J. Crusie "Mehe ikkest priiks"

Tegelikult mõtlesin ma, et viin lihtsalt raamatud ära ja juurde mitagi ei võta - lihtsalt aega ja tahtmist nagu polnud. Aga nagu ikka - raamatukokku sattudes võin mina kiiresti hoogu sattuda...

Pesueht naistekas õpetaja Lucy ja politseinik Zacki armastusloost, mis algab sellega, et naine mehe läbi klobib. Kuna aga naise elu on ohus, siis kolib politseinik (hoolimata ebasoodsast algusest ja kolmest hullumeelsest koerast) naise juurde, et teda kaitsta. Mängu tulevad pommid, lendavad kuulid, renoveerimist vajav köögipõrand ja torisev naabriproua. 

Seega polegi nagu suurt midagi siin öelda, kuigi tuleb tunnistada, et oli hetki, kus dialoog oli nii jabur, et ajas itsitama. Kuigi suurt mõttearengut või sügavat hingelist arengut siit loota ei otsi. Eriti moosiseks läks siis, kui pesueht vanapoiss 2-3 päeva pärast naisega kohtumist tolle kätt palub. Võibolla selliseid asju juhtub päriselus ka, aga mind pani selline asjade käik veidi kulmu kergitama. 

Seega tore meelelahtus paariks õhtuks, kuid ei midagi enamat.

D. Ariely "Irratsionaalne inimene: kuidas me teeme oma igapäevaseid otsuseid"

See raamat on mul ammu kodus raamaturiiulis seisnud. Kuidagi aga ei ole tahtnud seda kätte võtta ja läbi lugeda. Ilmselt pole õiget hetke või tunnet olnud. Ma olen lihtsalt koledal kombel laisk olnud ja kui nädala keskel suures mahus teadusmaterjale lugeda, siis pärast seda ei suuda ühtegi paberkandjat enam pikalt tõsiselt võtta. Selle raamatu lugesin suuresti läbi aga süümetundest, kuna see oli minu käes kuid ja lõpuks tundus see juba tobe - raamatu valge kaas vahtis mind justkui pilgates riiuliservalt.

Professor Airely't huvitab inimeste käitumismotiivid ja ta on püüdnud neid läbi erinevate katsete kaardistada ja lahtimõtestada. Alates otsuste tegemisest pubis oma joogi valimisel, platseeboefektist kuni hinna ankurdamise mõjust inimeste käitumisele. Olles ise üsna värvikas karakter ja huvitava ajalooga isik, on Arielyl palju fantaasiat ja meelekindlust erinevate katsete läbiviimisel, ida ta raamatus väga oskuslikult ka demonstreerib.

Kuigi inimekäitumine ja selleks tehtavad katsed on väga põnevad, siis on nendest tuimalt raamatust lugemine päris tüütu. Ja omajagu selliseid teadusliku suunistlusega tarbimiskäitumise raamatuid olen lugenud mitmeid (näiteks see ja see), siis hoolimata hoogsast kirjasulest ja põnevast üldloost, jäi sisuline pool suurest Ariely katsete üldise kirjeldamise tasemele ja laiemaid üldistusi oli vähem. Seega oli mul raske kuidagi raamatuga suhestuda ning luua enda jaoks tõelist lugemiselamust. Pigem pani õlgu kehitama ja mõtlema, et "mis ma nüüd sellest siis õigupoolest sain?" Ma ei tea, kas oli aeg vale või lihtsalt ei olnud see minu raamat...

Seega jättis teos mind laias laastus külmaks ja ega ei oskagi rohkem midagi kosta...

K. Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Hosseini eelmine raamat raputas mind sügavalt. See oli väga valus ja ilus raamat ning tundsin, et ei suuda kohe samas tempos jätkata. Seega andsin endale aega ning nüüd tundus, et on aeg küps tema teise raamatuga proovida. Mõtte teostus aga eeldas veidi eeltööd ja raamatujahti erinevates raamatukogudes, kuid lõpuks ma ta leidsin... Vedelemas tagastatud raamatute hunnikus, kust ma ta päästsin.

Mariam on vallaslaps ja Afganistanis islami kogukonnas on selline asi suur häbi. Elades emaga oma nürimeelset elu, kus ainukesed helgemad hetked on isa külaskäigud, ei mõista tüdruk, miks ta ei tohi paljusid asju teha. Ühe hetkega kogu see rahulik elu haihtub ning Mariam pannakse mehele Kabulist pärit kingsepale Rashidile, kelle kibestumus paneb pitseri nende abielule. Laila on nende naabruses elav viieteistkümneaastane neiu, kes kaotab ühel hetkel kõik oma elus ning kelle elu saab Rashidi ja Mariamiga seotud. Kuivõrd vabatahtlikult, kuivõrd sunniviisiliselt, on juba lugeja otsustada. Kahe naise vahel tärkab hoolimine, mille tugevus on raske mõõta, kuid mis tõestab ennast tegudes. Ka sellistes, mille puhul on raske anda hinnaguid.

Hosseini raamatud on tugevad ja mõjusad. Tema oskus luua karaktereid ning panna nad olukorda, kus inimlikkus ja armastus tõusevad ka uskumatutes kohtades esile kui väärtused, mida ei saa ega tohi alavääristada, on absoluutselt vaimustav. Tegelaskujude arenguteest rääkides on küll veidi tunda, et naistest räägib mees (no alateadlikult tajud selle ikka kuidagi ära), aga suures plaanis see ei häirinud. Mõjususe osas pean tunnistama, et "Lohejooskja" üllatas rohkem, kuid see ei tähenda, et selle loo karakterid ei jääks hinge kinni ja mõtteisse kummitama.

Kui mõelda aga inimsuhete peale, siis sellised raamatud on nagu õpikud - kogu aeg kummitab peas mõte "Aga mida teeksin mina?" Naisena või isegi noore tüdrukuna kaotada oma lähedased tugevalt patriarhaarses kultuuris ei jäägi suurt muud üle kui leppida oma saatusega. Leppida alandustega, painduda peksmise, vägivalla ja mõnituste ees, sest kuhu olekski sul minna, kui keegi kusagil sind ei oota? Kõige hullem vast on minu jaoks see, kui kaob lootus parema homse ees ja, vaadates kahe naise eluteed, jääb ainult üle küsida, kuidas selline usk üldse nendes tingimustes püsima sai jääda? Kõige hullem oli minu jaoks raamatus ehk Afganistani elu-olu kirjeldus erinevate valitsejate valguses ning selle ehe näide oli sünnitushaigla kirjeldus. See oli juba ainuüksi oma ideelt nii õõvastav, et pidin raamatu üheks päevaks kõrvale panema. Absurdne on, et selline ongi elu. Küsitav on, kas me peame sellega leppima.

Ilus, aga väga valus raamat.

J. Niven "Elu helged paigad"

Ma ei olnud sellest raamatust mitte õhkagi kuulnud, sest see lihtsalt käis minust kuidagi kaugelt mööda. Ei tööta ju enam koolis ning ilukirjandus on minu hobi. Selle raamatu aga valisin uudiskirjanduse riiulist jälle oma kõhutunde pealt välja, kuigi tuju selliseks hollywoodyliku ilusloo vastu hetkel polnud.

