L.-A. Jones "Freddy Mercury: elulugu"

Mina olen Queeni muusikaga üles kasvanud ja ma jumaldan seda, kuid Freddy Mercury on vaieldamatult ikoon. Minu jaoks on ta üks neist karakteritest, kes muusikaajalukku on kuldsete tähtedega kirjutatud. Tema esinemine paneb kuulama isegi aastaid pärast siitilmast lahkumist. Seega tundus õige võtta kätte ja uurida veidi ühe oma iidoli tausta paremaks mõistmiseks.

Elukutseline muusikaajakirjanik Jones alustab Sansibari saarelt, kus Faruk Bulsara oma lapsepõlve veetis. Konservatiivse iseloomuga kooliaeg Indias ning eklektiline nooruspõlv Londonis lõid huvitava arengukeskkonna uudishimulikule ja sihikindlale mehele, keda iseloomustas edev riietumisstiil, selge arusaam heast muusikast ja esinemisest. Juhtudes kokku õigel hetkel õigete inimestega sai noor Freddy oma loovust ka reaalselt rakendada, isegi kui selle nimel pidi võitlema. Segased lood oma seksuaalse identiteedi otsimisel ja glamuurne elustiil pärast edu saavutamist tundub kuidagi loomupärane arvestades ajastut ja toonaseid kombeid. Ebamäärane minevik, segased rahaasjad ning pidev vajadus ennast tõestada ja loominguliselt avatud olla tekitavad huvitava vastuolude kombinatsiooni nii era- kui tööasjades. Lisades juurde AIDS ning sellega seonduvad tüsistused, siis luuakse Freddy Mercuryst pilt, mis on ühtaegu köitev kui ka segadust tekitav. Nagu päriselus...

See elulugu on minu arvates kaunis unikaalne, kuna ei pretendeeri päris tõele ning tekstiliselt on lugemine kaunis ladus. Autor jätab palju lahtisi otsi ning kirjeldab tekkinud vastuolusid, sest täielikku tõde ongi raske välja selgitada. Selles osas, kes tegelikult Freddy oli, seetõttu ilmselt kõige selgemat pilti ei teki, kuid vastuolulise inimesena on ka Mercury ise selle eest hoolt kandnud. Balanss professionaalse ja eraelulise vahel on raamatus päris kenasti saavutatud ja seega ei tekkinud kallutatuse tunnet. Pildiline materjal on päris hea, kuigi kohati ehk liiga juhuslik.  

P. Pomerantsev "Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik"

Lugesin selle raamatu tutvustust kusagilt lehest mõnda aega tagasi. Tundus huvitav, kuid, nagu uute raamatukogu raamatutega alati on, oli ka see sellel hetkel välja laenutatud. Kuid veidi kannatlikkust ja ühel kaunil päeval oligi ta tagastatud raamatute riiulis...

Peter Pomerantsev on noor Inglismaal üleskasvanud venelane, kes huvi pärast satub tööle Venemaale tegema kohalikele telekanalitele dokumentaalfilme. Selle vältel kohtub ta aga väga erinevate inimestega, kelle lugude kaudu põimituna oma kogemustega räägib noormees tänapäeva Venemaa igapäevaelust: meedia mõjust rahva lollitamiseks, poliitikute kahepalgelisusele, prostituutide elust, sektide mõjust õnne otsimisel, kaunite naiste igipõlistest hirmudest kaotada oma "sugardaddy" jne.

Hoolimata kirjust karakteriteampluaast on raamat tegelikult väga nauditav ja kiiresti liikuv ning jätab üsna usutava mulje. Autor on ennast piisavalt tagasi tõmmanud ja lasknud värvikatel tegelaskujudel esile kerkida, olles samas oma tegevusega kogu aeg taustal siiski olemas. See on üsna sümpaatne tasakaal ja seetõttu on raamatut raske käest panna. On kohati absurdsuseni kalduvaid mahhinatsioone, mille puhul jääb üle ainult mõelda, et see on piisavalt haige, et seda lihtsalt oma peas välja mõelda. Näiteks lugu väikekoha gängsterist, kes on endast teinud kohalikus väikelinnas tõelise ristiisa, kuid samas magab ta öösiti autos, et mitte politseile vahele jääda. Või rikastele meestele saamise kursused. Kas tõesti saab sellise asja peale tulla?!?

Seega oma aususes relvitukstegevalt muhe lugemine.

A. Davis "Kingakuninganna"

Mõni raamat jääb mõtteisse. Mõni raamat jääb silma. See raamat jäi silma: intrigeeriv sisu, omapärane pealkiri... Ja te imestate?

Genevieve on noor nägus naine, kes 1920ndate Pariisis oma elu naudib: rikas abikaasa, kaunis välimus, võimalus igale oma tujule järgi anda... Mida sa hing veel ihkad? Kuid selle kõige taga on naise hing tühi, mida ta täidab oma kirega kingade vastu. Ja me ei räägi siin mingitest Hiina originaalidest, vaid tõelisest käsitööst, mis on tõepoolest ainulaadsed igas mõttes. Ja kui Genevieve lõpuks armub kingameistrisse Paolosse, kes naist pilkavat näib, satub naine mängu, kus tal on võita kõik ja kaotada terve maailm. Eriti saladusega minevikust, mis teda taas kummitama tuleb.

Esimene peatükk tekitas minus ebamäärast nõutust - kas tõesti olen ma oma arvamusega seekord nii mööda pannud? Seda ennekõike sellise suur-gatsbyliku ekstravagantsuse tõttu - glamuursed peod, luksuslik eluviis, ainukeseks mureks tundeelu ja skandaalid. See tundub nii kohutavalt eluvõõras ja paneb mu kuidagi nõutult õlgu kehitama. Kuid see raamat on veidi maisema stiiliga ja näitab seda ülevõlli ilumaailma ehk veidi realistlikumas võtmes. Ja mida rohkem edasi lugeda, seda huvitavamaks läheb, sest raamatu ülesehitus ega tegevusliin ei ole kuigi läbinähtav, mistõttu on teos just eriti lõpus väga kaasahaarav. Samuti tuleb välja asjaosaliste võlts tundeelu ja võimetus reaalsusega leppida, mis teeb nad oma keerulises intriigidemaastikul pigem marionetiks kui mängujuhiks. Kuigi loomulikult tahavad kõik asjaosalised vastupidist arvata...

Seega ehk esiti tuimavõitu teos, mis loo arenedes mõnusalt kaasa tõmbab. Soovitan.

W. S. Maugham "Kangelane"

Maughami raamatuid on pea igas raamatukogus üks-kaks lauditäit. No ikka meeletult. Ja seal on palju novellikogusid, romaane, jutukesi. Seega palju ja seinast seina. Ma ise ei ole kunagi tema kirjutatu vastu suurt huvi tundnud, kuid seekord mõtlesin, et miks ka mitte - kui nii palju kirjutanud on, siis ilmselt on asjal ka jumet.

James Parsons on noor ohvitser, kes naaseb pärast Buuride sõda koju. Kodus ootavad teda armastavad vanemad ja mõrsja Mary, kellega James kihlus enne sõtta minekut. Kuid viis aastat eemalolekut on noormehega teinud oma töö - miski ei tundu enam olevat selline, nagu ta mäletas, eriti tema kiindumus Mary vastu. Sõjas olles kohtus ta oma kolleegi naisega, kellesse James meeletult armus, kuigi härrasmehelikult tõmbab ta sellest daamist eemale. Aga kohtumine oma pruudiga paneb mehe mõistma, et ta peab kihluse katkestama. Ta teeb seda, mis paneb kodukandi inimesed šokeeritult õhku ahmima ning murrab nii tema vanemate kui pruudi südame. Sellele järgnenud Jamesi eneseotsingud viivad ta aga järjest läbimõtlematute sammudeni, mis päädib  noormehe vabatahtlikult surma astumisega.

