L.-A. Jones "Freddy Mercury: elulugu"

Mina olen Queeni muusikaga üles kasvanud ja ma jumaldan seda, kuid Freddy Mercury on vaieldamatult ikoon. Minu jaoks on ta üks neist karakteritest, kes muusikaajalukku on kuldsete tähtedega kirjutatud. Tema esinemine paneb kuulama isegi aastaid pärast siitilmast lahkumist. Seega tundus õige võtta kätte ja uurida veidi ühe oma iidoli tausta paremaks mõistmiseks.

Elukutseline muusikaajakirjanik Jones alustab Sansibari saarelt, kus Faruk Bulsara oma lapsepõlve veetis. Konservatiivse iseloomuga kooliaeg Indias ning eklektiline nooruspõlv Londonis lõid huvitava arengukeskkonna uudishimulikule ja sihikindlale mehele, keda iseloomustas edev riietumisstiil, selge arusaam heast muusikast ja esinemisest. Juhtudes kokku õigel hetkel õigete inimestega sai noor Freddy oma loovust ka reaalselt rakendada, isegi kui selle nimel pidi võitlema. Segased lood oma seksuaalse identiteedi otsimisel ja glamuurne elustiil pärast edu saavutamist tundub kuidagi loomupärane arvestades ajastut ja toonaseid kombeid. Ebamäärane minevik, segased rahaasjad ning pidev vajadus ennast tõestada ja loominguliselt avatud olla tekitavad huvitava vastuolude kombinatsiooni nii era- kui tööasjades. Lisades juurde AIDS ning sellega seonduvad tüsistused, siis luuakse Freddy Mercuryst pilt, mis on ühtaegu köitev kui ka segadust tekitav. Nagu päriselus...

See elulugu on minu arvates kaunis unikaalne, kuna ei pretendeeri päris tõele ning tekstiliselt on lugemine kaunis ladus. Autor jätab palju lahtisi otsi ning kirjeldab tekkinud vastuolusid, sest täielikku tõde ongi raske välja selgitada. Selles osas, kes tegelikult Freddy oli, seetõttu ilmselt kõige selgemat pilti ei teki, kuid vastuolulise inimesena on ka Mercury ise selle eest hoolt kandnud. Balanss professionaalse ja eraelulise vahel on raamatus päris kenasti saavutatud ja seega ei tekkinud kallutatuse tunnet. Pildiline materjal on päris hea, kuigi kohati ehk liiga juhuslik.  

H. Barnes "Hannibal: Peterburi moorlane"

Ma ei kujuta ette, et peaksin endale huvipakkuvaks ajaviitekirjanduse tarbeks inspiratsiooni otsima raamatukogu andmebaasist. Selles mõttes on riiulite vahel luuramine ja õige energia äratundmine minu arvates hoopis tõhusam, sest vahel satub asjade otsa, millest isegi ei teadnud, et need olemas on. Seesinane raamat on üks näide sellest.

Hannibal käesoleva eluloo kontekstis ei ole mitte see kurikuulus maadevallutaja ja valitseja, vaid hoopis tsaar Peeter Suure mustanahaline kasupoeg, kes juhtumisi on ka A.Puškini esiisa. Raamatus on püütud selle omal ajal väga silmapaistva intellektuaali ja riigitegelase elule veidi valgust heita alates tema juurte otsimisega Kesk-Aafrikas, seiklustega valgustusaja Pariisis ning lõpetades keerulise isikliku eluga meie väikesel Maarjamaal. Asjale lisab muidugi vürtsi asjaolu, et tegu on mustanahalisega, kes toonases kultuurilises kontekstis tõuseb selgelt esile kui insenerimõtlemisega haritlane, ning tema sugulus Puškiniga, kes on püüdnud oma eripärasest esiisast lausa romaani kirjutada (tõsi, kahjuks ebaõnnestunult). 

Raamatu idee on tõesti põnev, kuid kahjuks ei ole teostus minu arvates kuigi õnnestunud. Autor annab küll püüdlikult ülevaate kirjeldades tausta, käies läbi erinevad kohad ning tühimikke võimalike loogiliste arutlustega täites, aga see ei ole kuidagi loomulik ega orgaaniline. Ma ei tea, kas on asi aurotis või teksti eestinduses, aga see ei köida. Veenab oma faktiliste nüanssidega ja tehtud töö mahuga, aga raske on näha teksti taga seda indu. Ma ei tea, ma ei oska seda ilmselt kirjeldada, aga midagi selles raamatus oli kohutavalt mööda. Samuti on kohati näha otsetõlkimisest tingitud tekstijäikust ning ka paar näpuviga on sisse lipsanud. 

Seega temaatiliselt intrigeeriv, aga kui tahate hea kvaliteediga teksti nautida, siis ma pigem ei soovitaks. 

Y. Murphy "Alla kirjutanud: Mata Hari"

Hehee, elulooline romaan, seega kas ma peaksin rääkima, miks ma selle raamatu valisin? Isiku valikul sai otsustavaks see, et ma tean nime, kuid peale selle ei tea tegelikult Mata Harist mitte midagi. Seega tundud põnev asja ehk veidi ilukirjandusliku nurga alt uurida...

Romaanis kirjeldatakse läbi mina-tegelase silmade noore Margarethe Zelle üksluisest elust Madalmaades, tema keerulisest abielust Hollandi mereväeohvitseriga Jaava saartel, suhtest lastega ja Jaava saare elanikega, armukestest ning pärast kodumaale tagasi tulemist otsusest hakata tantsijaks. Romaani teine osa kirjeldab Mata Hari elu viimastest päevadest Pariisi vangikongis, kus teda süüdistatuna spionaažis pidevalt üle kuulatakse ja tema vanglahooldajast nunna muljetest sellest õblukesest kirju minevikuga naisest kuni viimase surmani.

Raamat on minu arvates veidi ehk liiga kunstlikult üles ehitatud, lubades lugejale trööstitus olukorras ka võimalust parema lõpu ootust, kuigi tegelikult teab iga veidigi kultuurne ja realistlikult mõtlev inimene, et seda ei saa tulla. Selles mõttes jäi mul mulje, et raamat on veidi hollywoodylikult naivistlikul viisil kirjutatud, seda enam, et ka Margarethe/Mata Hari elu raskemad keerdkäigud on justkui pealtnägijana kirja pandud ja see häiris mind. Antud romaani puhul oli aga minu arvates autori kohalolek kogu aeg tuntav, isegi kui kirjeldatakse ka väga isiklikke hetki selle naise elus. See oli minu jaoks võõrastav, kui mina räägin enda jaoks rasketest hetkedest, siis ma paratamatult kätken sinna ka emotsioone, kuid selles raamatus on seda väga kunstlikult tehtud ja seetõttu oli mul seda raamatut tunnetuslikul tasandil väga raske tõsiselt võtta.  Teisalt jällegi kui mõelda sellele, et tegu on ilukirjandusliku interpretatsioonige ühes värvikast karakterist, siis ütleksin, et (kui ei hakka temaatikale liiga ratsionalistlikult lähenema) on tehtud hea fantaasiviljaga, sest siin on nii ajaloolist täpsust, püüdlikku karakterite kirjeldust/ettekujutust, konflikti, ajaloolist vastandumist jne.

Seega soovitan proovida, kui teile meeldib fantastilisem lähenemine ajaloole.

A. E. Hotchner "Papa Hemingway"

Elulood on mulle viimasel ajal kuidagi südamelähedased, sest avavad maailma isemoodi vaatevinklist. Seesinane raamat jäi mulle seetõttu raamaturiiulite vahel jõlkudes silma ning mõtlesin, et peaks seda proovima. Tõsi, läbi sai ta loetud umbes 3 nädalat tagasi, aga no ei ole jõudnud ennast käsile võtta, et sellest kirjutada. Sestap tuleb kirjutis ilmselt üsna napp, sest ma ei tea, kas ja kui palju ma suudan süvitsi asjasse minna...

A. E. Hotchner meenutab seiku oma suhtlusest Ernest Hemingwayga just viimasel elukümnendil. Hotchner räägib oma tutvumisest Papaga (nagu kutsusid Hemingwayd tema sõbrad), tema kirjanikutööst (näiteks kombest kirjutada oma teoseid püstiseistes), suhetest lähedaste ja sõpradega, reisidest Euroopas ja Ameerikas, kirest Aafrika, kalastamise ja härjavõitluse vastu ning elu lõpus kirjanikku kimbutanud jälitusmaaniast, mis muutis temaga suhtlemise äärmiselt keeruliseks. Raamatus joonistub Hemingwayst pilt kui edukast, enesekindlast ja väga mehelikust inimesest, kes teab, kuidas elu ja inimesi nautida. Tema märkimisväärselt lai silmaring ja oskus lugusid jutustada (nii paneril kui seltskonnas) ja ümbritsevaid inimesi tegutsema organiseerida on muljetavaldav. Mälestustes on näha, et Hotchner näeb Hemingwayd võibolla ehk veidi läbi liiga roosade prillide, kuid kui mõelda sellele, et see on inimene, kes kirjandusmaasikul on tõesti tipptegija ja kellele on raske midagi suuremat enam saavutada (Hemingway oli selleks ajaks võitnud nii Pulizeri kui Nobeli preemiad), võibolla näeks ka ise vaadeldavat objekti ehk liiga sinisilmselt. Seda enam on mälestuste lõpp väga kurb, kuna on näha varet sellest mehisest intelligentsest isepäisest Hemingwayst.

