J. Marias "Oxfordi romaan"

"Moodsa aja" sarja raamatud on minu jaoks alati üllatusmunad - vahel leiab tõeliselt põneva kogemus, aga vahel lugu kuidagi ei liigu. Siiski on aga selle sarja raamatute puhul üks oluline ühine joon - need jäävad alati vähemalt mingiks ajaks mõtteisse kummitama. Seega olen ma alati kahevahel kui mingi selle sarja nimetus jälle põnev tundub - kas tahan kiiret lugemist või aeglaselt loetu kallal mekutada. "Oxfordi romaan" tundus aga piisavalt õhuke alternatiiv, et täidaks mõlemad eeldused.

Loo mina-tegelane on hispaanlasest õppejõud, kes veedab kaks aastat Oxfordis külalisõppejõuna. Selle kahe aasta jooksul jõuab peategelane süveneda selle maailma veidrasse maailma, kus pealtnäha suures süsteemis on kogu sinu tegevus peopesal kõigile jälgimiseks: sinu loengud, sinu käimised, sinu armuafäärid, sinu sõbrad. Professorite pealtnäha kuiv ja krõbisev maailm aga pulbitseb elust ja kirest: raskelt haige gay, kolleegide hulgast mehelikku tähelepanu otsiv naisõpetlane, maailmakuulus argiprobleemidega maadlev emeriitprofessor jne. Oxfordis (nagu tüüpilises ülikoolilinnas) on väike jabur veidrus aga omamoodi normaalsuse näitaja ning kõik romaani tegelaste silme läbi esitatud linnaga seotud väikesed detailid loovad tükk haaval jutustuse kulissid, mis ometigi ei alga ega lõppe konkreetsest kohast.

See raamat jätab pärast lugemist suhu omamoodi pikantse maitse. Karakteritest ei paista keegi eriliselt tugevalt silma, situatsioonidest ei eristu ükski piisavalt teravalt ning mina-tegelase hingeline areng ei ole nii mastaapne, et vajaks eraldi tähelepanu. Seega ei toimu midagi erilist täiesti tavaliste inimestega. Ühest küljest mind selline aeglane looarendus häirib, kuid teisalt sellise lähenemise tõttu peas loodud kujutluspilt on raske hajuma. See on nagu paar päeva seisnud sinakaks tõmbunud kartulipuder, kuid ometigi on see nii hästi tehtud, et on raske jätta seda söömata - ikka haarad lusika ja võtad veel ühe "viimase ampsu". Võibolla ongi selles asi, et loodud kulissid jätavad kõik muu varju? Ma ei tea... Võibolla pole selle raamatu eripära enda jaoks lihtsalt veel lahti mõtestanud.

Mina-tegelase eneseotsingud keerlevad ümber tema elu telje, kuid ta näeb seda kõike justkui kõrvalt. Ta kirjeldab väga intiimseidki olukordi justkui distantsilt ja mitte reaalselt olukorraga haakudes. Ta kirjeldab, analüüsib, aga ei lähe kaasa. Kogu tema tegevus on üsna kaalutletud ja loob seega väga tugeva vastuolu oma elukutsega - kas kirjandusprofessorid ei peaks mitte olema pilvel hõljuvad udupead? Kogu see olemus meenutab mulle ühte väga head sõpra, kelle olemus samuti on veidi vastuolus tema elukutsega ja kes meenutab oma meelelaadilt veidi peategelast.

Seega sobib see raamat pigem aeglastele tekstinautlejatele, kuid kiiret lugemist otsivatele inimestele ma seda raamatut ei soovita.

A. Perez-Reverte "Dumas' klubi"

Raamatukogus riiulite vahel hiilides on köiteid, mis jäävad paratamatult erinevatel põhjustel silma - paksus, kujundus või pealkiri võivad siin sama oluliseks osutuda kui raamatu asetsemine õigel kõrgusel. See raamat asub nimelt minu koduraamatukogus täpselt minu silmade kõrgusel, mistõttu ma olen seda korduvalt käes hoidnud ja tagasi pannud. Teate küll, need lugemishullu rasked otsused, kuid seekord ma ta siiski laenutasin.