Üsna lihtne lugemine, kuhu Maugham on püüdnud koondada natuke midagi kõigile: naistele tundeelu, skandaali ja õrnu tundeid, meestele sõda, härrasmehelikkuse dilemmasid ja eetikaküsimusi. Raamatu õhustik on juba ette üles ehitatud tugevale vastuseisule inimese ja kogukonna veendumuste osas. Kumb siis peab peale jääma: kas kindlate reeglite järgi toimiv ühiskond või indiviid oma soovide ja unelmatega. Maughami versioonis ei suuda üksikisik survele vastu panna, kuid kui mõelda tänapäeva ühiskondlikele trendidele, siis on mõttemaailm vist nii palju muutunud, et individualism on juba inimlik põhiõigus. Ühtlasi on raamatus väljatoodud karakterid üsna selgepiiriliselt ning autor positsioneerib neid väga kindlalt ja isikupäraste omadussõnadega. Eriti huvitavalt loob ta Mary tegelaskuju, kes ühtede arvates on tõeliselt tark ja heasüdamlik, kuid teiste arvates naiivne ja jäik. Mine siis võta kinni, milline on Mary tegelikult... Teine aspekt, mis raamatust läbi käib on sõda ja ennekõike sõja mõju sõdurite lähedastele. Pea kõik kandvad meestegelaskujud on sõdurid, kes arutlevad omavahel sõjapidamise loobumise võimalustest.

Seega veidi ehk liiga läbinähtavalt üles ehitatud, aga üldjoontes piisavalt köitev, et paar õhtut kenasti ära sisustada.

H. Barnes "Hannibal: Peterburi moorlane"

Ma ei kujuta ette, et peaksin endale huvipakkuvaks ajaviitekirjanduse tarbeks inspiratsiooni otsima raamatukogu andmebaasist. Selles mõttes on riiulite vahel luuramine ja õige energia äratundmine minu arvates hoopis tõhusam, sest vahel satub asjade otsa, millest isegi ei teadnud, et need olemas on. Seesinane raamat on üks näide sellest.

Hannibal käesoleva eluloo kontekstis ei ole mitte see kurikuulus maadevallutaja ja valitseja, vaid hoopis tsaar Peeter Suure mustanahaline kasupoeg, kes juhtumisi on ka A.Puškini esiisa. Raamatus on püütud selle omal ajal väga silmapaistva intellektuaali ja riigitegelase elule veidi valgust heita alates tema juurte otsimisega Kesk-Aafrikas, seiklustega valgustusaja Pariisis ning lõpetades keerulise isikliku eluga meie väikesel Maarjamaal. Asjale lisab muidugi vürtsi asjaolu, et tegu on mustanahalisega, kes toonases kultuurilises kontekstis tõuseb selgelt esile kui insenerimõtlemisega haritlane, ning tema sugulus Puškiniga, kes on püüdnud oma eripärasest esiisast lausa romaani kirjutada (tõsi, kahjuks ebaõnnestunult). 

Raamatu idee on tõesti põnev, kuid kahjuks ei ole teostus minu arvates kuigi õnnestunud. Autor annab küll püüdlikult ülevaate kirjeldades tausta, käies läbi erinevad kohad ning tühimikke võimalike loogiliste arutlustega täites, aga see ei ole kuidagi loomulik ega orgaaniline. Ma ei tea, kas on asi aurotis või teksti eestinduses, aga see ei köida. Veenab oma faktiliste nüanssidega ja tehtud töö mahuga, aga raske on näha teksti taga seda indu. Ma ei tea, ma ei oska seda ilmselt kirjeldada, aga midagi selles raamatus oli kohutavalt mööda. Samuti on kohati näha otsetõlkimisest tingitud tekstijäikust ning ka paar näpuviga on sisse lipsanud. 

Seega temaatiliselt intrigeeriv, aga kui tahate hea kvaliteediga teksti nautida, siis ma pigem ei soovitaks. 

D. Lessing "Viies laps"

Doris Lessing, teada tuntud elav kirjandusklassika, on minu jaoks olnud ainult nimi - tema raamatud ei ole minu jaoks kunagi kutsuvad olnud. Ma ei teagi, miks - võibolla on see sisututvustustes, võibolla pole lihtsalt õige hetk olnud. Nüüd oli aga koolitöö raames soovitus seesinane raamat läbi lugeda ja seda saigi siis tehtud.

Harriet ja David kohtuvad, armuvad ja hakkavad oma ühist elu ühe perena üles ehitama. Nad ostavad suure maja maakohas ning mingil imekombel mõjub nende uus kodu tõelise kodu sünonüümina nende lähikondlastelegi. Ning siis hakkavad sündima lapsed, kes kõik on oodatud ja armastatud, kuniks Harriet jääb viiendat korda rasedaks. Ja see on hoopis midagi erinevat sellest, mida keegi oodata oskas, sest vähe sellest, et rasedus kulges Harrietile väga raskelt, on sündinud laps enam kui iseäralik. Ben mõjub juba vastsündinuna kõigile hirmutavalt, tema käitumine on vägivaldne, enesekeskne ning ta ei hooli sotsiaalsetest normidest. Lisaks sellele on ta meeletult tugev, mistap pereliikmete tugevad sidemed järjepanu lagunema hakkavad.

Minu alateadlik hirm Lessingu kirjutamisstiili ees hajus kui imeväel, sest tegu on tõesti hästi kirjutatud ja eestindatud raamatuga. Mulle meeldib autori lähenemine karakterite lahtikirjutamisel ning et samas jäetakse piisavalt asju õhku, et lugeja saab enda mõttetegevust stimuleerida. Õppehõud, kes meile seda raamatut soovitas, ütles, et see näitab karakteritemängu väga selgelt ära, ja tal oli õigus. Ennast Harrieti ja Davidi olukorda asetades tunneks ka mina ilmselt abitust, sest ühest küljest on tegu ju sinu enda liha ja verega, kuid kumb on siis olulisem. Tõsi, Harrieti valik on eetiline dilemma, mida oleks igal normaalsel inimesel raske lahendada: kumb jääb peale emainstinkt või perepea? Mis puudutab aga romaani keskset nö "pahalast" Beni, siis ei oskagi ma kuidagi öelda, mida temast arvata. kas panna talle tema olemust süüks, kui tegu on mingi isiksusliku või sünnipärase kõrvalkaldega? Teisalt jällegi kui olla nii tihedalt nagu seda on peresidemed, sellise metsiku olevusega, siis ei oskakski ma öelda, kuidas ma käituksin. Kuna selle raamatu lugesin läbi umbes 3 nädalat tagasi, aga sisuanalüüs tuleb kuidagi iseenesest, siis saate ehk aru, et kannan raamatu sünget fooni ja tegelaste võimalikke käitumismotiive siiani endaga kaasas. See aga näitab, et tegu on tõesti karakterimängu tõeliselt hea näitega.

Soe soovitud, kuid pidage meeles, et intrigeeriva eetilise problemaatika ja tegelaskujude juures on ühtlsasi tegu minu arvates kaunis ebamugav ja sünge raamat.

J. May "Tšingis-Khaan: elu, surm ja ülestõusmine"

Kuna minu huvid on viimasel ajal pigem kippunud sinna Euroopa ajaloo teemasse, siis et veidi oleks vaheldust, jäi seekord üldajaloo all silma Tšingis-Khaani elulugu. tundus piisavalt eksootiline ja eripärane, et tasus proovida.

Tšingis-Khaan on nii legendaarne karakter ajaloost, kuid kui raamat avab väga lihtsalt kaks olulist aspekti: meie teadmised temast on loodud väga väheste ja korduvalt ümbertõlgitud materjalide põhjal (kusjuures on palju materjali, mida veel pole läbigi töötatud) ning hoolimata ajaloolistest keerdkäikudest on selle karakteri tähtsus teatud rahvaste jaoks nii tugev, et selle müütilisust on ilmselt lääne inimestel raske mõista. Raamat räägib nii "Salajases ürikus" kirjeldatud Tšingis-khaani eluloo, mis on kaasaegsete poolt kirja pandud, kui ka tema legendist tänapäeva Kesk-Aasias (peamiselt Mongoolias ja Hiinas). Tingituna ajalooliste ürikute vähesusest ja olemasolevate eesmärgist näidata nimitegelast kui vägevat valitsejat, räägib raamat ajaloolises võtmes väga palju mongolite sõjakäikudest ja -strateegiast Tšingis-khaani valitsemisajal, ning vähem mongolite igapäeva elust. Raamatu tänapäevased lõigud on pigem kultuurantropoloogilise alatooniga, milles ei puudu ka väike ajalooline detektiivilugu :)

Raamatu autor kipub oma kogemustest Mongoolias siin-seal liigselt heietama, kuid sellest hoolimata on ta oma mõttelaadilt muhedalt irooniline ja ajaloolises võtmes on piisavalt objektiivne, et jätta tõsiseltvõetav mulje. Arvestades algmaterjali vähest ja ebamäärast olemasolu, on mul kahju, et raamati ei täitnud minu jaoks oma eesmärki so Tšingis-khaani kui isiku elust me suurt midagi teada ei saa ja sellest on mul väga kahju. Hoopis teine lugu on aga tema legendiga, mida analüüsitakse mitme erineva nurga alt pikalt ja põhjalikult. Eriti tugevalt leiab käsitlust tema hauakoht, mida ei ole siiani leitud, kuid millest on tehtud huvitav kultuurinähtus antud piirkonnas. Aga mis puudutab mongolite kui 13. sajandi vägevat sõjalist jõudu, selle ülevaate saab päris kiiresti ja põhjalikult selgeks. Ja see osa raamatust oli minu jaoks tõesti üllatav. Kuidagi on see ajaloo osa mulle võõraks jäänud so ajaloo tundidest on küll meeles, et mongolid suutsid allutada väga suure piirkonna, kuid kuidas see neil õnnestus, sellest räägitakse vähe. Raamat selgitab aga väga lihtsalt selle põhjuse ning mongolite tugeva koostöö põhjused selgelt ära (näiteks nende võimuhierarhia ei põhinenud rassil, nagu see tihtilugu kipub olema, vaid see põhines usaldusel).

