M. Jungstedt "Silmale nähtamatu"

Ühest heast põhjamaisest krimkast ei suuda mina ära öelda. Reaalsus lihtsalt on, et minu jaoks on nad kõnekamad ja huvitavamad võrreldes kiire ameerikaliku actioniga või fataalselt mõjuvate vene detektiivilugudega. Huvitaval kombel inglise krimkade juures sellist võrdlust tuua ei saa, sest ka seal on omad lemmikud välja kujunenud ning nendest nii kergekäeliselt juba ei loobu. Aga eelmisel korral oma naistekaid raamatukogu riiulite vahel otsides jäi seesinane raamat pihku ja see tundus huvitav.

Ühel hommikul leitakse Gotlandil noore naise laip, kellele on aluspüksid suhu topitud. Kohalik kriminaalkomissar Anders Knutas hakkab asja uurima ning tundub, et nad leiavad süüdlase kõigest mõne päevaga. Aga siis leitakse samamoodi tapetuna kolme väikese lapse ema ning olukord muutub keerulisest talumatuks: saar on turismihooaja lävel, inimesed saarel on hirmunud, meedia pealetung muutub järjest tugevamaks jne. Välja tulevad pikalt hoitud saladused, suhterägastikud ja tunded, mille taustal püüab kohalik politsei leida mõrtsukat, kelle motiivid jäävad saladuseks kuni viimase hetkeni.

Arvestades tavalist innukust, millega ma mõne põhjamaade krimka kallale asun, siis selle teose kulgemine oli ootamatult rahulik. Muidugi, köitev on ikka lugeda, et kus miskit toimub ja kes kellega nüüd käib, aga võibolla tempo ning põnevuse aste ei olnud päris see. Meenutas pigem inglise krimilugude rahulikkust ja väljapeetust. See ei ole iseenesest halb asi, aga lihtsalt minu jaoks näitab see ebatüüpilisust just žanri arvestades. Aga kahjuks jäid karakterid jäid minu jaoks liiga üheplaaniliseks (so puudus sisemise heitluse ja tugevama arutluskäigu osa) kui mitte arvestada ehk koduperenaise Emma ja reporteri Johani lugu, mis muutis tegi loo ka inimlikul tasandil veidi mitmekülgsemaks. Aga selle väikese kõrvalpõikega inimliku intriigi üles ehitamine ka piirdus, sest muud väljatoodud nüansid loos tundusid mulle otsituna ja seetõttu ei mõjunud. Sellest on koledamal kombel kahju, sest potentsiaali kulisse ja tegelaskujusid arvestades ju nagu oli.

Seega hea lugemine, aga kahjuks mitte kuigi kaasahaarav.

C. Läckberg "Kiviraidur"

Läckbergi stiil meeldib mulle. varasemate raamatute stiil on olnud tempokas ja intrigeeriv (vaata siit ja siit) , kuid samas piisavalt kahe jalaga maa peal, et ei lähe liigseks tralliks ega tagaajamiseks. Seega kui see raamat ilmus, siis teadsin ma kahteasja. Esiteks, et ma pean veidi aega andma, kuniks tõelised raamatukoguhundid on seesinase raamatu läbi lugenud ja saab ilma pingeteta raamatule keskenduda. Teiseks, läbi ma loen ta mingil hetkel ikka. Seega ükskord raamatukogus hulkudes nägin seda riiulis, võtsin kaasa, lugesin läbi.

Patrik ja Erica on verivärsked lapsevanemad ning nende argielu ja omavaheline suhtlus on kaunis pingeline: Erica on väikese lapsega kodus, tundes end emarollis ebamugavalt ja üksildasena, ning Patrik peab hakkama lahendama Erica vastleitud sõbranna väikese tütre uppumissurma, kuna selgub, et tegu oli mõrvaga. Paralleelselt tänapäevas toimuvaga kirjeldatakse ka rikka kivitöösturi ärahellitatud ja egoistliku tütre Agnese elu, mis mõjutab romaanitegelase elu nii tugevalt, et selle naise tegude kaja oma kogu julmuses kajab ka romaani tänapäevase tegevuse juures. Romaani tegevuses põimub kokku ühe väikese kogukonna elu absurdsus: väiklased naabritülid, armukeste pidamine, mittestandardselt käituvate inimeste võõristamine ja muidugi suured saladused, mis mahuvad väikestesse äärelinnamajadesse.

Selles mõttes Läckberg suurt ei üllata, kuna krimiromaani tempokuse juures ei saa tegelaste sisemaailma arengut just ilmatuma suureks pidada. Minu jaoks oli kõige põnevam just Agnese ehk kivitöösturi tütre elu, kuna nii intrigeerivat karakterit ei ole ma päris pikalt kohanud: kui inimene puhtalt egoismist ei mõista ega arvest ühiskondlike reegleid, siis kas ta on üldse normaalne inimene? Ma tean, et maailmas on inimesi, kelle egoism ongi haiguslik so nad ei saagi aru, et nad midagi valesti teevad. Nende jaoks on nende soovid ja vajadused kõige olulisemad ning empaatiavõime on nende jaoks arusaamatu sotsiaalne kompleks - milleks teeselda hoolimist, kui seda ei ole. Ja mine sa siis nüüd võta kinni, kas see on õige või vale. Kui mina ütleksin ilma sotsiaalse filtrita välja kõik asjad, mida sülg suhu toob, siis ma saaksin vist päris kiiresti füüsilise noomituse. Ma ei tea, võibolla ma lihtsalt olen liiga ära hellitatud heade krimkade lugemisega, aga teised karakterid nii säravalt meelde ei jäänud ja oli asju, mis olid loo arengu seisukohast liiga läbinähtavad, et üllatada (näiteks Liliani põetamise tagamaad, Charlotte mehe käitumine jne). .

Kuna lugesin raamatut juba jupp aega tagasi, siis on mõtted kaunis hajevil, kuid nimi on antud raamatu puhul minu jaoks kvaliteedimärk. Seega soovitan.

E. A. Sund "Südamelõõm" ja "Püütia õpetused"

No kuulge! Pärast "Varesetüdruku" lugemist oli minu sees nii pöörane rahutus, sest lugu jäi kummitama, et ma lihtsalt pidin minema uuesti raamatukokku ja laenutama triloogia teised osad ka. Absoluutselt ilma igasuguste küsimusteta...

"Südamelõõm" räägib loo mõlema naispeategelase (politseikomissar Jeanette ja psühholoog Sofia) eneseotsingutest "Varesetüdruku" loo arenguna. Hoolimata tapetud laste uurimistöö ebaõiglasele peatamisele mattub politseikomissar Janette sügavale töökoorma alla, kuna keegi tapab pealtnäha rituaalsel moel eduka ärimehe. See ei jää ainukeseks sellelaadseks mõrvaks ning uurimise vältel hakkab välja joonistuma võigas pilt aastatepikkusest lastepilastuse tegevusest. Samal ajal püüab psühholoog Sofia oma minevikku pusletükkidena kokku lappida ning endas peituvaid tegelasi kuidagi ohjeldada, kuid seda on väga raske teha, kui ta ei pruugi mäletada sedagi, mita paar tundi tagasi tegi. "Püütia õppetunnid" toob aga selguse, kuna ilmneb, et tapetud laste mõrvad on otseselt seotud eduka ärimehe mõrvadele järgnenud tapalainega. Samuti tuleb mängu uus ja ootamatu karakter loo võtmetegelase Victoria Bergmanni intsesti tulemusena sündinud tütre näol, kes väga valusasse ja jõhkrasse laste ärakasutamise loosse (vähemalt lugeja jaoks) mingisuguse selgusegi toob, kuid loo karakteritele alati tabamatuks vaimuks jääb. Iseasi muidugi, kas see selgus on lugeja jaoks selline, mida ta ootab...

See lugu on väga põnev, aga seda on väga valus lugeda. Seega ei soovitaks ma seda mitte mingi hinna eest neile, kes tahavad leida ilusaid lõppe ja üllast käitumist. Seda nendes raamatutes lihtsalt väga leida ei ole, ja see tekitab veidi troositu tunde.

