L. Bossi, I. Polin "Leitud"

Ma olen korduvalt öelnud, et Prantsuse kirjandus ei ole väga minu tassike teed - see on tihti ülemäära keeruliselt sõnastatud ja liiga emotsioonidele ülesehitatud dramaatika, mis minu jaoks mõjub pigem vahule klopituna. See on lihtsalt seotud mingi vaimse meelelaadiga, mis lihtsalt minu põhjamaise meelelaadiga ei haaku. Aga ometigi satun ma aegajalt raamatututvustustele, mis veenavad mind ikka aegajalt prantslaslikku emotsioonide puhangut katsetama. Selle taustaloo najal võibki öelda, et nii sattuski see konkreetne raamat minu kätte.

Noor kunstitudeng Clara leiab oma konspekti vahelt sildikese, millele on kirjutatud "Ma leidsin sind". Arvates, et see on lihtsalt tobe nali, näitab ta seda oma elukaaslasele Francois'le, kes aga seda üldse nii naljakaks ei pea. Neuroloogina töötav Francois räägib Clarale naise minevikust, kus tundmatu neiu isa tappis ja tütarlapse röövis, et toda aastaid vangistuses hoida. Pärast vangistaja võimu alt põgenemist satub Clara neuroloogiahaiglasse, kus selle vangistuskogemusega toimetulekuks eemaldati neiu mälestustest vangistuses kogetud mälupildid ning ta kohtus oma elu armastuse Francois'ga. Kuid nüüd peab Francois järkjärgult hakkama Clara mälu taastama ja see viib eluohtliku mänguni, mille tagajärjel hakkab neiu kahtlema nii oma armastatus kui teistes enda ümber. Keegi manipuleerib naise ja tema mälestustega, kuid kes?

Kui prantslased midagi hästi oskavad, siis on need psühholoogilised põnevikud. Olgu siis kirjas või pildis (heaks näiteks võiks siin välja tuua Jean-Cristoph Grange). Ilmselt on see seotud kuidagi oskusega mängida emotsioonidega ja luua laetud kulissid sündmuste arendamiseks. Ja kui lugeda raamatu "Leitud" tutvustust, siis ka üks autoreist on olnud filmistsenarist, siis on arusaadav raamatu tunnetuslik foon, mis paneb filmi lugeja silme ees selgelt jooksma (kulisside selge kirjeldamine, emotsioonide selge portreteerimine ja tähelepanu pööramine pisidetailidele). Minu peas jooksev film oli näiteks selline vesise hallikassinise tooniga, kus karakterite emotsioonide mäng tekitas väga dramaatilisi välgatusi, kuid isiklikku või tunnetuslikku arengut tegelaste puhul minu jaoks ei toimunud. Tegevusel on küll konkreetne algus ja lõpp ning lugu on pingestatud ja emotsionaalselt intensiivse survega, aga mingi kunstlikku alamaiguga, ehk siis ajas asja ära, kuid pindmistest kihtidest sügavamale hinge ei kippunud. Umbes nagu kasutades suhkruasendajat hommikukohvis- mingi võlts mekk on ikka juures ja päriselt õiget kohvimaitset nautida ei luba. Ilmselt ei oska ma oma emotsioone väga hästi kirjeldada, kuid lihtsalt öelduna see lugu ei veennud mind, kuigi algtingimused peaksid ju ideaalselt sobima.

Seega hea emotsionaalne põnevik, kuid minu maitsele ehk liiga pingutatud. Aga, tõepoolest, see on puhtalt maitse asi.

O. Blanc "Armastus Pariisis Louis XVI ajal"

Kuna elu-olu on erinevatel põhjustel väga kiireks läinud, siis ma lihtsalt ei ole suutnud ennast sundida juba iidamast-aadamast loetu kohta postitusi tegema. Seisavad raamatud nukralt riiulinurgal, aga postitust ei tee ära. Nüüd hakkavad aga tagastustähtajad peale tulema ja väga enam valikut ei ole. :) Konkreetse raamatu valisin ma omal ajal intrigeeriva teema pärast, sest armastus on ju midagi suurt ja ülevat, aga hakkas mõttes tiksuma, et kas toona siis oli asi teisiti? No, olgu, tunnistan, et võibolla mõjus ka romantiline kaanepilt õige pisut.

