Tegelikult valisin ma selle raamatu välja seetõttu, et keegi kusagil oma blogis kiitis seda. Ja kuigi teema on selline, et ma üldiselt püüan sellist asja vältida, kuna ma ei ole oma meelelaadilt vaimne inimene, kuna mulle on kuidagi väga raske sellise kirjandusega suhestuda, siis seekord tundus asi isemoodi. Seega tasus proovimist.Selle raamatuga on asi väga lihtne - räägitakse Vene õigeuskliku kiriku usumeeste tegemistest ja juhtumistest oma kutsumuse täitmisel. Aga seda ei tehta niivõrd läbi vaimsete katsumiste kirjeldamise või jumalasõna levitamise, vaid pigem argipäevaste juhtumiste esitamise (reisid, kloostriremondid, sekeldused palveränduritega jne), mistap lugejale avaneb kirikuelu köögipool. Ja kujutad sa ette - kloostris elavad inimesed nagu meiegi, kes mõistavad head huumorit, kellel on oma vimkadega iseloomud ja kes peavad igapäevaselt samuti mõtlema söögile, joogile, passidele, turvalisusele, rahalistele võimalustele, poliitikale jne. Muidugi, veidi vürtsitab autor mõningaid detaile ja juhtumisi jumaliku juhtimise ja imede võtmes (näiteks kurjade vaimude väljaajamised ja juhuslikud kokkusattumused), kuid see on pigem tausta arvestades loogiline ja ei mõju pealesurutuna. Tahan öelda, et autor mõistab suurepäraselt kirjutatud raamatu eesmärki (so olukorra kirjeldus, mitte jumalasõna levitamine) ning ei kaota seda silmist. Ja see teeb raamatu jutustused väga sümpaatseks.
Raamatu tegevuse aeg on vast selle teose üks huvitavamaid nüansse üldse. Selles mõttes, et loo autor leidis oma usulise kutsumuse sügaval punasel nõukaajal, kuid sellel ajal oli kloostrites veel nn "vana aja" pühamehi, kes mäletasid keiserlikku Venemaa usulist keskkonda, kuid samas on autor ise tegutsev tänapäeva Venemaal, kus on mängureeglid hoopis teised. Mida ma tahan öelda, on see, et tuginedes oma vanematelt kaaslastelt kuuldud juttudele ning oma kogemustele saab autor tuua lugejateni väga laiahaardelise ja intiimse pildi õigeusu arengutestkolmel erineval ajastul. Teine oluline nüanss minu jaoks on see, et autor on väga selgelt teadlik raamatu eesmärgist ning ei vaju pikkadesse heietustesse ega usulisse demagoogiasse. Samuti on ta oma jutuvestmisel väga konkreetne ning ei püüa kunstlikult lühikesi ja löövaid jutte pikemaks venitada, mis muudab raamatu seda enam sümpaatseks.
Räägime nüüd sisust. Raamatut lugedes tuleb siit-sealt ikkagi välja ka usumeeste mõttemaailm, mis oma olemuselt väga realistlik, kuid mingi omamoodi vaimsusega. Näiteks isa Nafanaili lihtne arutlus nõukogude põhiprintsiibist (lk 68), ühe usumehe nutikas vastus küsimusele "Miks kosmonaudid kosmosesse lennates jumalat ei näe?" (lk 132) või vahva lugu piiskop Vassilist, kes väljendas valjuhäälselt 1991. aastal keset Punast väljakut protesteerivat rahvamassi soovi minna Lubjankale (lk 328-332). Tõsi, kohati jääb aga mulje, et autor püüab veidi enda mitte nii puhastele tegevustele uut valgust heita (näiteks passi hankimise vangerdustest või unikaalse usulise raamatu kaotamise puhul võimaluste raames eetilisest nihverdamisest), kuid teisalt teebki see ehk loo inimlikumaks - kõik käkivad ja oma ego allasurumine ei ole elutervel inimesel ka usulistel eesmärkidel alati kerge. Selles mõttes on see väga vahva raamat, sest omamoodi põnevaid nüansse leiab igast jutukesest.
Seega olen väga meeldivalt üllatunud ja soovitan seda ka teile.
No comments:
Post a Comment