Mingil tasandil saad ju aru, et see on väljamõeldis ja need tegelased on autori fantaasia vili, kuid ma kardan, et reaalsus on tihti väljamõeldud maailmast hullem. Ja see hirmutab mind. Sund loob väga omapärase karakterimängu andes tegelastele täpselt niipalju sõna- ja esinemisõigust, et nad saaksid ennast mõjusalt maksma panna, kuid ei vajuks seejuures mingisugusesse eneseanalüüsi kuristikku. Ja lugedes üsna detailselt kirjeldatud kuritegusid (mõrvu, manipuleerimisi ja ka lastega seonduvat) tabasin ma mingil hetkel ennast mõttelt, et kuidas õigustada kurjust ja kas seda peakski õigustama? Selles mõttes on ju inimese moraalitunne sügavalt isiklik asi ehk siis selle najalt võib ka öelda, et see on subjektiivne. Kas Victoria tütar Madeline eksis üldsuse laiema moraalitunde vastu olles ise loo keskmes oleva salajase süsteemi ohver ning astudes oma elu rikkujatele vastu? Kas Sofia oma väljamõeldud karakteritega püüab ennast aidata või maskeerida? Kas Jeanette on pigem edule orienteeritud või jätab oma perekonna tahaplaanile altruistliu iseloomu tõttu töö suhtes (kohustused ennekõike ju). Seega on selles sarjas paljugi asju, mis tekitavad sellise ebamugava tunde, pannes ühtlasi arutlema teemade üle, mis võiksid normaalsetele inimestele olla midagi kauget ja eluvõõrast.

Mingil perverssel moel on see raamat hoolimata temaatikast ja maniakaalsest nukrast alatoonist väga köitev ja hoiab lõpuni oma köidikuis.

E. A. Sund "Varesetüdruk"

Ma olen seda raamatut kordi ja kordi raamatukogus riiulis näinud, aga see pole mind kunagi kuidagi ahvatlenud. Isegi mitte nii palju, et sisututvustust lugeda. Ja seetõttu olen pikalt olnud arvamusel, et see on mingisugune järjekordne naistekas või noorte vampiiride/libahuntide/surematute saaga. Aga võta näpust...

Raamat räägib kahest naisterahvast, kes püüavad oma töö alast professionaalsust säilitades lahendada pealtnäha uskumatult keerulisi olukordi: kriminaalpolitseinik Jeanette asub uurima Stockholmi eri paikades välja ilmuvaid noorte poiste piinamismärkidega surmajuhtumeid ja psühhoterapeud Sofia kaks väga traumeeriva minevikuga patsiendid mõjuvad naise hingerahule nii laastavalt, et see hakkab mõjutama tema igapäevaelu. Nende paralleelsed lood põimuvad lõpuks ühte, sest ilmneb, et Jeanette uuritav juhtub on tihedalt seotud Sofia patsientidega. ja kui liita siia juurde mõlema naise eraelulisi probleeme, mille vältel nad saavad ootamatut tuge just üksteiselt, siis hakkab lugu hoopis isemoodi intervalliga tööle.

Oleks ma teadnud, et see raamat mind mitmeks õhtuks enda külge kammitseb, oleksin ma sellega juba varem alustanud. Tugevaks boonuseks on lühikesed peatükid ja selgejooneline ülesehitus (so puuduvad keerulised kõrvalpõiked ja hägused vihjed). Tõsi, raamat käsitleb väga karme sotsiaalseid probleeme nagu näiteks lapssõdurid Sierra Leones ja laste seksuaalne ärakasutamine. Kohati on lugemine selles mõttes lausa perverssuse piirimail, kuid ma ei taha teada, mismoodi toimub selliste teemadega seotud tõeliste tegelaste peas. Nii palju naiivsust ma endale ikka luban... Raamatu mõlemad peakarakterid on esmapilgul üsna üheplaanilised, kui loo arenedes muutuvad nad nii mitmeplaaniliseks, et juba selle aspekti jälgimine raamatus muutub omaette motivaatoriks raamatut lugeda.

Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et tegu on Põhjamaade moodsa krimikirjanduse väga hea ja tugeva näitega, mida võib julgelt teiste selležanri kirjanike kõrval esitleda

C. Ingelman-Sundberg "Vanaproua, kes röövis panka"

Põhjamaine huumor on laias laastus tore vaheldus liigselt stiliseeritud ameerika kirjandusele, mis püüab olla naljakas, kuid vajub tihti stampidesse. Ja kuigi ma olen juba eelnevalt huumorile suunatud raamatute osas veidi skeptiline, sest kirja pandud nali ei ole minu arvates alati ülemäära naljakas, siis selle raamatu puhul hakkas tööle kõhutunne, et võibolla on seekord lugu veidi teistmoodi.

Kui vanadekodus Teemant hakkavad uue juhi tõttu asjad kiiresti halvaks minema, siis haub taibukas vanaproua Märta oma vande sõpradega kavala plaani sooritada rööv, et nad arreteeritaks ning süüdi mõistetaks. Põhjus on väga lihtne - nad on näinud dokumentaalfilmi Rootsi vanglatest, kus vangid saavad kõike seda, mida neil vanadekodu uue juhtimisstiili tõttu on keelatud teha (käia väljas jalutamas, süüa vastavalt oma soovile jne). Nad põgenevad vanadekodust, asuvad elama kallis hotellisviidis ning püüavad oma algselt planeeritud röövimisplaani ellu viia. Probleemiks on aga see, et keegi ei paista viit pensionäri kurjategijatena väga tõsiselt võtvat... Ja isegi kui mängu tulevad pisikesed äpardused, mis nende kuritegelikul teel esile kerkivad (näiteks kui röövitavas seifis polegi suuri teemantehteid või suurte rahakottide asemel satutakse keldrist kaasa kahmama kartulikotte), siis ei jahuta miski isehakanud Pensionärikamba entusiasmi parema elu nimel veidi vimkasid tegema. Ja ongi loodud sulnis kompott kaootiliseks huumorikrimkaks.

Raamatu eestindus oli tõesti väga nauditavalt teostatud ning kuna autor ei ole oma keelekastusel ja karakterite avamisel liigselt heietama hakanud, siis oli lugu lihtne ja lõbus jälgida. Tugevaks küljeks pean raamatu juures ka seda, et arvestades loo keerdkäike ning paksust ei kippunud see venima või mind lugejana väsitama (nagu seda oli selle raamatu juures). Iseenesest on naljakas mõelda, et rulaatoritega varustatud süütu silmavaatega ambitsioonikas pensionäride seltskond suudab üle kavaldada nii politseinikke kui kogenud hooldusõdesid, kuigi kuivõrd reaalsuses ilmselt selline naiivne twist ei töötaks. Teisalt ei mõjunud selline ebarealistlik loo üles ehitamine overkillina, vaid minul keris silme eest kogu aeg põhjamaiselt helgema huumoriga versioon filmist "Snatch", kus peategelasteks on lumivalge peaga vanaprouad ja -härrad, kelle liikumiskiirus ei ole küll ülemäära suur, kuid kelle elujanu on seda enam võimas vaatemäng ja absurdse maiguga eeskuju.

Seega mis oleks mõnusam vahepala kui heatahtliku huumoriga vürtsitatud kelmiromaan Rootsi kunstiväärtusi röövivast Pensionärikambast? No proovige ise... :)

D. Dontsova "Robinsoni tilluke aiamaalapp" ja "Šeherazade seebisaaga"

Dontsovat olen ma omal ajal väga palju lugenud. Lihtsalt tema irooniline lähenemine kriminaaljutustusele on omapärane ning ajab naerma. Eriti kui juhtute omama veidi aktiivsemat fantaasiamaailma, kus ei ole palju vaja, et film peas kerima hakkaks. Siiski pole ma ammu Dontsovale pihta saanud, sest ta on kogu aeg välja laenutatud. Aga ükskord sõbranna juures raamatukogus jõlkudes leidsin need kaks võluvat köitekest lausa kõrvuti seismas ning otsus oli kiirelt tehtud.