Hotchner võtab kohe alguses kokku oma õppetunnid Hemingwaylt, mis laseb lugejal kohe idee kätte saada (lk 12) ning ei pane elult saadud õppetunde ridade vahelt lugema. Iseenesest on mõtted teada-tuntud, kuid neid on hea meelde tuletada. Ja huvitav on näha, kuidas Hemingway nende mõtete järgi tegelikult elab... Sest olgem ausat - inspireerivaid sloganeid võib lugeda miljoneid, kuid kui palju me tegelikult nende järgi elame? See vist ongi huvitav asi selle raamatu puhul. Igatahes, kõnealused mõtted on:

• tõeline sõprus nõuab andestamist, kuid ei talu petlikku kahekeelsust;
• vihast kaastundeni on väike samm;
• uhkus on soovitav iseloomujoon, mis päästab langusest;
• eksimine on lubatav, kui see ei too kahju;
• häid aegu tuleb kasutada arukalt, mitte jätta juhuse hooleks;
• distsipliin on suurem väärtus kui inspiratsioon;
• julgus on sisetunde küsimus ja kellegi teisel pole õigust sellele hinnangut anda; armastus on kestvam kui vihkamine. 

Isemoodi mälestusteraamat, mille puhul ütleksin, et huviobjekt ise on minu arvates kordades huvitavam kui tema looming (miskipärast on mul Hemingway raamatuid raske naudinguga lugeda, mitte et need meeldejäävad poleks). Seega julgen seda raamatut ka teistele soovitada.

J. Kross "Kallid kaasteelised"

Jaan Krossi fenomen on minu arvates põnev, sest tema lai silmaring ja elukogemused tegid temast ainulaadse inimhingede inseneri. Olen lugenud mõningaid tema romaane, kuid tema teleintervjuud ning kunagi ETV-st nähtud dokfilm temast tekitasid minus huvi Jaan Krossi isiku vastu hoopis teisel tasandil. Ning kuna seesinane raamat on minu suure-linna-koduraamatukogus kohe laenutusleti juures, siis kahmasin selle uitmõttena enne puhkust kaasa.

Kross alustab oma memuaare lapsepõlvest Kalamajas, libisedes üsna kiirelt üle nii poisikesepõlve tegudest kui gümnaasiumiaegsetest õpingutest. Põhjalikumalt peatub Kross aga oma ülikooliajal, sõjaaegsetest segadustel, vanglaelul, asumisel Siberis ja lõpeks prii mehena taas Eestisse jõudes oma kirjanikutee algusel. Seejuures on autor üsna aus, olles seejuures piisavalt taktitundeline ja kriitiline, ja põigates episooditi ka oma kaasteeliste eludesse luues sellega mitmekülgse kirjelduse toonasest olustikust. "Kallite kaasteeliste" esimene osa keskendub perioodile, mis lõppeb tema ja Ellen Niidu kolimisega vastvalminud kirjanike majja.

Seda, et Kross valdab sõna võimu, ei kahtle ilmselt keegi, kuid kui võrrelda memuaare tema loominguga, siis tuleb siin minu arvates selgemini välja tema oskus mõista sõnade varjatud tähendusi.  Kohati on see lausa et kirurgilise täpsusega seatud idee, et ei oskaks seda ise paremini sõnastada. Eriti kriitiliste või diskreetsete teemade käsitlemisel (näiteks tema esimese abieluga seotud üsna delikaatsed detailid või kriitika Lääne-Euroopa riikide tegevusetusele II ilmasõja ajal Baltimaade saatust silmas pidades). Ja hoolimata süngest ajaperioodist näitab Kross, et ka siin leiab omalaadset huumorit ("Heil Hitler!" käänamine "Ei itle!"-ks või vangis olles kambrikaaslastega ennast kallutades vintis valvurit segadusse ajamine). Ja lõpeks tekib siiski ka põhjendatud küsimus: "kummal pool teatud traate olid elutingimused, vähemalt moraalses mõttes, aeg-ajalt jubedamad?" (lk 471). Ma olen ka ise sellele mõelnud, kuid olles antud ajaperioodi lõppugi ainult põgusalt näinud, siis saan ma selle idee enda jaoks ainult ette kujutada. Ja ehk ongi nii, et reaalsus on vahelduseks kordades jubedam ja raamatust lugedes saab vähemalt aegajalt selle kinni panna ja ohutusse argipäeva tagasi libiseda?

Krossi mälestused on kindlasti üks põnev lugemine ja soe soovitus kõigile ajaloohuvilistele.

"Tšaikovski: inimene, helilooja, legend" (koostanud A. Särg)

Tšaikovskis on nimi, mis muudab selle kandja lihtsalt väga huvitavaks. Eriti arvestades tema rolli muusikaajalukku. Ning kuna ma olen seda raamatut juba ammu piilunud, siis leidsin raamatukogus riiulite vahel luusides, et nüüd on õige aeg sellega proovida.

Raamat annab ülevaate ühe kuulsaima helilooja eluloost rääkides muusikalise tegevuse kõrval ka Tšaikovski tihedatest suhetest oma perekonnaliikmetega, tema homoseksuaalsusest ja äpardunud abielust, noorusaja südamevalust ja kirjavahetusest oma omapärase toetaja proua von Meckiga.

Kuna sisulisest poolest pole kuigi palju rohkemat öelda, siis asun kohe asja kallale. Raamatus vahelduvad referatiivsed osad (saan aru, et suuresti kirjavahetusest) koostaja ilukirjanduslike mõttevälgatustega ega oma see minu arvates kuigi selget struktuuri (ei kronoloogilist ega temaatilist), mistõttu on raamat stilistiliselt keerulise ülesehitusega ja raskesti jälgitav. Näiteks esitatakse väga juhuslikult Tšaikovski kirjutatud ballettide ja ooperite sisud (mõni kirjutatakse lühilausetena lahti, mõnele ei antagi seda au), jäetakse vähemteadjatele lahti kirjeldamata muusikalised terminid (mis on pizzicato lk 167 või "tantsuline gavoti rütmis coda" lk 238) ja kohati kippus jäi kirjade osakaal ja mõtekus küsitavaks. Ja kui nüüd nendest kirjade väljavõtetest rääkida, siis ausalt öeldes jättis Tšaikovski mulle selle raamatu põhjal väga kehva mulje: ebakindel, ebausutavalt paatoslik, pirtsakas ja heitliku meelelaadiga. Ma nüüd ei tea, kas ta tõepoolest oligi selline inimene või tekkis selline mulje lihtsalt raamatu ebakõlade foonil, kuid raamatu põhjal tekkis selline arusaam. Lisada siia juurde veel raamatu keskpärane tehniline teostus (sh juba eelnevalt mainitud ebamäärane ülesehitus, kehv toimetajatöö ja kohati absurdsed kirjavead, kus näiteks muusikakriitik Cui on muutunud Tšaikovski vastseks), siis võib tekkida küsimus, miks ma selle üldse läbi lugesin. Võin öelda, et läbi lugesin ma selle raamatu puhtalt jonnist, et näha, kas see hoiab sellist kehva stiili kuni lõpuni välja. Jah, seda ta tegi.

Seega ma ei soovita seda raamatut mitte kellelegi, sest elulugusid nii koostades kaob austus suurkujude vastu kohutavalt kiiresti.

J. May "Tšingis-Khaan: elu, surm ja ülestõusmine"

Kuna minu huvid on viimasel ajal pigem kippunud sinna Euroopa ajaloo teemasse, siis et veidi oleks vaheldust, jäi seekord üldajaloo all silma Tšingis-Khaani elulugu. tundus piisavalt eksootiline ja eripärane, et tasus proovida.