Lucas Corso on rariteetsete raamatute maailmas tõeline tegija - ta teab, kes kus mida soovib ja ta teab, kes kus mida pakub. Ja ühe korraga satub tema kätte kaks tõelist haruldust: autori käsikirjaline peatükk Dumas' legendaarsest romaanist "Kolme musketäri" ja 17. sajandi müstiline raamat "Üheksa väravat", millega väidetavalt saab saatanat välja kutsuda. Mõlemad raamatud aga satuvad Corso kätte oma ülesandega. Dumas'i puhul on vaja leida sellele õige ostja, kuid materjali algne omanik on ennast arusaamatutel põhjustel tapnud ja tema seksapiilne lesk ei löö millegi osas tagasi, et käsikirja tagasi saada. "Üheksa väravat" on aga niivõrd unikaalne teos, et selle vähesed teadaolevad eksemplarid tuleb meie peategelasel ükshaaval läbi vaadata, kuid selle ülesande täitmisel hakkavad raamatute omanikud kummalisel kombel surema ning teosed ise hävitatakse. Lugu ei muuda ka lihtsamaks Corso kinnine ja isepäine iseloom, tema ainukese sõbra reetlik käitumine ning müstiline neiu, kes väidab oma nimeks olevat Irene Adler - tegelaskuju, keda Sherlock Holmes'i lugudes kirjeldatakse kui Naist.

Kirjandushuvilistele on see konkreetne teos tõeline maiuspala - fiktsioon seguneb reaalsusega ning ajalugu tänapäevaga, mistõttu on kohati raske aru saada, kas ja kus on loo autor ise oma fantaasiavilju nautimas. Samas aga tuleb tunnistada, et sellist erikummalist raamatut, mille žanri määratlus on tõenäoliselt sama kindlapiiriline kui vikerkaare lõpp-punkt, on väga raske unustada. Ma ei teagi, kas tegu on krimkaga, fantastikaga, põnevikuga või sügavalt reaalse ajaloo piire kompava romaaniga. Väga põnev ülesehitus, huvitavad karakterid ja omapärane teemaarendus, mis juba läbi selle muudab lugemise naudinguks. Tõsi, vinguda võib mõningate trükitehniliste apsude pärast (näiteks, et "Üheksa värava" esimeste gravüüride juures on üks gravüür topelt saanud), kuid ju siis on tegevustuhin olnud liiga suur, et sellele tähelepanu pöörata.

Mind pani see raamat mõtlema aga bibliofiiliale ja no tegelikult kogumisele ning fanatismile üldises plaanis. Mõelda vaid, kui eriskummalisteks asjadeks on inimesed võimelised, et saada seda, mida nad ihaldavad. Ja inimesed ihaldavad juba ainuüksi selles raamatus nii erinevaid asju - surematust, tuntust, salapära, kirge, tõde. Ja kui mõelda veel reaalsest maailmast, siis hakkab asi juba peaaegu et hirmutama. Mis motiveerib inimest? Naljakas, et lihtsalt üks köidetud ja tekstiga täidetud paberihunnik võib muuta inimese metsikuks mõrtsukaks. Selle võtab raamatus ilusasti kokku bibliofiil Fargas, kes ütleb, et raamatute puhul pole tavalist moraali olemas. See on minu arvates õige - paberile võib kirja panna peaaegu kõike ja selle lugemisel ei saa oma eetilisi tõekspidamisi nii vabalt kasutada, sest kui enda moraalne baromeeter ikka korralikult punasesse lendab, siis püüab lugeja ilmselgelt asetada romaani oma maailma, mitte minna kaasa autori fantaasiaga. Eeldusel, et tegu on fantaasiaga... :) Seega tekib küsimus, kes kus seab need normi piirid ja kes need peaks seadma, sest raamatus olev ja lugeja enda kogemused peaksid ju moodustama meeldiva sünergia, millest saavad kasu mõlemad? Nagu ka püütakse Corsot veenda, et süütut lugejat ei ole enam olemas. Ja ei olegi ju - meil on niivõrd palju erinevaid võimalusi oma meelt lahutada ja teha valikuid, kuid kujutlege ennast nüüd aega, kus lugemine ja raamatu omamine oli uus. See tähendab ju ka, et teise inimese fantaasiasse ja mõttemaailma tungimine ning selle teadmise oma maailma konteksti asetamine oli privileeg. See aga muudab minu arvates lugemise kui tegevuse üheks huvitavamaks nähtuseks meie maailmas. Mis viib mu teise huvitava mõtte juurde, mis ma sellest raamatust kaasa võtsin - lugemine on egoistlik tegevus. Jah, nii ongi, sest kui teksti ette lugeda, on see etlemine, kus miimika ja sõnarõhud võivad kuulajat väga konkreetselt mõjutada. Raamatut lugedes aga tuleb kõik algusest peale ise välja mõelda ja see nõuab süvenemist ja eraldumist teistest. Kui see on egoism, siis so be it!