Seega üsna loetav raamat. Eriti, kui teid huvitab sõjaline strateegia ja Tšingis-khaani kultuurilistest mõjudest tänapäeva Kesk-Aasia piirkonnale.

S. Clarke "Aasta Pariisis ehk merde"

Vahel on raamatukogus riiulite vahel jalutades hea vaadata, mis seekord inspireerib. Silma jäi lihtlabaselt sõna "Merde" ja no kui raamat on juba nii jaburalt pealkirjastatud, siis mõtlesin miks mitte proovida? No mulle meeldib selline äraspidine huumor.

Briti noormees Paul West kutsutakse Pariisi, et juhtida "teetubade" keti loomist. Üheksa kuud Pariisis veetav noormees leiab aga ennast tihtilugu mõttelt, et kuidas ta üldse kunagi hakkab prantslastest aru saama? Nende inglise keel on kohutav, nad on ennast täis, kohvikutes on teeninduskultuuri nüansid tavainimesele absurdselt keeruliseks aetud ning neile meeldib streikida. Pauli loos on oma koht varjatud motiividega ülemusel, Pariisi naistel ning välismaalastel, kes on Prantsusmaa pealinna kolinud ning peavad seda oma koduks. Kohati jabur-naljakad situatsioonid tugevas britilikus irooniakastmes annavad Prantsusmaast isepärase pildi, mis on kiirelt edasiliikuv kergem lugemisprojekt.

Selle raamatuga on lihtne, sest nii vahvalt kirjutatud rännulugu lugeda on mõnus ettevõtmine. Seda enam, et briti huumor on midagi täpselt minu maitsele. Aegajalt tabasin ma ennast küll mõttelt, et kas on ka mingi põhjus, et üks inglane sellise iroonialaviini väinaüleste naabrite pihta tulistab, kuid eks see jääb saladuseks. Samas leidsin ka huvitavad sarnasusi oma naabritega (kui peategelane kirjeldab oma naabrite käitumisharjumusi, mis hõlmab jõehobulikku trampimist ja röögatu multimeedialärm). Üks geniaalsemaid hetki oli see, kui maamaja ostmist kaaluv Paul saab võimaluse oma tüdruksõbraga seal öö veeta, kuid vihmasadu ning elektritööliste streik muudavad õdusa maamaja kiiresti kohutavaks katsumuseks, kuni ilmneb, et pärast paduvihmas lihagrillimiskatestust ning mitte kuigi eksklusiivset õhtusööki kohalikus kiirtoidurestorani selgub, et majas on gaasiballoon ja elektrigeneraator. Ausalt, ma itsitasin päris jupp aega...

Seega muhe vaheldus raskemale kirjandusele, kusjuures naerda (või vähemalt muiata) saab kindlasti rohkem kui kord. Soovitan.

S. Clark "Jonathan Strange & härra Norell, 1. osa"

Olen oma postituste tegemisega koletumal kombel ajahätta jäänud - raamatud seisavad riiulis, aga kokkuvõtet kirjutada pole kevadeootuses mahti. Loen ma ikka, selle peale võite mürki võtta :) Näiteks see raamat sai valitud seetõttu, et minu sõbranna, kes on minust hullem lugemismaniakk ja loeb nädala jooksul tavaliselt 2-3 raamatut läbi, üritas seda mulle juba aastaid tagasi soovitada, kuid kui ma siis seda alustasin, ei jätnud see sügavat muljet ning pärast paarikümmet lehekülge jätsin ta kõrvale. Mõtlesin nüüd uuesti proovida...

Inglismaal on 19. sajandi alguses praktiline võlukunst on midagi, mida kunagi osatud ja suured võlurid on ka väga võimsateks valitsejateks saanud, kui aegade jooksul on oskus sedalaadi võimed rakendada ununenud. Seega on kõik taandunud härrasmeesteklubide diskussioonidele ja teoreetilistele uurimustele. Aga paar rahutut härrasmeest hakkavad pead murdma, et ehk on siiski veel kusagil keegi, kes valdab seda imetabast oskust ka praktikas kasutada. Selle käigus satuvad nad härra Norelli otsa, kes on eraklik ja sotsiaalselt veidi samatu võlur kauges Inglismaa kolkas. Pärast kavalat nüket, mille käigus saab härra Norell  üheaegselt tõestada oma oskusi kui ka likvideerida Yorki võlurite ühingu, satub inglismaa ainuke teadaolev võlur tähelepanu alla ja ta sõidab Londonisse. Tema eesmärk on aidata Inglismaal sõdida Napoleoni vastu ja kuigi riigiametnikud teda kuigi tõsiselt ei võta, siis seltskonnas tekitab ta furoori. Äratanud ühe kauni preili surnuist üles paneb härra Norell aga liikvele sündmustejada, mille alguse tunnistajaks saabki raamatu lugeja olla.

Niipaljukest siis sisust. Ausalt öeldes ei oska ma siinjuures enam pikemalt kommenteerida, sest lugesin seda umbes kuukene tagasi. Samuti pean tunnistama, et ei mäleta peale sündmuste üldise raamistiku ei suuremaid emotsioone ega mõttevälgatusi oma lugemisest saadud elamusest. Isegi ühtegi märkemlipikut ei tundunud vaja olevat, see aga näitab, et teos ei tekitanud minus mingeid mõtteid. Jah, autori irooniline stiil oli üpris sümpaatne, kuid seda lühikeseks ajaks ja sellega minu jaoks raamatu võlu ka piirdus. Mitte et ma eeldaks alati kärtsu ja mürtsu, aga selline posh english maneer mõjus pikasperspektiivis uinutavalt.

Mind jättis külmaks, aga ilmselt on see maitse küsimus...

J. Stroud "Kisendav trepp"

Bartimaeuse triloogia oli minu jaoks midagi ülimuhedat. Fantaasia, mis on piisavalt absurdne ning eriline, et lihtsalt jäi meelde ja kannan seda oma mõtetes ikka kaasas. seega kui nägin ajalehest, et Stroud on uue raamatuga maha saanud, siis soetasin selle eestinduse endale esimesel võimalusel.

Raamat viib meid paraleelmaailma, kus lapsed võitlevad kummitustega. Noor ja andekas Lucy satub elu keerdkäikude tõttu tööle kummitusuuringute agentuuri Lockwood & Co, mis koosneb kahest liikmest - noorukesest Anthony Lockwoodist ja tema abilisest Georgest. Nende meeskonnatöö hakkab kenasti sujuma, kuid pärast ühe tööotsa käigus kliendi maja hävitamist peavad nad kahjude hüvitamiseks vastu võtma tulusa pakkumise ning veetma öö Inglismaa kõige kummitusrohkemas majas. Probleem on aga selles, et kõige selle jooksul hakkab hargnema mõrvamüsteerium, millesse on segatud vihane kummitusdaam, ropult rikas näitleja ja posu vägivaldselt surnud munki. Seega on hea alus huvitavaks looks juba paika pandud...

Ütleme nii, et raamat on päris heal tasemel noortefantaasia: lugu liigub kiiresti edasi, autori kirjutamisstiili on kerge jälgida, aga samas ei jäta see labast muljet, sarjale omaselt on sisse pikitud kestvama iseloomuga intriige, peategelane on süngevõitu minevikuga, kuid samas omavad kõik peategelased tugevat potentsiaali saavutamaks edu. Seega on kõik vajalik olemas, kuid minu jaoks jäi kogu lugu siiski veidi lihtsakoeliseks, mistap võtsin ma seda pigem kui muhedat vahepala veidi tõsisematele teemadele. Nö kiire vahepalana igati sobiv, kuid sarja andunud fänni minust ei saa - olen ilmselgelt vale sihtgrupp :)

Seega noortele soovitan, veidi nõudlikumale maitsele jääb aga ilmselt väheks.