Tšingis-Khaan on nii legendaarne karakter ajaloost, kuid kui raamat avab väga lihtsalt kaks olulist aspekti: meie teadmised temast on loodud väga väheste ja korduvalt ümbertõlgitud materjalide põhjal (kusjuures on palju materjali, mida veel pole läbigi töötatud) ning hoolimata ajaloolistest keerdkäikudest on selle karakteri tähtsus teatud rahvaste jaoks nii tugev, et selle müütilisust on ilmselt lääne inimestel raske mõista. Raamat räägib nii "Salajases ürikus" kirjeldatud Tšingis-khaani eluloo, mis on kaasaegsete poolt kirja pandud, kui ka tema legendist tänapäeva Kesk-Aasias (peamiselt Mongoolias ja Hiinas). Tingituna ajalooliste ürikute vähesusest ja olemasolevate eesmärgist näidata nimitegelast kui vägevat valitsejat, räägib raamat ajaloolises võtmes väga palju mongolite sõjakäikudest ja -strateegiast Tšingis-khaani valitsemisajal, ning vähem mongolite igapäeva elust. Raamatu tänapäevased lõigud on pigem kultuurantropoloogilise alatooniga, milles ei puudu ka väike ajalooline detektiivilugu :)

Raamatu autor kipub oma kogemustest Mongoolias siin-seal liigselt heietama, kuid sellest hoolimata on ta oma mõttelaadilt muhedalt irooniline ja ajaloolises võtmes on piisavalt objektiivne, et jätta tõsiseltvõetav mulje. Arvestades algmaterjali vähest ja ebamäärast olemasolu, on mul kahju, et raamati ei täitnud minu jaoks oma eesmärki so Tšingis-khaani kui isiku elust me suurt midagi teada ei saa ja sellest on mul väga kahju. Hoopis teine lugu on aga tema legendiga, mida analüüsitakse mitme erineva nurga alt pikalt ja põhjalikult. Eriti tugevalt leiab käsitlust tema hauakoht, mida ei ole siiani leitud, kuid millest on tehtud huvitav kultuurinähtus antud piirkonnas. Aga mis puudutab mongolite kui 13. sajandi vägevat sõjalist jõudu, selle ülevaate saab päris kiiresti ja põhjalikult selgeks. Ja see osa raamatust oli minu jaoks tõesti üllatav. Kuidagi on see ajaloo osa mulle võõraks jäänud so ajaloo tundidest on küll meeles, et mongolid suutsid allutada väga suure piirkonna, kuid kuidas see neil õnnestus, sellest räägitakse vähe. Raamat selgitab aga väga lihtsalt selle põhjuse ning mongolite tugeva koostöö põhjused selgelt ära (näiteks nende võimuhierarhia ei põhinenud rassil, nagu see tihtilugu kipub olema, vaid see põhines usaldusel).

Seega üsna loetav raamat. Eriti, kui teid huvitab sõjaline strateegia ja Tšingis-khaani kultuurilistest mõjudest tänapäeva Kesk-Aasia piirkonnale.

L. Tretjakova "Venemaa jumalannad"

Kevadest tingitud laiskuse tõttu lugesin raamatu juba nädal-kaks tagasi läbi, kuid ei ole leidnud endas jaksu sellest kirjutada. Aga raamat jäi mulle teema tõttu silma, sest keskseteks tegelasteks ei ole ilmtingimata heal järjel võitjad, vaid naised, kes on oma tegevusega Venemaa ajaloos silma paistnud ja meelde jäänud. Ebatraditsiooniline ajalugu? Mulle sobib!

Seega, nagu juba öeldud, raamatu teemaks naised, kes on Venemaa ajalukku jälje jätnud. Ja see jälg ei pea olema ilmtingimata positiivne või edumeelne, vaid oluline on tema mõju - kas siis kogukonnale või ühiskonnale tervikuna. Ja naised, kellest räägitakse, on väga erinevate rollidega: Suure Isamaasõja aegne sõdur, Teaduste Akadeemia juht, õigeusu kloostri igumeenja, kaunis Kreeka päritolu skandaalitar, luuletajanna jne. Kõik need naised on oma eluaaega arvestades ajast ees ja see on inspireeriv. Pikituna autoripoolsete vaimuvälgatuslike vahepaladega (näiteks improviseerides raamatus mainitud isikute tundepuhanguid või dialooge) luuakse raamatus eripärane õhustik, kus ei teki liigakadeemilist muljet ning tekst liigub edasi kiirelt nagu ilukirjanduslik juturaamat. kohati on ka tajuda sellist veidi venelikku dramatismi, kuid huvitaval kombel see ei häiri.

Raamat jättis väga sümpaatse mulje ning seda oli lihtne lugeda. Huvitavaid fakte toonasest elust tuleb kui küllusesarvest (näiteks kuidas Katariina II ajal oli soovitud rasedus õukonnas midagi loomuvastast), autor on oma lähenemisega teemale ajaloolised kujud väga inimlikuks muutnud, kuid samas tunnistab ka hetki, kui allikad või tõendid mingisuguseid askpekte raamatu kangelannade puhul ei paljasta. Ning raamatu eestindus on väga hästi õnnestunud.

Põhimõtteliselt on sellega kõik öeldud. Seega soe soovitus kõigile ajaloohuvilistele. Eriti neile, kes tunnevad ehk akadeemilisema kirjastiili osas hirmu.

G. Kordemets, A. Tuuling "Sulev Nõmmik: Kui näeme, siis teretame!"

Selle raamatu valimise lugu oli tegelikult väga lihtne. Nimelt näitas ETV eelmise aasta lõpus filmi "Noor pensionär" ning miskipärast hakkasin ma mõtlema toonastele huumorimeistrite Abeli ja Nõmmiku tegelikule elule. No näed ju kuvandit, aga kuidas oli lugu tegelikult? Kuna Abeli elulugu on ilmselt hetkel igal pool välja laenutatud, siis mõtlesin alustada Nõmmikust. Lisaks sellele tundus pealkiri kuidagi kepsakas :)

Raamatu autorid alustavad selle loo jutustamist läbi poisikese, kes on Teise ilmasõja eest ema kodusaarele Hiiumaale pakku saadetud, kirjutatud kirjade emale Tallinnas. Seda osa toetavad Nõmmiku enda hilisemad kirjutatud lapsepõlvemälestused, ning loodud kuvandist avaneb tulevasest näitlejast, lavastajast ja koomikust pilt kui asjalikust töömehest, kes ei püsi kusagil pikalt ning kelle töökäsi igal pool pikalt oodatakse, kuid kes on siiski juba väikese poisina kõigi poolt armastatud seltsiline. Sealt edasi võib lugeda balletikoolist, abielust ning erinevatest legendaarsetest lavastustest, mis lavastusid Estonia laval, filmidest ning huumoriesinemistest üle terve Eesti, mis tegidki Nõmmikust selle, kes ta tegelikult Eesti kultuuriruumis on. Ei jää tähelepanuta nii kuiv olukorra kirjeldus (näiteks lavastustega seotud protokollide ärakirjutused või väljavõtted teatrikriitikast) kui ka mälestused teemasse puutuvad inimesed, mille kombinatsioonist luuakse autorite poolt võimalikult objektiivne vaade Nõmmiku kui mitmekülgse inimese elust ja meelelaadist.

Selle raamatu puhul oli minu jaoks väga tugevaks takistuseks see, et ma ei teadnud väga paljude asjade tausta. Jäi mulje, et autorid olid ilmselt selle raamatu kirjutamisel mõelnud pigem Nõmmiku kaasaegsetele, kellel oli võimalik minna Estoniasse operette vaatama ja kes ilmselt saavad kontekstist kergemini aru. Mina isiklikult tundsin veidi tausta lahtiseletamisest puudust.

Mis puudutab aga Nõmmiku kui inimese kajastamist, siis avanes väga huvitav ja mitmekülgne vaade ühe kunstniku elust. Seda, et teda tema praeguseks klassikaks peetud asjade eest väga ei kiidetud, see peaks olema üldtuntud fakt. Tema rahvamehe imago on samuti kõigile teada. Aga tema ambitsioonid kirjamehena olid minu jaoks üllatus ning muidugi tema autolood, mis olid niivõrd ootamatud, kuid samas ilmselt minu jaoks põnevamad detailid raamatust. Mitte, et ma armastaksin autosid ülemäära palju, kuid see lihtsalt tundus nii eriline ja ma suutsin oma autoajaloo tõttu veidi selle osaga suhestuda... :)

Seega hea elulooraamat, mis vajaks nooremale lugejale veidi rohkem tausta lahtikirjutamist, kuid vanemale generatsioonile pakub kindlasti palju äratundmisrõõmu.

S. M. Volkonski "Mälestused: Kodumaa"

Volkonski ja Trubetski on kaks nime, mis on tänapäeva eestlastele võibolla pigem kultuurilooliselt tähtsad. Kuid  sama nime kannavad ka vanad vene aadlisuguvõsad, mille toimetamine Venemaa ajaloos on olnud üsna tähendusrikas. ühe oma sugulase, Läände putkanud suurvürst Sergei Mihhailovitš Volkonski tegevuse on Peeter Volkonski kenasti ära tõlkinud. Ja kuna olen hetkel vene ajaloo lainel ning ma tahtsin kindlasti ka selle raamatu läbi lugeda. Eriliselt jahtima ei pidanud, kuna raamat on juba mõnda aega tagasi välja antud ja sestap oli ainult raamatukokku minemise vaev.

Vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski mälestuste viimane osa "Kodumaa" käsitleb tema tähelepanekuid elust Venemaal enne eksiili suundumist: lapsepõlve mängumaast Keila-Joa lähistel, tegevusest keiserlike teatrite juhina ja laveerimisest toonases poliitilistes vetevoogudes, sõjaaegse hospiitsi asutamisest, väntsutustest uue riigikorra ajal ning kõigest muust, mis toona silma jäi ja hinge kriipis. Punaarmee käitumisest kuni Venemaa viimase keiserliku valitsejani on inimlikul tasandil püütud lahti mõtestada, jäädes siiski objektiivseks nende vigade ja tugevuste suhtes. Suurvürst ise jätab oma märkmetes väga õiglase, kultuurse ja laia silmaringiga inimese mulje, kes elu keerdkäikudesse ei eksi, vaid otsib võimalusi. Tegu on seega väga isikliku ja delikaatse pilguga Volkonskite igapäevaellu, kus kirjutaja ise on sügavalt empaatiavõimeline, aga samas otsekohene ja kriitiline kirjeldades teatud olukordade absurdsusi. Üks negatiivne nüanss siiski raamatu puhul on - väga mitmes kohas jäi silma näpuvigu (tähed olid vahetusse läinud või kogemata ära jäänud), mis paari vea puhul ei häirikski, kuid siin oli neid kahjuks veidi rohkem kui paar.

Raamatu sissejuhatus mõjus mulle veidi pelutavalt, kuna see on kirjutatud väga emotsionaalsest siislis ja ei haaku märkmeraamatu üldise fooniga. Teose sisuline pool on aga väga huvitav ja värskendav lugemine. Eriti selgelt jäi mulle meelde see, et ilmselgelt õiglustunnet vooruseks pidav Volkonski ei mõista bolševike kaksikpidised arusaamu tema olukorrast nende väljamõeldud skeemis: kui kogu elu on teda süüdistatud olemast vürst, siis pärast klasside kaotamist hõõrutakse talle nina alla, et ta on endine vürst. Teadupärast kehtisid Nõukogude Venemaal isevärki reegleid ja süsteem jäi segaseks ka neile, kes süsteemi juhtisid. Kunagi ei võinud ju teada, kes on hunt lambanahas st täna oled terrorist, aga homme vabadusvõitleja. Nagu vürst ise ütleb "See oli aeg, mil valitsesid sinel ja sihvkad..." Vaatepunkti küsimus, eks? Ega tänapäeval suurt midagi muutunud ei ole. Inimeste kollektiivne mälu on ikka meeletult võimas relv ning  keegi kusagil ikka mäletab sinu puudusi. Kuid õigluse eetilise poolega on juba aegade algusest saadik ju lood nii, et kuldne kesktee rahuldab masse harva.

Samuti oli mul väga põnev oli lugeda aga keisririigi toimimise telgitaguseid ning minu jaoks oli eriti pikantne Nikolai II osalemine leivakuulikeste sõjas. Seda, et Nikolai II polnud keisrina just suurem asi, seda olen ka mujalt kuulnud, aga selle raamatu ajal hakkasin ma mõtlema sellele, et millega olekski ta ajalukku läinud, kui tema valitsusaeg poleks nii traagiliselt lõppenud? See arutu hävituslaine üle Venemaa ja kõik sellega kaasnev muutsid ta eriliseks, kuid lugedes "Kodumaad" tuleb selgelt välja, et kuigi lugu temast vist valitsusringkondades ei peetud. Eripäraseks muutab aga käsitluse see, et tegu on reaalselt keisriga kohtunud inimesega, kes küll tema lähikonda ei kuulunud, kuid ta saab oma arvamuse kujundada isikliku kogemuse põhjal, mitte poliitiliste üleskirjutuste või vahendatud mälestuste kaudu.

Vürst Volkonsti mälestusteraamat on lihtne, nutikas ja väga isiklik lugu ühe aadliku arengust, mille puhul tasub tehnilistest apsudest (so kirjavead ja liigemotsionaalne sissejuhatus) mööda vaadata.

S. Zinovieff "Punane printsess"

Tuhlasin erinevatest lugemis- ja raamatublogidest lugemisideid otsides ringi ning ühes blogis viidati ühele uuele vene aristokraatia ajalugu käsitlevale raamatule. Kahjuks on see hetkel igal pool välja laenutatud (uute ja heade raamatute igipõline nuhtlus, eks?), kuid edasi tuhlates jõudsin seesinase autorini ja selle raamatuni.

Sofka Skipwith'i nimi ei ütle suuremale osale inimestest midagi. Ka nimi Sofia Dolgurukaja nimi jätab ilmselt paljusid külmaks. Kui aga öelda, et tegu on sama inimesega ning seesinane naine sündist 1907. aastal vürstinnana ühes Venemaa oluliseimas aristokraatlikus perekonnas, siis perspektiiv ehk veidi nihkub. Oma vanaema elulugu uurima asunud Sofka Zinovieff, relvastatud tollelt päranduseks saadud päevaraamatute ja märkmepaberitega, et teada saada kes see vana Skipwith'i perekonnanime kandev Inglise maakohas talu pidav tegelikult naine oli. Põgenemine revolutsiooni eest, pagulase pidetu elustiil pendeldades erinevate Euroopa riikide vahel ja keerulised perekonnasuhted on noore vürstinna kasvukeskkonnaks. edaspidises elus Londoni ja Pariisi boheemlaslikus keskkonnas ennast vabalt tundev intelligentne noor naine loob aga endast kurioosiumi, mida on raske toonaste käitumisnormide põhjal mõista. Eriti arvestades fakti, et ta on siiski kolme lapse ema. Teise maailmasõja ajal aga natside koonduslaagrisse sattununa ilmneb tema juhianne ja organisatoorne loomus, mida Sofka hakkab hiljem rakendama Euroopa huvilistele Nõukogude Liidu vabariikidesse turismireiside korraldamisel. Elu lõpus leiab naise hing aga täiesti ootamatust kohast rahu ning kireva eluteega õnnistatud naine saab nautida seda, millest ta on terve ülejäänud elu puudust tundnud.

Raamatut lugedes ma imestasin, et kuidas küll mõnele inimesele on elus seiklusi antud. nagu kaleidoskoop, kus ükski värv või muster ei kordu. Tõsi, vahel mõtlen ka sellele, et kas selline pidev tormlemine ja tunglemine on väga hea, aga samas lihtsalt argises rutiinis elada on vist ka üsna nüristav. Inimene pole vist tõesti kunagi rahul :) Kui Sofka elulugu ja -stiil poleks juba oma olemuselt niivõrd kaootiline ja absurdne, siis vist ei oleks ka põhjust sellist raamatut kirjutada. Tõsi, palju auru läheb autoril ka oletustele ja arvamustele, kuid minu jaoks oli sümpaatne see, et lapselaps ei loo endale illusioone sellest, milline tema vanaema olla võis - ta toob väga ausalt välja päevaraamatus kirjeldatud olukorra ilustused, mis aga teistest allikatest vaadelduna enam nii ilusvõi puhas pole, ning analüüsib põgusalt tekkinud situatsiooni ja ebakõlade tagamaid. Selles mõttes tuleb tunnistada, et üks ausamaid elulugusid, mida ma lugenud olen.

Peategelane ise aga on selline inimene, kes mind pikas perspektiivis kindlasti hullumiseni närvi ajaks. Ma mõtlen reaalses elus. Näiteks tema suhe oma poegadega, kes sujuvalt võõrasse majapidamisse hoida/elama jäetakse, et saaks samal ajal ise vastabiellununa tatarlastest rändesinejatega mööda Inglismaad seigelda (korrates sellega kaudselt oma ema tehtud kasvatusmudelit). Võibolla olen kitsarinnaline ning ei mõista vabaduse tõelist hinda, kuid minu jaoks meenutab selline vabadus oma olemuselt pangalaenu - et hüvesid praegu nautida, tuleb hiljem aastaid veel nende tagajärgede eest maksta ning kordades rängemalt. Mulle meeldiks öelda, et vürstinna Sofka näol on tegemist optimistliku ja positiivse kangelannaga, kuid ta jättis mulle siiski terve raamatu vältel üsna kurva ja meeleheitel  inimese mulje st glamuur ja seikluslikud juhtumised ei varjanud minu arvates tema aastate pikkust üksildast otsimist ja allasurutud meeleheidet. Vahel võib inimene ka kõige lärmakamas ja sõbralikumas seltskonnas ennast ju üksinda tunda :)

Seega värvikas reaalne karakter, kellest on aus ja emotsionaalselt tugev elulugu kirjutatud. Kui elulood meeldivad, siis see siin on kindlasti üks põnevamaid lähenemisi.

E. Piaf "Õnnepeole"

Ma olen väga veendunud ilukirjanduse austaja, kuid aegajalt püüan siiski ka oma mõttemalle laiendada kas populaarteaduse või elulugudega. Aga riiulis oli kõik need tavalised Elvise-Beatlite-Madonna elulood, mis kohe kuidagi ei köitnud (tavalised selles mõttes, et nende elulugudega olen ma suuremal või vähemal määral kokku puutunud). Aga vot  see väike Piaf jäi mulle silma ja mõtlesin proovida. Seda enam, et tegu on autobiograafiaga ja mis annaks inimese olemust paremini edasi, kui tema enda sõnad tema enda kohta?