Seega omajagu keeruline, kuid huvitav raamat - sõltub sellest, mida romaani lugedes esikohale seate. Kindel soovitus!

A. Perez-Reverte "Lõuna kuninganna"

Nagu ma olen vast juba öelnud, valin ma tihti endale lugemisvara kõhutunde järgi ja reeglina see mind alt ei ole vedanud. Selle raamatuga oligi selline lugu - tegelikult läksin ma raamatukokku asju tagasi viima, kuid selle raamatu musta-oranži kirju kaas jäi kuidagi silma ja ma teadsin, et ma pean selle läbi lugema.

Teresa Mendoza on Mehhiko narkokartelli lenduri pruut, kes ühel päeval saab telefonikõne, et tema kallim on surnud. Naine teab, et tema on järgmine, ja ta põgeneb Hispaaniasse. Töötades väikeses Lõuna-Hispaania kõrtsis kassapidajana kohtub ta aga meremehega, kes üle Gibraltari väina kohalikule narkoturule kaupa veab. Teresa satub nüüd ise otse tegevusse ja hakkab oma uue armastusega koos narkoveoga tegelema, kuniks piirivalve nad ühe mereõnnetuse tõttu tabab. Naine satub vangi ja samasse kongi naisega, kes näitab talle raamatute imelist maailma ning õpetab agulipilkale eliitseltskonnas kehtivaid reegleid. Samuti muudab see kohtumine igaveseks mehhiklanna elu, sest tema kongikaaslane on ka teadlik suurest narkolasti asukohast, mille omanikud on kuludena maha kandnud, kuid mis on ära peidetud ja mida naised vanglast vabanedes Vene maffiale maha müüvad. Võibolla ei oleks see müügitehing aga õnnestunud, kui Teresa poleks õigel hetkel näidanud oma head majanduslikku vaistu ja ratsionaalset mõistust. Teenides kohaliku Vene maffia ninamehe lugupidamise (ja hiljem sõpruse) muutub noore naise elu kardinaalselt, sest enam ei ole ta narkovedaja lihtne pruut, vaid Vahemere narkoäri põhilisemaid logistikaeksperte, kelle võrgustik hõlmab nii kõrgeid ametnikke kui ka lihtsaid laevamehaanikuid siin aj sealpool ookeani. Ja selline elu ei ole enam kunagi lihtne, sest vaenlaseks võib osutuda ka kõige lähedasem sõber (kui sul neid selles mängufaasis enam ongi).

See raamat on üks haaravamaid põnevikke, mida ma olen üle pika aja lugenud. Esmalt tahan kiita autori kirjastiili, sest see on tõepoolest väga mitmekihilise romaani üks nauditavamaid külgi. Paralleelselt Teresa sisekaemusega esitab autor ka Mexicana jälgi tagaajava ajakirjaniku vestluseid ja tähelepanekuid loo peategelasest, mistõttu ei jää Teresa karakter kohe kindlasti mitmekülgselt avamata. Seda toetab eriti see, et Teresa areng paanikas põgenevast loomast ka äärmuslikus kriisiolukorras külmalt mõtlevaks ärinaiseks on väga intrigeeriv, kuigi kohati tekitas küsimusi, kas selline inimloomuse areng on iseenesest loomulik ja võimalik. Kuid kellelegi ei anta romaani arenedes hinnanguid ja seetõttu peab lugeja ise mõtlema sellele, kas ja mis on sellises ärapööratud situatsiooni eetiline ja õige. Seega väga šeff karakterimäng. Teiseks on autori kirjastiil mõnusalt jutustav - ei peatu liigselt detailidel, kuid annab siiski piisavalt põhjaliku ülevaate olukorrast ja situatsiooni meeleolust, et lugejana ei tundnud ma kordagi ennast ebamugavas narritamise olukorras. Autori konkreetne in your face suhtumine ilma liialdavate ekstravagantsusteta tekitab usutava konteksti, mis ometigi on piisavalt haarav, et raamat sai kuidagi täitsa ise läbi.