Theodore Finch on veidrik, kes teeb absoluutselt kõike, mis pähe tuleb. Tahab, käitub nagu Inglismaalt pärit bändimees. Tahab, kannab koolis supermehe kostüümi. Justkui vaba hing, mida ei anna kuidagi taltsutada. Kuid Finchi pealtnäha vabal ja kaootilisel elul on ka varjupool, millest teavad ainult väga vähesed inimesed - tema pikkadest masendushoogudest, kus muidu hullumeelne üle kooli kloun Finch on justkui omaenda vari. Pärast ühte pikka Une perioodi (nii nimetab masendushooge noormees ise) ronib ta kooli kellatorni, et sealt alla hüpata, kuid tuleb välja, et ta pole seal üksi. Ka Violet, kooli üks populaarsemaid tüdrukuid, on kellatornis ja tundub, et ka tema tahab enesetappu sooritada. Vaatepunkti küsimus, kumb kumma päästab, kuid sellest kohtumisest kasvab välja armastuslugu, mis on ühest küljest küll väga ilus, kuid vahel sellest lihtsalt ei piisa...

Ma ei ole noorteromaanide suur austaja. Kuidagi kipuvad nad alati minema sinna sügavasse süngusesse, kus kas tegeletakse mingite negatiivsete probleemidega äärmiselt sünges võtmes (alko, narko, halvad sõbrad jne) või võitlevad seal surematu armastuse nimel libahundid, vampiirid või muud müstilised elukad. See raamat räägib ka küll üsna süngest teemast, sest enesetapud ei ole mingi nurga pealt helge teema, kuid sellest räägitakse ilusalt. Kõlab kaunis jaburalt, kuid ometigi nii ma seda lugu näen. Seda ilmselt selle sünge tulemuse helgetest toonidest. Jah, eht-hollywoodilik, aga samas vahel on ka sellist asja hea näha. Ja kui ma veel töötaksin koolis, siis ma kohe kindlasti soovitaksin seda raamatut. Nii poistele kui tüdrukutele, kuna loos esitatakse nii Violeti kui Finchi vaatepunkte asjadele. Samuti on raamatu keelekasutus ja Niveni kirjutamisstiil tõepoolest lihtne ja köitev. Eriti tähenduslik on minu jaoks Finchi ärkveloleku 13. päev, kus ta loetleb üles võimalused, kuidas olla ärkvel - ma arvan isegi, et laias laastus on need asjad, mida peaks kõik inimesed endale aegajalt meelde tuletama, sest need on ehk need sügavamad põhjused, miks tõesti püsida ä(Ä)rkvel. Ärkvel elus selle kõige otsesemas mõttes.

Seega mulle see raamat tõesti väga meeldis ja soovitan teilgi seda proovida. Te võite üllatuda...

J. A. Essbaum "Üksildane naine on ohtlik naine"

Suures pühadetuhinas olin puhkuse välja võtnud ning sattusin taas oma lapsepõlve koduraamatukokku. Oo see õnnis nostalgiahetk uute raamatute kuhje nähes pluss muidugi palju toredaid uusi ja huvitavaid asju, mis suures linnas 4 sekundiga uudiskirjanduse riiulist haihtuvad. Igatahes oli seesinane raamat mulle juba mõni aeg tagasi silma jäänud - intrigeeriv pealkiri ja kaunis kaanekujundus. Seega oli mul väga põnev paar õhtupoolikult, kus sain raamatuga muhedalt kerra tõmmata.

Anna Benz on on justkui tüüpiline Šveitsis elav koduperenaine - tal on pankurist mees, kolm imetoredat last ning kaunis maja. Kuid Anna on sügavalt üksildane. Kuna ta on ameeriklanna, siis on tal raske kohaneda šveitslaste meelelaadiga, tema abikaasa on emotsionaalselt distanseerunud ja ta ei leia endale peale laste kasvatamise muud rakendust. Olukorra lahendamiseks läheb ta abikaasa soovitusel psühhoterapeudi juurde ning asub õppima šveitsi keelt. Kuid Anna enda jaoks on hoopis tähenduslikumad erinevad armukesed, kes pakuvad talle mingisugustki leevendust sellele üksildustundele, mida ta sügaval endas hoiab. Loo arenedes saab Annale aga selgemaks, et on raske sellise mängu juures fassaadi hoida, kuna valedel on ju komme välja tulla.

Ma saan suurepäraselt aru, miks on raamatu kirjastajad võrrelnud seda Anna Karenina ja madame Bovaryga, kuna raamatute tonaalsus ja tajutav tulevikustsenaarium on väga sarnane. Me räägime naistest, kes võtavad elu liiga tõsiselt, kes on sisemiselt katki ja kelle meelelaad on allaheitlik. Ma ei tea, mina kirjeldaksin seda nii. Ma enda jaoks olen selle nii lahti seletanud, et üksildustunne on midagi sellist, mis võib panna inimesi kummalisi ja enesehävituslikke asju tegema. Kui ei ole enam midagi suurt kaotada, siis mida üldse edasi teha? Julgen väita, et olen selle omal nahal läbi elanud ja tean, millest räägin. Mõnel inimesel sellest üksildusest väljaronimine õnnestub, teisel aga mitte. Kui kahe kirjandusklassikasse kuuluva naiskarakteri puhul tuleb loo arenedes välja, miks on nendega asja nõnda, siis käesoleva raamatu puhul seda välja ei joonistu. On see raske lapsepõlv, suur trauma, kohustused? Mind muudab uudishimulikuks just see vastamata "miks?" selle loo taga. Samas on autor teinud väga hea töö - sügav, sisuliselt köitev ning intrigeeriv arenguromaan. Samuti kiidan toimetajatööd ning raamatu kujundust - tõesti nauditav tervik!

Mulle endale jäi mulje Annast kui inimesest, kes ei oska või ei taha suhelda. Kinnine inimene, kelle introvertsed omadused lõpuks ennast tema enda vastu pööravad - selle asemel, et küsida oma mehelt, kuidas edasi, laseb ta passiivselt tollel ennast juhtida vältimatu katastroofi poole. Me näeme kogu lugu läbi Anna silmade, seega ei ole see objektiivne - Anna vaatab asjadele oma prisma kaudu ja tema prisma kese võib olla ehk veidi nihkes. Nagu Anna ise ütleb "Täpsus on tõe vorm. Aga mitte miski ei ole täpselt tõsi." Samuti tunduvad teised karakterid loos kaugel ja eemal - nad on, kuid nad ei tundu reaalsed. Nad kujutavad endast justkui kulissi, mille najale toetudes peategelane endale oma traagikat välja joonistab. Seega väga egoistlik tegelaskuju, kelle jaoks teiste tundemaailm ei oma tähtsust taandades nad massistseenides osalejateks. Kuidas saab selliste reeglite kohaselt siis üldse lähedust tekkida?

Seega on see sügav raamat, kuid usun, et elus omajagu asju läbiteinud naistele liigagi valus tõde, mis lubab olnut endast uuesti läbi lasta. Seega naistele soe soovitus, meestele võib ehk võõraks jääda...

D. Geary "Tänapäeva nõid"

Puhkus on tõeliselt imeline asi - saab aega raamatutega sisustada ja seda nautida, sest tegu pole suurte raskete teadusraamatutega. Seega olen teinud mitmeid reide kohalikku raamatukokku ning naasin ühel päeval seesinase raamatuga. Mind intrigeeris pealkiri ja sisututvustus, mis panid mind mõtlema, et vot see võib olla see kaunis üllitis, mis mulle pakub seda jumaldatud ahaa-momenti, mida ma raamatuid lugedes otsin.

Kinnisvaraagent Lauren satub ühel päeval nõidade jututuppa, mis paneb temaga juttu vestnud nõiad arvama, et tegu on oma annet mittetundva nõiaga. Seega saadetakse tema oskusi katsetama nõid, kes puhtjuhuslikult on pikk tõmmu ja kohutavalt kaunis meesterahvas. Romantilised sädemed hakkavad lendama (küll mitte peakangelase hinges), andeid avastatakse ja avardatakse ning igal pool on maagiat ja nõiakunsti.

