Sunday, August 28, 2011

P. V. Brett "Kõrbeoda"


Järg romaanile "Maalingutega mees" ning seega minu jaoks kohustuslik. Aga selle raamatuga oli selline lugu, et see oli nagu riigisaladus, mida mul oli nii raske kätte saada. Kõik minu asjast huvitet sõbrad olid seda lugenud ja siis raamatu kellegi oma sõbrale andnud, kes selle jälle kellelegi kolmandale andsid, kuigi ma olin järjekorras esimene. Justkui nad ei tahaks, et ma seda loen. Häbi!

Brett'i Maalingutega Mehe seikluste seekordne saaga osa räägib Põhja ja Lõuna vastandamisest, mille keskmes on Arleni (so Maalingutega Mehe) kunagise verevenna , Lõunast pärit Jardiri, lugu. Raamatu esimene pool keskendubki Jardiri arenemisloole alates tema õpilase aastatest kuni tõusuni Lõunamaa valitsejaks. Raamatu teine pool aga juba verevendlusest väljakasvanud rivaalitsemisest ning mõlema mehe erinevatest arusaamadest, kuidas tuleks maa-aluste deemonitega võitlemiseks inimesi koondada. Samuti jätkatakse taimetundja Leesha ja pillimehe Rojeri loo liini ning lisatakse mängu uus tegelane - Arleniga lapsepõlves kihlatud Reena, kes raamatu lehekülgedel üsna palju peab läbi elama. Muidugi lisavad vunki juurde ka uued deemonid, kes suudavad manipuleerida inimeste tajudega ning on sellest tulenevalt kordades ohtlikumad.

Selle raamatu sisuks oligi minu jaoks peamiselt Põhja ja Lõuna vastandamine, mis on autoril väga inimlikult lahendatud erinevate uskumuste tasandil. Polegi nii erinev meie praegusest elust ja maailmast, kus lääne inimesed on oma vaadetelt võibolla vabameelsemad, kuid islami ja hinduismi järgijad on väga kinni oma traditsioonilistes reeglites, mugandades neid praeguses kiirelt muutuvas maailmas vastavalt sellele, kuidas olukord nõuab. See on minu jaoks see igipõline olukorra dramaatika, kus ühest küljest on edasiliikumine vajalik, kuid teisalt muudab ühiskondlik jäik reeglistik elamise lihtsamaks. Mida valida ja mis on õige?

Teose sisulise poole pealt veel nii paljukest, et kõik need mu sõbrad, kes raamatut mu eest hoolega varjasid, ütlesid, et see on vägivaldsem ja jõledam kui antud saaga esimene osa. Seda ma lugedes küll ei tajunud. Pigem võtsin ma seda kui loo loomulikku arengut - kui esimeses osas oli kesksel kohal Arleni, Leesha ja Rojeni kasvamine, siis selles raamatus on nad juba täiskasvanud. Ja täiskasvanute "mängud" on tihti julmemad kui lastel. Noh, mingi nurga pealt kindlasti, lubage mulle seda väikest naiivsust inimsuhete seisukohalt.

Raamatust endast nii palju, et köidet ennast nähes mõtlesin ma siiralt sellele, et miks jälle tellis. Fantaasiakirjanduse puhul tundub, et need saavadki ainult mingid suured tellised olla ning rakendub reegel - järgmine on paksem kui eelmine. See aga omakorda tekitab minus küsimusi teksti kvaliteedis. "Kõrbeoda" oli hea lugemine, kuid samas ei ületanud ta oma sisult või teravuselt sarja esimest raamatut. Sellest oli tuline kahju. Aga samas oli raamat nii paks, et selle juures jõudis igasuguseid mõtteid mõlgutada ning sellest tulenevalt kiitus tõlkjale ja toimetajale - ma pole ammu lugenud nii hea kvaliteediga tõlkeraamatut, kus kirjavead lugemist ei seganud ning lausete ehitus loosse süvenemist ei häirinud.

Seega oli head ja oli halba. Kui "Maalingutega mees" meeldis, siis on "Kõrbeoda" kindlasti kohustuslik. Ja nii ongi...

Friday, August 12, 2011

A. Finn "Koletu" / S. McLeod "Vere magus kutse"



Pärast Videvikku tuleb igasugust romantiseeritud koletiselugusid välja nagu seeni pärast vihma ning varem-hiljem ikka loed mõne läbi. Ja sellest pole midagi - vahelduseks millegi jabura lugemine aitab pea selge hoida. Näiteks nagu pärast Kubricu filmi mõne "Politseiakadeemia" vaatamine. Elus peab ju kuidagi tasakaalu olema. Ja ma siin märgin ka ära tähelepaneku, et kodus sujub lugemine mul kordades lobedamalt kui suures linnas.