Olivier Blanc on kirjalike allikate läbi püüdnud luua ülevaadet enne Suure Prantsuse Revolutsiooni aegse armastuse kultuurist Pariisist: ta räägib suhetest, suurtest žestidest, alatusest, abielust ja lahutusest ning toonaste suurte armastajate tegudest. Liigselt olukordade detailidesse laskumata (mida on ka keeruline teha kui suurem osa algallikaist pakuvad aimdusi, aga mitte reaalseid fakte) saab siiski üsna hea ülevaate toonasest õukonnakultuurist ja selle liikmeist: vabameelsus, seksuaalne vabadus ja helded kingitused armukestele muudavad selle ajajärgu ehk üsna unikaalseks Euroopa ajaloos. Või tegelikult ei tea ma ju, kas paleede ja briljantide kinkimine ei olegi tänapäeval enam tavaks? Raamatu tehnilise poole osas peab tõdema, et palju kirjavigu ning kohatine veider sõnastus muutsid lugemiselamuse minu jaoks  küsitavaks, aga eks see ole individuaalne.

Lugedes hakkas kuklas tiksuma mõte, et kuivõrd subjektiivne on tegelikult ajalugu. Blanc on 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse Pariisi armastust püüdnud portreteerida läbi erinevate kirjalike allikate, mille usaldusväärsus ja lähtekohad on juba eos veidi umbmäärased - nimelt klatšilehed. Ma olen seisukohal, et ajalugu saab muuta ning paberile kirjutatu ei pruugi kõik olla päris tõene, seda enam, et klatš on väga muutliku iseloomuga suhtlusvorm. Lihtsamalt väljendudes ei ole Kroonikas ilmunu ilmselgelt kogu tõde. Teisalt jällegi on see võibolla kõige selgem emotsioonide ja meelelaadi peegeldus, sest kuidas saab vaene ajaloolane muidu pihta tolleaegsele mõttemallile? Ikka loed seda peenikest kirja ja lihtinimeste sahistamist, mitte üliametlikku kohtudokumenti, sest see on nii kuiv, et krabiseb. Seega loed ja imestad, et kas see oligi toona aristokraatia elunorm? Kinkida paleesid paremale ja vasakule, jalutada armukesega keset päist päeva kudrutades pargis ja olla samas nii sõltuv sellest, kuidas sinu seaduslik teine pool oskab olukorraga toime tulla? Veidi napakas, sest see kõik tundub nii mõttetult keeruline. Aga raamatu põnevaim fakt oli minu jaoks see, et üks vürst esitas oma konkurendi vastu süüdistuse, kuna too ohustas tema armukest oma seltskonnaga, sest konkurent on nii kohutavalt igav inimene ja igavuse kätte võib ju ometigi päriselt ära surra. Kes tuleb selliste asjade peale?!?

Teine mõte, mis mul tekkis, oli armastuse kui tundelaadi muutus inimeste mõttemallides. Ma mõtlen sellele, et armastus kui tunne on ju oma olemuselt universaalne. Nagu valu ja vihagi - kui seda tunned, siis sa lihtsalt tead, mida sa tunned. Küsimus on ehk tundele tähtsuse omistamisel oma elus. Kui toona oldi altid tundetega kaasa minema ja see ei tundunud naeruväärne, siis tänapäeval (vähemalt Eestis) on küll tajuda seda, et inimesed ei räägi armastusest. Või üldse suurtest tunnetest. Neelatad, lööd rusikaga vastu lauda ja näe - viha lähebki üle! Võibolla on see rahvuste vaheline erinevus? Võibolla aga olid toona inimesed tõesti oma tunnetes avatumad ja siiramad? Kas armastuse olulisus on aja jooksul kasvanud või kahanenud?

Seega hea idee, aga teostus jäi kusagil kolmveerandi juures pidama.