Kui ma selle raamatuga ühele poole jõudsin, siis oli minu peas ainult üks küsimus: "Mis asi see nüüd oli?!?" Selles mõttes, et kas see oli romantika või fantaasia või ABC algajale nõiale? Loo areng ei ole mitte mingis mõttes ootuspärane ehk ei teki mingit suuremat kulminatsiooni või konflikti, mille lahendamist võiks oodata. Ei ole heade-halbade võitlust, ei ole suuri sisemisi heitlusi, ei ole vaimseid konflikte ega maailmavaatelisi kokkupõrkeid. Pigem on tegu sellise stoiliselt tausta loova jutustusega, mis ei arene ega vii kusagile, vaid lihtsalt räägib loo, kuidas üks vaimunõid avastatakse ja kuidas ta nõidademaailma ja reegleid avastama hakkab. Räägitakse palju tehnilisest poolest (kuidas kanaliseerida energiat, milliseid nõidu on jne), aga selles ei ole mingisugust elu. See oli nagu aliase mängu kausutusjuhend, aga me kõik teame, et Aliast on praktiliselt iga kell etem lugeda kui seda tuimalt teoorias lugeda. Lugedes ja umbes poole peale jõudes sain aru, et mul on vaja mingisugust kirge, aga kogu lugu tundus kuidagi mannavahuselt roosa ja üdini ameerikalik.  Lõpuni lugema sundis ainult see, et ma tahtsin näha, kas kusagilt tuleb see point ka välja, aga see ei läinud aja peale paremaks, kuigi potentsiaali ju nagu oli...

Mina seda raamatut ei soovitaks.

J. Justiss "Elumehe naine" ja "Taltsutamatu pärijanna"

Kuna kooliskäimine käib käsikäes ilmatuma tarkade asjade lugemisega, siis tundsin seekord, et ma enam ei jõua tegeleda arenguprobleemide uurimisega ja tahan lihtsalt mõttel minna lasta. seega tundsin, et tahan lugeda midagi ilusat ja kerget (loe: naistekat). Mõeldud-tehtud! J. Justissi raamatuid ma polnud varem lugenud, seega tasus proovida.

"Elumehe naine" räägib äsja oma vanemad ja onu kaotanud Allegra Antinori ning laostunud elumehe William Taveneri armuloo, kus mõlemad proovivad leida endale sobilikku abikaasat, aga kirg viib nad nii tugevalt kokku, et neil on raske üksteist mitte näha ega tähele panna. "Taltsutamatu pärijanna" keskseks tegelaseks on aastaid oma isa poolt vangis hoitud Helena Lambarth, kes asub elama Londonis oma sugulaste Darnellide juures. Adam Darnell, kes on isa tegude tõttu laostumise veerel, peab tegelema endale sobiva rikka mõrsja leidmisega, aga tema maja uus ja ebatavaline elanik Helena osutub nii kütkestavaks, et ülesanne muutub päev päevalt raskemaks.

Võeh, ütleme nii, et romantikadoos sai nüüd jupiks ajaks rahuldatud. Kõik kohustuslikud elemendid loos olid muinasjutule omaselt olemas: negatiivne karakter, kangelaste ja kangelannade teekond oma õnneni, suurte tunnete ootamatu avastamine, intriig, suured rikkused, aadliseltskonna käitumismallid, rohkelt kleidivahetusi ja balle, õrnu tundeid ning võitlus armastuse pärast. Ainult väheke igavaks kiskus, sest see kõik olu kuidagi kole tõsiselt kirjutatud... Ma saan aru, miks 19. sajandi daame tõesti nii õrnade lillekestena kujutatakse (stereotüübid, eks?), aga no ma ei tahaks mõelda, et nad nüüd nii üheülbalised olid.

Seega puhas meelelahutus, kuid isiklikult ütlen, et naistekate laias spektris on ka köitvamaid leide.

B. Sanderson "Terassüda"

Ilmselt ei ole suur üllatus, kuidas ma selle raamatuni jõudsin - kolasin taas riiulite vahel ringi ja voilaa! Ja taas hakkas kõhutunne lulli lööma ja no kuidas ma siis oma kõige tugevamale hea raamatu radarile "ei" ütlen?

Maailmas on toimunud nihe ning mõningad inimesed on muutunud eepikuteks - inimesteks, kellel on erakordsed võimed. Kes suudab manipuleerida maapinnaga, kes muuta eluta asjad teraseks, kes suudab luua igavest ööd jne. Ainuke probleem on, et oma võimete kasutamisel kasvab eepikute võimuiha ning seetõttu ei ole nad tavaliste inimeste sõbrad, vaid valitsejad. Ja kõigist eepikutest üks tugevamaid (Terassüda) on vallutanud endise Chicago, kes pealtnäha on võitmatu. Kuid igal eepikul on nõrk koht ja raamatu peategelane David on näinud teda veritsemas. Terassüda on Davidi kinnisidee, et maksta kätte oma isa surma eest, mistõttu ta otsib üles Kättemaksjad, kes on veel ainuke tavainimestest vastupanuliikumine eepikute ülemvõimule ning tahab esitada avalduse nendega liitumiseks. Aga kahjuks ei kuku kõik päris nii välja, nagu David oma plaanides ette kujutas...

Minu jaoks oli see raamat täielik üllatus - kirjastus võõras, autor jumalast tundmatu, Aga elamus oli ohsapoiss! Lugesin seda maale sõites ja ei mäleta ammu seda aega, et rong oleks minu arvates liiga kiiresti sihtkohta jõudnud. Selles mõttes on tegu täielikult meelelahutusega, aga loodud maailm ja karakterid on Sandersonil väga kaasahaaravad. Lugu liigub kiire tempoga, kuid ei lähe liigselt imalaks või etteaimatavaks. Harvakogetav "seda ma küll ei oodanud" moment oli ka raamatus, mistap tõuseb raamatu väärtust minu silmis enamgi. Ja eestindus oli täitsa viisakas. AGA! Ilmselgelt planeeritud sari ja see on tõesti alles esimene raamat. Argh!

Seega soe soovitus kõigile fantaasia-ulme fännidele.

A. Quindlen "Vaikelu leivaraasukestega"

See raamat on emotsioonlaenutus - kuidagi jäi silma nii kujundus, pealkiri kui sisututvustus ja tundus kohane, see raamat laenutada.

Rebecca Winters on maailmatuntud fotograaf, kes oma fotoga "Vaikelu leivaraasukestega" on elav fotograafiaklassik. Kuid aeg on teinud oma töö - tema abielu on lagunenud, tema poeg täiskasvanuks saanud ja ta on pankroti veerel, kuna korter New Yorgi prestiižes linnaosas ja dementsust põdeva ema hooldekodu maksud nõuavad oma lõivu. Seega otsustab naine, et annab oma hirmkalli korteri üürile ja rendib maakohas väikese majakese. Emotsioonotsusel on omad tagajärjed, mida Rebecca oma ideaalis muidugi ette näha ei osanud. Näiteks pesukaru katusel, üliuudishimulik ja -jutukas kohvikuperenaine, tõelise lauluandega professionaalne kloun, koer ja lindude pildistamine kohaliku katuseehitajaga. Rebecca eneseotsimine aga on protsess, mille juures on igal detailil oma roll, kuid suurimaks mõjuteguriks on metsas aegajalt leiduvad ristid koos väikeste mälestusesemetega, mis tekivad ja kaovad.