I. Mortimer "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale: käsiraamat 14. sajandisse rändajale"

Raamatu leidmise kohta väga suurt legendi kaasas seekrod ei käi. Tõsi, veidi kannatlikkust pidin üles näitama, sest uue raamatu ja uudse lähenemisnurga tõttu on see ajaloohuviliste poolt kiirelt avastatud kaunike. Aga ooteaeg oli mõistlik ja seega õigel hetkel andmebaasist seda märgates kalpsasin raamatukokku kohale ja võtsin välja. Tõde tunnistades on see raamat mul tegelikult juba mõnda aega kapinurgal lebanud, kuna sain selle päris kiiresti läbi. Probleem on aga alati selles, et kuidas leida aega sellest üks kirjatükk valmis vorpida?

Raamatu uudne lähenemisnurk avaldub selles - kujutagem ette, et mingil põhjusel tekib teil võimalus rännata ajas ning satute korraga 14. sajandi Inglismaale, siis just sellest raamatust leiate põhjalikud kirjeldused sellest, mis teid seal ees võib oodata. Seega lühike ülevaade kõigest sellest, mis teid võib ümbritseda ning millega peate ellu jäämiseks arvestama: söök, jook, hais linnatänavatel, elamistingimused, arstiteenus, haigused, koduloomad, riietus ja etikett, ühiskonnaklassid, kohtumõistmine, usk, peresuhted, huumor jne. Ja sellest võiks ju ometigi kirjutada sügavajaloolise ja akadeemilise raamatu, ning ilmselt selliseid ka omajagu õiges ringkonnas liigub, kuid autor on lähenenud pigem asjale läbi väikese huumoriprisma ning kastnud kogu selle infomahu (mida tegelikult ei ole üldse vähe) sellisesse kergelt seeditavasse populaarteaduslikku sousti.

Raamatu tehnilise poole pealt tuleb tunnistada, et sellist pehmema lähenemisega laiahaardelist ajalooraamatut praegusel Eesti raamatuturul teist vaevalt et leiab, sest nii raamatu idee kui selles eestindus on tõesti päris heal tasemel. Siinjuures tuleb tunnustada ajakirja "Imeline ajalugu / teadus" ettevõtmisi, sest tundub, et nende tegevus täidab kenasti praegust pehmema teaduskirjanduse nišši päris adekvaatselt. Lisaks sellele tuleb siinjuures rõhutada, et mulle on jäänud mulje, et britid on osanud oma ajaloo avastamisel läheneda  lihtrahvalikult köitvalt. See mulje tekib ilmselt seetõttu, et olen suur ajaloosaadete fänn ja just Inglismaal toodetud ajaloosarjad ning -saated jäävad selles võtmes eriliselt silma, sest need on lihtsalt tehtud mõnusa eneseirooniaga ja sestap on neid ka minusugugusel faktiteadmisteta udupeal huvitav ja haarav vaadata. Või siis olen ma liialt inglise musta huumori lummuses, sest seda jagub ka ikka igale poole omajagu :)

Niisiis, räägime aga kirkamatest hetkedest. Näiteks metsas elavad loomad. Meil on kuidagi väga loomuomane teada, et metsas on karud, hundid, rebased ja põdrad, rääkimata metssigadest, kuid on huvitav teada, et Inglismaal olevate andmete kohaselt tapeti viimane hunt sellel saarel just 14. sajandil ja kui kuningas tahtis kuldijahti, siis pidi kult talle eraldi mandrilt toodama. Seega puudubki inglaste lähiajaloo mõistes arusaam kiskjatest metsas, sest neil neid lihtsalt ei ole. Et olukorda illustreerida, siis kui meie esivanemad valmistusid öisel reisimisel igaks juhuks ennast ka ette selleks, et võib hundikarja kätte jääda ja elust ilma jääda, siis inglaste puhul oli kõige suuremaks kiskjaohuks rebane. Või teine inimene. Ja see on iseenesest huvitav, sest selline elementaarne ohutunde tajumise erinevus muudab pikas perspektiivis ka ehk mõttemaailma st pole siis ime, et eestlane on pigem koduhoidja, sest pikad reisid tähendasid kõrgendatud riski.

Teine näide on ühiskondlik mõttemudel ehk siis see kogukondlik arusaam sellest, kuidas ja miks asjad toimivad nii, nagu nad toimivad. Ühiskondlikus mõttes oli 14. sajand väga maskuliinne ning kogu riiklik korraldus on just välja töötatud meestele mõeldes ja meeste poolt, mistõttu naiste roll piirub üldises plaanis perekondlike suhetega. Selles osas on traditsioonid säilinud ja neid üldiselt väga ei rikuta. Maskuliinse ühiskonnakorralduse hea näitena võib tuua selle, kuidas käsitleti vägistamist st Galenose õpetuste kohaselt peab naine eostumiseks saama orgasmi ja kui vägistamise tulemusena naine rasestub, siis ilmselt polegi vägistamist toimunud, sest naine ju ilmselgelt nautis seda. Teine aspekt on muidugi selles, kes on vägistaja ühiskondlikul hierarhiaredelil, aga see on ilmselt igipõline probleem. Nagu ütleb autor ise "Õiglus on kõigil aegadel suhteline mõiste". Kuid mul on mulje, et traditsiooniline ajalookäsitlus on püüdnud kiriklikele dokumentidele tuginedes vanades ajalooõpikustes kujutada keskaega kui ühte morni ja hingelisi väärtusi tagajavat kohta, kuid ka keskaegne inimene elas oma päris elu väljaspool kiriklikke reegleid ja nad oskasid tegelikult elu nautida. Tõsi, nende arusaam huumorist ja meelelahutusest oli teistsugune (kukepoks ja karu kõditamine olid muu hulgas täiesti tavalised nähtused), aga sellise mõnevõrra robustsema meelelaadi tagamaad kirjeldab autor ka kenasti lahti. Enda samastamine nendesse raamatus esitatud mõttemudelitesse on aga ilmselt iga lugeja jaoks omaette väljakutse, sest tekib küsimus tolerantsuse- ja taluvusepiiris. Kui nüüd tõesti võtta kätte ja  kõigi oma nuti-plutide, värvitud juuste, lühikeste pükste ja postmodernsilikust elukeskkonnastsinna 14. sajandisse poirisesse teemülkasse plartsatada.

kokkuvõtvalt üks päris huvitav ülevaatlik lugemine, mida ma soovitan ka nendele, kes endas tunnevad ajaloohuvi, aga päris raamatut veel lugeda ei ole tihanud - see raamat aitab ehk ree peale.

K. Laidler "Ranavalona I: Madagaskari hull kuninganna"

Võim ja hullus on kuidagi huvitavateks sünonüümideks sattunud viimasel ajal. Ei teagi, miks mind nende valitsejate elulugude poole tõmbab, aga raamatukogus riiulite vahel luusides tundus selle raamatu alapealkiri oli juba niivõrd intrigeeriv, et tasus proovida.

Madagaskarist on tehtud väga vinge multikas ning sellest räägitakse palju erinevates loodusfilmides, sest tegu on tõesti väga kauni ja omapärase loodusliku paigaga. Aga Madagaskari ajalugu on midagi väga võõrast st sellest nagu polegi midagi kuulnud. Raamatu autor K. Laidler ongi püüdnud veidi seda võõrast kultuuri avada, jutustades selle ajaloost, kusjuures keskendudes eriti  ühe selle saarekese kurikuulsaima inimese elule - Nais-Caligulana tuntud Ranavalova I. Ranavalona I, kes hoidis 19. sajandi alguses Madagaskaril elavaid hõime oma hirmuvalitsuse all, paistis silma erakordselt ekstentrilise iseloomu, võõraviha ja despootliku valitsusstiili poolest. Arvestades Madagaskari rahvaste eripärasid on sellise julma valitsejanna asetamine sellisesse kultuuriruumi hukutav nii kogukonnale kui ka riigile tervikuna, seda enam, et sealse rahva jaoks on valitseja jumalus, kelle sõna ongi seadus.