Edith Piaf, kes veel ei tea, oli üks Prantsusmaa kuulsamaid lauljatare, kelle leivanumbriks olid prantsuse kultuuriruumile omased šansoonid. Oma autobiograafias räägibki lualjatar just oma karjäärist ja selle arengust - suuremad tõusud, väiksemad mõõnad ja õppetunnid. Vähem kulutab ta energiat ehk toonase kultuurikeskkonna ja olustiku kirjeldamisele, kuivõrd enda kui artisti muutumisele ja mõjukusele. Ta kirjeldab oma koostöid erinevate prantsuse artistitega nii muusika kui ka teatri-kino maailmas ja avab nende kaasteeliste tähenduse enda või siis kõnealuse artisti tööelus pigem professionaalses võtmes. Ajalises võtmes liikub Piaf aegajalt ka oma lapsepõlve mälestuste juurde, et selgitada ühe või teise otsuse/tunde tagamaad. Aga üldiselt kirjeldab see ühe artisti tööalast arengut laskumata liigselt detailidesse eraelu kohta.

Kui ma mõtlen Piaf'ile, siis kangastub mul esimesena silme ees üks stseen filmist "Reamees Ryan'i päästmine", kus ameerika sõdurid ootavad väikelinna rusude vahel töötava grammofoni juures istudes ja Piafi kuulates natside pealerünnakut. See stseen on lihtsalt kuidagi väga meelde jäänud, sest varemete vahel kajab see kirglik lauluhääl ikka kummituslikult. Teine nüanss, mis mulle meenub, on minu kursaõde Viljandi päevilt, kes (tõenäoliselt poosetamise pärast) väga Piafi kuulata armastas ja kellelt ma ka oma esimesed lindistused sain. Seega on mul Piafiga mingi naljakas suhe, sest prantsuse keelt ega kultuuriruumi ma väga ei mõista (nagu, ma usun, minu truumad blogilugejad on juba aru saanud), aga mulle meeldib mõõdukas koguses Piafi laulmist kuulata. See põrisev kirglik peaaegu vihane šasoon on kuidagi lummav ning minu arvates on see tekitatud emotsioon väga ilus ja aus. Mis siis, et ma sõnagi aru ei saa, mulle selle naise hääle kõla meeldib!

Kui ma nüüd aga autobiograafia enda juurde liigun, siis jättis Piaf mulle inimesena väga sihikindla, veidi enesekeskse ja oma väärikust tundva emotsionaalse naise mulje. See raamatuke rõhutab väga ilusasti Piafi kui kunstniku egoistlikku andekust, kusjuures ära ei põlga ta isegi välja tuua teiste kirjutatud kiitvaid sõnu enda kohta. Tõsi, negatiivsest ta pigem vaikib, mistõttu jääb autobiograafiast veidi kallutatud mulje, aga teisalt jällegi miks ta peakski ennast materdama omaenda tekstis? Samuti on see raamatuke pigem faktiline ülevaade, mitte süvaanalüüs tema isiku arengust. Ei, selles raamatus on kesksel kohal Piaf kui artist. Veidi intiimsemalt avab ta ennast minu jaoks alles viimases peatükis, kus ta eneseirooniliselt kirjeldab oma kudumiskirge ja soovi kaua magada, kuid see lühike 3-4 lehekülje pikkune peatükk on ka minu jaoks kõige vahvam, sest selles on näha Piaf'i kui isiksust. Ja just seda ma ootasingi sellelt raamatult, kuid kahjuks jäi seda minu jaoks liiga napiks...

Seega on see kindlasti põnev lugemine prantsuse kultuuri ja konkreetse artisti austajaile, kuid mina oleksin tahtnud näha rohkem just seda teist poolt Piafist.

D. Wunderlich "Isepäised naised"

Tegelikult käisin ma raamatukogu tagumises ruumis hoopis teise raamatu jahil, kuid mingi tuju ajel ma võtsin ka selle kaasa. Kurat seda teab, mis siin rolli mängis - kas minu soov teada saada veidi intrigeerivamat poolt ajaloost (olgem ausad, ajalugu keskendub ennekõike meeste tehtule) või tahtsin ma vahelduseks krimkadele ka midagi erilisemat lugeda. Mis iganes see põhjus ka ei olnud, pealkiri tundus intrigeeriv ja samuti oli see väga kiire ning lihtne lugemine.

Raamatusse on koondatud 10 ajalooliselt väga erilise naise elulugu alates Jeanne D'Arcist ja lõpetades Saksa DDR-is elanud moraalse terroristi Ulrike Meinhofiga. Raamatus antakse väga lühidalt ja konkreetselt naiste lugu alates sünnist, olulisematest mõjutajatest ning suurimatest murrangutest nende elus varjamata siiski ka võibolla mõnevõrra veidraid ja intiimseid detaile (näiteks Simone  de Beauvoir'i arusaamast vabameelsest suhtest või Madame de Popmadouri rollist kuninga kõrval).

Üldjoontes võib öelda, et selle raamatu idee ja lähenemine on tõepoolest väga huvitav - see kompaktne ülevaade ajastust ja inimestest on ääretult põnev. AGA... see on vist üks kõige kehvema tehnilise tööga raamat, mida ma olen lugenud: tõlkimisel tekkinud keelelised apsud ja vääratused olid lausa kohutavad, toimetamistöö oli kohati lausa olematu ning ma ei ole kindel, et faktiliselt kõik korrektne oli. Kohati loed ja ei saa aru, kellest nüüd räägitakse. Väga olulist rolli mängib siin see, et saksa keeli määravad "er" ja "sie" aegajalt karakterite soo, siis eesti "ta" sellist mänguruumi ei paku ning sellel tasandil pakub raamat kõige rohkem arusaamatuid kohti. Selles mõttes ei saa ma aru, mis valemiga selline haltuura on üle poelettide jõudnud, sest see on tõesti lausa kohutav.

Seega raamatu idee saab minu poolt heakskiidu, kuid teksti eestindamisel on midagi kohutavalt viltu läinud. Muidugi, ma ei tahaks öelda, et Wunderlich'i algne tekst nii õudne oli (sest ma ei ole seda ju näinud), kuid selle raamatu eestikeelsest versioonist ma siiski soovitan eemale hoida, kui te ei taha tõepoolest keset lugemist segaduses kukalt kratsida, sest asjad kuidagi ei jookse kokku.

A. Vainola "Inventuur"

Ükskord sattusin kõikvõimsast Youtubest ühte Sõpruse pst lugu kuulama ning see läks kuidagi hinge. Siis hakkasin uurima, et mis värk nende tüüpidega on... Sest mõeldes Vainola peale siis ei tulegi ehk kohe ette, et ta oskaks midagi mõistlikku kirjutada (vabandust, eelarvamused on koledad asjad). Pigem hõljusid mul silme ees Trubetsky 90nendatel kirjutatud neoromantilised romaanikesed, mis aastaid tagasi mind tohutult vaimustasid, kuid ajapikku tunduvad tiba naiivsed ning kuidagi liiga ... nunnud. Ühesõnaga erialane kretinism lõi minus välja ning leidisin veebiavarustest artikli, et on ilmunud Vainola eluloo raamat ja et see on isegi päris-päris hea. Ja kuidagi täitsa ise vedasid jalad mind hoolimata mäekõrgustest lugemist ootavast raamatuhunnikust raamatukokku ja ma leidsin selle täitsa ise ka üles! Ah, küll ma olen tubli!

Vainola raamatut vist ei saagi võtta puhtatõulise eluloona. Pigem käsitleb see etappe tema elust ja heidab valgust riburada pidi ka nende olustiku kirjeldamisele alustades nooruspõlve tegudega ning lõpetades Sõpruse Puiestee loomisega. Vainola loob üsna veenvalt selle mina-pildi, millega lugejat kaasa kutsuda. Minu jaoks oli põnev lugeda legendaarse Moskva kohviku kirjeldust selle kõige tavalisemate asukatega, Vennaskonna kuldaegadest ning sellest, kuidas mingid laulud on aja jooksul sündinud. Samuti oli naljakas lugeda, kuidas Vainola sattus tegema muusikat erinevatele lavastustele (kusjuures, "Morti" käisime me isegi klassiga eeletendusena vaatamas ning saime Draamateatri black box'is ööbida) või kuidas toimusid esimesed punkarite esinemised 80nendatel. Seega pikemat sisukirjeldust ma anda ei oska, kuna selline etapiti esitatud elulugu ei võimalda luua selget sirgjoonelist ülevaadet, kuid tahan öelda, et elulooraamatuna on tegu väga kaalutletud ja ausa tekstiga. Vähemalt veenis mind.