Romaanis "Koletu" keerleb lugu selle ümber, et noor ja ennasttäis eliitkooli kasvandik nimega Kyle vihastab oma lolli naljaga välja nõia, kes paneb talle peale kahe aastase needuse. Needusega muutub nimetet noormees koletiseks ning ta peab ahe aasta jooksul leidma oma elu armastuse. Ta proovib helloweeni aega suhete soojenemiseks, siis interneti, kuid siis meenub talle vaene ja nohiklik tüdruk koolist, kelle narkarist isa siis neiu poisile nö "seltsidaamiks" muudab. Tekiba armastus ja häppy end. A. Finni "Koletu" on kahjuks täpselt see, mida kaanelgi lubatakse - "Kaunitar ja koletis" tänapäeva New Yorgis. Aga seda kuidagi eriti naivistlikus võtmes ning nii läbinähtav, et ma ei oska isegi seisukohta võtta. Oleksin ma 15-16, siis ütleks see raamat mulle vast palju, kuid praegu... See oli liiga lääge isegi muinasjutu jaoks.

Pigem täidab seda tühimikku McLeod'i "Vere magus lõhn". Genny on keerulise minevikuga sidhe haldjas, kes töötab nõidade juures loitsude leidja ja hävitajana. Elu on ilus, kuniks ühe kohaliku vampiirikuulsuse vereori tapetakse ning millegi pärast tahetakse just Ginny't asja uurima. Oma rolli võib siin mängida ka see, et haldjate veri on palju parem kui tavainimeste oma ning vampiirid on selle nimel valmis kõigeks. Ginny jaoks muudab asja keeruliseks ka see, et tal on raskekujuline V3 haigus ehk teda on juba ammu niisuguse hulga vampiirimürgiga nakatatud, et ta on vaid ühe sammu kaugusel vampiiriks muutumisel. Mõrvaga on segadus juba tekitatud ning Ginny hakkab hoolimata ennast ähvardavast ohus vajadusest tihedamini vampiiride kõrgklassiga lävima. Saite kõigest kenasti aru? Minul kippus küll vähe segaseks. Ausalt öeldes polnud raamatu ideel ja sisul vigagi - päris põnev lugemine oli. Oli veidi põnevust, seksi, väheke pinget, müstikat jne. Kõike, mida selliselt raamatult tahta ning veidi ekstsentrilisem kui "Vampiiritapja Buffy" esimesed hooajad. Aga keeruline oli esitatavas inforägastikus orienteeruda, eriti, kui teavet lugeja jaoks lahti ei seletata. Näiteks V3 olemus või kuidas muundumine täpselt toimub jne. Mul tekkis kohati kordades rohkem küsimusi, kuid vastuste asemel liikus sündmustik sellise kiirusega edasi, nagu loeksin ma filmi ümberjutustust.

Seega veidi muud kirjandust oma tarbeks. "Koletist" ma täiskasvanuile üldse ei soovitaks, kuid "Vere magus lõhn" oli intrigeeriv, kuid kohati liigagi tempokalt arenev tore (tõenäoliselt naistele mõeldud) vampiirilugu. Seega, kui sulle meeldis "Videvik", siis on McLeod tiba teravama versiooniga lagedale tulnud.

A. Hvostov "Sillamäe passioon"


Ma nii ootasin seda raamatut, sest Hvostovi "Võõrad lood" oli nii hea. Ja siis on lahe, kui tulevad mängu tutvused raamatukogude ringkonnas. Jah, ma ei salga, et ma vahel kasutan ka ebaausaid võtteid mulle huvipakkuvate raamatute saamiseks.

"Sillamäe passiooni" näol on tegemist Hvostovi elulooga, kus kesksel kohal on tema lapsepõlve kodulinn Sillamäe. Üsna ausalt vaatleb autor oma elu ning käsitleb mitmeid 60nendate põlvkonnale olulisi teemasid ning raamat ongi üles ehitatud temaatika põhiselt - näiteks teksad, külm sõda, Vaivara jne. See laseb mõnevõrra lihtsamalt raamatus orienteeruda ning loob mingisuguse häguse süsteemi (tuletan meelde, et tegu on elulooga). Selline lühike kokkuvõte. Nüüd räägime muljetest.