Mõtte, mis ma sellest raamatust enda jaoks kaasa võtan, on et lõppkokkuvõttes vastutame me kõik oma tehtud  ja tegematajäetud tegude eest ise. Ma ei usu saatusesse juba üsna pikka aega, kuna mulle meeldib mõelda, et ma saan ja suudan enda eluteed ise mõjutada. Ja elu on ka näidanud, et iga minu väiksemgi otsus tegelikult mõjutab minu elu-olu tulevikus. Selleks ei ole mul vaja saatust. Jah, võibolla ei suuda ma kokkusattumusi põhjendada ning selline mõistuslik suhtumine oma ellu ja seda mõjutavatesse teguritesse võib ehk võtta ära romantilise noodi juhuslikkuse võimalikkuselt, kuid minu elukogemus näitab, et valikud on võtmeküsimuseks meie elus. Me oleme lihtsalt oma tehtud otsuste ja nende järellaeinetuste võimuses. Olgu selleks siis lähisuhted või mingi pikema perspektiiviga unistus - 100% külma ratsionaalsust või puhast emotsiooni ei ole kunagi hea variant, kuid küsimus on siin õiges balansis.

Aga kokkuvõtvalt ütlen, et tõesti üks parimaid põnevikke, mis mul siiani on õnnestunud läbi lugeda ning soovitan soojalt.

C. R. Zafon "Tuule vari"

Kuna suurem osa minu sõpradest on samuti veidi raamatufriigid, siis saab vahel ka "märkmeid" võrreldud ning üks mu sõbranna soovitas mulle seda raamatut. Tema nimekirjas oli veel teisigi asju, kuid see jäi silma. Mina ise poleks seda kunagi lihtsalt niisama raamatukogu riiulist võtnud, kuna see lihtsalt ei tundunud sisututvustuse põhjal väga minu nišš. Kuid läbi ma temast närisin ja kogemus käes.

Lugu algab sellega, et isa viib Danieli Unustatud Raamatute surnuaeda, kus ta ütleb poisile, et ta peab valima raamatu. Seda raamatut peab valija igavesti kaitsma, et see kunagi ei kaoks. Loo üheks liiniks on see, et Daniel valib välja Julian Carax'i raamatu "Tuule vari". Ta loeb selle läbi ja see on parim raamat, mida ta elus on lugenud. Teda hakkab raamatu autor huvitama, kuid selgub, et keegi teeb kõik kustutamaks Julian Caraxi nimi inimeste mälust põletades kõik autori ilmunud raamatud. Daniel hakkab aga siiski asja uurima ning oma abiliste nõu ja jõuga selgitab välja autori traagilise eluloo. Romaani teine liin aga kirjeldab noore Danieli enda elu - esimest armumist, tõelise armastuse leidmist, keerulisi suhteid isaga, sõpruse tähenduse tekkimist jne. Ja oma uurimistöö arenedes leiab Daniel järjest enam sarnasusi enda ja Juliani loos, mistõttu tal on järjest raskem olla oma uurimise suhtes objektiivne. Ning järjest enam sulanduvad need kaks lugu omavahel üheks ja seda enam intiimseks ning vägagi tramaatiliseks lõppakordiks.

See romaan on ühest küljest väga seebiooperlik. Ärge mõistke mind valesti - sisu ning loo areng olid väga head, teksti sidusus ning karakterid efektiivsed ja asjal oli ka mõte sees. Aga just raamatu kirjutamisstiil meenutas veidi seebiooperlikku lähenemist. Oli kohati väga must-valgeid karaktereid, teisalt puhtatt traagika peale ülesehitatud tegelasi ning muidugi ka mõned ebamäärase taustaga Jokker tüüpi tegelased, kellest päris sotti ei saagi. Vürtsi lisas sellele muljele veel see 50nendate Barcelona hõngus, kus sõjajärgselt oldi veidi ettevaatlikud ning antud keskkond tekitab juba iseenesest sellise kirgliku ja pingelise õhustiku. Kõik see oli efektne, kuid mitte selline cheesy. Pigem vastupidi - väga oskuslik ajastukäsitlus ning nutikas loo suhestus sellele lisasid antud raamatule maitsenüansse. Ja seetõttu on mul veidi kahetised tunded antud romaanist rääkides. Sest seebiooper on tihtilugu ju midagi halvamaigulist...

