Sunday, January 30, 2011

T. Prachett "Head ended"


Selle raamatu sokutas minu lugemisnimekirja üks hea sõber. Ma küll ütlesin, et mulle Pratchett väga ei meeldi ja ka seesinane raamat ei tundu väga minu tassike teed, kuid mis ma oskan öelda? See lihtsalt on väga hea sõber ja ta ütles, et tahab ise ka seda lugeda, aga tahab enne teise inimese arvamust sellest kuulda. Ja see pidi olema teistsugune Pratchett.

"Head ended" räägib ühe alternatiivse loo Harmageddoni tulekust ning selle ärahoidmisest, kuhu on segatud deemonid, inglid, selgeltnägijad, nõiakütid, koer, need neli kuulsat ratsanikku ning Põrgu Prints. Kogu loo keskseks faktoriks on aga nõid Agnes Nutteri ettekuulutusteraamat, mis pidavat olema kõige täpsem ja kõige parem ja mida kõike veel...

See on ikkagi see sama Pratchett - sama vaimukas keelekasutus, humoorikad paralleelid, absurdsed sündmused, üle-vindi karakterid jne. Good old Pratchett. Sisu ja pakend olid omavahel kooskõlas ning töötasid üpris soodsalt teineteist toetades. Aga ma lugesin raamatu läbi ja absoluutselt mitte mingeid mõtteid ei tekkinud. Sama fenomen on mul olnud ka teiste antud autori asjadega, mis millegi pärast ei haaku minuga. Ma loen ja ma saan aru, et see on tõesti teravmeelne tekst, aga see ei aja mind naerma. Ma lihtsalt ei suuda vaimustuda! Millegi pärast...

Ja rohkem ma midagi selle kohta ei ütle.

Wednesday, January 26, 2011

Ray Bradbury "451 fahrenheiti"


Selle raamatu tee minuni oli isemoodi. Ma olen pidevalt erinevatest kohtadest viiteid sellele leidnud - kord blogidest mingi teemat lugedes või siis rääkides erinevatest kirjandusteostest. Seetõttu otsisin selle üles, tassisin koju (pigem küll viisin, sest see on väga õhuke raamat) ja lugesin tema läbi, omamata ainsatki konkreetset vihjet tema sisu kohta. Nö tabula rasa efekt.

"451 fahrenheiti" pakub ühe visiooni tulevikust, milleks on anti-intellektuaalsust propageeriv õnneühiskond, kus raamatud on ühiskondlikuks mürgiks. Peategelane Guy Montag on tuletõrjuja, kelle üleandeks pole mitte punase kukega võitlemine, vaid raamatute ja nende omanike hävitamine. Kuid üks kord leiab ta ennast olukorrast, kus ta hakkab ise kahtlema sellise teguviisi õigsuses ning pärast kohtumist naabrineiu Clarisse'ga ning naise Mildred'i unetablettide üledoosi hakkab ta küsimusi ka järjest rohkem avalikult küsima. Selle ning mitmete teiste aspektide tulemusena (näiteks raamatute salajane kogumine) viib lõpuks vältimatu konfliktini ühiskonnaga, milles see tegevus toimub. Montag põgeneb ja liitub kõrbes ühiskondlike heidikutena elavate intellektuaalidega. Nad näevad kõrvalt, et tegelikult hakkab senine linnaühiskond (kust Montag just põgenes) järjest enam rebenema ja tõenäoliselt ei püsi enam samas kontseptsioonis. Seega - kuigi teose algus on üsna sünge, on lõpp siiski optimistlik ning tulevikkujaatav.