Ma nautisin Vainola kirjeldatud lugu ja seda mitmel erineval põhjusel. Esiteks see, et mulle on jäänud mulje, et minu põlvkonna noored tihtilugu elavad selles 80-90nendaid idealiseerivas maailmas, kus õhk oli vabanemisega seotud pingetest paks, Seitse Vaprat määras muusikasuuna ja Moskvast toodud hiina originaalid hakkasid moodi minema. Mina mängisin siis veel nukudega, ehitasin tuppa tekkidest ja taburettidest onne ning suvel pladistasin kodukülas paljajalu killustikus ringi. Aga kui ma hiljem lugesin Liisi Ojamaa, Trubetsky või (minu personaalset lemmikut) A.C luuletusi, siis oli seal see "lahe asfaltdžungel" taustaks kumamas, millest minul maalapsena polnud aimugi. Tallinn ja Varblase kohvik oli aga hiljem raamatutest ja teistest kirjatükkidest lugedes midagi röögatult erilist. See müstilisuse oreool kõige selle aja alternatiivliikumise ümber, mille etteotsa oli rakendatud Tuberkuloited ja Vennaskond ning millest mina kuulen olustikukirjeldust ainult vanemate tuttavate käest saamata isegi asjatundlikult kaasa noogutada, on minu jaoks alati teemaks olnud. Samuti jääb selle aja mälestuste najal mulje, et siis olid kõik vähegi suuremad-väiksemad lollused võimalikud ja inimesed olid kuidagi... ärksamad ning neis oli see teha tahtmise pinge sees. Ja nüüd kirjeldab seda inimene, kes oli selle keskel ja kelle toonane argipäev ei olnud sellise tonaalsusega, nagu mina seda oma lapse aruga olen ette kujutanud.

Elulugude puhul on mul alati see alateadlik mõte, et loo peategelane saab ise valida seda, mida ta kirjutab/laseb endast kirjutada. See tähendab loost ainult poolt tõde ning ehk tegeliku olukorra ilustamist Seetõttu tahangi eraldi välja tuua Vainola kirjastiili - see polnud üldse selline, nagu ma ootasin-kardsin! Teised inimesed moodustavad selles loos kulissi ning nende kirjeldamisel on välja nopitud ehk värvikamad nüansid, et mitte risustada raamatu üldist balanssi. Ühest küljest on see ääretult isiklik kirjeldades meeldejäänud tundeid mingitel hetkedel (näiteks mustlasnaise ennustuse täitumine sõbra Roti puhul), teisalt jällegi väga kindlalt sissepoole pööratud tekst, mille vältel jääb mulje, et lugeja jäetakse teadlikult mõnede teemade juures ukse taha, sest see teema on liiga personaalne. Jah, aegajalt mainitakse mõningaid nüansse, kuid milleks minna detailidesse, kui see tooks ainult kahju? Pigem räägitakse oma tehtud lollustest, kui laimatakse teisi. Näiteks Vennaskonna liikmete tihe vahetus, mille kohta Vainola väga selget seisukohta võtta ei taha, kuigivõrd minu tutvusringkonnas on selle kohta väga palju ilgutud ning arvamust avaldatud. Samuti Trubetsky enda isik, kes üldises plaanis aegaajalt millegagi jälle välja tuleb, kuid kelle mõttemustritest või motiividest ei teata vist väga midagi. Üldse jäi mul mulje, et Vainola on oma sõprade-kaaslaste kirjeldamisel väga sõnu valinud ning see sisendab austust autori vastu - see on tema teadlik valik ning minu arvates mingil määral ka lojaalsuse märk. Seetõttu ongi minu arvates see elulugu üsna aus ja veenis mind.

Seega oli minu jaoks huvitav lugemine. Kas mulle kõik meelde jäi? Kindlasti mitte! Aga ma väga nautisin seda kahte õhtut selle raamatu seltsis.

PS! Ma lugesin pärast postituse tegemist takkajärgi uuesti asja algatanud Päevalehe artikli läbi  ja tundub, et meeleolud-tundmused olid samad, kuigivõrd Niineste sõnaseadmine oli oluliselt etem.

T. Max "Ma loodan, et põrgus on õlut"

Käisin raamatukogubussis ja sai arutult palju raamatuid koju taritu. Igaüks neist tundus põnev ja selle raamatu pealkiri intrigeeris mind. Küsisin, kas on ka väärt asi, ja sõbranna ütles, et talle meeldis. Noh, reason enough!

Raamat räägib ühe noore mehe joomaseiklustest: alkoholist, naistest, seksist, pidudest ja millest kõigest veel, mis sellega kaasneb. See on nagu Vuorineni "Joomahullu päevaraamatu" jänki-versioon ainult selle väikse vahega, et Tucker Max on reaalselt eksisteeriv isik ja väidetavalt on kõik need joomaseiklused päriselt juhtunud. Lood ei ole omavahel seotud vaid need on üldiselt üksikud juhtumised, kuid teisalt raamatu arengut vaadates see ka ei häirinud.

See raamat pani mu sõna otses mõttes pisarateni naerma (eriti see kõhulahtisuse lugu hotelli fuajees koos kogu olustiku kirjeldusega). Seda ei ole tõesti kunagi varem juhtunud, et ma ei suuda enam edasi lugeda ja muudkui naeran. Raamat hoiatab küll kaanel roppuste eest, kuid uskuge mind - on rõvedamaid-nürimaid asju välja antud ja seda meie enda väiksel Maarjamaal. Või siis olen ma oma hingepõhjas lihtsalt väike pervert, et see mulle meeldis.

Vast kõige veidram ja naljakam tegelane selles raamatus oli minu arust SlingBlade, kes on ühestküljest täielik naiste unelm (korralik, oma aksepteeritavate kiiksudega) ja teisalt täielik naistepõlgur, kuid mingi sisemine masohhist veab ta ikkagi välja sõpradega jooma ja naisi lantima. Nii sarkastilisi ja otsekoheseid ütlusi oli lausa jabur lugeda. Näiteks: "Nii, vaatame: ta on pikk litsakas blondin ja sina oled purjus. Cupido on rääkinud." Ja samuti on selles raamatus see kuldne tõde, mida me, naised, tegelikult kõik teame, kuid miskipärast me kunagi selle järgi ei tegutse: mehed käituvad meiega täpselt nii, nagu me neil lubame endaga käituda. Seda ei pea isegi ridade vahelt lugema, vaid see on lausa sõna-sõnalt kirja pandud sinna.

Selle raamatu teeb eriliseks see intelligentne kõrvetav sarkasm. See pole lihtsalt labane joomaraamat, vaid need naljad, mida tehakse, on üsna otsekohesed, vajavad vähemalt keskmist intelligentsust ning mingit jaburat huumorisoont, mis ei lase kõike südamesse võtta. Muidugi, seal on kohti, kus mina naisena saaksin maruvihaseks ja tunnen enda sugu solvatuna olevat (näiteks salaja seksi filmimine riidekapist või kui pärast seksi asjade aknast välja viskamine seetõttu, et mees ei taha, et neiu tema sõpradega kohtuks). Muidugi, selles raamatus on naised objektid ja ka autor ise ütleb, et ta vaatlebki naisi nii, kuid teisalt on tal ka mingi sotsiaalne moraal olemas (näiteks kui ta kirjeldab ühe oma sõbra kihlatut või kui tema palatikaaslaseks haiglas on ühe kehapoole halvatusega meesterahvas).

Minule see raamat näiteks väga meeldis, kuid nagu öeldud - kes sarkasitlisest kõrvetavast huumorist aru ei saa, sellel ma soovitan see raamat vahele jätta.

E. Kivimaa "Arvo Kukumägi. Alasti elu"

Tegelikult laenutasin ma selle raamatu oma isa jaoks. Kui ma koolis tööl olin, siis see elulugu alles ilmus ning mäletan, et töömees küsis minult ükskord, kas ma olen selle tellinud. Pidin talle ütlema, et koolil pole selle jaoks raha ja sestap jäi tellimata. Kuid nüüd ma nägin seda raamatukogu riiulil ja mõtlesin, et äkki isa tahaks proovida. Ei tahtnud, aga ise lugesin läbi. Huvi pärast.

Arvo Kukumägi on legendaarne. Siin pole mingit kahtlust. Tema filmirollid on klassikavaramu ning tema tumedaim külg ehk suhe alkoholi on teada-tuntud fakt. Ja selles raamatus on koondatud Kukumäe enda ja tema lähedasemate inimeste nägemus Kuku enda elust. See on elulooraamat ju, mitte metafüüsiline filosoofiline traktaat :)

Mis muljed tekkisid? Tabasin ennast vahepeal mõttelt, et Kukumägi on oma olemuselt nagu tõeline setu - oma juurtest väga teadlik, riukaid täis, krambivaba, kiiksuga. Millegipärast ma kujutan setusid just sellistena ette ja tema justkui sobib sellesse stereotüüpi. Loo arenedes tundus mulle, et ka Kuku ise on seisukohal, et ta on veidi tabamatu ja muutlik, kiuslik setu hing. Ning ta on ise ka selle üle uhke, kuid miks mitte? Üle oma varju ju ei hüppa... Aga raamatut lugedes jäi mulje, et see on justkui järjekordne roll mida üldsusele esitatakse. Ma ei tea, näitlejate intervjuusid lugedes-vaadates tekib mul alati sama tunne. Mingil määral see segab mind lugu nautimast. Eelarvamused on ikka koledad asjad, kuigi väga inimlikud. 


