See raamat on
kuidagi omapärane. Kõnetas ennekõike pealkiri kui kujundus ning
pärast sisukokkuvõtet tundus loogiline see raamat läbi lugeda.
Belgia kauges ja
lootusetus kolkas elab noor Dimitri veidrat eluheidiklikku elu oma
vanaema ning alkoholilembese isa ja lelledega. Elu justkui kulgeb
ühest kõrtsuskäimisest teise ning kajastatavad mehetükid on
teatud ringkondades kindlasti muljetavaldavad alates võistujoomisest
ja lõpetades lastekaitseametniku külastusega. Suuri sündmusi ega
romaani kulminatsiooni kui sellist ei ole – kogu sündmustik voolab
ühtlase joana justkui vesi vanni. Aga meeldejäävaks selle raamatu
puhul on värvikas elu-olu kirjeldus lõikavas sarkasmivõtmes, mida
pehmendab kerge melanhoolne alatoon muutes selle nüansirikkamaks.
Lausa selle tasandil, et kohati ei saagi aru, kas nutta või naerda.
Verhulsi
kirjutamisstiil on tõesti imetlusväärne ja omapärane, kus kohati
ei saagi aru, kas tegu on eneseiroonilise olukorramõnitusega või
siira rumalusega. Isiklikult kahtlustan esimest. Näiteks palgaraha
viina alla panemise ettekäändeks on toodud ligimeste päästmist
kapitalismitondi ohtudest või kuidas autor kirjeldab oma sündimisega
tehtud kahju ema elundkonnale, sest 9 kuu jooksul pärast korterisse
kolimist tahaks ju veidi sisustusega eksperimenteerida... Teisalt on
raamatus ka omajagu elulisi põhimõtteid, mille autor talle omase
terava huumoriga välja ütleb. Näiteks et mees, kes naise juurest
pärast lapse sündi minema jalutab, on mölakas seda enam, et tal
polnud naise juurest lahkumiseks julgust enne lapse valmis treimist.
Või kuidas moodsatel inimestel on nii palju sõpru, et nende kohta
käiva teabe haldamiseks on vaja raamatupidamissüsteemi. Tjah,
tõeline elu vahib selle absurdses võtmes raamatust vastu ja kohati
on lausa kõhe.
Eraldi toon veel
välja, et raamatu eestindamine on minu arvates päris hästi
õnnestunud. Pole kirjevaigu, mõte jookseb ludinal ja arvatavasti on
ka tekst kenasti meie kultuurituumi paigutuv. Nutikas valik, seda
enam, et kirjastus on mulle suhteliset tundmatu (NyNorden).
Seega igati huvitav
üllatus ja soovitan ka teisel lugeda. Tõsi, veidi robustne ta ju
on, aga aegajalt ongi ehk tarvis kaunishingi tuulutada...
No comments:
Post a Comment