E. Piaf "Õnnepeole"

Ma olen väga veendunud ilukirjanduse austaja, kuid aegajalt püüan siiski ka oma mõttemalle laiendada kas populaarteaduse või elulugudega. Aga riiulis oli kõik need tavalised Elvise-Beatlite-Madonna elulood, mis kohe kuidagi ei köitnud (tavalised selles mõttes, et nende elulugudega olen ma suuremal või vähemal määral kokku puutunud). Aga vot  see väike Piaf jäi mulle silma ja mõtlesin proovida. Seda enam, et tegu on autobiograafiaga ja mis annaks inimese olemust paremini edasi, kui tema enda sõnad tema enda kohta?

Edith Piaf, kes veel ei tea, oli üks Prantsusmaa kuulsamaid lauljatare, kelle leivanumbriks olid prantsuse kultuuriruumile omased šansoonid. Oma autobiograafias räägibki lualjatar just oma karjäärist ja selle arengust - suuremad tõusud, väiksemad mõõnad ja õppetunnid. Vähem kulutab ta energiat ehk toonase kultuurikeskkonna ja olustiku kirjeldamisele, kuivõrd enda kui artisti muutumisele ja mõjukusele. Ta kirjeldab oma koostöid erinevate prantsuse artistitega nii muusika kui ka teatri-kino maailmas ja avab nende kaasteeliste tähenduse enda või siis kõnealuse artisti tööelus pigem professionaalses võtmes. Ajalises võtmes liikub Piaf aegajalt ka oma lapsepõlve mälestuste juurde, et selgitada ühe või teise otsuse/tunde tagamaad. Aga üldiselt kirjeldab see ühe artisti tööalast arengut laskumata liigselt detailidesse eraelu kohta.

Kui ma mõtlen Piaf'ile, siis kangastub mul esimesena silme ees üks stseen filmist "Reamees Ryan'i päästmine", kus ameerika sõdurid ootavad väikelinna rusude vahel töötava grammofoni juures istudes ja Piafi kuulates natside pealerünnakut. See stseen on lihtsalt kuidagi väga meelde jäänud, sest varemete vahel kajab see kirglik lauluhääl ikka kummituslikult. Teine nüanss, mis mulle meenub, on minu kursaõde Viljandi päevilt, kes (tõenäoliselt poosetamise pärast) väga Piafi kuulata armastas ja kellelt ma ka oma esimesed lindistused sain. Seega on mul Piafiga mingi naljakas suhe, sest prantsuse keelt ega kultuuriruumi ma väga ei mõista (nagu, ma usun, minu truumad blogilugejad on juba aru saanud), aga mulle meeldib mõõdukas koguses Piafi laulmist kuulata. See põrisev kirglik peaaegu vihane šasoon on kuidagi lummav ning minu arvates on see tekitatud emotsioon väga ilus ja aus. Mis siis, et ma sõnagi aru ei saa, mulle selle naise hääle kõla meeldib!

Kui ma nüüd aga autobiograafia enda juurde liigun, siis jättis Piaf mulle inimesena väga sihikindla, veidi enesekeskse ja oma väärikust tundva emotsionaalse naise mulje. See raamatuke rõhutab väga ilusasti Piafi kui kunstniku egoistlikku andekust, kusjuures ära ei põlga ta isegi välja tuua teiste kirjutatud kiitvaid sõnu enda kohta. Tõsi, negatiivsest ta pigem vaikib, mistõttu jääb autobiograafiast veidi kallutatud mulje, aga teisalt jällegi miks ta peakski ennast materdama omaenda tekstis? Samuti on see raamatuke pigem faktiline ülevaade, mitte süvaanalüüs tema isiku arengust. Ei, selles raamatus on kesksel kohal Piaf kui artist. Veidi intiimsemalt avab ta ennast minu jaoks alles viimases peatükis, kus ta eneseirooniliselt kirjeldab oma kudumiskirge ja soovi kaua magada, kuid see lühike 3-4 lehekülje pikkune peatükk on ka minu jaoks kõige vahvam, sest selles on näha Piaf'i kui isiksust. Ja just seda ma ootasingi sellelt raamatult, kuid kahjuks jäi seda minu jaoks liiga napiks...

Seega on see kindlasti põnev lugemine prantsuse kultuuri ja konkreetse artisti austajaile, kuid mina oleksin tahtnud näha rohkem just seda teist poolt Piafist.