Esmalt ütlen kohe ära, et mina olen 80nendate laps ja seega jäävad paljud raamatus käsitletavad teemad minu jaoks pisut kaugeks. Ma ei suuda võibolla õigel tasemel suhestuda selle aja nostalgiaga ning seetõttu häiris mind Hvostovi eluloo raamatu juures selline heietuslik laad. Alguses mõtlesin, et võibolla on siin küsimus põlvkondades, kuid üks mu sõber, kes on sündinud 60nendatel, ütles, et ta ei suutnud seda raamatut lugeda. Ta leidis, et see on väga veniv ja tema mäletab teatud asju teisiti. Üks endine kolleg aga, kes on sama põlvkonna esindaja, leidis, et see oli väga hea raamat ning ütles, et tema jaoks oli see täielik nostalgialaks. See kinnitas aga mu oma kogemust, et põlvkond tähendab seda, et inimesed kogevad samu sündmusi, kuid tõlgendavad seda erinevalt. See on täiesti individuaalne ning ei sõltu absoluutselt sellest, et ollakse sündinud ühel kümnendil. Ning kui sama asja edasi arendada, siis on selge, et sama loogikat saab rakendada ka laiemalt inimkonna puhul, mitte ainult põlvkonna tasemel. Mis mulle aga absoluutselt ei meeldinud, olid siin-seal vilksatavad poolikud ja lõplikult väljaarendamata ideejupid ning veidi vägivaldselt tõmmatud paralleelid tänapäevaga. Näiteks idee oma poeg ajamasinaga antud aega viia on küll ilus, kuid selle teostus ei olnud nii ilus. Oli ka teisi kohti, kus ma püüdsin vastuse saada küsimusele "milleks kogu see sõnavaht?", kuid vastust ma sellele ei saanudki. Näiteks Kaljo Kiisa koht, mis oli taas ilusa tagamõttega, kuid kuidagi kunstlik.

Põnev oli minu jaoks aga on näiteks Sillamäe enda fenomen nõukogude ajal. Ma ei ole seal kunagi käinud, kuid minu jaoks oli põnev lugeda kohaliku inimese mälestusi. Nö "aborigeeni" vaatenurka oma kodukohale. See ei ole ülistav patriootlik, vaid pigem... kuidas seda öelda... väljakujunemata isiksuse vaade olukorrale. Sest Hvostovi Sillamäe mälestused tunduvad pärinevat 60-70nendatest ning arvestades, et ta ise sündis 1963, siis on mälestuste palju vastamata küsimusi, oletusi ning põhjendamata arvamusi. Kuid lapse ning noorukina ju alles avastataksegi maailma, või kuidas? Samas on see ka intrigeeriv, sest see muudab antud lood kuidagi veelgi autentsemaks ning sümpaatsemaks. Näiteks kohalik just selle kohaga seotud selle ajastu folkloor - vanaeidekese hurtsikuga rannal ning kohalike vanemate eesti poiste tegemistest rääkimine. Mis muudab aga Hvostovi loo tõeliselt usutavaks, on see, et ta leiab ka kriitilisi momente nii oma elus kui Sillamäe elukorralduses ning mulle ei jäänud muljet, et püütakse ennast teatud tegudest puhtaks pesta. Kas pole see mitte elulugude eesmärk - kõike ausalt ära rääkida? Arvestades meie vabariigi väiksust, on see minu arust väga julge samm. Näiteks puberteedieas poiste kannatusest koolipingis (alates kestvast erektsioonist ja lõpetades diagnoosimata astmaga spordivõistlustel osalemiseni), teksade hankimise kunsti või alkoholi tarbimise oskusi. Sellised kohad muutsid antud raamatu täitsa loetavaks.

Kokkuvõtvalt ütlen, et oli huvitav ajaviide, kuid kahjuks mitte kuigi meeldejääv. Kirjutamise laad ei passinud mulle eriti ning pidev siiberdamine ajateljel siia-sinna oli väsitav, kuid teisalt oli see aus ning oma mõningaid häid hetki. Ja ma ei julge seda soovitada, sest tundub, et see on selline raamat, mis osadele väga meeldib ja teised ei saa sealt kätte seda nostalgialaksu, mis esimestel antud raamatu elama paneb.

Thursday, August 11, 2011

E. George "Elena pärast"


George kriminullid avastasin ma enda jaoks umbes aasta-kaks tagasi täiesti juhuslikult. raamatukogust midagi muud polnud võtta ja siis võtsin nalja pärast George raamatu "Vaenlasega kõrvuti". See oli täiesti lummav ja ma hoian ennast kõigi antud kirjanike raamatute järjestikusest lugemisest tagasi, et ei tekiks üleküllastust.

