Monday, November 26, 2012

H. Kainits "Mardika umb ehk minu väike hullumaja"

See raamat sattus minuni väga ootamatut rada - käisin Viljandis ja et mul bussis midagi teha oleks, siis käisin väikese tiiru raamatupoest läbi. See oli allahindlusega müügis ja siis mõtlesin, et "hei, why not?" Ja miks just see raamat? Sellepärast, et ma olen seda raamatukogudes riiulitel näinud ja kuidagi tundus ahvatlev...

Raamat räägib läbi Matti silmade sellest, kuidas tema isiklik väike hullumaja nimega elu toimib. Tema vanemad on abielus, kui ema on suuremat sorti telefonisõltlane ja käib pidvalt uute meestega kohtamas., samas kui isa armastab aegajalt pudelipõhja piiluda ning on selline tüüpiline eesti mehe muster (no offence, eks?) Samas on mina-tegelase õde, endine sportlane, sarvede mahajooksmisega ametis nii alkoholi kui ka eraelulises mõttes. Naabrid on samuti veidi napakad - lõdva püksikummiga naabrinaine, vananev füüsikaõps ja uudishimulik Suislepa-mutt ülalt korruselt. Matti hea sõber Ruut on innovaatiliselt mõtlev noormees, kes koos Matti ja mõnede teiste noorte kaasabil paneb aluse uuele usule - monetarism ehk rahakultus. Ja romaani teine pool keskendubki sellele, kuidas asi tekib, kasvab ja plaksatusega lõhki läheb. On veel suuremaid väiksemaid jutuliine, aga üsna korralik hullumaja on kokku keeratud :)

See raamat ei täitnud minu ootusi. Ma oleksin lootnud pigem midagi "Espresso lugude" sarnast, kus nutikalt on veidi hullumeelsed majanaabrid ühkes väga muhedaks koosluseks seotud. Selle asemel sain aga pigem sellise keskpärase eesti romaani, mis püüab ülevindi keeratud stereotüüpide kaudu luua humoorikat, kuid siiski omal moel tõsist tervikut. Siinjuures on rõhk sõnal püüab, sest minu jaoks seda kahjuks ei tekkinud. Näiteks mina-tegelane on passiivse iseloomuga looder, kellest luuakse intelligentse inimese võrdkuju, kuid samas tema mõttemaailm on siiski justkui 50-aastasel mehel. Seega ei lähe sisu ja pakend omavahel kuidagi kokku. Monetarismi idee on huvitav, kuid selle idee arendus on jabur ning kuidagi ühekülgne, kus autor püüab luua illusiooni kaudselt kritiseeritud rahaahnusest, kuigi tegelikult on ilmselge, et see on päris otsene näkkuütlemine. Seega on kogu romaani ulatuses midagi nihkes, mis takistab 100% romaani nautimast. Ma ei tea, millest see tuleb. Võibolla on siin küsimus põlvkondades?

Igatahes minu hinnangul on antud raamatu puhul tegu keskpärane lugemisega ja kahjuks seda ma lugeda ei soovitaks.

Sunday, November 18, 2012

B. Bryson "Ei siin ega seal"

Tegelikult on see raamat mul juba nädalaid tagasi läbi loetud, aga ma lihtsalt pole leidnud aega ega energiat seda siia panna. Sügiskaamos annab ennast tunda ja mott on kaunis nulli lähedal. Aga raamatu valimisest nii palju, et kuna sisututvustus oli üsna intrigeeriv, siis mõtlesin raamatukogus riiulite ees seistes "Miks ka mitte?"

Bryson kirjeldab oma vanade 70nendatel saadud reisikogemuste valguses oma uut seiklust läbi Euroopa erinevate paikade. ainukesed erinevused toonaste ja uute kogemuste vahel on, et siis oli ta teismeline, koos veidi veidra seltsilisega ja võibolla tibakene entusialistlikum. Aga lühikesed kirjeldused erinevatest riikides on väga värvikad ja huumoririkkad. Kirjeldatakse nii Berliini sekspoode, "kogemusterikast" kuukest polaaröises Hmmerfieldis, Brüsseli igavust, erinevate Itaalia linnade südantsoojendavat ilu jne. Linnad ja riigid võetakse kõik ette ja kirjeldatakse neid just turisti ja läbisõitja vaatevinklist, mitte niivõrd vaatamisväärsuste seisukohast. Ja võibolla nii ongi hea - püüdke ise värvikalt kirjeldada näiteks Eiffeli torni.

Ma saan aru, et härra Bryson on üsna hea reisikirjelduste koostaja. Lausa nii hea, et suudab ka oma kodumajast köitva menuki kokku vorpida, nagu uusimad raamatupoodide uudised näitavad. Sõna Bryson valdab, naerda saab ja kindlasti on paljudele palju reisinud inimestel tohutult äratundmisrõõmu. See reisinauding ja idee, et elu on "ajendite jada" muudab selle raamatu väga nauditavaks meelelahutuseks. Aga kahjuks pikas perspektiivis see meelde ei jää.

Seega puhas meelelahutus ja vahelduseks väga soe soovitus.

PS! Vabandan, et pikemalt sellest raamatust ei kirjuta, kuid see tõepoolest ei jäänud väga-väga hästi mingi eriskummalise sigaga mulle meelde.