A. Sam "Kassapidaja katsimused"

Vahel, kui ma olen midagi enda jaoks suurt elamust pakkunud raamatuga ühele poole saanud, tekib mul tahtmine väikese "sutsaka" järele - midagi, mis oleks lühike, tõmbaks meeleolu jälle maha ning ma ei peaks väga mõtlema. Tekib lihtne ülemõtlemisevaba vajadus oma õhtu sisustada, mistõttu satuvad mu pihku erinevad naistekad või mingid muud jaburama sisuga teosed. See raamat ongi selle eesmrägiga valitud ning täidab eelnevalt esitatud intellektuaalsetest vajadustest seda teist.

Anna Sam esitab selles lühikeses raamatus oma kogemused kassapidajana erinevates Prantsuse poekettides. Kõne alla tuleb kõik: erinevad kliendid, kolleegid, sooduskampaaniate korraldamisest, dokumentide küsimisest, kassapidaja puhkepausidest jne. Põhimõtteliselt on raamatukeses humoorikas ülevaade kassapidaja ameti teravamad külgedest kogu selle hiilguses.

Nagu juba öeldud, oli see raamat minu jaoks "sutsakas", mistõttu on mul lausa võimatu mingisugust elavamat ülevaadet siin koostada. Lühidalt öeldes olen ise mõelnud, et kassapidaja elu on ikka midagi hullumeelset, sest aegajalt klientidega tegeledes vist ei teagi, kas nutta või naerda, kuna lindi juurest käbi ju läbi terve ühiskonna kaleidoskoop kogu oma absurduses. Kui üks saab naljast aru, siis teine läheb lausa kahe sendi tõttu täielikku pöördesse ja röögib nii, et kõik ümberkaudsed on tattipritsmetega kaetud. Ma ise püüan alati viisakalt käituda kassas, sest ma leian, et kui palk on ausalt välja teenitud, siis ei tohiks kellelgi kobisemist olla või seda tööd räpaseks või alaväärseks pidada. Seda enam, et klienditeenindajana saan ma nendest ehk isegi aru. Raamatut lugedes tuleb aga silmas pidada, et Eesti ostukultuur on mõnevõrra erinev Prantsuse omast (näiteks ei näe meil reeglina poes ostetavat kaupa juba söövaid inimesi). Teisalt jällegi on see ehk minu naiivne arusaam asjadest või ma olen lihtsalt valel ajal poodi sattunud... Samuti on Eesti kassapidajad üldjoontes täielikud stoneface'd, kellelt emotsiooni või isegi vabandavat naeratust kehva olukorra puhul on väga harva näha.  Piip, tuut ja järgmine klient... Päris nüri värk...

Anyhow, ühe õhtu lugemine, kiire ja kerges (enese)irooniakastmes, kuid kahjuks mitte meeldejääv.

D. Foekinos "Delikaatsus"

Tatarataaa! Ja ongi raamat, mille ma üle pika aja ise välja valisin. Täitsa ise! Aga valiku põhjuseks oli seekord kõhutunne. Mõne raamatuga hakkab see tööle ja kui läheb täppi, siis on tõepoolest väga muhe. Muidugi, tegu on Prantsuse kirjandusega ning seetõttu olid mul omad kahtlused, kuid vahel passib ka sellest kapsaaiast midagi minu teravate hammaste vahele.

Raamat räägib noores naisest Nathalie'st, kes elab üle oma abikaasa Francois'i surma. Francois oli justkui Natalie teine pool, kellega ta oli aastaid tõeliselt idüllilises abielus, ning järsku meest enam ei ole. Pärast mehe surma töösse sukeldunud Natalie on aga ammu silma jäänud Charles'ile ehk firma juhatajale, kus naine töötab. Mees püüab kohmetult naist võrgutada, kuid saab haledalt vastu näppe. Aeg läheb edasi ning ühel päeval, mõeldes oma kontoris süvenenult sellele, et kes küll mõtles välja sellise ebaseksika asja nagu vaipkate, astub Natalie kabinetti tema kolleeg Markus, keda naine tuju ajel kirglikult suudleb. Sellest saab alguse veider kiindumus, mis kasvab üle armastuseks. Ja just sellest raamat räägibki - salapärasest delikaatsest armastusest.