Tegutsevad taas sinivereline ilus politseiuurija Thomas Lynley ja keskklassi esindav matsakas ning raske koduse seisuga Barbara Havers. Cambridge'is tapetakse ajalooprofessori kurt tütar Elena tema hommikusel jooksuringil. Asja hakatakse harutama ja ilmneb, et Elena elu oli kaunis kirju ning huvitav. Tulevad välja tema mitmed armulood, tema lähikondlaste segased omavahelised suhted, tema kurtusega elamise tagamaad. Samal ajal püüavad mõlemad uurijad paralleelselt lahendada oma argieluprobleeme - Lynely oma elu armastust endale võites ja Havers oma ema dementsusest tingitud koduse olukorraga. Muidugi lahendatakse lõpuks see Cambridge'i pundar ning elu läheb edasi.

Võiks öelda, et täiesti tüüpiline krimka, kuid George raamatute puhul on palju erinevusi. Näiteks - George ei kasuta oma teostes kunagi sügavalt dramaatilisi karaktereid nagu Poirot ja Nero Wolfe. Pigem on tema uurijad nö väikesed mutrid suures masinasüsteemi ning see muudab tema romaanid realistlikumaks. Samuti suudab ta kirjutada nii, et raamatud on justkui realistlikud kõrvalseisja kirjeldused. Seal ei kallutata lugejat vägivaldselt ühe keskse heroilise tegelaskuju poole, nagu klassikalises kriminaalromaanis tihti juhtub. Ning seetõttu on Lynely ja haversi tegemistest lugemine meeldiv vaheldus ning omaette väärtus minu jaoks.

Muidugi sügavamõttelist arutluskäiku ma antud raamatu kohta teha ei saa, kuid nauditav ajaveetmise viis oli siiski. Seega soovitan seda kui ajaviitelugemist.

Saturday, August 6, 2011

N. Klein "No logo"


Ma mäletan ähmaselt seda aega, kui see raamat eesti keeles ilmus. Mäletan, et sellest räägiti ja oli üsna vastakaid arvamusi. Mäletan, et selle tutvustusi olid kõiksugu lehed ja ajakirjad täis ning seda soovitati lugeda. Toona olin ma tubli 8 aastat noorem, hoopis teisel lainel ja kirjanduslikust aspektist polnud see minu jaoks, sest muud peale ilukirjanduse minu jaoks sellel hetkel justkui ei eksisteerinud. Aga üleeelmisel nädalal endises töökohas külas käies oli see just ühe lugeja poolt tagasi toodud ja tundus kuidagi ahvatlev.

Naomi Klein'i raamat, nagu alapealkirigi ütleb, võtab oma raamatus sihikule brändihiiglased ja läbi hekseldatakse nende brändi toomise ja müümise strateegiate varjupooled. Nike, Adidas, Reebok, McDonalds, Starbucks, Wal-Mart, Shell ja kõik need teised tuntumad brändid on ikka korralikult liistule tõmmatud ja igast küljest uuritud-puuritud. Raamat räägib näiteks sellest, kuidas bränd on see hirmkallis linnuke või hüppav kaslane sinu jooksuketsi peal, kuid konkreetne toode seal taga on kolmanda maailma orjatöövabrikutes karmides tingimustes tehtud asi. Samuti kirjeldab raamat näiteks McDonaldsi töötajate absurdset töökeskkonda, Starbucksi agresiivset leienemisstrateegiat, kuidas Wal-Marti kaubanduskett mõjutab plaaditööstust ning firma Nike imbumist Ameerika suurlinnade getodesse arvestamata sealsete elanike madalat elatustaset. Klein kirjeldab brändihiiglasi kasuminäljas monstrumitena, kellele lõppeb toote inimlik aspekt sellel hetkel kui see kundega müügimajast väljub. Ja püha pole miski - koolid, valitsuste seadused, rahva arvamus ega inimelud.

Mis mulje tekkis? Noh, tekkis mõtte, et kõik on maakeeli väljendatuna täitsa persses. See idee raamatu taga oli juba raamatut tutvustusest üsna üheselt mõistetav, kuid arvestades käsitlust ei suutnud see mind üllatada. Mõningad tillukesed ahaa-momendid olid, kuid teose üldist pilti arvestades ei pakkunud see kardinaalset mõttemaailma nihkumist ja selles mõttes võib öelda, et see raamat jättis minu hinge sügavused kriipimata. Miks? Seda püüan ma nüüd natuke lahti harutada.