Mis jäi meelde? Peale selle, et tegu on väga traagilise looga, on see ka austusavaldus kirjanikule. Raamat kui kunstivorm, mis võib inimeste elusid muuta. Raamat kui kirg. Selles teoses on romaan muudetud üheks tegelaseks, mis koordineerib kõigi teiste edaspidise käitumise. Mängu tulevad nii contra tegelased kui poolehoidjad. Samuti ka näiteks bibliofiilid ning raamatu müümise kunst. Iseloomulik on minu jaoks ka see, et Danieli isa töötas raamatukaupluses. Iga selle teose leheküljel tuleb kuskilt mängu raamatu kui fenomeni tabamatus. Olgu selleks siis Caraxi "Tuule vari" või mõni muu raamat. Miks siis paneb posu köidetud kirjaga lehti inimesi nii efektiivselt tegutsema? Miks võib tekst vahel nii lummavalt mõjuda, et selle nimel tapetakse inimesi ning muudetakse elusid? Daniel kirjeldab seda esimest lugemiskogemust tõesti üsna tõepäraselt "Ma ei teadnud, mida tähendab lugemist nautida, avastada uksi, mis su hinges avanevad, ja anduda kujutlusvõimele ning keele ja loomingu ilule ja salapärale." See on see lugemiseiha, mitte kohustuslik veerimine. See ongi see, mida paljud tänapäeval enam ei mõista ja sellest on kahju. Kui ma koolis töötasin, siis ütlesin alati õpilastele, et proovigu mõnda raamatut lugeda ja kui üks raamat neile sobib, siis ongi nad avastanud enda jaoks lugemise. Peab ainult selle õige üles leidma.

Teinen nüanss selles raamatus on armastus. Nagu kirjeldab seda Danieli hea sõber ja poeabiline Fermin järgmises steenis:

"Vaadake, Daniel, see on nagu seedehäire. Kas tunnete midagi siin üleval kõhus? Nagu oleksite telliskivi alla neelanud? Või on see ainult üldine palavikuline olek?"
"Vist rohkem telliskivi moodi," vastasin, ehkki ma poleks ka palavikulisust päriselt välistanud.
"See tähendab, et asi on tõsine. Jumal paraku. Tulge istuge ja ma teen teile pärnaõieteed."

 Jah, armastus. Ja mehe-naise suhted üldiselt. Naine on selles raamatus taandunud peaasjalikult ihalusobjektiks, minu arust. Kuid, ah, milliseid imeasju selle ihaldatava naise nimel tehakse. Kui ma nüüd sellele nii mõtlen, siis on naised siin üsna tasutamängijad vaid esikohal on meeste tundmuste nüansid. See aga ei ole iseenesest paha, vaid lisab asjale kuidagi veidraid nüansse. Selles raamatus on, nagu Fermin jällegi väga tabavalt ütleb, kurameerimine kui tango ja on mehe asi jutimine enda kätte võtta. Ah, see vanakooliromantika on ikka vahel väga mõnus.

Mida ma nüüd kokkuvõtvalt ütleksin? Väga traagiline romaan väga huvitavas ajakeskkonnas. Karakterid olid intrigeerivad ning teose lõpp lausa neelas mind endasse. Kuid teisalt tundsin ma, et midagi jääb puudu. Võibolla see kirjanikupoolne neutraalsus, et ma saaksin ise mõne karakteri suhtes oma arvamuse kujundada. Kõik oli justkui minu eest ära mõeldud ning mina lugejana pidin selle sööda lihtsalt alla neelama. Aga üldiselt kiiduväärt raamat ja emotsioone tekitab kohe kindlasti. Soovitan soojalt.