L. Bossi, I. Polin "Leitud"

Ma olen korduvalt öelnud, et Prantsuse kirjandus ei ole väga minu tassike teed - see on tihti ülemäära keeruliselt sõnastatud ja liiga emotsioonidele ülesehitatud dramaatika, mis minu jaoks mõjub pigem vahule klopituna. See on lihtsalt seotud mingi vaimse meelelaadiga, mis lihtsalt minu põhjamaise meelelaadiga ei haaku. Aga ometigi satun ma aegajalt raamatututvustustele, mis veenavad mind ikka aegajalt prantslaslikku emotsioonide puhangut katsetama. Selle taustaloo najal võibki öelda, et nii sattuski see konkreetne raamat minu kätte.

Noor kunstitudeng Clara leiab oma konspekti vahelt sildikese, millele on kirjutatud "Ma leidsin sind". Arvates, et see on lihtsalt tobe nali, näitab ta seda oma elukaaslasele Francois'le, kes aga seda üldse nii naljakaks ei pea. Neuroloogina töötav Francois räägib Clarale naise minevikust, kus tundmatu neiu isa tappis ja tütarlapse röövis, et toda aastaid vangistuses hoida. Pärast vangistaja võimu alt põgenemist satub Clara neuroloogiahaiglasse, kus selle vangistuskogemusega toimetulekuks eemaldati neiu mälestustest vangistuses kogetud mälupildid ning ta kohtus oma elu armastuse Francois'ga. Kuid nüüd peab Francois järkjärgult hakkama Clara mälu taastama ja see viib eluohtliku mänguni, mille tagajärjel hakkab neiu kahtlema nii oma armastatus kui teistes enda ümber. Keegi manipuleerib naise ja tema mälestustega, kuid kes?

Kui prantslased midagi hästi oskavad, siis on need psühholoogilised põnevikud. Olgu siis kirjas või pildis (heaks näiteks võiks siin välja tuua Jean-Cristoph Grange). Ilmselt on see seotud kuidagi oskusega mängida emotsioonidega ja luua laetud kulissid sündmuste arendamiseks. Ja kui lugeda raamatu "Leitud" tutvustust, siis ka üks autoreist on olnud filmistsenarist, siis on arusaadav raamatu tunnetuslik foon, mis paneb filmi lugeja silme ees selgelt jooksma (kulisside selge kirjeldamine, emotsioonide selge portreteerimine ja tähelepanu pööramine pisidetailidele). Minu peas jooksev film oli näiteks selline vesise hallikassinise tooniga, kus karakterite emotsioonide mäng tekitas väga dramaatilisi välgatusi, kuid isiklikku või tunnetuslikku arengut tegelaste puhul minu jaoks ei toimunud. Tegevusel on küll konkreetne algus ja lõpp ning lugu on pingestatud ja emotsionaalselt intensiivse survega, aga mingi kunstlikku alamaiguga, ehk siis ajas asja ära, kuid pindmistest kihtidest sügavamale hinge ei kippunud. Umbes nagu kasutades suhkruasendajat hommikukohvis- mingi võlts mekk on ikka juures ja päriselt õiget kohvimaitset nautida ei luba. Ilmselt ei oska ma oma emotsioone väga hästi kirjeldada, kuid lihtsalt öelduna see lugu ei veennud mind, kuigi algtingimused peaksid ju ideaalselt sobima.

Seega hea emotsionaalne põnevik, kuid minu maitsele ehk liiga pingutatud. Aga, tõepoolest, see on puhtalt maitse asi.