Mõlemas raamatus toimetab uurimist asjaarmastaja Daša Vassiljeva, kellel küll sotsiaalseid ega majanduslikke probleeme ei ole, kuid kes omab harukordset oskust napakavõitu seiklustesse komistada. "Šeherazade seebisaaga" keskmes on kuulsa näitleja Vadim Polkanovi tütreks kippuva tüdruku ja tema ema kadumisjuhtum. Kadumist uurima asuv Daša satub aga omapärasesse rolli, kus ta peab aitama tõsta niigi kuulsa Polkanovi tuntust veel mitme pügala võrra (küll koerana seriaalivõtetel mööda põrandat roomates või siis oma kodust meediahuntide jaoks erahaigla luues) ning samas lahendama kriminaallugu, mille saladused viivad psühholoogiliste eksperimentide ja ema-tütre rollide kujunemisele. "Robinsoni tilluke aiamaalapp" on veidi teisest ooperist, sest oligarh Stebunkovi majas kipuvad inimesed pärast aafrikast püütud krokodilliliha söömist ära surema. Vähe sellest - löögi alla satuvad ka Daša tööandjad fengšuistid ja amuletitootjad Nina ja Vadim Speranski. Õli lisab tulle Nina homoöpaadist õde Nadja, kes hakkab õemehele avalikult silma heitma. Tolle tänavaravitsejast endine mees napsulembese ema ning rohelise koeraga ja metsast leitud valge konn, kes ei taha kuidagi Dašast lahkuda, kolivad aga Daša 1-toalisesse korterisse ja nii hakkab argipäev pihta.

Seega Dontsovale omaselt ülevõlli stsenaariumid koos jaburate olukordade ja uskumatute situatsioonidega. Sestap ei ole siin väga pikalt midagi jahuda, sest üllatusi on palju (

kuid need on kahjusk ootuspärased) ja selline kiiretempoline tsikusepalagan ammendab ennast üsna kiiresti. Tõsiselt võetavaid teemasid oli vähe ning mina-tegelase üskikud moraalistseva alatooniga lõigukesed ei pakkunud seekord piisavalt pinget, et nendele pikemalt peatuda. Jah, meelelahutuse doosi sain kätte, kuid järgmised kolm aastat on jälle hooleta :)

Siin pean ütlema, et kui te ei ole varem dontsovat lugenud, siis soovitan vähemalt huvi mõttes ühe tema asja läbi lugeda - saate amigu suhu ning kaotada suurt midagi ei ole. Samas aga pikemas perspektiivis järjest tema kirjutisi lugeda ei mõju vaimsele tervisele ehk liiga hästi...

H. Mankell "Valge emalõvi"

Mankelli kurikuulsaid Kurt Wallanderi lugusid on mulle siit ja sealt kiidetud. Tõesti, no erinevad inimesed muudkui räägivad, et juba hea stiiliga ning tasub tõesti proovida, sest siis enam jätta ei suuda. Sõbranna juures tööl külas käies jäi see silma ja eks ma siis läksin üldsuse survega kaasa. Pehmo olen, noh :)

Wallanderi loo tegevus toimub 1990nendate alguses, kui Rootsi väikelinnas Ystadis kaob jäljetult naine, keda kogukonnas siiraks ja pahedeta inimeseks peetakse. Kohalik politsei eesotsas Wallanderiga hakkab asja uurima ning järjest enam selgub, et kadumine on väga ebaharilik, mida toetavad ka sügaval metsas asunud mahajäetud maamaja võimas plahvatus ja mustanahalise maharaiutud sõrm. Samal ajal toimub aga Lõuna-Aafrika Vabariigis vast kõige pahelisemad intriigid, kuna on grupp buure, kes ei ole riigi võetud demokraatliku suunaga rahul, ning see konkreetne grupp on liigagi tegus, et tekkinud olukorda endale soodsas suunas lahendada. Võib tunduda üllatav, kuid Wallander satub juhtumi otsa, milles on roll täita endisel KGB ohvitseril, LAV valgete ja mustanahaliste kogukondade esindajail ning isegi tema enda tütrel.

Esiteks ei teagi ma hetkel, kas tegu on krimkaga või põnevikuga, kuid tuleb tõdeda, et loona täitis ta oma eesmärgi - minu õhtud olid mõnusalt sisustatud. Tõsi, kas just nii efektselt, nagu ma oleks oodanud, see on iseküsimus. Pigem meenutas see mingil hetkel "Komissar Rex"-i mõnda põnevamat osa, kus meespeategelane maadleb oma isiklike deemonitega püüdes siiski olla piisavalt mehine ja julge, et oma probleeme ise lahendada. Selles ei ole midagi halba, sest eks politseinikud (ja ka muud riigiametnikud, eks) on ka inimesed ning on igati tore, kui kirjanikud suudavad luua ka muid karaktereid peale macho-mentide. Ma tahan öelda, et ma saan aru, miks Wallanderi lood on populaarsed, kuid minu krimkade/põnevike esikolmikusse see konkreetne lugu kindlasti ei tõuse - ju on mu maitse veidi teravama jaoks valmis.

Üks mõte aga siiski jäi seda raamatut lugedes mulle kummitama. Konovalov (eelpool mainitud KGB ohvitser) on üks selle raamatu huvitavamaid karaktereid, kes tekitab minus rida küsimusi. Eelkõige on need küsimused seotud inimese sisemise eetikaga (kas eesmärk pühitseb alati abinõu ja mis tähendab lojaalsus selle konkreetse karakteri maailmavaates), kuid kõige huvitavam mõtteavaldus selle tegelase poolt käsitles mundrit ja sellesse sulandumist - kui inimene töötab piisavalt kaua mõnes kohas, siis muutub tema amet justkui osaks tema iseloomust ning sellest kuvandist ja olemusest välja ronida on pärast kriitilise piiri ületamist võimatu. Sest iseennast ei saa ju nülgida... Olen seda ka mõne tuttava peal näinud, kus amet hakkab iseloomu mõjutama ja töö muutub justkui inimese olemuseks. Kus töö kui abivahend saada elamiseks vajalikku, muutub juba põhimõttelisemaks elus. Ma ise tunnen ka oma erialal, et 10 aastat on ikka kohutavalt pikk aeg ja ehk tasuks mõelda millelegi muule, kuid minu töö eripära on selline, et spetsiifilised teadmised/kogemused tulevadki aastatega ja seda aja jooksul kogutud teadmist lihtsalt tuulde visata tundub ka lühinägelik. Seega tekib olukord, kus kuldne kesktee muutub väga oluliseks, kuid kuidas seda saavutada ilma hinge müümata?

Kokkuvõtvalt ütleksin, et oli põnev, kuid minu jaoks on antud žanris ka kirkamaid tähti.

A. Perez-Reverte "Dumas' klubi"

Raamatukogus riiulite vahel hiilides on köiteid, mis jäävad paratamatult erinevatel põhjustel silma - paksus, kujundus või pealkiri võivad siin sama oluliseks osutuda kui raamatu asetsemine õigel kõrgusel. See raamat asub nimelt minu koduraamatukogus täpselt minu silmade kõrgusel, mistõttu ma olen seda korduvalt käes hoidnud ja tagasi pannud. Teate küll, need lugemishullu rasked otsused, kuid seekord ma ta siiski laenutasin.

Lucas Corso on rariteetsete raamatute maailmas tõeline tegija - ta teab, kes kus mida soovib ja ta teab, kes kus mida pakub. Ja ühe korraga satub tema kätte kaks tõelist haruldust: autori käsikirjaline peatükk Dumas' legendaarsest romaanist "Kolme musketäri" ja 17. sajandi müstiline raamat "Üheksa väravat", millega väidetavalt saab saatanat välja kutsuda. Mõlemad raamatud aga satuvad Corso kätte oma ülesandega. Dumas'i puhul on vaja leida sellele õige ostja, kuid materjali algne omanik on ennast arusaamatutel põhjustel tapnud ja tema seksapiilne lesk ei löö millegi osas tagasi, et käsikirja tagasi saada. "Üheksa väravat" on aga niivõrd unikaalne teos, et selle vähesed teadaolevad eksemplarid tuleb meie peategelasel ükshaaval läbi vaadata, kuid selle ülesande täitmisel hakkavad raamatute omanikud kummalisel kombel surema ning teosed ise hävitatakse. Lugu ei muuda ka lihtsamaks Corso kinnine ja isepäine iseloom, tema ainukese sõbra reetlik käitumine ning müstiline neiu, kes väidab oma nimeks olevat Irene Adler - tegelaskuju, keda Sherlock Holmes'i lugudes kirjeldatakse kui Naist.