Teoorias peaks see raamat olema raamatuarmastajate piibel, kus keskseks probleemiks on raamatute kaitsmine nii füüsiliselt kui vaimselt (näiteks tsensuuri aspektist). See räägib ka kaunis omapärasel viisil intellektuaalse tegevuse kaitseks, viidates muuhulgas sellele, et kuigi me rõhutame maailmas pidevalt oma õnnevajaduse olulisusele, ei saa seda siiski üks-üheselt tekitada. Mitte kunagi! Ikka on kusagil keegi, kes esitab ebamugavaid küsimusi - mitte kuidas, vaid miks? Me ei saa ealeski saavutada sellist ühiskondlikku tasandit, kus kõik on õnnelikud, sest õnn on väga suhteline mõiste. See on minu jaoks selle teose kõige olulisem mõte. Ja nagu näha, ei hakka ma siin erialaselt teoretiseerima raamatute olulisuse üle, sest minu seisukohast ei ole sellel hetkel mõttet. Bradbury raamat avaldati 50nendtatel, kus ei saanud arvestada arvutite ja interneti pealtungiga, ning seetõttu vaatangi ma seda mitte kui ühiskonnakriitilist teost, vaid pigem ühte mineviku visiooni tulevikust.

Kokkuvõtvalt ütlen, et üldiselt jättis see raamat mind külmaks. Bradbury stiil mulle väga ei passinud, teemaarendus ja karakterid oli kohati liiga ülepaisutatult dramaatilised ning teose läbiv idee ei üllatanud. Aga mulle meeldis see, et vastupidiselt teistele maailmavisioonidele, oli sellel positiivse alatooniga lõpp. Ja las see nii jäädagi!

Sunday, January 23, 2011

M. Sahlins "Saared ajaloos"


See raamat sattus minuni üsna arvatavat rada pidid - kuna ma olen viimasel ajal raamatusarja "Ajalugu. Sotsioloogia" lugenud, siis jäi käesolev üllitis minu näppude ja ahnete silmade küüsi.


Sahlins'i esseede kogumik räägib Hawaii, Fidži ja Uus-Meremaa saarestiku pärismaalaste ajaloo olulisematest hetkedest, mis on mingil määral seotud meie lääneliku kultuurikeskkonnaga. Kuna aga tegu on esseede kogumikuga, siis ei ole raamatu 5 osa omavahel selgelt põimunud, kuigi keskseks teemaks on ikkagi see, millistel olulistel ajaloolistel etappidel ning millistel tingimustel meie ja selle kurikuulsa "teise" (so mainitud saarestike päriselanike) kultuur ja maailmavaade omavahel põimuvad. Ning mis tagajärjed sellel on. Minu arvates on tähelepanu all eelkõige Hawaii saarestiku põliselanike ja James Cook'i* omavaheline suhestumine. Seda eelkõige sellepärast, et aitab meil üsna selgelt siduda oma kultuuri ajalugu ja esteetikat hawailaste omaga. Teised näited jäävad võibolla mõnevõrra kaugeks, sest meie eestlastena ei pruugi nendest aru saada, sest James Cook'i teame me kõik, kuid maooride ühiskond ei oma meie jaoks vast nii suurt tähtsust.


Selle esseedekogumiku tase oli minu jaoks ebaühtlane. Võibolla seetõttu, et ma ei oska võtta selget seisukohta Fidži elanikkonna tegude kohta ning sellepärast jäi antud osa minu jaoks pigem tuimaks teoretiseerimiseks. Mind jätab selline temaatiline sõnakeerutamine üsna külmaks ja selle pärast püüdsin ka nendest lõikudest kiiremini üle libiseda. Teisalt jällegi meenub mulle, et ka selles sõnapurus oli olulisemaid hetki, mis selgitas meie suhtes "teise" käitumismustreid selgemalt lahti. Näiteks Fidži saarte uue kuninga tuleku rituaalid, mille käigus toimub nö rituaalne suremine inimesena ning uuestisünd kuningana. Sest kui sellele tegelikult mõtlema hakata, siis see teema on ääretult põnev, kuid jah - minu maitsele liiga sõnavahune.


