A. Pehhov "Varjude tuisk"

Kui ma kuulsin, et see raamat on ilmunud, siis olin ma väga-väga rõõmus, sest Varjude sarja lõpp oli käeulatuses (sarja eelmiste raamatute arvustusi näete siit ja siit). Palju ei jäänud puudu ühest ilusast rõõmu-saltost, aga mul hakkas oma kaelast kahju. Seega rahuldusin lihtsalt rõõmsa viiksatusega ning kahe õhtuse lugemisralliga.

Garret peab oma kaasteeliste abil jõudma igivanasse matmispaika Hrad Spein'i, et tuua selle kaheksandalt tasandilt välja Vikerkaaresarv, mis päästaks kuningriigi. Tegelikult pole see isegi tema võitlus, vaid kuninga tellimus, kuid elukutselise vargana ei saa ta tellimusest loobuda. Hrad Spein ei ole meelakkumine, kuna see on maagiliste lõksude ja iidse kurjuse kodu, kuid pole parata. Samuti räägitakse talle siit ja sealt seda, et ta on uus Varjudes Tantsija - maailma looja uuestisünd, kes peab maailmade vahelise Mängu puhul vaekaussi kallutama, kuid kummale poole? Siinjuures ei ole tingimata alati abiks ka nägemuslikud õudusunenäod, mis Garretile endalegi ootamatult liiga tihti reaalseks osutuvad. Lendab ka verd, tatti, maagiat ning erinevate olendite kehaosi (alates ogredest ja lõpetades maa-aluste zombie'dega), kusjuures on kesksel kohal igasugused inimlikud emotsioonid: au, reetlikkus, armastus, perekond jne. Ja selle triloogia lõpp on igati väärikas ning tõepärane, mistõttu lugemiselamus oli päris mõnus.

Selle raamatu puhul köitis mind kõige rohkem Surma kujutamine - valgesse linasesse kleiti riietatud naisterahvas, kellel on pikad heledad juuksed ning käes nartsissikimp. See oli väga ilus sümbol, eriti arvestades seda, kuidas Pehhov on Surma olemust kirjeldanud: "Surm oskab oodata". See ju põhimõtteliselt ütleb kõik ära! Oma malbel viisakal viisil ta lihtsalt tuleb ja asetab nartsissid sinu ette ning sa tead, et on aeg. Ei ole vaja vikateid, kottis musta hõlsti ega rääsunud lihaga sõrmekonte, vaid läheneti sellele teemale põhimõttega "kill'em with kindness"...

Nagu ka kõigi teiste triloogiate-sarjade puhul, kehtis ka siin kuldne reegel, et lõpus vist väsib autor ära - intriigid lähevad järjest mastaapsemaks, palju toredaid tegelasi saab järjest surma, peategelane ostutb ootamatult just selleks ainuõigeks isikuks, kes suudab maailma päästa jne. Seega ei olnud mul raamatut lugedes ahaa-momenti ega pöörast vaimustusevärinat. Pigem nautisin ma Pehhovi võimet luua osavalt selline huvitav maailm koos intrigeerivate karakteritega, mis su lihtsalt endasse neelab.

Seega triloogia lõpp ja minu jaoks "must read" asi. Fantaasiafännidele hüva nosimine, kuid teistele pigem tüütu kohustus. Ja nüüd ma tunnen, et minu fantaasialimiit sai mõneks ajaks piisavat stimulatsiooni...

A. Pehhov "Džanga varjudega"

Kuna "Varjus hiilija" oli tõesti väga hästi kirjutatud fantaasiaraamat, siis olen taaskord oma paljukirutud sarjade lõksu langenud. Kuri teid võtku, järjekirjutajad!

Meistervaras Garret liigub koos oma kaaslastega edasi kaugemale kuningriigi piirialadele, et jõuda Hrad Speini. Nende rännak muutub järjest ohtlikumaks, kuna selgub, et reetureid on tõepoolest kõikjal. Ka nende endi hulgas. Samuti kogeb Garret järjest enam, et võibolla see jabur paharettide ettekuulutus Varjus Hiilijast, kes maailma päästab, ei olegi lihtsalt mingi muinaslugu. Garreti reisiseltskond kahaneb olude sunnil loo arenedes ja ilmnevad ka ootamatud seigad mõne Metsikute Südamete liikme kohta. Selline lühike, kuid ei midagi ütlev kokkuvõte teile :)