See raamat on oma sisu poolest täiesti ... eriline. Esiteks kontekst: peamiselt suulise pärimuse kaudu edasi antud mälestused ja legendid loovad huvitava tausta peategelase valitsemisajale, sest ega Madagaskari elanikud ju enne kristluse levima hakkamist 19. sajandi alguses lugeda ega kirjutada ei osanud. Seega kõik eelnev (saare asutamine, võimuvõitlused ja eelmise valitseja tegevus) on edasi antud suuliselt ja me kõik oleme ometigi telefoni mänginud. Teiseks müüt: ega keegi Ranavalona lähikondlaste mälestusi kirja pole pannud st kõik andmed temast on üles täheldatud temast väga kaugete isikute poolt. Näiteks Hitlerist on ka väga lähedased inimesed tema emotsioone, tujusid ja mõtteid kirja pannud, aga Ranavalova joonistub välja ainult kauge kuvandina, mille sisu jääb alatiseks suureks eelduste ja arvamuste kogupuntraks, sest ilmselt ei olnudki maailmas kedagi, kes teda tõeliselt hästi tunneks - valitseja, jumal, emand ja armuke ühes isikus, aga kunagi mitte samas rollis. Kolmandaks aeg: 19. sajandi algus oli maailmaajaloos ju väga pöördeline (Prantsuse revolutsiooni järelkaja, orjuse kaotamine ja orjakaubanduse hääbumine, industrialiseerumine, suurriikide soov oma valdusi arengumaade arvelt kasvatada, globaliseerumise esimesed märgid jne). Kuidas saab selliste muutuste tuules saareriik, mille põlised elanikud eelarvamuste ning uute ahvatluste vahel kõlguvad, oma normaalset igapäeva elu ilma konfliktideta jätkata? Seega väga erilisse konteksti asetatud raamat ja, tuleb öelda, et autor on päris tugeva uurimistöö teinud ning raamatu eestindus on samuti üsna heal tasemel.


Räägime nüüd veidi neist ahaa-momentidest. Ranavalona verised kättemaksud vaenlastele, kristlaste tagakiusamine ja hoolimatus oma rahva heaolu osas teevad temast tõepoolest väga silmapaistva naisterahva. sest tema sõna oli ju seadus. Kui minu tänapäeva ratsionaalselt mõtleva eurooplase pea ei võta, miks keegi ei öelnud "Aitab!" Kõige veidram näide oli ehk tema 16 nädalat väldanud "jahil käik", mille puhul pidid tema alamad rajama talle omaette jahihitee, kuna Madagaskail polnud suuri maanteid välisvaenlaste takistamise tõttu rajatud ning kuningannal ei kõlvanud ometigi liikuda samadel teedel, kus liiguvad talupojad. Jahil ühines kuningliku kaaskonnaga umbes 50 000 inimest, kes pidid oma toitlustamise, ööbimiskohtade ja muu elu-oluga seotud probleemide eest ise hoolt kandma. "Jahil" ei lastud teadaolevalt ühtegi looma, aga surma sai oletatavasti 10 000 jahil osalenud inimest, kellest paljud surid nälja, kurnatuse või ebapiisava hügieeni tõttu. Teine huvitav nüanss selle raamatu puhul on nimed. Ma tean, võõra kultuuri üle nalja heita ei ole viisakas. Aga kui teie esivanema nimi oleks Adrianampoinimerinandriantsimitoviaminandriampanjaka ehk "Imerina armastatud prints, kes on parem valitsevast printsist" (vt lk 24), siis ei saaks ka ehk teie seda väikse naeruturtsatuseta välja öelda. Seega sai veidi raamatut lugedes ka keelt väänatud :)

Seega omapärane maailm ja huvitavad õhtud sellesse süvenedes. Soovitan soojalt.

J. Meek "Suurim armastusakt"

Jäin just oma viimasel ajal loetud raamatute pealkirju lugema ja, andke andeks, ma ei tea, miks on igal pool armastus sees. Võibolla on mul lihtsalt vaja see enda jaoks selgeks mõelda... Aga ma ei hakka tõde salgama, et selle raamatu valisin samuti pealkirja järgi, sest sõnastus kõlas juba kõlas väga grandioosselt.

Väikeses Siberi linnakeses saab Esimese ilmasõja ajal kokku üks omanäoline seltskond tegelasi: võikaid riitusi korraldav ususekt, vangilaagri põgenik, alkoholilembeline šamaan, Tšehhi rügemendi riismed, tšehhide narkosõltlasest väejuht ja kaunis lesknaine, kes oma noore pojaga on linna mõned aastad tagasi kolinud. Lisaks sellele liigub kusagil linnast väljas sarimõrtsukas, kelle hüüdnimi on Mohikaanlane, kes tekitab pimedat hirmu kõigis, kes temast kuulevad. Toosama Mohikaanlane paneb linnas tekkinud olukorra ootamatut rada pidi liikuma ja, kui hakkab selguma terve pilt, siis on juba raske kogu protsessi peatada: inimesed surevad ja pääsevad, püüavad leida tõde ja elu mõtet, teevad sugu ja loobuvad teadlikult armastusest või võitlevad selle eest isegi siis kui olukord on tõepoolest lootusetu. Seega mis siis on suurim armastusakt? Loobumine või võitlus surmani? Ellu jäämine või elust loobumine?

Selle raamatu tonaalsus on minu jaoks äärmiselt oluline - ma mõistan karaktereid ja mingil määral saan aru ka nende põhimõtetest ja teguviisidest, aga üle pika aja on minu kätte sattunud raamat, kus ideetasandil töötab kõik, aga ma ise ei suuda sellega haakuda. See mõte, et mida teeksin mina sellises olukorras, seekord tööle ei hakanud. Võibolla on see hea, sest ma ei saanud leida sarnaseid hetki ning tõmmata paralleele oma eluga, sest kaua ja kui pikki paralleele sa ikka muudkui tõmbad. Aga teisalt jällegi muudab see raamatu minu jaoks ebaisikupäraseks. Kui mingil tasandil ei ole võimalik samastuda, siis kuidas seon ma selle raamatu oma kogemuste või mõtetega? Iseenesest on raamatus ju huvitavaid nüansse: kastreeritute usulahk, toidunormiks nuumatud kaasvang ja ihar häbitu naine keset kõrget moraali. Aga kahjuks see jäi minu jaoks kuidagi (elu)võõraks.

Iseenesest tooksin siin välja ka Meeki kirjutamisstiili, mis on väga isemoodi. Näiteks kirjeldab ta tšehhide rügementi järgmiselt: "Saja mehe peale oli neil 945 varvast, puuduvad varbad oli võtnud külm, ja 980 sõrme, 199 silma, 198 jalga, 196 kätt, mikroobidest piinatud maod, ühel kümnest oli süüfilis, ühel kümnest tiisikus ja suurem osa tundis juba suus algavat skorbuudi vänget maiku." See võtab kõik kenasti ja kavalalt kokku, kusjuures lugejal ei saagi tekkida küsimust mis olukorras rügement on. Samuti saab stiilinäitena tuua vangilaagrist põgenenud Samarini mõttekäiku, kus ta leiab, et "kahuriliha" kasutamine sõjapidamises ei ole humaansem kui vangilaagris kaasvangi nuumamine tema ärasöömise eesmärgil. Tõsi, siinjuures tekib eetiline dilemma: kas 10000 ilmsesse surma minevat tundmatut meest kaalub üles selle ühe inimese, keda sa enne tema hukkamist tundma õpid, ehk siis kas kvaliteet kaalub üles kvantiteedi.

Seega üsna heas keeles kirjutatud põnev raamat, mille eesmärk minu jaoks ehk veidi häguseks jäi. Aga õhtud sai ilusasti sisustatud :)

A. de Botton "Armunu esseed"

Ma lugesin sellest raamatust mingisugusest blogist, kus seda kirjeldati kui kindlat lugemisvara. See oli pikemat aega mu nimekirjas (mis vahepeal kusagile märkmiku vahele ära kadus) ning seetõttu on selle lugemine veninud. Nüüd aga leidsin nimekirja jälle üles ja mõtlesin, et prooviks õige.

Raamatu mina-tegelane kohtub lennukis kauni naise Chloega, kellesse ta armub ja keda ta lõpuks ka armastama õpib. Ta kirjeldab nende esimest kohtumist, olulisemaid vestluskatkeid, esimest ööd koos, kuidas nende suhe järjest tõsisemaks muutus ning lõpeks ka seda, kuidas see lõppes. Ühesõnaga räägib see raamat armastusest. Kirjelduste puhul on aga selgelt näha ka seda, et mina-tegelane on väga analüütiline inimene, kellele võimalus oma emotsioonidele tunnetuslikult läheneda on võõras mõte. Ta analüüsib enda ja Chloe käitumismustreid, mõttekäike ning arengut terve suhte jooksul olles samas teadlikult võimetu reaalsuse muutmisel - it is what it is. Ja see ongi minu arvates tema väljakutse.