See raamat oli ühest küljest küll väga prantslaslik st tegelased käituvad ja teevad minusuguse põhjamaalase jaoks kohati veidi liiga jaburaid ning põhjendamatuid asju. Aga teisalt oli autori stiil meeldivalt lakooniline ning lubas lugejal endal oma assotsiatsioone loetuga siduda. Reeglina prantslaslik kirjandus seda ei võimalda. Ja mis minu jaoks eriti sümpaatseks osutus oli see, et autori kirjutamisstiil on üsna amelie'lik - nunnu, lihtne ning selline ... ma ei ole kindel, kas selle kogemuse kirjeldamiseks ongi sõna välja mõeldud. Ütleme siis lihtsalt, et see on amelie'lik.

Ja kuigi ma olen juba sellest east väljas, kus ma tsitaate endale üles märgin ja pärast enesekindlalt neid tsiteerin, siis selles raamatus oli üsna mitu sellist kohta, mis mulle meeldisid ning kaalusin tõsiselt uuesti endale need mõtted üles märkida. Näiteks üksinduse sidumine morbiidsusega, samas kui inimesed aegajalt tõepoolest lihtsalt tahavad omaette olla. Samuti meeldis mulle mõte suudlusest kui modernsest kunstist. See on nii kuradi mitmetähenduslik, et see nõuaks lausa omaette blogipostitust. Ja samuti seda hetke, kui kellegi olulisega aega veetes järsku melanhoolia tekib, mis loob sellise veidra sünergia kogu koosviibimisele. Olete te seda vahel tajunud? Selliseid pisikesi detaile on autor minu arust väga peenelt, delikaatselt kirjeldanud ning see tundub nii loomulik ja omane, et ei oskagi kohe vastu vaielda.

Seega taas meeldiv üllatus ja soe soovitus.

C. Brehant "Ma armastasin manipulaatorit"

Ma olen oma lugemisega ikka väga jänni jäänud. Lihtsalt on erialaseid artikleid ja muid toimetusi liiga palju ning sellepärast ei ole ma suutnud väga lugemisele keskenduda. Eelmisel nädalal aga käisin Katariina Jee's, kus minu hea sõbranna töötab. Ja muidugi, kui seal töötab sõbranna, siis mina tulen tavaliselt raamatukogust välja suure hunniku heade raamatutega. See kord ei olnud erand. Lisaks sellele pani sügisene külmetus mu fakti ette, et väljas liikumine pole hea mõte. Istusin siis kodus nelja seina vahel ning tegelesin veidi lugemisega. Alustasin selle hunniku läbihekseldamisega, mis bussist kaasa sai kahmatud, seal hulgas siis ka kõnealuse raamatuga.

See teos räägib ühest suhtest. On naine, kes kohtab meest. Naine armub ning tundub, et tunne on vastastikune. Asi muutub tõsiseks - kolitakse kokku, paarike abiellub ja saab lapse. Kõik on nagu american dream. Aga suhet mõjutab see, et mees on meistermanipuleerija. Naist paneb tema käitumine hämmelduma, kuid samas see ka köidab teda. Mees suudab panna inimesi uskuma, et on tundlik kunstnikunatuur, kes on kohe-kohe maailmakuulsuse saavutamas. Ta tekitab illusiooni, et tema vabadust piiratakse, ta on ohver ning kannataja. Ja kõik see käib käsikäes vaimse vägivallaga, mis lõppkokkuvõttes mõne põgusalt mainitud füüsilise episoodiga. Naine hakkab järkjärgult oma roosasid prille kaotama ning kooselu laguneb. Lahutuse ja lapse hooldusõiguse kokkulepete sõlmimisega lõppeb ka lugu. Selline lühike ülevaade teile.