Mõned mõtted jäid mulle siiski meelde. Näiteks meeldis mulle väga Kukumäe mõte, et kui tehakse haiget, ära lase ennast kaks korda lüüa. Mulle see filosoofia sobib ning elu on näidanud, et see kehtib. Samuti on õige see mõte, et tänapäeva inimestel ei ole aega: "Ei ole aega raamatuid lugeda ega naisi taga ajada ega viina juua ega midagi." See kirjeldab paljusid inimesi väga selgelt. Pidevalt joostakse kusagile: töö-töö-töö, pere, üritused, ebamäärased tutvused jne. Millal me viimasena võtsime aega oma lähikondlastesse süveneda? Küsida, et kuidas läheb ja kuhu lähed? Vaimses mõttes? Vanad maailmaväärtused on ikka püsivad...


Ei, hea elulooraamat on. Loetav ja huvitav, juba ainuüksi peategelase enda pärast. Aga elulooraamatud ei ole vist väga minu teema. Seega ma ei soovitaks. Lihtsalt selle pärast, et see pole minu tassike teed.

K. Aareleid "Vene veri"

Tegelikult ei oleks ma ise seda raamatut iialgi raamatukogust valinud. Kaane põhjal tundub see lihtsalt mitte väga minu stiil - ebamäärane sisututvustus, veidi kaugevõitu temaatika ja kaanekujundus natuke pelutav. Teisalt soovitas seda endine kolleeg ja miks mitte astuda oma karbikesest ajutiselt välja?

Raamat räägib 21. sajandil Peterburi saatkonnatöötaja naise tähelepanekutest sellest ajaloolisest linnast, sealsestest inimestest ja oma elust. Vahepeal kirjutab loo autor kujutletavaid kirju oma venelannast vaaremale, samal visandab ajal ka aegamisi vaarema emotsioone ja elusündmusi aimates tolle eluloo. Lood on lühikesed, kergelt igatseva alatooniga ning omavahel väga laiade pistetega kokku traageldatud.

Mis mulje jäi? Ühest küljest liigitaksin ma selle väga kerge lugemise alla - loed jutud läbi, ei koorma ennast liigsete mõtetega ning lased lihtsalt ühel inimesel endale vesta loo endast ja oma esivanemast. See on see puhas emotsioon lugemise juures. Teisest küljest jällegi on raamatus üsna palju omapäraseid ning ajakohaseid detaile, et kui neid märgata, siis on isegi päris põnev nüansside mängu jälgida. Näiteks märgitakse ära Pronkssõduri äraviimisega seotud protestide eripära Peterburis, kuidas sai väike tütar omale nimeks Sadu, tööl alati naeratavat müüjannat, kes ükskord tööpausi ajal kassile piima andes pisaraid valas üksinda poe ukse juures jne. Need väikesed detailid, mis on justkui hetkede kaleidoskoop meie igapäevases elus - mõni jääb meelde, mõni aga mitte. Pole parata!

Mulle hakkas kõige rohkem hinge saatkonna töötaja perekonna roll kogu loos - nemad lähevad kaasa oma toitja tööga ning elavad vastavalt etteantud keskkonnas, kuid mis hinnaga? Kas see, et need lapsed kasvavad iga kolme-nelja aasta järelt kodu ja riiki vahetades siis mingil määral juurtetuna? Sest nad jäävad ju mingil määral kõigest sellest siin ilma, kuigi nende elukogemus on kindlasti kordades suurem kui nende eakaaslastel. Sest kui laps küsib hommikuhelbeid süües "Kas need on saatkonna helbed?", siis mina ausalt öeldes ei teaks, millist seisukohta võtta. See juurtetuse tajumine on minu jaoks selle raamatu kõige valusam pool, mis läbib punase niidina raamatut ka vaarema Aleksandra temaatikat. See on selles mõttes intrigeeriv teema, et kuidas me siis defineerime oma päritolu ning kas see pikas perspektiivis mängibki väga suurt rolli meie kui indiviidi elus? Grupis on teised, reeglid, kuid minu isiklik elu on ju minu oma asi.

Raamatu kaks kõige vahvamat ning meeldejääamat osa olid minu jaoks "Raamatute kodu" ja "Istume". esimene seetõttu, et meenutas mulle ühte kursaõde, kes kasutab Tallinnas sama taktikat, mida raamatu mina-tegelane. Taktika seisneb selles, et kui tänaval tuleb tema juurde vene inimene, siis ta vastab vene keelele inglise keeles. See on veider, kuid selle peale üldiselt vene inimesed tõmbuvad tagasi. "Istume" oli aga hoopis südamlik teema, milles käsitletakse peretraditsiooni, et enne minekut minejad ja kohale jääjad korraks koos maha istuvad ning koos hinge koguvad - olenemata sellest, kas siis mineku eesmärgiks pikem reis või lahkuminek. See ühine viimane hetk enne suuremaid muutuseid, see idee mulle meeldis.

Mida ma oskan kosta - ma ei julgeks teda väga soovitada, sest raamat jäi mulle stiili ppoolest veidi liiga rabedaks. Midagi nagu jäi puudu. Ma ei ütleks, et aurot oleks selles süüdi - see on omast vinklist väga sümpaatne raamatuke, aga stiili poolest mitte minu tassike teed.

A. Hvostov "Sillamäe passioon"

Ma nii ootasin seda raamatut, sest Hvostovi "Võõrad lood" oli nii hea. Ja siis on lahe, kui tulevad mängu tutvused raamatukogude ringkonnas. Jah, ma ei salga, et ma vahel kasutan ka ebaausaid võtteid mulle huvipakkuvate raamatute saamiseks.

"Sillamäe passiooni" näol on tegemist Hvostovi elulooga, kus kesksel kohal on tema lapsepõlve kodulinn Sillamäe. Üsna ausalt vaatleb autor oma elu ning käsitleb mitmeid 60nendate põlvkonnale olulisi teemasid ning raamat ongi üles ehitatud temaatika põhiselt - näiteks teksad, külm sõda, Vaivara jne. See laseb mõnevõrra lihtsamalt raamatus orienteeruda ning loob mingisuguse häguse süsteemi (tuletan meelde, et tegu on elulooga). Selline lühike kokkuvõte. Nüüd räägime muljetest.

Esmalt ütlen kohe ära, et mina olen 80nendate laps ja seega jäävad paljud raamatus käsitletavad teemad minu jaoks pisut kaugeks. Ma ei suuda võibolla õigel tasemel suhestuda selle aja nostalgiaga ning seetõttu häiris mind Hvostovi eluloo raamatu juures selline heietuslik laad. Alguses mõtlesin, et võibolla on siin küsimus põlvkondades, kuid üks mu sõber, kes on sündinud 60nendatel, ütles, et ta ei suutnud seda raamatut lugeda. Ta leidis, et see on väga veniv ja tema mäletab teatud asju teisiti. Üks endine kolleg aga, kes on sama põlvkonna esindaja, leidis, et see oli väga hea raamat ning ütles, et tema jaoks oli see täielik nostalgialaks. See kinnitas aga mu oma kogemust, et põlvkond tähendab seda, et inimesed kogevad samu sündmusi, kuid tõlgendavad seda erinevalt. See on täiesti individuaalne ning ei sõltu absoluutselt sellest, et ollakse sündinud ühel kümnendil. Ning kui sama asja edasi arendada, siis on selge, et sama loogikat saab rakendada ka laiemalt inimkonna puhul, mitte ainult põlvkonna tasemel. Mis mulle aga absoluutselt ei meeldinud, olid siin-seal vilksatavad poolikud ja lõplikult väljaarendamata ideejupid ning veidi vägivaldselt tõmmatud paralleelid tänapäevaga. Näiteks idee oma poeg ajamasinaga antud aega viia on küll ilus, kuid selle teostus ei olnud nii ilus. Oli ka teisi kohti, kus ma püüdsin vastuse saada küsimusele "milleks kogu see sõnavaht?", kuid vastust ma sellele ei saanudki. Näiteks Kaljo Kiisa koht, mis oli taas ilusa tagamõttega, kuid kuidagi kunstlik.