Lähtudes nüüd stereotüüpidest peaksin olema igipõliste arenguprotsesside tulemusena olema emotsioonidega mõtlev inimene. Ma olen siiski naine, eks? Ja võibolla on see tõesti nii, sest mul oli kohati väga keeruline mõista raamatu mina-tegelase mõttekäike. Miks on vaja läheneda tundele nii läbikaalutletult, teades samas, et emotsioonidest see ei päästa? Miks mitte lasta sellel olla ja vaadata, kuidas ja kuhu see areneb? Ma mõistan, et mõttemalle on väga keeruline mõista, seda enam neid muuta, aga ma lihtsalt ei saa sellest aru. Häirivalt mõjus ka see kliiniline lähenemisviis teemale. Just kirjanduslikus mõttes, sest see oli läbimõeldud, struktureeritud ja selgelt läbimõeldud tekst armastuse tundest. Tabasin ennast tihti mõttelt, et nii igavat kirjeldust emotsioonidest ma ei olegi vist varem lugenud. Võibolla see mind segaski, sest ka autor ise toob välja, et "armastuse puhul keel komistab, kirel puudub artikulatsioon". Seega stiililselt see raamat mulle väga ei passinud.

Temaatiliselt aga on tõsi, et oma emotsioone ja suuri tundeid hiljem kaine peaga kõrvalt vaadeldes on näha kõik jaburused, mis enne tundusid jumala loogilised. Näiteks armastatu idealiseerimine, ilu subjektiivsus, pisikesed harjumist nõudvad kiiksud jne. Kõige õigem mõte oli minu jaoks aga see, et armastusvajadus ei rahulda alati ilmtingimata meie igatsusvajadust. Inimene püüdlebki reeglina vajadustest tingituna mingite kaugemate eesmärkide poole. Ja ilmselt ongi nii, et me oma mõtetes kujutame ette, et armudes kaob ära vajadus kellegi järele igatseda. aga kuidas sa igatsed, kui teine on 24/7 sinu jaoks olemas? Varem kirjutati kirju, mis tulid tigupostiga ehk 3-4 päeva või nädalake, nüüd on Skype, SMSid ja Facebook, mis meie nuti-pluti-telefonides on kogu aeg sees. Kuidas saabki nii igatsus tekkida? Võibolla olen ma lihtsalt... liiga iseseisev naine vanamoodsate ideaalidega?

Seega see raamat oli huvitavast teemast, aga liiga kuiv minu maitsele. Mina seda ei soovitaks, aga ehk aitab see kellelgi kusagil oma tunnetest selgemalt aimu saada.

J. Stroud "Saalomoni sõrmus"

Mul oli paar nädalat tagasi meeletu lugemisnälg ning ühtlasi tahtis üks sõbranna,

et ma talle midagi soovitaksin. Hakkasin siis andmebaasist tuhlama ja täiesti juhuslikult avastasin, et Bartimaeuse seiklustele on ilmunud ka eestikeelne eellugu. Ja ma pidin selle lihtsalt saama.

Džinn Bartimaeus seikleb seekord Saalomoni aegses Jeruusalemmas, kus ta peab olude sunnil teenima Khaba-nimelist ambitsioonikat võlurit. Suure templi ehitamisel järjepidevalt talle omaselt reeglite raames probleeme tekitades ja inimesi õrritades saadab käskija teda täitma ülesannet, mis lõppeb aga Seebast saadetud neiu Asmira kohtumisega. Asmiral on salajane ülesanne tappa Saalomon ja võimalusel hävitada tema sõrmus kuid ta on oma ülesande täitmisel nii ettevaatlik kui ka veidi ehk eluvõõras. Saalomoni sõrmus aga on tugevaima maagilise laenguga esemeid, millesse peidetud elanik hirmutab oma maagilise jõuga nii džinne kui ka inimesi. Olukord aga läheb imekiiresti käest ära ning Bartimaeus peab kogu oma nutikuse kokku võtma, et oma ja muuhulgas ka terve ülejäänud maailma nahka päästa.

Oo, see magusmõru sarkasm ja üleolev iroonia. Bartimaeus suudab neid kahte ühendada niivõrd elegantselt, et lihtsalt tuleb kaasa irvitada. No kui teid tuleks keset lagedat liivavälja enda arust jube kaval kõrbehiireks maskeerunud deemon ja tahaks teid röövida, siis kuidas suudaksite teie jätta näole surmtõsise näo, teades, et teie võimed on hiire omadest kordades üle? Või kui suurim võlureist paneb enda arvates sõrme oma kurikuulsa sõrmuse, kuid kuna üks teatav salakaval džinn on selle õigel hetkel suutnud välja vahetada, surub ta sõrme hoopis küpsetatud kalmaarirõnga. Ma naeran haruharva laginal mõnes raamatu kirjelduste üle, kuid selles raamatus oli päris mitu kohta, kus ma lihtsalt ei suutnud vastu panna ja naersin laginal. 

Seega kui te ei ole Bartimaeuse triloogiaga veel tuttav ning ihkate oma fantaasiaraamatu lehtedelt näha ühte eriti sarkastilist kurikaela, siis ma kohe kindlasti soovitan seda sarja. 

M. Carwardine "Viimane võimalus näha"

Käisin ühel päeval raamatukogus riiulite vahel luusimas ja oma üllatuseks leidsin selle raamatu. Võibolla olete tuttavad samanimelise loodusdokumentaaliga, mida mõnda aega tagasi ETV näitas? Siis olete te minuga sarnases olukorras, sest ka mina nägin sellest. Küll üksikuid episoode, kuid needki olid põnevad. Stephen Fry on iseenesest juba vaatamisväärsus, seda enam et veel loodusfilmis. Ja seesinane raamat on siis sellesama dokumentaali kirjalik versioon.

Raamatu idee on lihtne - maailmas sureb igal aastal välja väga palju loomi. Rraamatus väljatoodud näidete põhjal ikka meeletult. Ja aastakümneid tagasi otsustasid raamatu autor ja tuntud kirjanik Douglas Adams (saate googeldamisega ise hakkama, eks?) kätte võtta reisi, mille eesmärk oli tõepoolest ehk viimast korda näha teatud loomi elusast peast. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, kordab raamatu autor oma reisi, kuid seekord on tema reisikaaslaseks tuntud Briti näitleja Stephen Fry. Nad käivad läbi enam-vähem kõik mandrid ja püüavad leida neidsamu loomi, keda toonagi otsiti: Amasoonias jõemanaati, Aafrikas põhja laimokk-ninasarvikut, Madagarkaril aiet, Uus-Meremaal lennuvõimetut papagoid kakapod, Komodol sealset kurikuulsat varaani ja Põhja-Ameerikas Californias sinivaala. Raamatu lõpp on kahjuks aga kaunis morbiidne, kus Hiinas pesitsenud järvevaala saatust näiteks tuues on selgelt näha, millises seisus on looduskaitse erinevates riikides ja kuidas mõjutab inimese elutegevus ühe liigi ellujäämist.

Selle raamatu idee ja teostus on väga südamlik, jättes siiski ruumi ka elutervele huumorile (näiteks kakapo Ralphi külgelöömiskatsed või põhjus, miks Komodo saarel pesitsevast ninaahvist on nii raske "ilusat" pilti teha). Seda enam, et raamatus on ohtralt ilusat pildimaterjali ning igast järgnevast seiklusest kirjeldatakse nii rõõme kui kurbust (näiteks erinevaid retkega kasnevaid haigusi). Ainuke, aga samas lugemise seisukohast tugev kriitkanool, tuleb raamatu trükitehnilisele poolele - läikiv kriitpaber ja raamatu formaat muudavad raamatu suureks, raskeks ning kohmakalt käsitletavaks. Ei saaks ka öelda, et tegu on puhtalt pildiraamatuga, kus selline trükitehniline lähenemine oleks õigustatud. Seega peate arvestama, et mugavalt käes hoida seda raamatut ei anna.