Kirjandushuvilistele on see konkreetne teos tõeline maiuspala - fiktsioon seguneb reaalsusega ning ajalugu tänapäevaga, mistõttu on kohati raske aru saada, kas ja kus on loo autor ise oma fantaasiavilju nautimas. Samas aga tuleb tunnistada, et sellist erikummalist raamatut, mille žanri määratlus on tõenäoliselt sama kindlapiiriline kui vikerkaare lõpp-punkt, on väga raske unustada. Ma ei teagi, kas tegu on krimkaga, fantastikaga, põnevikuga või sügavalt reaalse ajaloo piire kompava romaaniga. Väga põnev ülesehitus, huvitavad karakterid ja omapärane teemaarendus, mis juba läbi selle muudab lugemise naudinguks. Tõsi, vinguda võib mõningate trükitehniliste apsude pärast (näiteks, et "Üheksa värava" esimeste gravüüride juures on üks gravüür topelt saanud), kuid ju siis on tegevustuhin olnud liiga suur, et sellele tähelepanu pöörata.

Mind pani see raamat mõtlema aga bibliofiiliale ja no tegelikult kogumisele ning fanatismile üldises plaanis. Mõelda vaid, kui eriskummalisteks asjadeks on inimesed võimelised, et saada seda, mida nad ihaldavad. Ja inimesed ihaldavad juba ainuüksi selles raamatus nii erinevaid asju - surematust, tuntust, salapära, kirge, tõde. Ja kui mõelda veel reaalsest maailmast, siis hakkab asi juba peaaegu et hirmutama. Mis motiveerib inimest? Naljakas, et lihtsalt üks köidetud ja tekstiga täidetud paberihunnik võib muuta inimese metsikuks mõrtsukaks. Selle võtab raamatus ilusasti kokku bibliofiil Fargas, kes ütleb, et raamatute puhul pole tavalist moraali olemas. See on minu arvates õige - paberile võib kirja panna peaaegu kõike ja selle lugemisel ei saa oma eetilisi tõekspidamisi nii vabalt kasutada, sest kui enda moraalne baromeeter ikka korralikult punasesse lendab, siis püüab lugeja ilmselgelt asetada romaani oma maailma, mitte minna kaasa autori fantaasiaga. Eeldusel, et tegu on fantaasiaga... :) Seega tekib küsimus, kes kus seab need normi piirid ja kes need peaks seadma, sest raamatus olev ja lugeja enda kogemused peaksid ju moodustama meeldiva sünergia, millest saavad kasu mõlemad? Nagu ka püütakse Corsot veenda, et süütut lugejat ei ole enam olemas. Ja ei olegi ju - meil on niivõrd palju erinevaid võimalusi oma meelt lahutada ja teha valikuid, kuid kujutlege ennast nüüd aega, kus lugemine ja raamatu omamine oli uus. See tähendab ju ka, et teise inimese fantaasiasse ja mõttemaailma tungimine ning selle teadmise oma maailma konteksti asetamine oli privileeg. See aga muudab minu arvates lugemise kui tegevuse üheks huvitavamaks nähtuseks meie maailmas. Mis viib mu teise huvitava mõtte juurde, mis ma sellest raamatust kaasa võtsin - lugemine on egoistlik tegevus. Jah, nii ongi, sest kui teksti ette lugeda, on see etlemine, kus miimika ja sõnarõhud võivad kuulajat väga konkreetselt mõjutada. Raamatut lugedes aga tuleb kõik algusest peale ise välja mõelda ja see nõuab süvenemist ja eraldumist teistest. Kui see on egoism, siis so be it!

Seega omajagu keeruline, kuid huvitav raamat - sõltub sellest, mida romaani lugedes esikohale seate. Kindel soovitus!

C. Läckberg "Jutlustaja"

Siin ei olnud absoluutselt mitte mingit kahtlust, et ma selle raamatuni kunagi jõuan - Läckberg'i esimene eestindus oli niivõrd hea, et ma teadsin koheselt oma uuest sõltuvusest ning kui see oli raamatukogus riiulis täitsa üksikult seismas, siis ma pidin ta lihtsalt laenutama.

Väikeses Rootsi rannalinnas avastatakse koopast noore naise surnukeha. Kui politsei spetsialistid aga hakkavad laipa nihutama ilmuvad välja laiba all olevad inimluud ning selgub, et surnuid on rohkem kui üks - ainult suremise ajaline vahe on oma paarkümmend või enamgi aastat. Asja hakkab uurima kohalikus politseis töötav Patrik, kelle argipäev jaoskonnas tähendab erinevate kolleegide ja uurimisaluste vahel laveerimist ning kelle viimse vindini rase elukaaslane Erica püüab kodus tõrjuda sõprade-sugulaste pealtükkivaid külaskäike. Uurimise keskse nimena tõuseb aga esile kohalik perekond Hult, mille kahe rivaalitseva haru liikmed ei saa loo arenedes enam päris selgelt aru, kes on tegelikult oma ja kes mitte. Vanad ja uued perekonnasaladused kistakse päevavalgele, seatakse kahtluse alla üksteise lojaalsust ja lausa päritolu ning ilmneb, et ehk on teatud oludes siiski veri paksem kui vesi.

See on üks väga hea tänapäevane kriminull, mistõttu elamus oli niivõrd terav, et tugevamat analüüsi ma ei oska hetkel koostada. Läckbergi muhe huumor ning võime luua intrigeerivad ja mitmekülgsed karakterid on imetlusväärne. See loob väga isikupärase kirjakeele, mis loo nauditavalt kiireloomuliseks teeb.Tõsi, tundsin vahelpeal, et teatud kohti oleks saanud ehk kompaktsemalt lahendada (näiteks oli minu jaoks tarbetu 1970nendatel kadunud tüdrukute kogemuste kirjeldamine), kuid üldjoontes oli lugu ise piisavalt haarav, et igavuse üle kurta ei saanud.

Kui tuua välja üks teema, mis raamatus silma hakkas, siis on see igivana perekondlik rivaalitsemine. Tekib küsimus, mis piirist on see eluterve ja mida on võimalik andeks anda ka kõige lähimatele inimestele. Kust läheb see eetiline piir? Kas käopoja poetamine kodurahu huvides pesakonda on ikka meeleheitlik samm või lihtsalt argus? Kumb rikub oma elu rohkem - kas aktiivne elunautlejast karismaatiline veli või tema edu kadestav reegleid austav vend? Seega tavapärased ühiskondlikud reeglid tihtilugu perekonna puhul vist ei kehti, sest näha on, et me kipume siiski lähtuma põhimõttest, et see, mis kehtib mujal, ei tööta perekonnaringis.

Aga üldiselt väga mõnus lugemine ja soe soovitus.

J. Nesbo "Vereteemandid" & "Lumememm"

Jo Nesbo (vabandage, aga ma ei viitsi kogu aeg seda õiget tähte otsida, seega peate leppima minu laiskusest tingitud kirjaoskamatusega) nimi on erinevatest raamatu-teemalistest kõnelustest juba omajagu läbi käinud. Siit ja sealt olen kuulnud soovitusi "Lumememme" lugeda, sest see pidi olem väidetavalt jube hea ja muudab minu arusaama lumememmedest. Ja mul tekkis juba hasart, et mis värk on? Aga Nesbo oli terves Tallinnas välja laenutatud - see on juba märk, et miskit on teoksil... Aga ühel kaunil päeval saatis mind õnn. Lausa kaks korda! :)