Pehhov valdab sulge, seda ma tunnistan. Ta oskab väga oskuslikult olukordi kirjeldada ning suudab ka naljakad momendid tõesti naljakalt esitada. Teisalt peab tunnistama, et veidi hakkab mulle see sari ajudele - karakterid muutuvad viimistletumaks ning mul on neist tekkinud ettekujutus - ei ole enam üllatusmomenti ning nüüd tuleb veel kindlasti ilmatumalt pikka aega järge oodata. Ma tean, et see on kannatamatu lugeja tunnus, kuid teisalt jällegi maitse asi ju. Selle loo arenedes ei muutunud karakterid ja situatsioonid ei tekitanud vau-efekti. Muidugi, paharet Kli-Kli on endiselt mu lemmik, sest ta on teose kõige mitmekihilisem karakter - pealt selline tobe ärritav tüütus, kuid tema jutus ja tegudes on tihtilugu suurem läbimõeldus ja tarkus, kui mõnel nö "tõsisemal " tegelaskujul. Tema tundub lihtsalt veenev ja intrigeeriv. Jah, ka selles raamatus oli hetki, kus ma lihtsalt südamest naersin (näiteks sõjardite tantsuharjutamise tund ja põgenemine vankriga), kuid see osa pigem rõhus mitte karakterite uudsusele, vaid pigem loo mõnevõrra kunstlikule arendusele. Sestap meelelahutus, ei midagi enamat.

Seega sarja esimest raamatut lugenud inimesel soovitan piiluda ka järge, kuid teistele ilmselget ei ütle siinne kirjutis kuigi palju. Samas tuleb tunnistada, et esimene osa oli etem...

A. Pehhov "Varjus hiilija"

Ma võtsin selle raamatu tegelikult raamatukogust kaasa tuju ajel. Algselt jäi mulle näppu "Tigana", mida ma olen jõudumööda püüdnud ka lugeda, kuid pärast 200 lehekülge sain aru, et kirjastiili silmas pidades käib see raamat minust kauge kaarega mööda. Loll, kuid järjekindel :) Samas Pehhovi raamat oli väga hea fantaasia - lugesin üle pika aja mõnuga lausa lehekülgi neelates.

"Varjus hiilija" peategelaseks on Varju-Garret - Valiostri kuningriigi pealinnas tegutsev meistervaras, kes järjekordse tellimuse täitmisel satub  tunnistajaks kõrge aadliku tapmisele ning sellega seoses tõuseb varga tagasihoidlik isik kuninga huviorbiiti. Sest kuningal on häda - Nimetamatu nimeline vaenlane, kes on aastasadu kaugele maale kihutatud, tõstab pead ja esile on kerkinud ka mingisugune ebamäärane Isand. Oma rahva kaitseks on kuningal vaja Kondilosside nimelisest maa-alusest neetud lossidesüsteemist ära tuua Vikerkaare sarv. Aga keegi pole ammu enam Kondilossides käinud ning selle tundmatu ala plaanid asuvad Keelatud alal - rahvas linnas räägib, et seal olla kunagi mingi võlurite hookus-pookus pahasti lõppenud ning nüüd ei tea õieti keegi mis seal toimub. Garret on sunnitud kuningale appi minema ning ta saab endale (tõelisele fantaasia raamatule kohaselt) ka ustavad abilised - paar kõrgsoost haldjat, kuninga narrine tegutsev paharet Kli-Kli, päkapikk ja härjapõlvlane ning mõned inimeste rassist sõdalased. Lisaks selle aitavad teda ka näiteks kuninga raamatukoguhoidja, ainult Garreti peas elav surnud ülemmaag Valder ja Garreti endine õpetaja, kes on nüüd varaste jumala teenimisele pühendunud.

Kõigepealt pean ma ütlema, et F-sarja tõlkijad-toimetajad on taaskord suutnud mind meeldivalt üllatada. Raamat on väga hea ning rikkaliku sõnakasutusega ja häirivaid trükivigu mulle silma ei hakanudki. Loed ja naudid lihtsalt. Samuti pean tunnistama, et Pehhovi kirjastiil on üsna veetlev - veidi sarkasmi, näpuke huumorit, törts maagiat ning imelist vedamist. Näiteks tavaliselt ma raamatut lugedes ei naera, aga selle raamatu puhul oli sõnamäng nii vahva, et ajas kohe reaalselt itsitama. Muidugi - kõik pole ka tegelikult nii ilus. Kohati oli lugedes tunne, et Garret on nagu A-rühm ühes isikus - teeb ja müdistab ning alati tuleb kuidagi kuivalt välja oma jamadest. Samuti tundus vahel, et kui peategelane oli hädas, siis tuli talle koheselt ka abiline leida jne. Aga see on vaatepunkti küsimus - kas tahad fantaasiat realistlikumas võtmes või eelistad seda tõesti võtta muinasjutuna.

Üldiselt soovitan raamatut soojalt meelelahutusena, sest see on sümpaatne teos. Kindlalt parem kui Cartland :)