Aga üks olulisemaid mõtteid, mis mul eile seda raamatut lõpetades peas keerles, on Sahlins'i seisukoht "Pole sündmust ilma süsteemita", kus sündmust käsitletakse tähendusega juhtumina ning just tähenduse omistab sellele süsteem, milles sündmus toimub. Ja see ongi kogu selle esseekogumike keskne teema. Sest kui me mõtleme James Cook'i viimastele päevadele oma kultuurikontekstis, siis tekib tohutult küsimusi, kuid mõeldes sellele Hawaii elanike toonasest mõttemaailmast lähtudes, siis arvestades tõika, et Cook ilmus saarele viljakusjumala pühade ajal, siis saab asi hoopis uue mõõtme. Sest siis on Cook'i teistkordne maabumine Hawaii saarel pärast masti murdumist hoopis nähtav kui mitte reglementeeritud sündmus, mis antud süsteemis on tohutu vastukäivus ning hawailased pidid ennast ja oma kultuuri kuidagi selle vastukäivuse vastu kaitsma. Ja kuigi inglased oma kultuurikontekstist ei näinud probleemi olevad, unustasid nad ära, et sellel saarel ei käi asjad nende reegite järgi, sest seal ei kehtinud (veel) nende süsteem. Ning see vastukivus just viiski oma kurva, kuid ootuspärase lõpuni, milleks oli James Cook'i surm.


Kokkuvõtvalt ütlen, et oli intrigeeriv ja mõtteid tekitav raamat, kuigi minu jaoks ebaühtlase tasemega st oli kohti, kus mõte oli selge ja piiritletud, kuid oli ka kohti, kus idee jäi justkui toppama.


* Teatavasti tapeti kuulus meresõitja Cook Hawaii päriselanike poolt ning söödi ära.

Saturday, January 22, 2011

G. R. R. Martin "Mõõkade maru. Esimene osa: Teras ja lumi"


Siin ei olnud absoluutselt mitte mingit kahtlust, et see raamat kunagi minu kätte jõuab. Martin'i saaga "Jää ja tule laul" on üks nendest vähestest sarjadest, mis mind pole ära tüüdanud. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et eesti keelseid tõlkeid annab ikka kenasti oodata, kuigivõrd arvestades tõlkimise mahtu, on see ka arusaadav. Juba ainuüksi inglise keeles on ilmunud viis raamatut seitsmest ning eestikeelse tõlke puhul on need viiski mingil põhjusel pooleks tehtud st hetkel on ilmunud 2,5 raamatut meie ema keeles.

Terve "Jää ja tule laul" räägib ühest väljamõeldud maailmas toimuvast võimuheitlusest, kus keskset peategelast ei saa välja tuua. Raamatu sündmustikku näidatakse väga erinevate tegelaste silmade läbi. Näiteks Jon Snow, kes on ühe kõrge üliku sohipoeg ning kaugel põhjas asuva Musta Vennaskonna liige ning avastab ennast ühel hetkel võitlemas oma vaenlaste poolel, või Tyron Lannister - kääbus, kes on leppinus paratamatusega, et iga asja puhul vaadatakse temale ülalt alla ning ta peidab oma tegeliku mina äärmiselt köitvalt irooniliste sõnade ning meeleheitliku käitumise varju. Tegelaste hulka kuuluvad peale inimeste ka näiteks paar lohet, ürghundid, eunuhhid ning põhjast pärit ebasurnud. Kogu tegevuse keeriseks on võim, mille nimel ülikukojad võitlevad teineteisega, teineteise poolt ning seal hulgas ka nendega, kes mängu tegelikult otseselt ei kuulu. Läks segaseks? Ma palun väga-väga vabandust, kuid nagu näha, ei ole sarja sisu ümberjutustamine sugugi lihtne tegevus, aga see teose on üks osa sellest ning ei ole vaadeldav eraldi. Ei saa vaadelda teose kulgemist arvestamata eelnenut.

Mind köidab see sari ühel lihtsal põhjusel - tegelased! Martin on suutnud luua äärmiselt inimlikud ning mitmekülgsed karakterid, kes ei ole must-valged ning kes on loo liikudes arenenud ja muutnud. See karakterite kaleidoskoop on oma ebastaatilises positsioonis nii köitev. Samuti see, et selle sarja raamatuid lugedes sa tõepoolest ei tea, mis sind järgmisel lehel ootab. Mõne teise teose puhul on lõpp juba ette aimatav, kuid siin on üllatused kindlalt garanteeritud. Näiteks kui kõige esimeses raamatus üks keskseid tegelasi hukati, siis oli see minu jaoks üllatus. See läheb ju vastuollu üldise kirjandusliku lähtekohaga, et head on head, halvad on halvad ja hea võidab halva.