Mõned huvitavad ja minu jaoks ootamatud ideed Kleinil on. Näiteks ruumi mõiste brändistamisel, kus ta kirjeldab kontserdi Woodstock'94 näitel, et bränd kui selline on juba liikunud nii isiklikule tasemele, et tänapäeva noored ei oskagi enam näha brändi taha ja võibolla leida alternatiive. Ta räägib vaimse ruumi kolonialiseerimisest selles mõttes, et brändi kandmine on osa meie identieedist ning vastuseis sellele tähendab seda, et sa oled out. Mu kogemused koolis töötades on seda arvamust toetanud ning absurdne on, et ma olen kuulnud ka täiskasvanutest, kellel jaoks on tõusiklik brändikultus normaalne igapäeva elu. Mingil määral saab noori välja vabandada mõttega, et noor ja rumal, aga täiskasvanud, kes ajavadki firmamärki igal asjal taga, on minu seisukohast lihtsalt lollid. Samas pole siin midagi uut - on inimesi, kes seda kõike endale lubada saavad ja siis on neid, kes ei taha või ei suuda endale sellist elustiili lubada. Kerkib esile uut tüüp nö "kõrgem klass", kuid demokraatlikke põhimõtteid järgides on see neile ju lubatud, sest raha paneb rattad käima.

See raamat on kirjutatud 10 aastat tagasi (noh, inglise keeli anti ta 2001 välja) ja see räägib massikultuuri ühetaolisusest. Sellest, et Backstreet Boys ja Coca-Cola on popiks olemise printsiip. Asja iroonia on, et nüüd , 2011. aastal, tundub mulle kultuuriline olukord risti vastupidisena - indie liikumine tõstab järjest enam pead ning mida rohkem omapärane ja eriline, seda popim ja edukam sa oled. Kui sa kuulad Termikat, siis oled sa igand, kui aga Dramamama't, siis liigud vooluga kaasas. Ühest küljest on see lahe, sest uued liikumised on ikka põnevad, aga kui kaugele saab sellise eriomase liikumisega minna, ilma et see lõpuks fake ei tunduks? Ja me olemegi liikunud selles suunas, millele ka Klein viitab Tom Peters'i ideed käsitledes, kus juba inimese mina muutub brändiks. Ja siit hakkasin ma juba edasi mõtlema selles suunas, et kui suur sõna see "bränd" siis lõpeks ikkagi on ja miks kuradi pärast peaksin ma iseeendast tahtma toodet teha? Aga tundub, et see on mingi uuema aja trend, mille on üsna paljud omaks võtnud - seega pole ka siin miskit erilist uut.

Samuti oli "No logo" lugemisel minu jaoks see häiriv nüanss, et ma kõrvutasin näiteks McDonaldsi kohta käivat infot pidevalt filmiga "Supersize me". Ja kuidagi ei saanud ma lahti tundest, et mind proovitakse nö "usku vahetama" sundida. Et kõik, millel on brändimärk küljes, on paha - olgu selleks söök, jooks, riietusese, kets, kosmeetika, minu autos olev bensiin või patsikumm. Selline absurdne fanatism suurte hiiglaste kukutamisel on veidi naljakas kõrvalt vaadata ja töötab ainult esimesel korral. Kui leida meie avatud infokanalitest veel kriitikat hiiglaste kohta, siis mingil hetkel ei suuda ma seda enam tõsiselt võtta. Ma võtan need väited endale teadmiseks, kuid minu isiklikus väikeses maailmas on ka muud huvitavat, millele oma tähelepanu pöörata ja ma ei viitsi - ei suuda hakata nö "õigete reeglite" kohaselt maailmas elada. Sorry!

Üks mu hea sõber, kellega ma püüdsin sellest raamatust rääkida, ütles selle kohta õigesti, et ei jõua terve maailma probleemidega korraga tegeleda ja vahel on parem, kui mõningaid asju ei tea. Klein'i lugesin nüüd läbi ja ma ei tunne, et minu maailma oleks muudetud. Palju sellest, millest ta räägib, olen ma juba varem kuulnud, ja kuna bumerangiga riided pole kunagi olnud minu jaoks prioriteet, siis võibolla olin ma vale lugeja antud teosele? Võtan lihtsalt teadmiseks ja liigun eluga edasi. Ja just selle tunde pärast saab see raamat minult hinnangu "mitte minu tassike teed".