Kui nüüd rääkida emotsioonidest, siis raamatu lõppedes tundsin ma ennast tõesti väiksemana kui sipelgas. Vabandust, korrigeerin - väiksemana kui tolmulets. See kõik kokku tundus lihtsalt nii rabav. Kogu see looduse ja inimese seotuse mastaap ning samas selle haprus. Ma ei usu ületarbimisse ega alati soodsama pakkumise õigsusesse (tänapäeval on tootmine/tarbimine ja looduslik tasakaal kahjuks väga otseselt seotud) ning mulle meeldib loodus, kuid ma olen alati püüdnud sellelele öko-värgile kuidagi ratsionaalselt läheneda (st ma püüan enda elamisega siiski jätta maha võimalikult väikese ökoloogilise jalajälje), sest kurb tõsiasi on, et alati ei ole võimalik olla 100% mõistev. Nagu ka loo autor ise möönab - alati ei saa põhjendada teatud loomade puhul looduskaitse vajalikkust (tema näiteks olid vist haid või vaalad), sest inimesed hakkavad küsima, miks neid konkreetseid loomi üldse vaja on? Võtmeküsimus ongi siin ehk selles, kuidas saavutada tasakaal?

Seega füüsiliselt väga kurnav ettevõtmine, aga samas emotsionaalselt väga ergutav.

S. Zinovieff "Maja Paradiisi tänaval"

Selle raamatu valisin ma tegelikult välja siis, kui hakkasin lugema "Punast printsessi" ehk siis autor tundus sellel hetkel väga huvitav, mistõttu laenutasin kohe topelt :)

Romaan algab sellega, et inglanna Maud kaotab autoõnnetuse tagajärjel oma ajakirjanikust abikaasa Nikitase. Elades aga oma mehe kodumaal Kreekas on naisel raske hakkama saada leinaga mehe perekonna toetusest hoolimata, seda enam, et Nikitase surm elustab vanad perekonnamüüdid ja rebib lahti vanad haavad. Maud võtab ühendust abikaasa ema Antigonega, kes oli nooruses kommunistlik revolutsionäär Kreekas ning kes Nõukogude Liitu põgenedes oma poja hülgas. Antigone aga, naastes pärast aastakümneid kodumaale, püüab hakkama saada mälestustulvaga ja saada lunastust oma relvakaaslasest väikevenna surma  asjaolude pärast. Maud ja Antigone kohtuvad ning nende eesmärkide ja maailmavaadete erinevused ühendavad perekonna ja muudavad Nikitase mälestuse ehk mõjuvõimsamaks.

Kuna Kreeka kui riigi lähiajaloost ma tean oluliselt vähem kui nende antiikaegsest kultuuriruumist, siis tuleb tunnistada, et autor on oma raamatu nimel teinud taas väga tugeva ja intiimse uurimistöö. Poliitiline terror ja võõramaalaste nukuvalitsuse tagajärjed ei ole tõenäoliselt eestlaste jaoks midagi võõrast, kuid segage see lõunamaise temperamendiga ning lugu läheb ehk veidi võikamaks. Nutikas idee luua paralleele Nikitase laste laste kaudu tänapäeva ja mineviku vahel tekitab huvitavaid mõttemänge, kuid sellega loo teravus ja šarm minu jaoks piirdub. Kõige kurvem on, et minu jaoks ei olnud raamatu karakterid lõpetatud - nendes oli midagi ebaehtsat ja kunstlikku, mistõttu keegi neist ei saanud mulle kuidagi lähedaseks või reaalseks. Ei tekkinud mõtteisse karakterite nägusid, iseloomulikke liigutusi või ettekujutatud situatsioone, mis mul hea raamatu puhul alati tekivad. Ei olnud ehedaid emotsioone ega kirge, mis oleks loo muutnud emotsionaalsemaks ja mitmekihilisemaks. Pigem kummitas kogu aeg kuklas, et tegu on romaaniga ja ei enamat. Sellepärast ei suutnud ma seda raamatut päris nii nautida, nagu ma oleksin tahtnud.

Paar huvitavat mõtet tekkis siiski. Kreeka kui rikkaliku ajaloolise pärandiga riik lämbub oma kultuuripärandi kätte. Ma olen ka varem kuulnud sellest, et riigil on raske tagada kõigi kujude, haudade ja muude antiikselt ajalooliste leidude eest hoolitsemiset ja ei tee riigi halduskorralduslikku poolt ilmtingimata just lihtsamaks - mõnes teises riigis teeks arheoloog puutumatult leitud antiikhaua tõttu tagurpidi rõõmusalto, kuid sellises kohas on sellise leiu avastamine pigem reegel kui erand. Iseenesest võibolla kurb, kuid teisalt ehk eluline paratamatus. Teine nüanss puudutab mässamist ja rahvaülestõusu kui demokraatliku ühiskonna võimalust avaldadameelt. Seda, et eestlased on mässamise osas pehmelt öeldes passiivsed, on ilmselgelt kurb tõsiasi, kuid Kreeka temperamendi puhul tundub see olevat vastupidi - iga põhjus on piisav barrikaadidele tõusmiseks. Raamatu ühe osana mässavad Nikitase lapsed näiteks koolisüsteemi vastu, sest see rõhub lapsi ja nende vabadust. Mina, konservatiivse eestlasena, loen ja imestan, et kas järgmisena hakatakse mässama sooja ilma ja oliivipuude kõveruse tõttu? Teisalt jällegi, kes teeb see jõuab, eh?

Seega hea uurimistöö, kuid kahjuks ebaõnnestunud karakterimängu tõttu minu jaoks ei midagi erilist.

V. Green "Kuningate hullus"

Veidi napakad valikud käivad riiulite vahel vabavalimisega kaasas - kõnnid ja vaatad, kas leiad midagi inspireerivat ning seal ta seisabki. Selle raamatu valisin puhtalt pealkirja järgi, sest see lihtsalt oli piisavat jabur ning intrigeeriv.

Vivian Green arutleb ajaloos hälbiva käitumisega silma paistnud valitsejate teguviiside võimalikke tagamaid ning leiab, et nende inimeste vaimsed probleemid mõjutasid otseselt nende käitumist ja valitsemisstiili. Samuti rõhutab ta pidevalt, et füüsilise ja vaimse maailma vahel on seos ning neid ei saa omavahel eralda - valitsejate utoopiate ja reaalsuse halastamatuse puhul on parim näide ajaloost ehk Baieri kuningas Ludwig II. Green alustab ülevaadet valitsejaist antiigist liikudes läbi ajastuste ja erinevate Euroopa riikide (Inglismaa, Prantsusmaa, Rootsi jne) tuues välja ning lõpetades valitsejate probleemidega lähiajaloost. Raamatus käsitletakse tuntumate nimede hulgas näiteks Tiberiust, Caligulat, Henry VIII ja Hitlerit-Stalinit, vähemtuntumatest kirjutatakse näiteks Kastiilia kuningannat Juanitast, tema pojapojapoega Don Carlosest, Hispaania kuningas Felipe V-st ja uuemast ajaloost Chathami krahv William Pitt vanemast. Raamatu ülesehituse juures tuleb tõdeda, et kuna arstlike dokumente ning tunnistajate ütluste osas tuleb takkajärgi diagnooside panemisel olla mõnevõrra ettevaatlik, siis toob autor ohtralt ajaloolisi näiteid ja püüab raamatu "kangelastele" siis kaudselt hinnanguid anda.

Iseenesest on intrigeeriv idee kirjutada valitsejatest ja nende hullusest raamat. Raamatust endast aga nii palju, et hoolimata intrigeerivast lähenemisest ja põhjalikust uurimistööst jäi tulemus minu jaoks kahjuks kesiseks. Kohati jäi mulle mulje, et autor (kaane järgi on ta teoloogiadoktor) otsib põhjuseid ekstravagantse käitumisega valitsejaid kuidagi psühholoogiliselt lahterdada. Tõsi, adekvaatse dokumentatsiooni puudumise tõttu on takkajärgi keeruline tõde selgitada, aga paljud antud diagnoosid olid minu arvates otsitud. Sellega seoses muutus see raamat minu jaoks lihtsalt ebaharilikult käituvate inimeste tegude kirjeldamiseks, sest miks peab jabura käitumise taga tingimata olema mingisugune kuplis logisev kruvi?

Ma mõtlen seda, et võim on kole asi, sest see paneb inimesed teisiti mõtlema ja käituma. Selles mõttes on võim (eriti absoluutne võim) minu arvates ikka üks hullemaid asju. Eriti, kui sa sünnid juba võimu keskel näiteks mõne kuninga lapsena. Mis siis sind veel motiveeriks või kuhu on sul siis veel tõusta?!? Ümberringi käib meeletu võimuvõitlus nagu meie parteide tagatubades valimiste ajal, kusjuures ainukeseks vaheks on see, et sina oled heal juhul 16 ning isegi sinu enda ema-isa ei pruugi olla toetuspunkt elus. Halvimal juhul ei oska sa vastse kuningana muud teha, kui lutipudelit imeda ja mähkmeid täis lasta ning sinu ema on ehk ainult kord poole aasta jooksul sind külastav daam, kes sind isegi ei puuduta. No mõelge nüüd ise, kas sellises kasvukeskkonnas saabki tegelikult kasvada normaalselt toimiv inimene?