Kokkuvõtvalt ütlen, et kui järjekordne uus osa sellest sarjast läbi saab, on lausa kurb raamatut käest ära panna - sest tuleb mõelda sellele, et järgmise osaga läheb aega! Ja teades minu püsimatust sarjade lugemisel on fakt, et "Jää ja tule laul" mind endiselt köidab, juba suur saavutus.

Monday, January 17, 2011

D. Coupland "Tüdruksõber koomas"


Kõigepealt vabandused kujunduse lokkava olematuse pärast - Blogger suudab vahel ka pange joosta ja muutusi mitte salvestada olenemata tehtud muudatuste arvust. Palun kergemat karistust...

Coupland'i "Tüdruksõber koomas" on mul paar korda raamatukogus näppude vahel olnud ja siiani olen ma tema tagasi pannud. Tegelikult vedasin ta ükskord isegi koju, aga siis tundus ta nii igav. Aga nüüd ma vaatasin teda eemalt, võtsin kätte ja ühe hea tuttava soovitusel lugesin ka lõpuks läbi. Selline eellugu on sellel raamatul minu jaoks. Tuleb siiski etteruttavalt öelda, et antud kirjatükk pole absoluutselt sarnane kurikuulsa "X-generatsiooniga" - käesolev asi on siiski oma olemuselt ulmekas ja üpris sünge vaade meie tulevikku, kuid "X-generatsiooni" puhul on tegu ühe põlvkonna ajastu manifestatsiooniga.

Raamatu sisu ei ole üldse kerge ümber jutustada, aga ma annan endast parima. Loo keskseteks tegelasteks on sõpruskond noori, kelle elu jälgitakse üpris omapärasest vaatepunktist. Üks nende seast (Karen) langeb ühel õhtul sõpradega väljas olles koomasse, mis kestab kokku 17 aastat. Kareni kooma perioodi jooksul jääb tema poiss-sõbra Richard'i elu samuti justkui seisma. Ühest küljest on süüdi Karen'i seisund, teisalt aga nende ühine laps Megan, kelle nad Karen'i kooma langemise ööl sigitasid ning kes sünnib Kareni 9. koomakuul. Ja kuigi esmapilgul tundub, et ülejäänud sõpruskond liigub eluga edasi, ei tee nad seda ometigi, vaid elavad pärast algseid "oma elu" ponnitusi jälle kodulinnas, suhtlevad samade inimestega ning ei näe mõttet mujale minna. Siis aga Karen ärkab, püüab kohaneda, ennustab ühe teleintervjuu käigus maailma lõppu. Ja (üllatus! üllatus!) - saabubki maailma lõpp, kus ainsad ellujäänud on loo keskmes olev sõpruskond ning Megan. Teose lõpus saavad peategelased tänu ülematele võimudele võimaluse maailma selle koletuslikust lõpust säästa ehk siis teha rewind'i.

Selle raamatu sisu on minu jaoks seetõttu väga keeruline kokkuvõtvalt kirjeldada, kuna see on Coupland'ile omaselt väga nüansirikas, detailide rohke, küllalt süngelt alatooniga ja kergelt kirjutatud maailm. Sellest teosest hõngub kerget meeleheidet ja kõrvaltvaataja arusaama sellest, et me liigume paratamatu kaose poole. Teos ise oli 2/3 osas üsna hea, aga kui asi hakkas ulmeks minema, siis käis ka teose tempo ja sisemine sidusus kuidagi maha. Loo lõpp oli minu jaoks ootamatu, kuid teisalt siiski ülepingutatult.