Raamat on kirjutatud ameerikaliku kergusega, kuid siinjuures on tegu sellise ühtlase ja realistliku tasemega, mis on mõnusalt rahulik lugemine so ei sisalda tavalise armastusromaani juurde käivat kiiret tempot või lehekülgedepikkusi intiimstseenide kirjeldusi. Samuti on peategelased juba veidi vanemad inimesed ja mulle meeldib mõte, et armastus ei küsi vanust. Rebecca oma tasakaaluka mõtteviisi poolest on realistlik ja nö pärisprobleemidega. Samuti on seda teised karakterid, mis muudab raamatu realistlikuks ja tõesti nauditavaks. Raamat räägib lootusest ja usust parema homse nimel keeramata vinti üle ja ilmselt ongi see minu silmis raamatu väärtus.

Seega mõnus vahepala, kuid suurt kirge või emotsioonidepurset siit muidugi otsida ei maksa.

A. Tan "Köögijumala naine"

Ma olen mitmel korral rääkinud sellest, et mõne raamat tunned kohe kaugelt ära. Ma ei tea, kas see on siis pealkiri, kujundus või mingi kõhutunne - sa lihtsalt tead pilku peale visates, et vot see on minu raamat. Selle raamatuga oli ka nii, sest seda riiulis nähes ma teadsin, et selle raamat loen ma läbi ja seda juba üsna pea. Läks kuu-paar mööda ja tehtud ta sai.

Raamat algab noore ameeriklanna Pearli sisekaemusega, milles ta arutleb oma elu eripärasid. Ühel päeval saab ta aga kutse oma vanatädi Du matustele, kus ta vaatab kerge irooniaga kõrvalt oma ema ja oma tädi. Kuid tema ema Winnie ja tädi Helen jagavad omavahel saladusi, millest pole kunagi räägitud. Aga Helen on surmavalt haige ja paneb seetõttu Winnie fakti ette - sa kas räägid oma tütrele kõik ära või teen seda mina. Ning nii kutsubki Winnie tütre enda juurde ja räägib monoloogina. Oma emast, kes pere juurest ära läks, kui ta laps oli, ning kuidas suhtuti sellesse enne sõjaaegses Hiinas. Oma elust onu juures, kuhu ta pärast ema lahkumist pere häbiplekina kasvatada saadeti. Oma mehest Wen Fust, kelle šarmantse välimuse taga oli masohhistlik manipulaator. Oma elust Hiina lenduri naisena maailmasõja ajal. Oma lastest, kelle ta Wen Fule sünnitas. Tädi Helenist, kellega elu keerdkäigud ta tihedalt kokku sidus. Oma kohtumisest elu armastuse Jimmy Louiega. Oma põgenemisest kommunistlikkust Hiinast ja elu seadmisest Ameerikas. See avameelsus viib ema ja tütre omavahelise suhte hoopis uuel tasandil ning muudab nende nägemust üksteisest, sest nad ei ole südamest-südamesse mitte kunagi rääkinud.

Kahtlemata on peategelase Winnie elusaatus olnud traagiline ja seda just erinevate väga halbade kokkusattumuste ühismõjuna. Teisalt jällegi eks see eludraama ole ikka meie endi peades - mis minu jaoks võid tunduda ahistav ja häiriv, paneb kedagi teist võibolla ükskõikselt õlgu kehitama ja süümepiinadeta edasi liikuma. Ema äkiline kadumine kui tema jaoks traumaatiline ja elumuutev sündmus on raamatu põhikarakteriga tegelikult kogu aeg kaasas. Kuna olen ka ise endale kalli inimese ootamatult kaotanud, siis suudan ennast Winnie kogemustega mingil määral samastada. Siin on mõjuteguriks just see lõplik ootamatus, eriti, kui jäävad õhku vastusteta küsimused. Samas ei kujuta ma ette, mis toimub ema hinges, kes näeb oma last suremas. Winnie lein on relvitukstegevalt aus, et ma ei ole vist sellist kogemust tükk aega ühe raamatukarakteri puhul täheldanud. Kuid ta suudab oma avameelsusega tütrele tagasi anda selle, mille too on ammu kaotanud. Lootuse. Ja lõpeks kas polegi see SEE motiveeriv jõud, mis paneb meid ka kõige kriitilisemas olukorras nägema võimalusi, et olukord paraneb.

Kahtlemata rabav ja ilus raamat, mida ma tõepoolest soovitan lugeda.

R. Hobb "Salamõrtsuka õpilane. Farseeri triloogia I raamat"

Võeh, see raamat on mul oma kuu aega tagasi juba läbi loetud, aga kuna elumuutused on viimasel ajal olnud kaunis põhjalikud, siis ei ole ma leidnud endas seda jõudu, et see va kokkuvõte kirjutada. Kuna tagastustähtaeg aga kuklasse hingab, siis mul enam suurt valikut ei ole... Raamatu valiku põhjuseks oli aga hea sõbranna soovitus, kes minule teadaolevalt on vist kõik vähegi väärt fantaasiaromaanid ära lugenud.

Kuninglik sohipoeg Fitz satub juba lapsena õukondlike võimumängude keerisesse ja nutika noormehena õpib ta kiiresti selgeks, et tema ellujäämine sõltub suuresti tema enda nutikusest. Ta avastab, et suudab luua loomadega tugevaid vaimseid sidemeid, kuid saab kiiresti selgeks, et sellele ei vaadata hea pilguga. Olles õukonnas uudishimu ja ebasõbraliku tähelepanu objektiks asub nooruke sohik kuninglikul soovitusel õppima lossi salamõrtsuka juures. Samal ajal asub Fitz ka kuninglikule perekonnale eripärast oskust (taidu) õppima, teadmata, et sellega seoses satub ta juba niigi ohtlike võimumängude keerisesse, kus keerulised poliitilised ambitsioonid ja usaldus muutuvad enamaks kui lihtsalt sõnakõlksud. Lausa sellel määral, et ohtu ei seata ainult mitte salamõrtsuka õpilase enda elu, vaid ka tema kuninga ja kuningriigi heaolu.

Ma ei ole raamatus ühtegi osa endale omase post-it'ga ära märkunud, kuid mulle raamat nii oma iselomu kui sisu poolest meeldis. Tõsi, Hobbi kirjutatud raamatu tempo pole eriti kiire, aga seda enam annab see võimaluse karakteritel oma isiklikku maailma avada. Muidugi pole ma kuigi kindel, kas ükskõik kes ikka suudab oma mõttemaailma Fitzile sarnaselt nii õrnas eas ratsionaalselt enda jaoks lahti seletada. Juba arengupsühholoogiliselt tundub see nii keerukas, et paneb mu kulmu kergitama, aga samas - see on fiktsioon ja seal on kõik lubatud :) Kuid raamatu karakterid on tõesti väga realistlikult ja ebamugavalt inimlikult kujutatud: kuningas enesekeskse võimumehena, tallimees Burrich introvertse käsutäitjana, taiu õpetaja Galeni võlts-uhke enesekeskne jne. Teisalt ei mõju raamatu karakterid ülemäära stereotüüpsed, et hakkaksid segama loo arengut. Pigem vastupidi - nende iseloomujooned ja roll kogu võimumängus tekitavad olukorra, kus minul tekkis lugedes tunne, et tahaks mõnda tegelaskuju kohe raputada ja küsida "Mis sul viga on?!?"

Seega soe soovitus ning ärge laske ennast kaanekujundusest eksitada - tegu pole minu arvates lasteraamatuga, kuigi mulle oli just kaane tõttu selline mulje jäänud.