Seega intrigeeriv teema, kuid teostuse osas on mul omad kahtlused.

C. Moran "Kuidas olla naine"

Ma otsisin endale lugemisvara seekord veidi ebaharilikul viisil - raamatupoe e-katalooge lapates. Jah, ma olen seda konkreetset raamatut isegi kunagi raamatupoes käes hoidnud, aga kehitasin õlgu ja liikusin ilma raamatuta edasi. Aga nüüd jäi see kuidagi silma ja mõtlesin huvi pärast proovida, pooleldi ka seetõttu, et oma eraelu tõttu vajan ma veidi valgustavat arusaamist, et kas ma olen lihtsalt loll, et asjadest aru ei saa.

Caitlin Moran, kes on ilmselt Inglismaal päris tuntud kolumnist, hakkas raamatut kirjutama feminismist, kusjuures on põhirõhk huumoril ja tema enda kogemustel. Seega analüüsib Moran seda, kuidas ta hakkas naissugu reaalselt avastama liikudes õrnast 13-aastasest ülekaalulisest tüdrukust 35-aastase enesekindla emani, kirjeldades valusalt ausana kõike seda, mis vahepeale jäi: esimesed seksiga seotud mälestused, päevad, armumised ja esimene suhtelaadne toode, arutelu õige välimuse üle, sünnitus, abielu jne. Ühesõnaga käsitletakse kõike seda, mis teeb naisest naise, kusjuures mitte meestevihkajaliku feministina, vaid mõtleva, intelligentse ja üsna teravameelse eneseirooniaga vürtsitatud huumorimeelt omava naisena, sest feminism ei ole selle raamatu kontekstis mitte meeste mahategemine, vaid üsna objektiivne arutelu naiste olemuse ja võimaluste üle.

See raamat on tegelikult päris hea lugemine, kuigi segavaks jäi ehk see, et palju näiteid-nimesid oli võetud Inglismaa kultuuriruumist, mistõttu oli mul mõningaid võrdlusi ja paralleele raske mõista. Seetõttu oli mul kohati ebamugav seda raamatut lugeda, kuna sellise tugevalt kultuuriruumile toetuv tekst eeldab ka lugejalt selle nüansside tabamist, aga kardan, et siin jäin ma veidi hätta. Samas aga raamatus käsitletud teemad olid üldises plaanis ka minule mõistetavad. Näiteks abordi eetilisus, ülehinnatud toodete ostmine lihtsalt seetõttu, et mingis naisteajakirjas väidetakse, et see käib tõelise naise garderoobi või ühiskondlik surve/eeldus, et teatud eluaastaks peab sul olema kodulaen, kaks last ja vähemalt üks läbikukkunud pikem suhe. Pullikaka! ütleb Moran. Feminismi põhitõde pole mitte ühiskondlike eelduste kohaselt elamine, vaid lähtuda sellest, mida naine ise tahab, ja see ongi ju tegelikult õige. Nagu ta ise ütleb, ei tee mehed midagi selleks, et tunda ennast maailma kuningana, sest nad lihtsalt teevad süümepiinadeta igapäevaselt neile sobivaid asju, samas kui naistel on pikk-pikk nimekiri asjadest, mida nad enesetäiustamiseks tegema peavad (jah, ka minu tutvusringkonnas on vahel tunne, et millisel hetkel see enesetõiustamine lõpule jõuab). Feminism selles raamatus ei rõhuta sugude vastandumisele, vaid võrdsusele ning oma piiride tundmisele. Kõige ägedamalt tuleb see välja minu arvates tema kohtumise käigus Lady Gaga-ga, kes on isegi minusuguse väga kindlate maitseelistustega jobukaku jaoks huvitav karakter.

Tuleb tunnistada, et kartsin veidi, et autor kipub oma feminismis olema pealetükkiv (a la kuidas naisi rõhutakse ja kuidas ikka mehed on suured sead), aga seda õnneks polnud. Pigem läheneb Moran sugudevahelisele võitlusele üsna sarnaselt nagu mina - sugu on füsioloogiline omapära nagu juuksevärv või jalanumber, mis ei loo eeldusi inimese isikuomaduste kohta. Samuti seletab ta oma vaatevinklist ka üsna hästi ära, miks me (kasvõi alateadlikult) jälgime endiselt patriarhaadile omased käitumismustreid, kuid teises kohas kirjeldab ta väga innukalt naissoost tegijate väga tugevat pealetulekut popmuusikas, mis veidi nihutab perspektiive üldises pildis. Something old, something new! :) Ma ise olen tajunud ka viimasel ajal, et naised on oma tegevustes, nõudmistes ja mõtlemises omastanud mehelikud käitumisnormid, mis iseenesest ei ole halb, kuid traditsioonilises mõtteruumis muudab see agressiivsed naised ehk veidi kesksooliseks. Tõsi, maitse asi, aga ma olen ammu endale tunnistanud tõde, et olen teatud asjades pigem konservatiivne ning see on üks nendest asjadest.

Lugemissoovituse osas olen ma kahevahel. Ma mõistan, et Morani lopsakas kõnepruuk ja eneseiroonia võivad ehk mõjuda eemalepeletavalt, kuid samas on hea lugeda, et on inimesi, kes mõtlevad sinule sarnaselt.

C. Stross "Vürtskaupmeeste sari"

Vahel, kui ma hakkan lugemist otsima, siis sirvin ma erinevate raamatukaupluste kodulehekülgi ja ühelt selliselt lappamiselt ilmus ka "Vürtskaupmeeste" sari välja. Ja alati peab olema kas kõhutunne või mingi meeldejääv detail ning selle sarja puhul oli tegu viimasega, sest sarja esimese osa tutvustus on väga intrigeerivalt kokku pandud. Ma siis läksin sõbrantsile tema töökohta külla ja hankisin endale vajaliku materjali.

Miriam Beckstein on majandusajakirjanik, kes veidi liiga innuka uurimise pärast töökohal vallandatakse. Ta läheb oma emale külla, kellega juttu vestes liigub muu hulgas jutulõng Miriami lapsendamise asjaolude juurde ning Miriami ema annab talle medaljoni. Koju naastes hakkab Miriam aga medaljonil olevat mustrit veidi liiga süvenenult uurima ja saab kohutava peavalu ning veidra seikluseoma tugitooliga tundmatusse metsa. See asjaolu aga vallandab intrigeeriva sündmusteahela, sest ilmneb, et Miriam on ühes teises dimensioonis väga mõjukas inimene, kelle väljailmumine tekitab kehtinud korras väga kardinaalseid muutusi. Teine probleem on see, et Miriami iseloom ei lähe uues dimensioonis kehtivate normidega kokku, mistap sarja teises osas juhtub peategelane avastama kolmanda dimensiooni ja uued huvitavad vastased, mida üliagar majanduslikult mõtlev noor naine ei saa jätta oma plaanidesse kaasamata. Sarja kolmas osa on aga rohkem erinevates dimensioonides kehtiva poliitilise mängu demonstreerimiseks, kusjuures loo peategelane satub kõigis kolmes dimensioonis mänguväljaku keskele ja see ei ole sedasorti mängude juures kõige meeldivam positsioon, eriti arvestades, et kõigis kolmes dimensioonis tipneb see mäng suuremal või vähemal määral kodusõjaga.

Seda sarja annab kõige paremini kokku võtta sõnadega "asjalik action-fantaasia": tegevus toimub meeletu kiirusega, loo keskmes on konkurentsivõimeline äritegevus ning poliitika. Kõige häirivam minu jaoks oligi see meeletu kiirus, millega lugu arenes. Samuti ei saaks ma siinjuures rääkida karakterite mitmeplaanilisusest ja sügavamast mõistmisest, sest antud sarja puhul pole see tõenäoliselt eesmärgiks olnud. Ma tundsin, et lugu muutus kiiresti väsitavaks, sest hingetõmbe aega nagu väga ei antud ja mingil hetkel ei viitsinud ka seda ühemõõtmelist sahmimist siia-sinna enam väga süvenenult lugeda.

Seega on minu hinnang antud sarjale pigem keskpärane lugemine, kui meeldiv ajaviide.