Kui ma seda raamatut nii kirjeldan, siis see üheltpoolt justkui polekski midagi erilist. Ärge mõistke mind valesti - vägivald igas oma vormis on absoluutselt mitteaksepteeritav ning ma ei kiida seda heaks. Lugu on oluline ja väga hästi kirjutatud, sestap ma selle üle ei nurisegi. Aga kui ma mõtlen selle raamatu (mida raamatukogunduslikult on kategoriseeritud ilukirjanduseks) sisulise arengu peale, siis pole siin suurt midagi, mis üllataks, meelde jääks või minu maailma raputaks. See lugu on vägivallast ühes suhtes ühe inimese poolt kirjeldatuna ja kindlasti paljudele silmiavardav, kuid minu jaoks puudus selles (ilukirjanduslik)intriig. Ma loen selle kogemuse läbi, lasen tekkinud emotsioonidel endast läbi voolata, kuid see on ka kõik. Mõtlen veel ehk sellele, et hea, et niigi läks.

Mulle meeldis aga see, et raamatus ei olnud labast vägivalla kirjeldamist a la lõi mind nii ja peksis kõik mu proteesid logisema, vaid see kirjeldab vägivalda selle peenemal tasandil. Muidugi kerkis minu jaoks siin esile see, et kuivõrd me suurte tunnete puhul siis kanname silma- ja kõrvaklappe? Ja kuivõrd selline klappide kandmine on tunde sügavuse määrajaks? Kas selleks, et kellegi vastu tunda suuri tundeid, peab tõesti sellesse tekkinud emotsiooni nö "ära lahustuma"? Tõesti minna siis oma tundeeluga ladina-ameerikaliku telenovela suunas? Tekkis palju küsimusi, mis vajaksid veidi arutlust. Aga vastuseid see raamat mulle ei andnud.

Seega hästi kirjutatud lugu, väga kaasahaarav ja voolav, kuid pikas perspektiivis minu jaoks siiski lihtsalt üks lugu. Ma isegi soovitaksin seda lugeda, kuid ma ei saa öelda, et see oleks üks minu lemmikuid.

E. Vesper "Kohutav Maria" 1. osa

Kandsime tööl raamatuid maha ja see jäi mulle silma. Piilusin seda veidi, sirvisin ja mõtlesin, et prooviks õige.

See raamat räägib Suzanne Valadoni - mitmete Prantsuse kunsti suurkujude modelli, armukese ning sõbra - eluloo. Tema eluloo esimeses osas kirjeldab Vesper üsna ausalt Suzanne suhet oma kaaskondlastega (sh figureerivad tuntud kunstnike kõrval ka ema ja Valadoni poeg), mis on üldsusele veidi arusaamatu ja vastuoluline. Tema arengust modellist kunstnikuks ning liikumist vaesest naisest pankuriprouaks. Kahtlemata üsna kirju ja mitmekülgne lugu, kuid kohati prantsaslikult liiga tundeline ja minu eesti mõistusele veidi liiga närviliselt meeleline esitus.

Valadon on kahtlemata antud romaanis esitatud kui femme fatale, kes funktsioneerib kaoses ja tundetulvades paremini kui tavalises igapäevases rutiinis. Ta tundub selle raamatu põhjal olevat selline karakter, kes on pidevas otsimises, kellel kunagi igav pole ja kes toetub paljuski oma intuitsioonile. Samas tuleb tihti erinevates kohtades välja, et tema intuitsioon on kergelt lombaka iseloomuga - näiteks kui näiliselt idüllilise rutiinikeskel ei taba ta kohe ära oma poja Maurice'i varakul alanud joomarlust. Võiks ju sarkastiliselt küsida, et mis kuradi ema see selline on, kuid Suzanne väärtus tundub olevat mujal. Olla inspiratsioon, innustada ning esitada väljakutseid ühiskonnale ja ennast ümbritsevale.

Mariest, kelle kunstniku nimi on Suzanne, teeb kunstiringkonnas just tema see eriline uhkus olla ise. Ignoreerida fakti, et suurem osa tunnustatud kunstnikest on mehed, kellest kõik ei suuda tingimata mööda vaadata temast kui naisest kunstis. Ja see, et ta ei rahuldunud oma ema reaalsusega olla koduperenaine ja vabrikutööline, muudab tema uhkuse millekski enamaks. See on see, mis muutub tema edasiviivaks jõuks ja jonniks mitte alluda sellele, mis ei tundu olevat tema enda vaba tahe. Hämmastav karakter raamatus, kuid kui palju on selles tõetera? Kui palju erines tegelik Suzanne Vesperi nägemusest temast?