S. Day "Alasti"

Teate, mina ei jõua lõpmatuseni lugeda tõsiseid raamatuid. See on nagu heade filmidegagi - vahepeal mingit ajuvaba "Politseiakadeemia"-laadne-toode aitab heade filmide puhul perspektiivi näha. Sama on raamatute lugemisega ja minu lahendus siin on mingi naisteka lugemine. Ilmselt selline kitš töötab minu jaoks sellisel vabastaval-puhastaval tasandil ja pärast (minu jaoks) intensiivset lugemisperioodi oli vaja veidi mõtteid puhastada ja sai lihtsalt nalja pärast antud raamat valitud.

Sisuliselt tüüpiline lugu: mees (Gideon Cross) tutvub noore neiuga (Eva) ning nende vahel lendavad sädemed. Asjale lisab kitši see, et mees on rikas miljonär ja raske minevikuga, samas kui naine on optimistlik ja asub ennast mehe toetusel seksuaalselt avastama. Kuna tegu on triloogia esimese osaga, siis muidugi kõiki sõlmpunkte ei suletud, kuid üsna visuaalne kirjeldus igasugusest intiimtegevusest sai kenasti lahti kirjutatud.

Tuleb tunnistama, et hoolimata ilmselgele üleshaibitud eelkäijast bestsellerile ("50 halli varjundit", eksole?) on see raamat minu arvates ehk grammike teravam ja eriti tõstaksin esile veidi teravamat huumoriprismat, mis ka mind aegajalt itsitama ajas. Lausa nii teravmeelse huumoriga, et kasutasin enda teada esimest korda naisteka puhul ära ka ühe märkmelehe (panen tavaliselt raamatute lugemisel huvitatavatesse kohtadesse post-it'i, et need endale eraldi ära märkida). Koht ise on veidi riivatu ja see ei leia minu blogis kajastamist, kuid kõik soovijad saavad seda ise lugeda lk 40, kus on kaunis tabav väljendus ilma tunneteta seksi kirjeldamiseks. Teine asi, millele ma mõtlesin, et selle raamatu tõlkijal-toimetajal pidi küll tükk tegemist olema, et seda raamatut eestindada ja ma oleks tahtnud seda protsessi kohe kõrvalt näha... :)

Seega on tegu riivatu naistekaga ja kui tahate aega maha võtta, et veidi räpase huumoriga vürtsitatud ameerikalikku muinasjuttu nautida, siis see on minu arvates päris hea valik.

Y. Murphy "Alla kirjutanud: Mata Hari"

Hehee, elulooline romaan, seega kas ma peaksin rääkima, miks ma selle raamatu valisin? Isiku valikul sai otsustavaks see, et ma tean nime, kuid peale selle ei tea tegelikult Mata Harist mitte midagi. Seega tundud põnev asja ehk veidi ilukirjandusliku nurga alt uurida...

Romaanis kirjeldatakse läbi mina-tegelase silmade noore Margarethe Zelle üksluisest elust Madalmaades, tema keerulisest abielust Hollandi mereväeohvitseriga Jaava saartel, suhtest lastega ja Jaava saare elanikega, armukestest ning pärast kodumaale tagasi tulemist otsusest hakata tantsijaks. Romaani teine osa kirjeldab Mata Hari elu viimastest päevadest Pariisi vangikongis, kus teda süüdistatuna spionaažis pidevalt üle kuulatakse ja tema vanglahooldajast nunna muljetest sellest õblukesest kirju minevikuga naisest kuni viimase surmani.

Raamat on minu arvates veidi ehk liiga kunstlikult üles ehitatud, lubades lugejale trööstitus olukorras ka võimalust parema lõpu ootust, kuigi tegelikult teab iga veidigi kultuurne ja realistlikult mõtlev inimene, et seda ei saa tulla. Selles mõttes jäi mul mulje, et raamat on veidi hollywoodylikult naivistlikul viisil kirjutatud, seda enam, et ka Margarethe/Mata Hari elu raskemad keerdkäigud on justkui pealtnägijana kirja pandud ja see häiris mind. Antud romaani puhul oli aga minu arvates autori kohalolek kogu aeg tuntav, isegi kui kirjeldatakse ka väga isiklikke hetki selle naise elus. See oli minu jaoks võõrastav, kui mina räägin enda jaoks rasketest hetkedest, siis ma paratamatult kätken sinna ka emotsioone, kuid selles raamatus on seda väga kunstlikult tehtud ja seetõttu oli mul seda raamatut tunnetuslikul tasandil väga raske tõsiselt võtta.  Teisalt jällegi kui mõelda sellele, et tegu on ilukirjandusliku interpretatsioonige ühes värvikast karakterist, siis ütleksin, et (kui ei hakka temaatikale liiga ratsionalistlikult lähenema) on tehtud hea fantaasiviljaga, sest siin on nii ajaloolist täpsust, püüdlikku karakterite kirjeldust/ettekujutust, konflikti, ajaloolist vastandumist jne.

Seega soovitan proovida, kui teile meeldib fantastilisem lähenemine ajaloole.

A. E. Hotchner "Papa Hemingway"

Elulood on mulle viimasel ajal kuidagi südamelähedased, sest avavad maailma isemoodi vaatevinklist. Seesinane raamat jäi mulle seetõttu raamaturiiulite vahel jõlkudes silma ning mõtlesin, et peaks seda proovima. Tõsi, läbi sai ta loetud umbes 3 nädalat tagasi, aga no ei ole jõudnud ennast käsile võtta, et sellest kirjutada. Sestap tuleb kirjutis ilmselt üsna napp, sest ma ei tea, kas ja kui palju ma suudan süvitsi asjasse minna...

A. E. Hotchner meenutab seiku oma suhtlusest Ernest Hemingwayga just viimasel elukümnendil. Hotchner räägib oma tutvumisest Papaga (nagu kutsusid Hemingwayd tema sõbrad), tema kirjanikutööst (näiteks kombest kirjutada oma teoseid püstiseistes), suhetest lähedaste ja sõpradega, reisidest Euroopas ja Ameerikas, kirest Aafrika, kalastamise ja härjavõitluse vastu ning elu lõpus kirjanikku kimbutanud jälitusmaaniast, mis muutis temaga suhtlemise äärmiselt keeruliseks. Raamatus joonistub Hemingwayst pilt kui edukast, enesekindlast ja väga mehelikust inimesest, kes teab, kuidas elu ja inimesi nautida. Tema märkimisväärselt lai silmaring ja oskus lugusid jutustada (nii paneril kui seltskonnas) ja ümbritsevaid inimesi tegutsema organiseerida on muljetavaldav. Mälestustes on näha, et Hotchner näeb Hemingwayd võibolla ehk veidi läbi liiga roosade prillide, kuid kui mõelda sellele, et see on inimene, kes kirjandusmaasikul on tõesti tipptegija ja kellele on raske midagi suuremat enam saavutada (Hemingway oli selleks ajaks võitnud nii Pulizeri kui Nobeli preemiad), võibolla näeks ka ise vaadeldavat objekti ehk liiga sinisilmselt. Seda enam on mälestuste lõpp väga kurb, kuna on näha varet sellest mehisest intelligentsest isepäisest Hemingwayst.