Nesbo raamatute peategelaseks on veidi isemoodi mõtlemisega politseinik Harry Hole, kellel on ränk joomiseprobleem. Sõnastagem seda siiski veidi ümber - tegu on padujoodikuga, kellel juhtub olema harukordne anne lahendada väga raskeid mõrvajuhtumeid. Kui nüüd ajalises järjestuses võtta, siis "Vereteemandid" eelneb "Lumememmele", kusjuures loo seisukohast jäävad mõned romaanid isegi nende vahele, seega terviklikku pilti Harry Hole'i loost te siit ei saa. Aga "Vereteemandide" keskmes on sarimõrtsukas, kes tapab noori naisi, kuid jätab alati nende juurde omapärase punase tähekujulise vääriskivi. Hole, kes on sellel hetkel väga haledalt ja sügavalt tsüklisse kukkunud, peab kiiresti kaineks saama, seda enam, et tema vallandamine politseist on ainult ühe vea küsimus. Vürtsi lisab mängule ka see, et tema kolleeg (ja inimene, kelle kohta Hole on mõnda aega komprat kogunud) Tom Waaler teeb talle omapärase pakkumise, mis tundub olevat ühtaegu Hole'i ainuke võimalus vee peal püsida, kuid teisalt jällegi vett nii sogaseks ajav, et ühel hetkel ei saa vist isegi loo autor ise enam päris selgelt aru, kuhu tema fantaasia ta viinud on. Lugu iseenesest lõppeb huvitava twistiga, mistap lugemine oli päris meeldiv. AGA minu arvates jäi see oluliselt "Lumememmele" alla. Taas sarimõrtsukas (kes seekord tapab naisi, kes on mehi petavad), taas üldjoontes samad tegelased, kuid kogu raamatu olustik oli hoopis teine - süngem, isiklikum ja intensiivsem. Seda enam, et Hole on kaine ning võitleb igapäevaselt oma alkoholismiga. Samuti tõmmatakse tugevamini mängu Harry Hole'i lähedased (eluarmastus Rakel ja tolle poeg Oleg) ning taas tuuakse mängu omapärane kõrvalliin, mis vett ikka korralikult sogaseks ajab. Ja selline süütu asi nagu lumememm, on minu jaoks tõepoolest veidi rikutud.

Olgu, täna ma vist ei suuda oma tavapärast rutiini (raamatu leidmine-sisukokkuvõte-analüüs) järgida, kuid ma siiski püüan veidi tegelaste motiive analüüsida. Harry Hole'i näol on kindlasti tegemist ühe omapäraseima karakteriga krimikirjandusemaastikul - veidi bad boy, kergelt on tunda metsiku lääne hõngu ning siiski on mehel ka nõrkus oma naise suhtes, sest see, kuidas Hole aegajalt Rakeli kirjeldab ei ole imal, vaid lihtsalt mehelik. Või siis olen ma lihtsalt pehmo... Kohati kujutasin teda lausa ette Clint Eastwoodi põhjamaise teisikuna. Aga ka teised karakterid mõlemas raamatus on väga hästi väljamängitud, mistõttu nende koosmõjul muutuvad mõlemad lood väga elusaks ning lugemise asemel lihtsalt ahmid seda sisse.

"Lumememme" juures on keskseks teemaks petmine, mis mind veidi mõtlema pani. See on huvitav, kuidas inimesed petmist näevad. Eriti lähisuhetes. Ma ise olen avastanud, et ma olen selles osas üsna tolerantne, kuid on ka inimesi, kes peavad ka pisimat pilguheitmist petmiseks. Kumb on hullem, sellele ma ei oska vastata, sest ühest küljest oled ju nagu teise lükata-tõugata, kuid samas teiselt poolt oled justkui kontrollifriik ja omandihull naissaatan. Samas ütles üks tegelasi vägagi kuldsed sõnad: "Keegi ei suuda lahkuda selle juurest, kellega on hea seks." Iseenesest huvitav kontseptsioon, kuid midagi minus hakkab vastu sellele, et me oleme ainult seksile orienteeritud elusolendid. Okei, ürgsed tungid ja vajadused peab mingil määral paika, kuid tsiviliseeritumal tasemel tahaks siiski seksi juurde ka minimaalselgi tasemel tundeid, meeldivust ja vaimset sobivust.

Teine teema, mis Harry Hole'i lugudega kaasas käib, on kindlasti alkohol. Ma ise ei ole kunagi tundnud suurt vajadust haarata pudeli järele, kui vajan meelerahu. Tõsi, päris pahedeta ma ei ole, kuid suitsetamise jätsin maha umbes 3-4 aastat tagasi, kuid sitsetamine on alkoholi ja narkoprobleemide kõrval veidi teistmoodi st see ei muuda otseselt inimese käitumist. Aga huvitav on see, et on inimesi, kes erinevatel põhjuselt leiavad endale põhjusi tõsta klaas või süstida sisse sodi, sest see toob "leevendust muremõtetele". Ma ei tea, kas need inimesed on väga julged või väga nõrgad. Aga aegajalt on mul küll mulje, et pigem lükatakse leevenduse otsimiseda nii oma probleemidega tegelemine edasi, kuniks probleeme on juba liiga palju, et üldse viitsida nendega tegeleda. Sest nagu Hole isegi tõdeb - ta näeb küll välja nagu laip, kuid juua ei taha, sest laibal pole piisavalt valus.

Aga tulles tagasi Harry Hole'i lugude juurde, siis soovitan soojalt - heal tasemel Põhjamaine krimka aitab sügisvihmast niisket novembrit kenasti taluda.

B. Black "Christine Falls"

Ühel kaunil päeval jälle oma raamatutagavarasid raamatukogu riiulitelt täiendamas käies jäi mulle see raamat silma. Ma ei teagi, kas otsustavaks sai omapärane kaanekujundus või pealkiri, kuid mingil põhjusel ma ta koju viisin ning jõudsin nüüd ka läbi lugeda.

Haigla patoloog Quirke ärkab pärast jõulupidu oma tööruumis ning näeb, kuidas tema sünnitusosakonnas töötav kasuvend Mal midagi tema laua taga kirjutab. Poolhäguse peaga jõuab ta silmata, et tegu on mingisuguse kaustaga, kaustale on kirjutatud nimi Christine Falls ning tema laibalaual on noore naise laip. Olles aga väga-väga purjus jääb Quirke magama oma tööruumis laibalaudade vahele ning hommikul ärgates tundub kõik justkui väljamõeldis - kuid noore naise keha on imelikul kombel kadunud ning Christine Fallsi kaustas on tema venna käekirjaga kirjutatud veider surmapõhjus. Oma elus ja lähedastes pettunud meest hakkab aga see veider seik kummitama ning ta satub endalegi teadmata sorima sügaval kogukondlikkus saladuses, millesse on segatud ususekt, nunnad, äsjasünnitanud naised ja lõppkokkuvõttes isegi tema enda perekond. 

Selle raamatu puhul jäi mulle esmalt kohe silma selle tonaalsus - see on sünge tarmukus, millega järjest kindlamalt juba arvatava lõpuni jõuatakse. Rääkides värvidekeeles, siis tulid pigem meelde sinakas ja vettinud uduhall, sest see tundub kuidagi loomuomane sellele kõigele. Karakterid on üllatavalt mitmetahulised ja inimlikud st üdini positiivset-negatiivset karakterit välja ei joonistu ja raamatu lõpus kogu situatsiooni arvesse võttes on iga üksiku tegelase motiivid isegi eetilisest seisukohast mõnevõrra õigustatud. Võttes arvesse autori kirjutamisstiili moodustub selline huvitav ja kaasakiskuv tervik, mille juures on kohati väga raske raamatut käest panna. Ja autori kirjastiil on tõepoolest kiiduväärt, sest see on tõesti omaette kaunis osa sellest raamatust. Siin tuleb kindlasti ka tõlkijat-toimetajat kiita, sest on näha, et selle raamatu eestindamisega on väga palju vaeva nähtud. Tuleb ka silmas pidada, et tegu ei ole kiirelt areneva action-looga, vaid pigem rahulikuma iseloomuga kulgemisega, mistõttu võib see raamat paljudele krimikirjanduse fännidele ehk veidi vastu hakata. Samuti, kui nüüd väga aus olla, siis hoolimata üldisest heast sooritusest ei jää mulle see raamat tõenäoliselt meelde. Võibolla see liiga rahulik tempo on küll lugemise hetkel sobiv, kuid pikas perspektiivis kas just püsiva mälestusena.

Seega hea sooritus igal tasandil, kuid kokkuvõtvalt siiski kuidagi liiga läbimõeldud, et meelde jääda või sügavamat vaimustust tekitada.

