Põhjamaine huumor on laias laastus tore vaheldus liigselt stiliseeritud ameerika kirjandusele, mis püüab olla naljakas, kuid vajub tihti stampidesse. Ja kuigi ma olen juba eelnevalt huumorile suunatud raamatute osas veidi skeptiline, sest kirja pandud nali ei ole minu arvates alati ülemäära naljakas, siis selle raamatu puhul hakkas tööle kõhutunne, et võibolla on seekord lugu veidi teistmoodi.Kui vanadekodus Teemant hakkavad uue juhi tõttu asjad kiiresti halvaks minema, siis haub taibukas vanaproua Märta oma vande sõpradega kavala plaani sooritada rööv, et nad arreteeritaks ning süüdi mõistetaks. Põhjus on väga lihtne - nad on näinud dokumentaalfilmi Rootsi vanglatest, kus vangid saavad kõike seda, mida neil vanadekodu uue juhtimisstiili tõttu on keelatud teha (käia väljas jalutamas, süüa vastavalt oma soovile jne). Nad põgenevad vanadekodust, asuvad elama kallis hotellisviidis ning püüavad oma algselt planeeritud röövimisplaani ellu viia. Probleemiks on aga see, et keegi ei paista viit pensionäri kurjategijatena väga tõsiselt võtvat... Ja isegi kui mängu tulevad pisikesed äpardused, mis nende kuritegelikul teel esile kerkivad (näiteks kui röövitavas seifis polegi suuri teemantehteid või suurte rahakottide asemel satutakse keldrist kaasa kahmama kartulikotte), siis ei jahuta miski isehakanud Pensionärikamba entusiasmi parema elu nimel veidi vimkasid tegema. Ja ongi loodud sulnis kompott kaootiliseks huumorikrimkaks.
Raamatu eestindus oli tõesti väga nauditavalt teostatud ning kuna autor ei ole oma keelekastusel ja karakterite avamisel liigselt heietama hakanud, siis oli lugu lihtne ja lõbus jälgida. Tugevaks küljeks pean raamatu juures ka seda, et arvestades loo keerdkäike ning paksust ei kippunud see venima või mind lugejana väsitama (nagu seda oli selle raamatu juures). Iseenesest on naljakas mõelda, et rulaatoritega varustatud süütu silmavaatega ambitsioonikas pensionäride seltskond suudab üle kavaldada nii politseinikke kui kogenud hooldusõdesid, kuigi kuivõrd reaalsuses ilmselt selline naiivne twist ei töötaks. Teisalt ei mõjunud selline ebarealistlik loo üles ehitamine overkillina, vaid minul keris silme eest kogu aeg põhjamaiselt helgema huumoriga versioon filmist "Snatch", kus peategelasteks on lumivalge peaga vanaprouad ja -härrad, kelle liikumiskiirus ei ole küll ülemäära suur, kuid kelle elujanu on seda enam võimas vaatemäng ja absurdse maiguga eeskuju.
Seega mis oleks mõnusam vahepala kui heatahtliku huumoriga vürtsitatud kelmiromaan Rootsi kunstiväärtusi röövivast Pensionärikambast? No proovige ise... :)
No comments:
Post a Comment