raamatu kontekstis ikka üsna robustne eneseavamine, mille tulemusena oled sa nii endale kui teistele justkui peopesal näha. Just see pidev eneseanalüüs ning eneserefleteerimine üsna kitsas ringkonnas ja kindlat käsuliini pidi võibolla muudab inimeste mõtlemismaailma. See on alastus igas mõttes - olgu leinas (Gallagher pärast oma naise surma), haiguses (Wilson), ambitsoonides (Crofti punnitamine kõrgema auastme poole), oma strateegilistes otsustes (Cummingsi ja tema abilise Hearni omavahelised vestlused) jne. Sa oled selles kitsas väikeses maailmas ja on pea võimatu nautida seda vaba maailma privaatsuse rüütatust. Olgu see siis pealegi nii illusoorne, kui me endale ette tahame kujutada. Samuti räägib see raamat minu jaoks ihadest. See on see kaugunistamise variant, milles sa mõtled kõigele tuttavale, mis sul on olnud, adudes, et see ei saa enam kunagi olema nii, nagu sa seda mäletad. Iha turvalisuse, muutumatuse järgi. Samuti iha läheduse, sõpruse, toe järgi, mille puhul tuleb mõelda ka veidi kaine mõistusega. Näiteks lähtudes Redi loogikast, ei tohi sõjas sõpru hankida, sest nad võivad surma saada.

Raamatu üks peategelane on kindlasti ka džungel, mis muutub ja areneb. Ta on ühtaegu oht kui ka võimalus. Näiteks kui Martinez läheb luurele ja satub kogemata jaapanlaste laagrile peale, siis on teda piirav rohelus võimalus oma elu päästa. Teisalt jällegi on paduvihma ajal laagri elu peaaegu täielikult halvatud, sest ümbritsev muda koos vihmavalinguga muudab argise rutiini pea võimatuks.See põõsastiku tihedus, muda, kuumus, leitsak, niiskus - see moodustab loos sellise veidi sumbunud, ahistava õhustiku, millest lihtsalt ei ole pääsu. Teine elutu peategelane on selles raamatus sõda. Cummings mõtsikleb sellest kaunis tabavalt: "Sõda oli tervenisti vaid väsimus ja rutiin, reeglid ja muud protseduurid, aga ometi oli selles ka alasti kistud sõdame värinat, mis tabab sind valusalt, kui sind selle keskele on heidetud." Sõda on ühelt poolt justkui kuliss, taustamüra kogu tegevuse jooksul. Teisalt jällegi on sõda nagu elav protsess, mis muutub, teiseneb ja lihtsalt mingil hetkel juhtub. Reasõduri või kindralina saad sa mingil viisil protsessi mõjutada, kuid mitte seda juhtida, ning selle mõistmine on minu jaoks väga hirmutav mõte.

Raamatus oli päris mitu head seika. Kõige südamesse minev oli minu jaoks Gallagheri naise surm. See toe kadumine seal eemal kodus on väga suur hoop - oled sa mees või naine, laps või abieluinimene. Mõte, et keegi kusagil sind ootab, võib vahel mõjuda äärmiselt innustavalt. Eriti jabur oli aga see, kui Gallagher hakkas pärast uudise kuulmist vasttaastatud postiühenduse läbi oma juba surnud naiselt kirju saama. Juba mõte sellest on absurdne, kuid ma saan aru, et sõjal on sõja seadused ja siis võib juhtuda kõik. Veidi naljakam seik, mis meelde jäi, oli Wilsoni ja põõsa "konflikt", kus valves olnud Wilson põõsa peale südamest vihastas ja pärast küsimust "kesse kurat sul sial kasvada käskis?" põõsa lihtsalt valanguga ära niitis. Kiiksuga, kuid piisavalt jabur, et muigama panna.

Seega on sõjal sõja reeglid. Ma ei suuda seda teosest saadud emotsiooni siia kirja panna, sest Mailer on tõesti väga hea töö teinud, kuid raamat on tõesti väga hea. Soovitan väga soojalt.