A. Marwood "The wicked girls"

Üks minu selle eluaasta eesmärke oli läbi lugeda üks inglise keelne raamat. Läksin siis sekkarisse ja soetasin endale mõned raamatud (tüki hind 50 senti!) Seesinane raamat tundus heaks alguseks olevat, sest ei
sisaldanud keerulist fantastikakeelt ning sisu paistis ka piisavalt köitev, et pinget tekitada. Kuid tegu on siiski võõrkeelega - sestap piditegi minu uut postitust nii kaua ootama. Süüdi pole üldse kevad. Äkää! :)

Loost endast veidi. Kunagi elasid väikeses linnakeses kaks tüdrukut Annabel ja Jade, kes ei tundnud teinetest üldse, kuid ühel päeval satuvad nad kokku juhuslikult kokku ja tapavad pisikese Chloe. Neist saavad riigi vihatumaid lapsed, kelle üle mõistetakse kohtu ning nad visatakse vangi. Nüüd on sellest möödunud 25 aastat ning mõlemal väikesel tüdrukul on uus elu ja uus identiteet - Amber elab Withmouth'i nimelises väikelinnas ja on kohalikus lõbustuspargis koristaja, Kirsty aga ajakirjanik, kes, püüdes ülal pidada oma töötut meest ja kahte last, võtab vastu töö kajastada väikelinnas toimuvaid sarimõrvu. Nende minevik on nende saladus, millest ei tea mitte keegi. Ja siis need kaks naist kohtuvad... Nad püüavad meeleheitlikult kaitsta oma habrast uut identiteeti, kuid samas on kogu aeg nende ümber see linnas liikuva sarimõrvari ähvardav vari, mis viib mõlema naise igapäevaelu katkemiseni pingelisse pöörisesse, kuniks lõpuks tuleb see lahendus, mis tegelikult on nii vastikult inimlik, et see ajab lausa südame pahaks.

See raamat on tõesti hästi kirjutatud põnevik. Karakterid olid väga mitmekihilised juba ainuüksi temaatikat silmas pidades. Raamatut lugedes tiksub kogu aeg kuklas see "aga mida teeksin mina selles olukorras?" Ma mõtlen kogu see vaimne pinge ja kaotatud identiteet muudab ükskõik millise inimese vaimselt nii ehk naa varemeks, siis seda enam tunnen ma imetlust peategelaste karakterite vastu, sest see on võimas kooslus. Samuti on väiksemad tegelaskujud väga huvitavalt välja mängitud - Kirsty eeslinlik ja liiga normaalne abikaasa Jim, Amberi ilusa välimuse ning mäda sisuga elukaaslane Vic, ilmselgelt psühhopaadi tunnustega rumal ja kole mees Martin, kes lõppkokkuvõttes on siiski oma olemuselt lihtsalt jõuetult õel, Amberi töökaaslased üliusklik Blessed ja rumalavõitu ambitsioonikas Jackie jne. Ma pean silmas siin seda, et teoses on kokku mängima pandud väga hea karakteritekooslus, mille sünergia lihtsalt lööb pahviks.

Samuti on siin huvitavalt välja toodud meedia mõju meie igapäevaelule. Kuidas lehed ja üldse meedia suures plaanis müüb ennast kõigega, mis vähegi neile näppu juhtub, arvestamata tagajärgi. Nagu ütleb üks Kirsty kolleeg: "Price of everything, value of nothing." See muudab aga Kirsty rolli ajakirjanikuna antud situatsioonis nii kahepalgeliseks, sest see on niivõrd küüniline, et ei oskagi enam midagi öelda ega teha. Huvitav on ka jälgida, kuidas moraalitunnetus muutub vastavalt emotsioonidele ja oludele, olgu selleks siis väikelinna massipsühhoos pärast Amberi mineviku ilmsiks tulekut või Chloe vanema õe Deborah'i motiivid tema tegudele.

Ja et ma teile siin nüüd kõiki nüansse letti ei laoks, siis ühe asja tahan ma siiski veel välja tuua. Raamatus tuleb ilmsiks see, et need kaks väikest tüdrukut ei teinud aastaid tagasi Chloe surmaga seoses küll õigeid otsuseid, kuid kõik need asjaolud, mis lõpuks selleni viisid, on tegelikult lihtsalt kokkusattumumused ning valed valikud. Lõpuks muidugi ilmnevad ka Chloe surma detailid, kuid kuivõrd tegu on mõrvaga, jääb juba lugeja enda otsustada. Mina isiklikult arvan, et need kaks last jäid lihtsalt väga valusasti süsteemi hammasrataste vahele ning, tingituna nende perekondlikust taustast, ei olnud kusagil kedagi, kes oleks tahtnud seda asja süvitsi vaadata. Sest nagu Amber tõdeb "Adulthood is just more layers on top".

Seega hea ja huvitav lugemisvalik ja mulle väga meeldis ning hea raamatu indikaatoriks minu puhul on see, et ma lõpetasin selle lugemise juba mõned päevad tagasi, kuid detailid on siiani vastikult värsked.

PS! Siit saate lugeda ka teiste inimeste arvamust :)

N. Cooper "Luuderohi"

Selle raamatu tõi mulle sõbranna, kui ütlesin talle, et ta võiks midagi põnevat tuua. Ma olen seda varemgi käes hoidnud, kuid see pole mulle kunagi nii sümpaatne tundunud, et ma seda tegelikult ka lugeda tahaksin. aga kuna see juba õudselt kaua mu öökapikesel seisis, siis pidin ma midagi ette võtma.

Raamatu peategelane Trish Maguire on laste õigustega tegelev advokaat ja kui tema sugulase Antonia tütar pargis röövitakse, hakkab ta endalegi ootamatult asja ise uurima. Loo arendes ilmneb, et kadunud lapse hoidja on väga kurva ja üksildase lapsepõlvega noor neiu ning kergemaks ei tee seda ka Antonia suhtumine temasse. Samuti ilmneb, et kadunud lapse endine abikaasa ei ole tegelikult üldse nii teadmatuses lapse elukäiguga ning et lapse kasuisa pole hoopiski mitte nii helesinises unistuses, nagu teised tunduvat arvavat. Väikesed nüansid ja tibatillukesed detailid, mis lõppkokkuvõttes viivivad ebatraditsioonilise tulemuseni loo lõpus.

Raamat ei olnud stilistiliselt minu tassike teed - karakterid olid veidi liiga kunstlikud ja pealiskaudsed, lugu arenes minu maitsele veidi liiga aeglaselt ning kogu aeg ootasin seda ahaa-efekti, mida aga kahjuks ei tulnudki. Samuti suutsin ma jõuda süüdlaseni üsna kiiresti ning üldises plaanis ei olnud see raamat minu jaoks just suurim elamus. Sellest saite vist juba aru :) Kuid siiski üks väike mõttetera, mis minuga haakus.  Mis toimub nende inimeste peas, kes lähevad oma egoismist laste kallale? Olgu selleks kallaleminekusks siis vaime või füüsiline vägivald. Mis muudab ühe täiskasvanud inimese nii elajalikuks, et ta lihtsalt tahab endast nõrgemale haiget teha? See on asi, mis minu mõtteteadvusesse siiski ei küündi...

Aga üldiselt minu jaoks see raamat elamus polnud, kuid teisalt on see maitse asi.

PS! See on minu sajas post siia blogisse. Seega on põhjust šokolaadi süüa :)

M. C. Beaton "Teenijanna surm"

Selles raamatukogubussis on ikka väärt asju ning ega seegi siinjuures erand pole. Ma kordan - mu rohepealine sõbranna tegi seekord hea töö, sest kõik tema soovitatud raamatud on läbi loetud. Ja tegu oli tõesti nauditava valikuga. Tänud siinjuures siis Anccale.

Lugu ise on lihtne. Šoti põhjapoolseimas osas elab kohalik konstaabel Macbeth, kes on nutikam, kui talle kasuks tuleks, kuid kes on oma kodukohta lolli mööda kiindunud ning ei soovi sealt lahkuda. Aga ta on pinnuks silmas oma ülemustele, kes tegelikult temast aru ei saa. Siis tapetakse aga kohalik koristusdaam, kes käib erinevate inimeste juures kohalikus ümbruskonnas koristamas. Ilmneb, et tegu oli õela naisega, kes erinevatelt inimestelt erinevaid asju välja pressib - kellelt kreemikooke, kellelt pidevaid bingovõite kohalikust kirikust. Ja seda juhtumit siis hakkab Macbeth lahendama, kusjuures häirivaks faktoriks on veidi tema ekspruut, kes koduküla väisab, ning üks tüütu dokfilmiplaneerija, kes juhuse tahtel hoiab kogu uurimisel silma peal.