Põnev oli minu jaoks aga on näiteks Sillamäe enda fenomen nõukogude ajal. Ma ei ole seal kunagi käinud, kuid minu jaoks oli põnev lugeda kohaliku inimese mälestusi. Nö "aborigeeni" vaatenurka oma kodukohale. See ei ole ülistav patriootlik, vaid pigem... kuidas seda öelda... väljakujunemata isiksuse vaade olukorrale. Sest Hvostovi Sillamäe mälestused tunduvad pärinevat 60-70nendatest ning arvestades, et ta ise sündis 1963, siis on mälestuste palju vastamata küsimusi, oletusi ning põhjendamata arvamusi. Kuid lapse ning noorukina ju alles avastataksegi maailma, või kuidas? Samas on see ka intrigeeriv, sest see muudab antud lood kuidagi veelgi autentsemaks ning sümpaatsemaks. Näiteks kohalik just selle kohaga seotud selle ajastu folkloor - vanaeidekese hurtsikuga rannal ning kohalike vanemate eesti poiste tegemistest rääkimine. Mis muudab aga Hvostovi loo tõeliselt usutavaks, on see, et ta leiab ka kriitilisi momente nii oma elus kui Sillamäe elukorralduses ning mulle ei jäänud muljet, et püütakse ennast teatud tegudest puhtaks pesta. Kas pole see mitte elulugude eesmärk - kõike ausalt ära rääkida? Arvestades meie vabariigi väiksust, on see minu arust väga julge samm. Näiteks puberteedieas poiste kannatusest koolipingis (alates kestvast erektsioonist ja lõpetades diagnoosimata astmaga spordivõistlustel osalemiseni), teksade hankimise kunsti või alkoholi tarbimise oskusi. Sellised kohad muutsid antud raamatu täitsa loetavaks.

Kokkuvõtvalt ütlen, et oli huvitav ajaviide, kuid kahjuks mitte kuigi meeldejääv. Kirjutamise laad ei passinud mulle eriti ning pidev siiberdamine ajateljel siia-sinna oli väsitav, kuid teisalt oli see aus ning oma mõningaid häid hetki. Ja ma ei julge seda soovitada, sest tundub, et see on selline raamat, mis osadele väga meeldib ja teised ei saa sealt kätte seda nostalgialaksu, mis esimestel antud raamatu elama paneb.

E. Vesper "Kohutav Maria" 1. osa

Kandsime tööl raamatuid maha ja see jäi mulle silma. Piilusin seda veidi, sirvisin ja mõtlesin, et prooviks õige.

See raamat räägib Suzanne Valadoni - mitmete Prantsuse kunsti suurkujude modelli, armukese ning sõbra - eluloo. Tema eluloo esimeses osas kirjeldab Vesper üsna ausalt Suzanne suhet oma kaaskondlastega (sh figureerivad tuntud kunstnike kõrval ka ema ja Valadoni poeg), mis on üldsusele veidi arusaamatu ja vastuoluline. Tema arengust modellist kunstnikuks ning liikumist vaesest naisest pankuriprouaks. Kahtlemata üsna kirju ja mitmekülgne lugu, kuid kohati prantsaslikult liiga tundeline ja minu eesti mõistusele veidi liiga närviliselt meeleline esitus.

Valadon on kahtlemata antud romaanis esitatud kui femme fatale, kes funktsioneerib kaoses ja tundetulvades paremini kui tavalises igapäevases rutiinis. Ta tundub selle raamatu põhjal olevat selline karakter, kes on pidevas otsimises, kellel kunagi igav pole ja kes toetub paljuski oma intuitsioonile. Samas tuleb tihti erinevates kohtades välja, et tema intuitsioon on kergelt lombaka iseloomuga - näiteks kui näiliselt idüllilise rutiinikeskel ei taba ta kohe ära oma poja Maurice'i varakul alanud joomarlust. Võiks ju sarkastiliselt küsida, et mis kuradi ema see selline on, kuid Suzanne väärtus tundub olevat mujal. Olla inspiratsioon, innustada ning esitada väljakutseid ühiskonnale ja ennast ümbritsevale.

Mariest, kelle kunstniku nimi on Suzanne, teeb kunstiringkonnas just tema see eriline uhkus olla ise. Ignoreerida fakti, et suurem osa tunnustatud kunstnikest on mehed, kellest kõik ei suuda tingimata mööda vaadata temast kui naisest kunstis. Ja see, et ta ei rahuldunud oma ema reaalsusega olla koduperenaine ja vabrikutööline, muudab tema uhkuse millekski enamaks. See on see, mis muutub tema edasiviivaks jõuks ja jonniks mitte alluda sellele, mis ei tundu olevat tema enda vaba tahe. Hämmastav karakter raamatus, kuid kui palju on selles tõetera? Kui palju erines tegelik Suzanne Vesperi nägemusest temast?

See raamat tundus alguses olevat selline hoogne ning huvitav lugu, kuid mingil hetkel tabasin ma ennast mõttelt, et see raamat absoluutselt ei inspireeri mind. Võibolla oli see liiga ehe kirjeldus 20. sajandi vahetuse kunstiinimese igapäevaelust? Liiga realistlik ja trööstitu, kus seks, eluraskused ja loomevalu on kuidagi liiga selge, liiga valus. See imeb selle imetabasuse kõrvaltvaataja jaoks ära.

Seega ütlen kokkuvõtvalt, et see raamat ei mõjunud mulle nii, nagu ma lootsin, ja on tõenäoline, et teine osa minu käte vahel ei maandu.

Slash/A. Bozza "Slash"

Minu lemmikmuusik rocki maastikul on juba ammu meie hulgast lahkunud. Juba kaua aega enne minu sündi. Selleks oli The Who asboluutselt vaimustavalt absurdne ja geniaalne Keith Moon. Aga kurikuulsa Slashi (auto)biograafia oli sellegi poolest intrigeeriv vahepala, milleks ma pidin ennast vaimselt ette valmistama ehk vaatasin ja piidlesin seda raamatut väga kaua, enne kui see mulle öökapile rändas.

Raamat räägib Guns n' Roses'i ja Velvet Revolver'i kurikuulsast kitarristi Slashi eluloo(duh!). Slash räägib koostöös Bozzaga kaunis avameelselt sellest, mida ta elus on läbi elanud ja seda on pehmelt öeldes palju. Kohati võibolla liigagi... Jutulõng liigub läbi erinevate teemade: lapsepõlvest ning noorusest Hollywoodi tänavatel, BMX ratta sõidust, kitarri kui omale sobiliku väljundi avastamisest, sõltuvustest, naistest, originaalse Guns n' Roses'i elukaarest, Velvet Revolver'i loomisest jne. Ta räägib kõigest ja raamat on, nagu kirjastuse poolt lubatud, ääretult aus.

See ei ole ilmtingimata mugav lugemine, kuid sellegi poolest paneb mõned mainitet bändide loomingu puhul võibolla teisiti vaatama. Aga kahjuks pean ütlema, et kuigi raamatu sisu oli üsna heal tasemel, siis tõlkimistööga oli tiba alt mindud, sest kõik ameerika kõnekeele väljendid olid üsna otseselt eesti keelde tõlgitud, kuid see tohutult häiris. Vahepeal tabasin ennast lugemise juures lauseid mõttes tagasi inglise keelde tõlkimas, mis muutis asja autentsemaks. Keegi ei ütle ju meie emakeeles "naelutasime nad oma mänguga vastu seina". Või ütleb? Mina neid muusikute kõnekäände ei tea ju... Samuti oli kohati liiga pikk ja veniv ning liiga nö "nimesid pilduv". Raamatu parimateks osadeks pean isiklikult algust ja lõppu - tundusid isiklikumad ning seetõttu olid köitvamad.

Mida öelda mõtete kohta... Ütleme nii, et emotsioone see raamat kindlasti tekitab. Tundub, et raamatu keskseks teemaks on Slashi sõltuvus selle erinevatest vormides. Peale silmnähtava esmase tasandi alko-narko teema on keskseks ka sõltuvus inimestest enda ümber (eelkõige bändikaaslased), sõltuvus edust, sõltuvus oma kirest (BMX või kitarr - vahet pole) jne. Aga paratamatult oli narko-alko teema läbivaks. Püüdsin ennast sellest distantseerida tasemele, et elu on selline. Kohati see ei õnnestunud ja lugesin seda kerge tülgastusega. Teisalt jällegi mulle meeldib see, et Slash ei ole seda raamatut kirjutanud kui vabandust ühiskonnale. See on selline "võta heaks või pane pahaks, aga nii ma tegin" raamat, kus polegi kohati püütud teguviiside tagamaad seletada. Sellel lihtsalt põhjusel, et kõike ei saagi seletada. See on ju inimlik.

Mis mulle aga meeldis, oli muusika tegemisest rääkimine. Slash kirjeldab lugude sündi üsna selgelt. Ta räägib loomisprotsessist, sellest, kuidas teatud lood sündisid ja see kõik paneb kogu Guns n' Roses'i pärandit natuke teisiti vaatama. Raamatu lugemise ajal nägin VH1 pealt nende "Welcome to the Jungle" videot ja selle raamatu mõjul nägin ma hoopis teisi asju. Ja ma hetkel ei tea veel, kas see on hea või halb - eks seda näitab aeg. Sest vahel hakkavad mind segama loojate loomingu puhul need assotsiatsioonid nende isikliku eluga. Näiteks Bukowski ma suutsin enda jaoks tema eluloo lugemise pärast ära rikkuda.

Slashi elulugu on kokkuvõtvalt üsna robustne ja mehelik raamat, mis hoolimata kehvast tõlkimistööst ja kohati venivast sisust kindlasti külmaks ei jäta.