Üks olulisemaid mõtteid sellest teosest, mis mind kummitama jäi, oli see üsna otsene kriitika meie tänapäevasele argipäevale. "Tüdruksõber koomas" on minu jaoks eelkõige ebamugavate küsimuste raamat, kus püütakse selgusele jõuda selles, miks meie maailma ja ühiskond on arenenud, aga meie siiski samasugused. Karen kirjeldab seda pärast oma koomast ärkamist järgnevalt: "Maailm muutus kiiremaks, targemaks ja mingis mõttes puhtamaks. Nagu autod - autod ei ajanud enam haisu välja. Aga inimesed jäid samaks. Õigemini nad, oota, mis on progressi vastand?" Ja minu jaoks ongi see meie probleem hetkel. Vähemalt lääne ühiskonnas. Meil on pidevaid muutusi ja meie elu on justkui paremaks ning helgemaks muutnud, kuid teisalt meie oskus ka reaalsuses näha ilu ja võimalusi on muutunud oluliselt kesisemaks. Näiteks oli Karen'i jaoks probleem, et tema sõbrad ei osanud enam unistada väikestest asjadest. Samuti on ju ka meie tänapäevane reaalsus siiski liikumas selles suunas, et pragmatism on justkui eesmärk omaette. Teisalt saan ma aru, et see võib olla ka ainult minusuguse küüniku arusaam asjadest.

Kokkuvõtvalt ütlen seda, et idee on hea ning raamatu esimene pool on üpris köitev, kuid pärast maailma lõpu algust läheb kogu lugu kuidagi allamäge ja tulemus ei ole üldse nii graatsiline, kui loo algus seda lubab.

Sunday, January 9, 2011

M. Twain "Võhikud võõrsil"


Mark Twain oli minu jaoks üsna pikka aega lihtsalt Tomi ja Hucki kirjanduslik isa. Aga kui ma sügisel tema kohta näitust tegin, siis selgus, et tema elu oli üsna erakordne. Peaaegu sama kirju igasugustest seiklustest nagu tema teosedki. Näiteks fakt, et ta omal ajal üsna jõuka mehena valede investeeringute tõttu elu lõpuni võlgu tasus. Enamus meist ei jõuagi tasemeni jõukus. :P

"Võhikud võõrsil" on reisikiri, mis on kokku klopsitud Twaini erinevatest artiklitest ajalehtedele ning kirjeldavad ühe ameeriklase reisi Euroopasse, Aasiasse ning Aafrikasse. Tegu on üsna koguka teosega ning seda lugedes hakkab silma teose ebaühtlane sidusus - kohati on jutt ladus ning köitev, kuid on kohti, kus liigne heietamine ja arutelu loo tapab. Samuti oli hetki, kus ma lugesin ja mõte jäi kuidagi kaugeks, kuid oli hetki, kus leheküljed lihtsalt kadusid. Ma isiklikult arvan, et see võib tuleneda sellest, et see on siiski erinevate kirjatükkide koond ning seega pole algselt mõeldud ühtse kirjatükina. Segadust tekitavaks asjaoluks oli ka see, et reisikirja tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas, kuid meie tänase päevaga on kohati toimunud niivõrd palju muutusi, et oli raske jälgida tegevusliini. Ja kuna minu ajaloolised teadmised on üpris kesised, siis läks mul kohati päris palju kaduma. Kahjuks!

Twaini kirjutamisstiil on tegelikult üsna hurmav. Ta kirjeldab ameeriklaste seiklusi nö Vanas Maailmas sellise ameerikaliku kõrvaltvaataja võhiklikkusega. Ta vaatleb külastatud maade ja riikide kombeid ja rahvast üpris üleolevalt ning seostab seda pidevalt ja kogu aeg oma Ameerika eluga. See aga annab ka Ühendriikide elust üsna hea ülevaate, mistõttu võib öelda, et see teos on kaudselt ka kohaliku sissevaade Ameerika eluolule. Samas tõi see raamat üpris selgelt välja Twaini humoorikama külje. Samas on selge, et see raamat ei ole alati tõsiselt võetav, kuna Twaini naljasoon tekitab tihti küsimuse - kas see on päriselt mõeldud?