Selles loos olid mõned väga lahedad kohad, kuigi peab ütlema, et loo lõpp vajus kuidagi ära - Macbethi tapmiskatse vangis istuva süüdlase käsilaste poolt ning kohaliku kalamehe laevaõiguse päästmine oli liiga üle võlli ning mõjusid üldises kontekstis kunstlikult. Aga muidu on see selline muhe klassikaline krimka, kus on piisavalt hea tempo, keskpäraselt köitev looliin ning huvitavad karakterid. Ja just karakterid ja Beatoni sõnaosav huumor muudab selle raamatu päris mõnusaks vahelduseks. Tõsi, pean tunnistama, et nii meeldejääv see siiski pole, et ma seda umbes kahe aasta pärast mäletaksin, kuid hetkel läheb see kirja hea meelelahutusena.

L. Swann "Glennkill"

Ma mäletan seda, kui mu sõbranna seda raamatut luges. Talle väga meeldis ja ütles veel pärast lugemist, et see meenutas talle mind. Põhjus on väga lihtne - kuna mul ülikooli ajal ikka korralikud keemilised lokid olid, siis oli tema minu ahvikene (sest ta tegi kõike minu järel) ja mina tema lambake (sest mul olid lokid ja temal mitte). Ja kuna selles raamatus on mind sees, siis... no kuulge! :)

Raamatu lugu on väga lihtne. Karjus George leitakse surnuna. Lebab teine oma karjamaal, labidas kõhust välja turritamas. Kuna külaelanikud käituvad arutu massina, siis otsustavad George'i lambad, et nemad hakkavad asja ise uurima. Siin on aga see mure, et inimeste maailmas on nii palju jaburat ning arusaamatut, et see segab kogu aeg uurimise edenemist. Näiteks miks toob Gabriel oma imelikud villatud lambad nende karjamaale? Kes on Issand ja mis moodi on ta keset küla elava Jumalaga seotud? Miks lihunik nii vastikult surma järele lõhnab? Kust on pärit oinas Othello? Millal need lambad ükskord Euroopasse lähevad - seal on ju põldude kaupa lõhnavat ristikut ja ilusaid kohevaid lambaid? Väga palju on vastuseta küsimusi, kuid lõpuks suudavad lambad nutika Miss Maple'i juhtumisel selle loo lahendada.

Kindlasti on tegu ühe viimase aja nutikaima lahendusega romaanide vallas. Väga vaimukas ning omapärane loo lahendus. Oli palju väga-väga naljakaid juhtumisi ning nüansse. Näiteks Jumala isiku arutlus lambakarjas viib paratamatult asjaosalised selle mõtteni, et ükskõik millega Jumal hakkama on saanud, on Saatan siiski üks ontlik tegelane. Sest Jumal on veidras ürbis ringi jooksev mees, kuid Saatan naaberaias elav vanaldane eesel, kes siis muu, eks? Või siis see, kuidas Gabriel tantsib naljakat suvetantsu, et harakalt karjusehüti võtit kätte saada. Kohati itsitasin ma üsna pööraselt oma Fran Fine'i häälega, sest lugemise ajal olin ma ju haige. Kuid samas oli seal ka päris mõtlemapanevaid hetki. Näiteks lammaste mure lihuniku motiivide pärast karjamaal luusida või oinas Memothi eraldumine lambakarjast. See kõlab nii absurdselt, kuid see on tõeline wild sheep :)

Samas on kurb tõsiasi see, et liiga palju veidrust hakkab vahel raamatu sisu varjutama ja selle raamatu puhul ongi see juhtunud. Mingil hetkel pidin ma valima, kas süvenen lammaste maailma vastandamisesse inimeste eluga või võtan teose kriminaalloo luubi alla. Kahte korraga ei olnud minu jaoks lahendus ja sellest oli tuline kahju. Mulle jäi mulje, et oleks see teos olnud lühem või esitatud novellina, siis oleks selle väärtus minu silmis kordades kõrgem olnud.

Kokkuvõtvalt: omapärane ja kindlasti meeldejääv, kuid teisalt tuleb silmas pidada, et vähem on parem.

C. Läckberg "Jääprintsess"

Selle raamatu saamislugu on lihtne. Läksin eile heas usus raamatukokku, et viin tagasi endale võetud raamatukuhjad ja saan ülejäänud puhkusega midagi muud huvitavat teha, aga sain kohe uued raamatud vastu. Selle surus sõbranna mulle pihku ja ütles resoluutselt, et see on hea Rootsi kimka. Mul ei olnud jõudu öelda "ei".

Raamat algab sellega, kuidas kirjanik Erica pärast vanemate surma lapsepõlvekoju väikesesse Fjällbacka asulasse pöördub, et nende maamajas asju sorteerida ja koristada. Ühel õhtul aga leitakse tema lapsepõlvesõbranna Alexandra tapetuna. Ericale ei anna lugu rahu ja ta hakkab asja uurima. Selle käigus kohtub ta paljude vanade tuttavatega alevikust, tulevad välja paljud vanad saladused ja ebaõiglaselt püsima jäänud maskide taha olevad inimeste tõelised olemused. Selgub, et tapetud Alex oli rase, kuid mitte oma seaduslikust abikaasast, ning et tal oli veider suhe kohaliku külajoodikuga, kes oli hoolimata oma alkoholismist geniaalne kunstnik. Kuid eneseimetlejast politseiülem kipub vägisi oma uurimisega rappa minema. Kohaliku päritolu politseinik Patrik aga tajub alevikus liikuvaid hoovusi paremini ning kohtudes Ericaga löövad temas uuesti lõkkele ka vanad tunded. Koos hakkavad nad asja uurima ning suudavad lõpuks hea koostööna loo lahendada.

Põhjamaalased oskavad tõesti väga häid krimkasid kirjutada. Ilma naljata. Pole liiga palju higist macho-actionit, kuid samas pole ka peenutsevat härrasmehelikkust. Aga aju saab kogu aeg tööd teha ning mõte liigub kaasa. Intrigeeriv on ka see, et selle raamatu on kirjutanud naisterahvas ning seda on karakterite vaatlusel ka tunda - need on üsna selgepiirilised, dramaatilised ja teisalt jällegi väga emotsionaalselt esitatud. See aga pole üldse halb, lihtsalt annab loole huvitava nüansi.

Raamatus hakkas minu jaoks aga mängima see väikese koha element. See on ikka nii kuradi tuttav. Need, kes pole elanud väikeses maakohas, ei kujuta seda vist ettegi. See, et iga sinu liigutust jälgitakse, sinu tegu kritiseeritakse, sinu selja taga klatšitakse. Sellega kasvab selga väga paks nahk. Üks minu sõbranna naerab kogu aeg, kui ta meie alevisse satub, et kui taautoga minu maja ette pargib, siis on näha, kuidas köögiakende kardinad hoogsalt liikuma hakkavad. Aga teisalt sisendab see ka mõningast turvatunnet st inimesed teavad sinu lugu ning loovad sinust stereotüübi ja sa õpid selle järgi elama. Muidugi, selline lähenemine sisendab endas ohtusid, kuid teisalt on see väga turvaline. Ja külaelu asja puhul tahan ma välja tuua selle, et väike koht ei tähenda tingimata turvalisemat elukeskkonda. Pigem tehakse seal ka kõike seda, mida suurtes linnades anonüümsena. Kuid sellest kas ei räägita või siis ainult väga kitsas ringkonnas. Samuti mängib kindlasti rolli ka väga tugev kogukonnatunde asi, kus võib abi tulla täiesti ootamatutest kohtades ja kõige ootamatumal ajal või tehakse koos ära selline vinge asi, et ise ka ei usu. 

Aga üldiselt on tegu hea krimkaga. Soovitan väga, sest mina lugesin selle ühe õhtuga läbi.