Hotchner võtab kohe alguses kokku oma õppetunnid Hemingwaylt, mis laseb lugejal kohe idee kätte saada (lk 12) ning ei pane elult saadud õppetunde ridade vahelt lugema. Iseenesest on mõtted teada-tuntud, kuid neid on hea meelde tuletada. Ja huvitav on näha, kuidas Hemingway nende mõtete järgi tegelikult elab... Sest olgem ausat - inspireerivaid sloganeid võib lugeda miljoneid, kuid kui palju me tegelikult nende järgi elame? See vist ongi huvitav asi selle raamatu puhul. Igatahes, kõnealused mõtted on:

• tõeline sõprus nõuab andestamist, kuid ei talu petlikku kahekeelsust;
• vihast kaastundeni on väike samm;
• uhkus on soovitav iseloomujoon, mis päästab langusest;
• eksimine on lubatav, kui see ei too kahju;
• häid aegu tuleb kasutada arukalt, mitte jätta juhuse hooleks;
• distsipliin on suurem väärtus kui inspiratsioon;
• julgus on sisetunde küsimus ja kellegi teisel pole õigust sellele hinnangut anda; armastus on kestvam kui vihkamine. 

Isemoodi mälestusteraamat, mille puhul ütleksin, et huviobjekt ise on minu arvates kordades huvitavam kui tema looming (miskipärast on mul Hemingway raamatuid raske naudinguga lugeda, mitte et need meeldejäävad poleks). Seega julgen seda raamatut ka teistele soovitada.

L. Kate "Langenud"

Selle raamatuga oli lihtne - hing ihkas pärast raskepäraseid lugemiselamusi millegi piisavalt lihtsa ja jabura järele. Videviku-saagat uuesti läbi närida ega Sandra Browni läbiproovitud romantikat ei viitsinud jälle läbi lugeda ning (tunnistan ausalt pattu) pilt oli kaanel ka ilus.

Lucinda Price läheb uude kooli oma sünge minevikusaladusega. Uus kool on kirjelduste järgi justkui Addamsite filmi kaunis taaselustus: sünged seinad, veidrad elanikud ning ka kohalik surnuaed on kasvatustegevusse lülitatud. Lucindale jääb silma noormees Daniel, kes aga neiut eemale tõrjub, kuna teab, mismoodi see nende lugu on aegade algusest saadik iga kord lõppenud. Loo arenedes selgub aga nende kahe omapärane seotus: Lucinda ja Daniel on omavahel igaveseks seotud, kuid alati, kui nad kohtuvad ja armuvad, Lucinda sureb. Daniel aga langenud inglina peab sügavat südamevalu ikka ja jälle üle elama, mistõttuta tütarlast pigem väldib. Kuid nüüd on neiule silma peale pannud ka keegi teine peale tema ettemääratud armastuse ning lugu ei liigu enam oma tavapärast rada...

Siin ei ole midagi keerulist - maagiliste olenditega tiiniromaan, milles puudub sügavam sisuline teemaarendus. Peategelane püüab leida iseennast ja tal on arusaadavatel asjaoludel keerulisi eneseotsinguga seotud küsimusi, kuid arvestavat ideed sellest kahjuks ei sünni. Tõsi, head ja halvad on selles romaanis kaunis tinglik ja subjektiivne nähtus, kuid sellest hoolimata on teosel väga etteaimatav teemaarendus. Seega ei midagi erilist ja kusagil poole raamatu paiku läks see minu jaoks ühekülgseks.

Seega lugege omal vastutusel, midagi ülemäära erilist siit leida ei ole.

A. Andrews "Märkaja"

Üldiselt ei ole ma kuigi suur eneseabiraamatute lugeja. Mitte nende kitšiliku imago tõttu, vaid pigem seepärast, et ma leian enda jaoks väärtuslikku sealt haruharva ning juba põhimõtteliselt selliseks diibiks süvaarutluseks ja -arenguks mõeldud materjalid lihtsalt jätavad kuidagi vale mulje. Seekord aga olin ma eraelus väga raskes seisus ning vaimselt katki, mistõttu raamatu kaanel ilutsev lausejupp "Mõnikord ei vaja inimene muud kui vaid veidi perspektiivi" mõjus motiveerivalt. "Just, perspektiiv on see, mida ma vajan!" ja kahmasin raamatu riiulilt kaasa.

Raamat räägib müstilisest Jonesist (lihtsalt Jones, nagu ka nimitegelane ise pidevalt rõhutab), kelle teeb eriliseks see, et ta on Orange Peach linnakeses elutsev märkaja, kes näeb perspektiive elus ja kellele on võime aidata inimesed üle surnud punktidest nende elus. Ja ta annab nõu ja paneb asjad/olukorrad uude valgusesse nii vanadel tuttavatel kui täiesti võõrastel juhututtavatel pannes  inimesi nägema väljapääsu võimalusi tekkinud olukordadele ja viima läbi positiivseid muutusi enda elus: kellel parandab abielukriisi, kelle aitab tänavalt ära, kellel aitab saavutada austust oma kogukonnas jne. Selles mõttes on inimeste soovid väga mitmekülgsed, kuid vana hea Jones leiab kõigele omapärase vaatenurga, et näha võimalust vajalikuks muutuseks. Jonesi müstilisust rõhutab veel see, et ta teeb seda ilma vastuteene soovita lihtsalt südameheadusest tulles ja minnes inimeste elus nii, nagu talle sobib, kusjuures tegelikult ei tea keegi päris täpselt, kes ta on ja kust ta tuleb.

Mis ma oskan kosta? Raamat oli enam-vähem selline, nagu ma arvasin - vaimsematele inimestele pakub kindlasti huvitavaid võimalust oma mõttemustreid segi lüüa või korrastada (vastavalt teie enda soovile, muidugi), aga minu jaoks ei olnud raamatus kuigi palju ahaa-momente. Selles mõttes on tegu lihtsa lugemisega ja eestindus on ka üpris hea, kuid sisuliselt ei aidanud lihtsalt kirjutatud raamatuke minul vajalikke perspektiive saavutada ega minu mõttemalle muuta. Seda sellel lihtsal põhjusel, et mingil viisil olen ma seda kõike kuidagi teises kastmes kuulnud: pisiasjad on üldpildis kõige tähtsamad, sõbrad määravad paljuski meid ja meie olemust, positiivsus tõmbab ligi positiivsust, ei maksa muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa jne. Ja ma ei ütle, et see on raamatu süü... Lihtsalt elus on üht ja teist ette tulnud, mistõttu on sellised käibemõtted minu jaoks kuidagi kulunud. Võite tänada minu sõpru ja tuttavaid :)

Seega lihtne lugemine, kuid nõudlikumale maitsele võib väheseks jääda.

PS! Ilukirjandus?!? Kas tõesti?

E. Gilbert "Jumalik puudutus"

Tegelikult on selle raamatuga lood sellised, et ma ei teagi, miks ma ta alguses raamatukogust kaasa kahmasin, sest ei nimi ega tegu mind väga ei kõnetanud. Samuti olen ma teadlikult autori popteosest "Söö, palveta, armasta" eemale hoidnud, sest see lihtsalt tundus ülehaibitud. Lisaks sellele seisis see nädalake mul riiulis ning leidsin huvitavamaid tekstilisi väljakutseid. Seega suhtusin ma sellesse kerge õlakehitusega ning ei osanudki midagi nagu arvata. Aga ühel õhtul ei olnudki nagu midagi teha ja asusin selle kallale.