Pakun teile siit stiilinäidet raamatust, mis käsitleb kristluse levitamist selle usu alguspäevil Roomas: "Ja inkvisiitorid veensid barbareid, et nad armastaksid teda (so Kristust); nad tegid kõik, mis suutsid; selleks, et panna barbareid kirikut armastama ja austama - esiteks lömastasid nad nende pöidlad kruvide abil; siis näpistasid nende ihu raudpihtidega, tulel punaseks aetud pihtidega, kuna need on külma ilmaga mugavamad; siis nülgisid neid pisut ja lõpuks põletasid kõigi silmade all. Inkvisiitorid oskasid noid barbareid alati veenda." Samuti esineb raamatust naljakaid episoode näiteks Kristuse ristiga, mida võiks erinevates kirikutes nähtud naelte ja puutükkide põhjal kokku panna vähemalt kolm korda, ning ka kohalike giididega, keda nende reisiseltskond üksmeelselt Fergusonideks kutsus ja armastas panna neid piinlikusse olukorda erinevate absurdsete küsimustega.

Kokkuvõtvalt ütleksin, et see oli keskpärane lugemine - ma nautisin Twaini stiili, kuid raamatu tase oli väga ebaühtlane.

Sunday, January 2, 2011

S. Mallery "Vana arm ei roosteta" / C. Camp "Kaotatud khilvedu"



Minu selle aastaseks viimaseks lugemiseks jäi tõttöelda üllatuslikult nö "naistekate" sektsiooni kuuluv materjal. Lihtsalt kõndisin raamatukogus ja nähes neid kahte raamatut tekkis mõte "miks mitte?" Sest tehniliselt võttes pole ju vahe, mida sa loed nendest, sest sisu on ju kõigil selline paksult armastus täis ja ma olin sellist keerulisemat kraami juba piisavalt palju lugenud. Üsna sarnane efekt on vist ka kultuurifilmide vahele mõnda "Politseiakadeemia" filmi vaadata.

"Vana arm ei roosteta" on üks tänapäevane armastusromaan, mille käigus naisterahvas, kes teismeeas oma tunneteobjektile kergelt öeldes maniakaalselt lähenes, saab olude su nnil vanale kiindumusele uue hoo sisse ning seekord ei jää see vastuseta. Mallery asju olen ka varem lugenud. Need on üpris hea meelelahutuslikud ja humoorikad armastusromaanid. Tema kirjutamisstiil on muhe, ladus ja üsna otsekohene. Mulle meeldib tema oskus nutikalt luua humoorikaid karaktereid ja kahekõnesid.

Campi teos käsitleb 19. sajandi alguses kosjasobitamise käigus kohtunud mehe ja naise omavaheliste tunnete tekkimist ja kõike muud, mis sellega kaasnes, tipnedes otse loomulikult armastusabieluga. Üpris hästi kirjutatud asi. Aga ajaloolise taustaga armastusromaanide puhul on üsna tihti see jama, et autorid kipuvad ajastut üsna üleromantiseerima. Nende jaoks on Londoni tänavatel võimalik kõndida kuiva jalga ka atlaskingades ja tegelased on üldiselt must-valged. Nii ka selle raamatu puhul. Ja nii mõngi küünilisem lugeja saab omajagu naerda. Nii et meelelahutus on sellise lugemismaterjali puhul suhteliselt lai mõiste.

Armastusromaanide žanr on minu jaoks puhas meelelahutus, mida ei ole minu arvates häbi vahel läbi elada. Olles neid aastate jooksul kenakese kogu läbi lugenud on selge, et ka siin on ilmseid erinevusi autorite stiili ja nö "käsikirja" puhul. Näiteks seob Sandra Brown oma asju tihti mingisuguse kriminaalse looga, Nora Roberts aga kipub sinna vampiiride-nõidade-ja-muude-imeelukate maale. Ning ei tohi unustada siinjuures ka Cartlandi surematud naiiviseeritud ajaloolist armastusromaani, mis on nii suure roosa mannavahu sees, et üle kahe-kolme raamatu ei ole võimalik lugeda. Aga ühe parima sarjana antud valdkonnas on minu jaoks alati olnud Julie Garwoodi "Claybourne'i pruutide" triloogia ning selle jätkulugu. Puhtalt ameerikalik, kuid siiski üpris köitev ja omavahel väga hästi seotud kompaktne lugu.

Aga konkreetselt nende raamatute puhul: tüüpiline romantiline meelelahutuskirjandus, mis on ja ajapikku meelest ära läheb.