L. Kepler "Hüpnotisöör"

Läksin sõbrale raamatukokku küll. Ma pean ausalt tunnistama, et ma tõepoolest ei tahtnud midagi laenutada, sest mul oli kodus juba väike varu kogutud, mida lugeda. Kuid kui sõber vaatas seda raamatut pika pilguga ja ütles, et see on midagi, mis mulle meeldiks, siis... No oli võimatu öelda ei.

Raamat algab sellest, et leitakse väga jõhkralt tapetud perekond. Ohvritest on vaevu-vaevu elus ainult perepoeg Josef, kellel on loendamatuid lõikehaavu ning kes on šokist tingitud koomasse langenud. Kriminaalpolitseiuurija Joona Linna suudab endisele hüpnotisöörile Erik Maria Berg'ile augu pähe rääkida, et uurimise huvides on vaja poiss hüpnotiseerida. Berg teeb seda, olles väga suure surve all, sest lubas aastaid tagasi enam mitte iial kedagi hüpnoosi viia, kuid selle sunnitud erandi tagajärjed on katastroofilised. Esiteks selgub, et koletu mõrtsukatöö, millega romaan algab, pani toime haiglas tilgutite all lebav 15-aastane perepoeg ise. Kuid kui ajalehed asjast haisu ninna saavad, siis muutub asi ohtlikuks Bergi enda perele, kuna röövitakse hüpnotisööri poeg ja üks endine patsient tahab kätte maksta aastaid tagasi eksperimentaalses uurimisgrupis läbi viidud hüpnotiseerimise eest.

Mida ma oskan öelda? Ausalt - rootslased oskavad kirjutada häid krimkasid. Ma siiani mäletan Larsoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut", sest seal oli episoode, mis olid nii ehedalt ja elavalt kirjutatud, et kohati oli lausa õõvastav lugeda. Ka selles raamatus on hetki, kus leheküljed lihtsalt sulavad näppude vahel.

Mõned aspektid jäid ka kummitama. Näiteks minu jaoks kõige häirivam oli lastest koosneva Pokemoni nimedega pätikogukonna kirjeldamine. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas need olid kodutud või lihtsalt õnnetud ja õelad lapsed, mis muutis selle aspekti raamatust minu jaoks isegi mitmekülgsemaks. Seda, et lapsed võivad olla väga julmad, ei ole minu jaoks üllatus. Kuid ma olen alati mõelnud seda, et kui keegi tabab ära selle, et mõni küünilisem, väärastunuma maailmavaatega väike linnakodanik suudab oma kurjuse nii ära peita, et jätab kõrvalseisjaile täiesti süütu mulje... See tekitab veidi võõristust, kuid kirjanduslikust aspektist on see väga huvitav nõks. Sest sellisel juhul ei aita isegi see, et sina oled suur ja ratsionaalselt mõtlev täiskasvanud ja tema väike ja naiivne väeti ilmakodanik. Koos, fokusseeritud massina, võib see näiline jõuetus kätkeda endas väga karmi õppetundi. Nagu näiteks peategelase äi enda nahal tunda saab, kus väike tüdruk ta auto alla lükkab, ise samal ajal õelalt itsitades. Sama näitab ka tegelikult ju Josefi karakter, kus algselt väeti aj vigastatud noormees muutub ohvrist kurjategijaks ning on võimeline väga võigasteks tegudeks. Ma pean kogu selle jutu all silmas seda, et laste psüühika on väga huvitav teema ning nende motiivid headust-kurjust enda ümber levitada on väga intrigeeriv teema.

Teine kaunis vastuoluline teema on hüpnoos. See on teema, mida ma pole kunagi enda jaoks päris selgeks harutanud. See, et inimesed lasevad ennast erinevatel põhjustel viia sellisesse vaimsesse seisu, et kõik nende kaitsed kaovad, mõjub mulle pigem pelutavalt. Ideest seal taga ma saan aru (igasugused alateadvusehoovused on kirjeldamatult keerulised), kuid miks ma peaksin laskma kellelegi surkida oma peas nendes teemades, kus ma isegi ennast väga koduselt ei tunne?

Ma pigem rohkem ei teoretiseeriks, sest mu mõte veel töötleb selle raamatu nüansse. Aga ma tõepoolest soovitan seda raamatut. Väga hästi kirjutatud krimka, mis on intrigeeriv ning kätkeb mitmeid vastuolulisi teemasid.

E. George "Elena pärast"

George kriminullid avastasin ma enda jaoks umbes aasta-kaks tagasi täiesti juhuslikult. raamatukogust midagi muud polnud võtta ja siis võtsin nalja pärast George raamatu "Vaenlasega kõrvuti". See oli täiesti lummav ja ma hoian ennast kõigi antud kirjanike raamatute järjestikusest lugemisest tagasi, et ei tekiks üleküllastust.

Tegutsevad taas sinivereline ilus politseiuurija Thomas Lynley ja keskklassi esindav matsakas ning raske koduse seisuga Barbara Havers. Cambridge'is tapetakse ajalooprofessori kurt tütar Elena tema hommikusel jooksuringil. Asja hakatakse harutama ja ilmneb, et Elena elu oli kaunis kirju ning huvitav. Tulevad välja tema mitmed armulood, tema lähikondlaste segased omavahelised suhted, tema kurtusega elamise tagamaad. Samal ajal püüavad mõlemad uurijad paralleelselt lahendada oma argieluprobleeme - Lynely oma elu armastust endale võites ja Havers oma ema dementsusest tingitud koduse olukorraga. Muidugi lahendatakse lõpuks see Cambridge'i pundar ning elu läheb edasi.

Võiks öelda, et täiesti tüüpiline krimka, kuid George raamatute puhul on palju erinevusi. Näiteks - George ei kasuta oma teostes kunagi sügavalt dramaatilisi karaktereid nagu Poirot ja Nero Wolfe. Pigem on tema uurijad nö väikesed mutrid suures masinasüsteemi ning see muudab tema romaanid realistlikumaks. Samuti suudab ta kirjutada nii, et raamatud on justkui realistlikud kõrvalseisja kirjeldused. Seal ei kallutata lugejat vägivaldselt ühe keskse heroilise tegelaskuju poole, nagu klassikalises kriminaalromaanis tihti juhtub. Ning seetõttu on Lynely ja haversi tegemistest lugemine meeldiv vaheldus ning omaette väärtus minu jaoks.

Muidugi sügavamõttelist arutluskäiku ma antud raamatu kohta teha ei saa, kuid nauditav ajaveetmise viis oli siiski. Seega soovitan seda kui ajaviitelugemist.

A. Christie "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie"

See raamat tuli minuni seda teed pidi, et kuna nädalavahetuseks planeeritud Ruitlane sai kahe tunniga rongis läbi, siis olin ma olude sunnil seisams koduse raamaturiiuli ees ja raamatuid valimas. Vana hea Christiega ei saa ma siiski enda puhul mööda panna - see on teada tuntud kvaliteet, millest ei saa mööda vaadata.

Selles konkreetses Mirabilia sarja raamatus on see huvitav konks, et kaante vahele on kätketud Poirot' ja Hastings'i kõige esimene ning kõige viimane koos lahendatud juhtum. Raamatu terviklikkust rõhutab ka fakt, et mõlemad kuriteod toimuvad samas maamajas, kuigi ajavahe on umbes 30 aastat ning tegelased teised. Aga sisuline pool? Noh, mõrvade lahendamine - mida te siis ootasite? Esimesel korral mõrvatakse majaproua ning see on selline üsna traditsiooniline juhtum. "Eesriide" näol on juba veidi ebatraditsioonilisema lahendusega, kuigivõrd minu maitsele liiga dramaatiline.

Oli hea vaheldus ja selline mõnus vanakooli krimka. Sisulise poole pealt ma väga analüüsida ei viitsi, sest mida öeldagi klassiku kohta, kelle teosed üldiselt on üsna nö "ühte auku"? Poirot oma tuntud ekstrentrilisuses, kuigi raamatu teine lugu oli tõesti veidi ebatraditsiooniline. Samuti tuleb tunnistada, et "Kümme väikest neegrit" oli siiski kuidagi rohkem minu maitse, kui võtta arvesse lugude ebatraditsioonilisust. Ja rohkem ma ei ütle.