See raamat tundus alguses olevat selline hoogne ning huvitav lugu, kuid mingil hetkel tabasin ma ennast mõttelt, et see raamat absoluutselt ei inspireeri mind. Võibolla oli see liiga ehe kirjeldus 20. sajandi vahetuse kunstiinimese igapäevaelust? Liiga realistlik ja trööstitu, kus seks, eluraskused ja loomevalu on kuidagi liiga selge, liiga valus. See imeb selle imetabasuse kõrvaltvaataja jaoks ära.

Seega ütlen kokkuvõtvalt, et see raamat ei mõjunud mulle nii, nagu ma lootsin, ja on tõenäoline, et teine osa minu käte vahel ei maandu.

A. Farge, J. Revel "Mässu loogika"

No kuidagi olen ma sel aastal ka keerulisema kirjanduse peal ja seekord on siis sari "Ajalugu. Sotsiaalteadused" minu ohvriks. Selles sarjas on väga häid asju ja selle raamatu puhul on asi otse kümnesse olnud. Vähemalt minu maitse seisukohast.

Teose alapealkiri on "Lasteröövide afäär Pariisis 1750" ning käsitleb ühte väga lühikest episoodi 1750. aastast. Selle käigus süüdistasid pariislased linna politseiametnikke vanematelt lunaraha väljapressimise eesmärgil laste röövimist äärmiselt jultunult - lapsi viidi minema otse tänavalt või ka kodus ema-isa silma all. Ja kuigi politseiametnikud tegid seda hulguste puhastamise eesmärgil, on ilmselge, et nende otseseks motiiviks on siiski olnud raha. Vähemalt viitavad autorite poolt uuritud dokumendid sellele. Uurimus käsitleb nii antud afääri eellugu, olukorrast tingitud paaripäevast mässu linnarahva hulgas ning selle otsesid ja kaugemaid tagamaid kogu Prantsusmaa ühiskonnale (viidates sellele, kuidas rahvas oma juhist ehk kuningast aja jooksul järjest eemaldus).

See on väga konkreetne raamat ja mulle meeldib nii. Ma tõesõna ei armasta sellist tühja sõnapuru ja seetõttu on filosoofiline heitamine minu lugemismaitse puhul üldiselt mahavisatud vaev. Selle raamatu käsitlemisel saab aga aluseks võtta nii mitmeid asjaolusid, et see on lausa hurmav. Näiteks, see süstemaatika, mille kaudu levis toona informatsioon lihtrahva hulgas ning kes olid nö "usaldatavad". Kohati on tõepoolest tunne, et mässu puhul on tegu rahvamassiga, mille kirjeldamiseks sobib suurepäraselt sõna "lambakari". Siis tekib selliste asjade tagajärgede puhul ka alati küsimus, kes siis õieti süüdi on?

Mulle meeldis selle raamatu autorite käsitluse puhul see väga mitmekesine lähenemine temaatikale. Kaastatakse nii seadusandlus, kuulujutud, inimsuhted kui ka kõik muu mõeldav. Ja kogu see konkreetne olukord ja situatsioon ju loobki ajaloolised hetked. Ja kui mõelda ajale, millal see mäss ja sellega seonduv toimus, siis on see siiski üks suures ajaloopildis kaduma läinud eelmäng Suurele Prantsuse Revolutsioonile 1789. aastal. See muudab kogu selle mässu analüüsi hoopis teiseks. See ei tundu enam üldse ebaloogiline või utoopiline, vaid meie saame nüüd tagasi vaadates öelda, et sellest oleks võinud õppust võtta. Aga keda see tagantjärele tarkus ikka varem aidanud on? Ja üks mõte veel, mis mind selle raamatu lõpetamisel valdas - tegelikult ei ole mäss üldse ebaloogiline. Selle toimumise ja läbiviimse hetkel vast küll, kuid laiemas pildis on siiski üsna selge, mis on see, mis paneb rahva lõpuks liikuma. Olgu selleks siis üks mehike keset Tallinna või laste röövimine 1750. aastal...

Mida öelda? Hea õhuke uurimus, lihtsalt ja hästi kirjutatud ning konkreetne. Ma isegi soovitaksin... Ka nendele, kes muidu sellist kirjandust ei armasta.