Thursday, March 29, 2012

K. Aareleid "Vene veri"

Tegelikult ei oleks ma ise seda raamatut iialgi raamatukogust valinud. Kaane põhjal tundub see lihtsalt mitte väga minu stiil - ebamäärane sisututvustus, veidi kaugevõitu temaatika ja kaanekujundus natuke pelutav. Teisalt soovitas seda endine kolleeg ja miks mitte astuda oma karbikesest ajutiselt välja?

Raamat räägib 21. sajandil Peterburi saatkonnatöötaja naise tähelepanekutest sellest ajaloolisest linnast, sealsestest inimestest ja oma elust. Vahepeal kirjutab loo autor kujutletavaid kirju oma venelannast vaaremale, samal visandab ajal ka aegamisi vaarema emotsioone ja elusündmusi aimates tolle eluloo. Lood on lühikesed, kergelt igatseva alatooniga ning omavahel väga laiade pistetega kokku traageldatud.

Mis mulje jäi? Ühest küljest liigitaksin ma selle väga kerge lugemise alla - loed jutud läbi, ei koorma ennast liigsete mõtetega ning lased lihtsalt ühel inimesel endale vesta loo endast ja oma esivanemast. See on see puhas emotsioon lugemise juures. Teisest küljest jällegi on raamatus üsna palju omapäraseid ning ajakohaseid detaile, et kui neid märgata, siis on isegi päris põnev nüansside mängu jälgida. Näiteks märgitakse ära Pronkssõduri äraviimisega seotud protestide eripära Peterburis, kuidas sai väike tütar omale nimeks Sadu, tööl alati naeratavat müüjannat, kes ükskord tööpausi ajal kassile piima andes pisaraid valas üksinda poe ukse juures jne. Need väikesed detailid, mis on justkui hetkede kaleidoskoop meie igapäevases elus - mõni jääb meelde, mõni aga mitte. Pole parata!

Mulle hakkas kõige rohkem hinge saatkonna töötaja perekonna roll kogu loos - nemad lähevad kaasa oma toitja tööga ning elavad vastavalt etteantud keskkonnas, kuid mis hinnaga? Kas see, et need lapsed kasvavad iga kolme-nelja aasta järelt kodu ja riiki vahetades siis mingil määral juurtetuna? Sest nad jäävad ju mingil määral kõigest sellest siin ilma, kuigi nende elukogemus on kindlasti kordades suurem kui nende eakaaslastel. Sest kui laps küsib hommikuhelbeid süües "Kas need on saatkonna helbed?", siis mina ausalt öeldes ei teaks, millist seisukohta võtta. See juurtetuse tajumine on minu jaoks selle raamatu kõige valusam pool, mis läbib punase niidina raamatut ka vaarema Aleksandra temaatikat. See on selles mõttes intrigeeriv teema, et kuidas me siis defineerime oma päritolu ning kas see pikas perspektiivis mängibki väga suurt rolli meie kui indiviidi elus? Grupis on teised, reeglid, kuid minu isiklik elu on ju minu oma asi.

Raamatu kaks kõige vahvamat ning meeldejääamat osa olid minu jaoks "Raamatute kodu" ja "Istume". esimene seetõttu, et meenutas mulle ühte kursaõde, kes kasutab Tallinnas sama taktikat, mida raamatu mina-tegelane. Taktika seisneb selles, et kui tänaval tuleb tema juurde vene inimene, siis ta vastab vene keelele inglise keeles. See on veider, kuid selle peale üldiselt vene inimesed tõmbuvad tagasi. "Istume" oli aga hoopis südamlik teema, milles käsitletakse peretraditsiooni, et enne minekut minejad ja kohale jääjad korraks koos maha istuvad ning koos hinge koguvad - olenemata sellest, kas siis mineku eesmärgiks pikem reis või lahkuminek. See ühine viimane hetk enne suuremaid muutuseid, see idee mulle meeldis.

Mida ma oskan kosta - ma ei julgeks teda väga soovitada, sest raamat jäi mulle stiili ppoolest veidi liiga rabedaks. Midagi nagu jäi puudu. Ma ei ütleks, et aurot oleks selles süüdi - see on omast vinklist väga sümpaatne raamatuke, aga stiili poolest mitte minu tassike teed.

Sunday, March 25, 2012

A. Pehhov "Varjus hiilija"

Ma võtsin selle raamatu tegelikult raamatukogust kaasa tuju ajel. Algselt jäi mulle näppu "Tigana", mida ma olen jõudumööda püüdnud ka lugeda, kuid pärast 200 lehekülge sain aru, et kirjastiili silmas pidades käib see raamat minust kauge kaarega mööda. Loll, kuid järjekindel :) Samas Pehhovi raamat oli väga hea fantaasia - lugesin üle pika aja mõnuga lausa lehekülgi neelates.

"Varjus hiilija" peategelaseks on Varju-Garret - Valiostri kuningriigi pealinnas tegutsev meistervaras, kes järjekordse tellimuse täitmisel satub  tunnistajaks kõrge aadliku tapmisele ning sellega seoses tõuseb varga tagasihoidlik isik kuninga huviorbiiti. Sest kuningal on häda - Nimetamatu nimeline vaenlane, kes on aastasadu kaugele maale kihutatud, tõstab pead ja esile on kerkinud ka mingisugune ebamäärane Isand. Oma rahva kaitseks on kuningal vaja Kondilosside nimelisest maa-alusest neetud lossidesüsteemist ära tuua Vikerkaare sarv. Aga keegi pole ammu enam Kondilossides käinud ning selle tundmatu ala plaanid asuvad Keelatud alal - rahvas linnas räägib, et seal olla kunagi mingi võlurite hookus-pookus pahasti lõppenud ning nüüd ei tea õieti keegi mis seal toimub. Garret on sunnitud kuningale appi minema ning ta saab endale (tõelisele fantaasia raamatule kohaselt) ka ustavad abilised - paar kõrgsoost haldjat, kuninga narrine tegutsev paharet Kli-Kli, päkapikk ja härjapõlvlane ning mõned inimeste rassist sõdalased. Lisaks selle aitavad teda ka näiteks kuninga raamatukoguhoidja, ainult Garreti peas elav surnud ülemmaag Valder ja Garreti endine õpetaja, kes on nüüd varaste jumala teenimisele pühendunud.

Kõigepealt pean ma ütlema, et F-sarja tõlkijad-toimetajad on taaskord suutnud mind meeldivalt üllatada. Raamat on väga hea ning rikkaliku sõnakasutusega ja häirivaid trükivigu mulle silma ei hakanudki. Loed ja naudid lihtsalt. Samuti pean tunnistama, et Pehhovi kirjastiil on üsna veetlev - veidi sarkasmi, näpuke huumorit, törts maagiat ning imelist vedamist. Näiteks tavaliselt ma raamatut lugedes ei naera, aga selle raamatu puhul oli sõnamäng nii vahva, et ajas kohe reaalselt itsitama. Muidugi - kõik pole ka tegelikult nii ilus. Kohati oli lugedes tunne, et Garret on nagu A-rühm ühes isikus - teeb ja müdistab ning alati tuleb kuidagi kuivalt välja oma jamadest. Samuti tundus vahel, et kui peategelane oli hädas, siis tuli talle koheselt ka abiline leida jne. Aga see on vaatepunkti küsimus - kas tahad fantaasiat realistlikumas võtmes või eelistad seda tõesti võtta muinasjutuna.

Üldiselt soovitan raamatut soojalt meelelahutusena, sest see on sümpaatne teos. Kindlalt parem kui Cartland :)