Raamat räägib samblauurija Alma Whittakeri elust 19. sajandil. Raamatu peategelase lapsepõlv möödus ebatavaliselt valgustatud perekonnas, kus nii isa kui ema oma tütre loodusteaduslikku uudishimu igate pidi õhutavad. Aga ühel päeval lapsendavad tema vanemad Prudence nimelise tüdruku ja Alma saab aru ühest asjast - ta ei näe ilus välja, kuna on suure kondiga, hullumeelse punase juuksepahmakaga ning lisaks sellele on ta pärinud oma isa näo, mis sobib küll meesterahvale, kuid naiselt eeldab sellise päriliku "õnnistuse" saamine korralikult kanget karakterit. Ja see määrab suure osa Alma ülejäänud elust. Ja tegelikult ta on oma olemuselt väga meeleline naine, siis püüab ratsionaalselt oma olukorrale läheneda ja olukorraga leppida. Tema leppimises ei ole kibestumist ega lõputut tragöödiat, vaid vaikivat nõustumist sellega, mis on. Kuigi tema olemus ei kao kunagi päriselt ära... Alma nooruspõlve armastus taandub pärast mehe abiellumist sõpruseks, kuid hilises keskeas kogetud sügav armumine viib naise mööda ilma seiklema, et leida vastuseid oma abikaasa kohta. Ta pühendab suure osa oma ajast teadustööle ja isakodu ülalhoidmisele luues endale tugeva loodusuurija maine, mis tema elu lõpuski veel teda laineharjal ja teravana hoiab.

Olles raamatu suhtes tegelikult ükskõikne, sest ega kujundus, autor või pealkiri ei innustanud, pean tunnistama, et see oli alles huvitav seiklus. Gilbert on suutnud luua erakordselt huvitava sissevaate 19. sajandi naise ja teadlase hingemaailma. Ausalt öeldes on mul raske valida, kumba peategelase rolli ma isegi siinse ülevaate koostamiseks eelistan, sest mõlemad on isemoodi (ebatavaliselt kirglik naine ebaatraktiivses kestas ja naine 19. sajandil tugevalt meeste poolt domineeritud teadusmaailmas). Lugu ei ole kirjutatud labaselt või ülemäära dramaatiliselt, vaid tegelikult päris sümpaatselt ja inimlikult, kusjuures ei puudu ka peen huumor (näiteks öldakse Alma ema kohta, et "ta riietus värvigammas, mida seostatakse koduvarblasega").

Ma ei oska siinjuures väga enam sügavuti minna, kuna ma alles lõpetasin selle raamatu ja töötan veel mõningaid nüansse läbi, kuid see raamat rabas mind kapitaalselt ja kindlasti soovitan ka teistele.

D. Quammen "Hüpe: zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia"

Viimati raamatukogus tuhlates tekkis tahtmine lugeda midagi eripärast ja samas harivat. Seega tavapärane ilukirjandus väga ei tõmmanud ning suundusin aimekirjanduse juurde. Seekord ajalugu ei ahvatlenud ning elulood ei tõmmanud, aga loodus oli kuidagi südamelähedane. See raamat jäi slma, eriti kuna sellel oli märge "Parim raamat 2012. Scientific American".

Raamat räägib zoonoosidest ehk viiruslikest haigustest, mis hüppavad loomadelt inimestele, kusjuures põhiliseks mõtteks on see, et arvestades inimkonna suurust ja elukeskkonnatihedust on ainult aja küsimus, kus mõni haigus areneb nii kaugele, et suudab mastaapsemalt inimeste hulgas levida ja hävingut külvata. Äärmiselt põhjaliku uurimistöö tulemusena seletatakse võimalikult lihtsas keeles tavainimesele lahti viimase aja hävituslikumad viirusnakkused: ebola, HIV, SARS, gripp (ja eriti selle H5N1 tüüp), Lyme tõbi, papagoipalavik jne. Raamatus räägitakse nende võimalikest ülekandumismustritest, tuntumatest haigusjuhtudest, viiruse reservuaarperemeestest (so loomad, kes viirust kannavad, kuid ise ei nakatu) ning zoonoosi avaldumisel selle teaduslikust uurimisest, läbi mille tehakse teadustöötajad Indiana Jonesi laadseks. Seega moodne action, kuid hoopis teises mastaabis.

Raamat on kirjutatud päris muhedalt, arvestades käsitletava teema keerulist nüansirohkust, kusjuures teose eestindus on väga hästi õnnestunud. Üks minu sõbranna ütles, et proovis ka seda lugeda, kuid andis alla. Seega ilmselgelt saab vinguda raamatu paksuse osas - nii meeletut tellist (kokku üle 590 lk temaatilist teksti) annab käes hoida ning sellest läbi närimine on väljakutse omaette. Tõsi, oleks see õhem, ei saaks jällegi nii põhjalikku ülevaadet teemast. seega win some, loose some.

Kõige huvitavam mõte, mis see raamat edasi suutis mulle anda, oli et läbi inimkonna plahvatusliku kasvu ning looduvaenuliku elutegevuse on tegelikult inimene ise tekitanud olukorra, kus viirused on sunnitud leidma uusi ohvreid. Inimahvide plahvatuslik tapmine, nahkhiirte elukeskkonna mastaapne rüüstamine ja söögiks mõeldud loomade ebahügieenilised kasvutingimused on põhilisemad probleemid, millele seejuures viidatakse. Ja ma olen üldiselt selline inimene, kes annab endale masstarbimise tekitatud skisofreenilisest olukorrast hästi aru, siis üldiselt püüan ma vältida moraalitsevat arutelu teemal looduskaitse. Kuid selle raamatu juures on lähenemisnurk sirgjoonelisem st ei räägita loodusringi hävitamise ohtudest enam kaudselt läbi loomade, vaid otse inimest ohutavate nüanside läbi. No mis oleks ohustavam kui surm läbi hullu haiguse?

Seega põnev, kuid arvestage, et see on ettevõtmine omaette.

E. Hemingway "Hüvasti, relvad!"

Hemingway nimi ei tohiks küll võõras olla, kuid ausalt öeldes ei ole ma kunagi tema kirjutatu vastu sügavamat huvi tundnud. Gümnaasiumi ajal sai läbi loetud "Pidu sinus eneses", aga see jättis üsna külmaks, ja proovides "Kellele lüüakse hingekella" ei tundunud see minu jaoks. Nüüd aga maal aega veetes ei olnud mul õhtuti midagi teha ja leidsin riiulist selle raamatu kohutavalt räbala kaanteta eksemplari.

Tegu on maailma kirjandusklassikasse kuuluva sõjavastane romaaniga, mille keskmes on armastus ja teineteise leidmine keset hävingut ja surma. Leitnant Frederic Henry, kes esimese ilmasõja ajal Itaalia sõjaväes meditsiinitranspordiga tegeleb, kohtub imekauni šotlanna Catherine'ga, kellesse ta armub. Lahingutegevuses haavatuna paigutatakse ta ameerika sõduritele mõeldud haiglasse, kus noorte vaheline romanss süveneb, kuid pärast põlveoperatsioonist taastumist saadetakse Henry tagasi rindele. Itaalia vägede taganemisel aga satub ohtu Henry elu ning ta läheb hüppesse. Otsinud üles Catherine põgenevad nad Šveitsi, kus nad veedavad aega oma esiklapse sündi oodates, kuid seda ei ela üle ei ema ega laps.

Jah, laias laastus räägib Hemingway sõja mõttetusest ning tõstab esile inimhingede hapruse niigi karmis maailmas. Raamatus kajastuvad tegelased on veidi ehk ülespuhutud ja jätavad eluvõõra mulje (eriti dialooge arvesse võttes). Minu jaoks on küsitav mina-tegelase tegevuse motiivid, seda enam, et Henry ei sõdinud ju oma kodumaa eest. Seda enam, et ta tõuseb leitnandi autastmele, kuid deserteerub ohtu sattudes. Tõsi, arvestades olusid, oli viimase puhul tegu ilmselt ellujäämisinstinktiga, kuid siiski... Muidugi, mida tean mina aumehelikust ohvitseri käitumisest, kuid eetiliselt on selline teguviis väga küsitav. Ja see muutis mu peategelase suhtes seda enam umbusklikuks, mistõttu mul oli raske tema tegusid, tundeid või sõnu tõsiselt võtta. Pigem oli see kõik üks suur farss. Mille nimel ja miks ta sõjas oli? Miks Itaalia? Kes olid tema sõbrad tegelikult? Milline oli tema päritolu ja meelelaad? Kas tunded Catherine vastu olid tõesti nii õilsad või oli tegu turvalise sugutungiga? Mis on üldse tema jaoks tähtis? Kes on see peategelane?

Kui vaadelda aga romaanis kajastunud armastuslugu, mis on romaani teine tugev suund, siis tundus see mulle mina-tegelase poolt fabritseeritud, kuid naiskangelanna on justkui puhtalt tunnete najal liikuv kaunis nukuke. Catherine on esmapilgul külmavõitu eluvõõras jääkuninganna, kuid suurte tunnete tekkides saab temast kirglik ja tundlik naine, kes on oma armastatu nimel väga paljuks võimeline. Seega puhas emotsioon, millele tugevamat arutluskäiku autor ei omistagi. Ilmselt käiks Catherine isik mulle aga reaalses elus kohutavalt närvidele, sest need tema vähesed arutluskäigud liikusid hoopis veidras paralleelmaailmas (näiteks vestlus Henryga tolle varasematest naistest, kus viimane muuseas sirge seljaga naisele valetab) ning mulle tundus tema iseloom kuidagi väga klammerduv, mõjudes seeläbi üsna ahistavana.

Seega sain enda jaoks kinnitust, et Hemingway stiil ei ole päris minu tassike teed, kuid arvestades päevi, mil romaani tegevus mu mõtetes on kummitanud, mõistan ma põhjust, miks see raamat kuulub kirjandusklassikasse.

W. Lower "Hitleri fuuriad: saksa naised natslikel tapatalgudel"

Kui minu kodus sellist raamatut nähti, siis küsiti kohe, et mis värk sul nende natsidega on viimasel ajal. Lähiajalooga on aga kahjuks selline lugu, et natsism, kommunism ja teisele ilmasõda ning sellele järgnenud konfliktid on kuidagi paljude autorite huviorbiidis. Sellest temaatikast lihtsalt ei saa üle ega ümber. Ja lõpeks on siiski huvitav teada, kuidas saavad inimesed nii ebainimlikul ajal täiesti kapitaalselt ebainimlikuks muutuda? Ebainimlikuks selle kõige äärmuslikumas mõistes...

Selle raamatu keskne idee on rääkida natsislikest naiskurjategijatest, kes otseselt mõjutasid Ida-Euroopas toimunud massihävitustööd ning püütakse selgitada nende tegude motivaatoreid. Teema aktuaalsus on omaette nähtus, sest naiste rollist ei ole selles kontekstis kunagi kuigi palju räägitud ning sellest ka minu huvi raamatu vastu. Teoses vaadeldakse medõdesid, sekretäre ning ka lihtsalt kõrge riigiametnikuga abiellunud naisi ning nimeliselt tuuakse välja oma kümmekond, kelle puhul püütakse nii nende tegevust enne sõda, sõja ajal kui sõja järgselt analüüsidel leida vastus põhiküsimusele - "miks?"

Ma ütlen kohe alguses ära - selle raamatu puhul häiris mind puht kirjanduslikust aspektist mitmed asjad, mis takistasid raamatu sujuvat lugemist. Esiteks oli kogu temaatikale lähenemise tonaalsus minu jaoks vastuvõetamatu. Autor loob palju emotsionaalseid seoseid, toob tihtilugu samu näiteid ning ei viita kasutatud allikaile, kuigi see oleks just olnud see uba, mis tõstaks veidigi käsitluse tõepärasust. Ja kuigi raamatu sissejuhatuses viidatakse arhiivides olevatele materjalidele, mida autor on ise Ida-Euroopa arhiividest üles otsinud, siis sellest hoolimata tekib juba poole raamatu pealt mulje, et kogu lugu käib kuidagi ringiratast ning ei jõua kuhugi, sest järeldused on kuidagi kunstlikult üles ehitatud. Näiteks pikk heietus teose keskpaigas sekretäri ametikohast kui natsistlike tapatalgude ühe põhilise täideviijast just paberimajanduse osas, mis oli küll ajalooliselt huvitav lähtepunkt, kuid mõttena kuidagi otsitud, kuna dokumentidega neid väiteid minu arvates ei toetata. Seega on mul sügavaid kahtlusi raamatu ajaloolises väärtuses, kuivõrd selle tunnetuslik areng ja mõte on selge ja üheselt arusaadav ning sellele ei vaidle ilmselt keegi vastu. Teine asi, mis mind sügavalt häiris, oli raamatu tõlge eesti keelde. Ärge mõistke mind valesti, ma ise pole ilmselgelt raamatute tõlkimisel suurem asi asjatundja, aga kui raamatus olevad näitlikud lõigud algavad pidevalt sõnadega "Ühel perekonnal oli nii..." või "Ühel naisel juhtus naa...", siis see ei jäta esteetilises mõttes head muljet. Lonkavast sõnastusest ja kehvast toimetustööst võib lauseid tuua veel mitmeid, kusjuures ma jätan ka kirjavahemärgi muutmata: "Kinnipidamise ja ülekuulamiste käigus Gestapo mõrvas ta" (lk 32), "See toimus 1942, ja 1944, aasta vahel" (lk 126) või "Ühe Adolf Eichmanni sekretäriga Berliini kontorist (osakond IVB4) võeti ühendust 1960nendatel aastatel, kui saksa süüdistajad alustasid ulatuslikku juurdlust Reichi Julgeoleku Peaametis" (lk 173). Seega on ilmselt juba algvariandis nii palju autoripoolseid temaatikale lähenemise vigu, mida minu jaoks võimendas raamatu kehvake eestindus.

Teemast endast - naise roll keset tapatalge. See on väga õrn teema, sest see tõesti ei lähe naise kuvandiga kuidagi kokku. Ja kui lähebki, siis miskipärast kujutatakse ette, et julmur on mingi rangis jalgadega jämedavõitu matsiplika maalt. Selles mõttes on raamat ehk veidi müüdimurdja, sest nagu nähtus vaadeldavate naiste elulugude põhjal, siis ei saaks neid naisi pidada kitsarinnalisteks või juhmideks. Vastupidi - siin tundus kohati olevat väga nutikaid ja intelligentseid elukunstnikke. Temaatiliselt vast üks absurdsemaid asju oli lugeda kooduslaagri asukate omandi jagamisest - see lihtsalt saadeti Saksamaa abivajajatele (kui ei juhtunud seal olema mõnda eriti head asja, mis siis jagajate poolt endale krabati). Vot see ahnus mõjus kogu teema taustal kuidagi jahmatavalt...Ja ma ei oskagi öelda, miks just see seik, kuigi võikamaid kirjeldusi oli vastavalt temaatikale väga mitmeid. Samuti oli huvitav see, et lugedes vaatluse all olnud naiste endi nägemust tehtust (kui neid takkajärgi mõne ülekuulamise või kohtumenetluse käigus protokolliti), siis hakkad mõtlema sellele, et inimesed näevad tõesti sama asja väga erinevalt. Kui üks naine näeb laagrielus osalemist kui kõrgemalt tulnud käsku või ühiskondlikku ootust, millest oli raske või võimatu taganeda, siis teised jällegi eetiliste tõekspidamiste ränka murdmist, mis peaks olema üldinimlik ja ei tohiks olla küsitav.

Seega huvitav teema, kuid kahjuks teostuselt ei olnud üldse minu maitse - mina seda ei soovita.