K. Kesküla "Elu sumedusest"

Kesküla artiklite kogumik, millest siin juba juttu on olnud, oli ääretult köitev ning seega polnud kahtlustki, et "Elu sumedusest" ka minu ahnete silmade alt läbi jookseb. Eile Tallinna rongi peal loksudes oli see igati meeldiv lugemine.

Keskülale tundub olevat omane sisutihe lühike ja konkreetne tekst, mis oma aususes on nii rabav, et suures koguses korraga lugemine on vastunäidustatud. !Elu sumedusest" on temaatiliselt väga laia skaalaga raamat, mis võtab teemadena käiku nii sõbrad, veinikultuuri, eestluse, välismaa, armastuse ja ka kõige muu, mis maa ning taeva vahele mahub. Ta räägib sellest, kuidas me ise suudame suhestuda selle maailmaga seal väljas st väljaspool meid endit. See on selline intelligentse omajagu elu näinud mehe kõrvalt vaatamine elu-olule kogu selle absurdses olekus. Ja see on imeilus. Ma lihtsalt ei oska muud öelda. Kui ma aga neid tekste (või proosapoeeme - võtke, kuidas tahate) lugesin, siis oli see selline kahetsev kauge üksindus, mis igas loos natuke läbi kumas. Muidugi, takkajärgi on see ka loogiline, kuid seda enam muudab see minu jaoks selle raamatu tähtsust ja iseloomu. Ilus hüvastijätt. Sest hüvastijätud on alati natukene valusad, eriti need, mis olulised on.

Lemmikkohti raamatus oli palju, kuid tekstina absoluutselt köitev oli "Kingad ja inimesed". Ma olen ka ise sellele varem mõelnud, kuid Kesküla on selle kuidagi veel viisakamasse paketti tõmmanud. Olen kade! Ma rohkem ei kommenteeri seda raamatut, sest ma olen lihtsalt liiga vaimustuses sellest. Toon ainult enda jaoks olulisemad lõigud välja.

"Nüüd, kus me järjest rohkem iseenese seltskonnaga rahuldume, järjest privaatsemaks muutume, järjest vähem tahame teise sisse sulada ja uppuda, oleks ikkagi tore mõelda, et soovime lähedasega ja kaugemaga jagada seda head, mis elul meile parajasti pakkuda on."

"Ükski tõeline naine ei kannata välja, kui joone all hakkab ilmuma "Omadusteta mees"."

"Sa oledki ju see, kuhu sa ennast unustad ja kelleks sa ennast unustad."

"Nii et katsuge jääda oma piiridesse ja oludesse, katsuge oma aega üle elada nii, et elu teid ei leiaks, et jumal - endine poksija, neeger, kõva käega mees, nagu ütleb Kivirähk - ei hakkaks teiega plaane pidama."

Väga hea raamat. Kindel lugemissoovitus.

K.Kesküla "Külma kodumaa"

Kesküla pole minu jaoks kunagi kirjandusmaastikul nii oluline olnud, et ma teda endale konkreetselt kirjanikuna teadvustaksin. Pigem oli ta minu jaoks kirjamees, kes teadis asja. See tundub võibolla sama, aga teisalt minu jaoks on vahe sees. Ja ma sattusin lugema ühte tema lühikest kirjatükki ja olin momentaalselt haaratud. Nii sattus see raamat minuni ja teine tema teos seisab veel kapi pealgi oma järge ootamas...

Käesolev kirjateos on on Areenis ilmunud esseede kogumik meie ühiskonnast, käsitledes erinevaid teemastid - kuidas me suhestume teiste kultuuridega ja iseendaga, kirjandusajaloo paralleelid, eestlased ja erootika jne. Need on temaatiliselt ära jaotatud, kuid keskseks teemaks on meie vabariik ja meie endi elu. Samas peab muidugi ütlema, et lugemine võttis omajagu aega, kuna üle 3-4 essee korraga lugeda pole võimalik. Lihtsalt see ei anna siis seda distantseeritud mõtlemisruumi, kuna tegu pole pideva ja ühtlase jutustusega. Esseede ilmumise ajavahemik on kaunis lai ning seega on nad kohati ajakohased ning praegu lugedes võivad jääda veidi võõraks. Aga milline muhe ja peen stiil - laia silmaringiga kirjutatud intelligentne seisukoht ja arutlus, huvitavad rakursid teemale ja kavalad paralleelid. On vähe öeldud, et ma olen haaratud!

Ma ei saa kokkuvõtvalt üldiset meeleolu esile tõsta, aga mingid teatud kohad jäid nagu eredamalt meelde ja tekitasid mõtteid. Näiteks essee "Elu saabumine Eestisse" alguses olev küsimus "Kas elu on seisund või koht?" Aga tõepoolest, mis see siis on? Ühest küljest justkui me sooviksime teatud elu(kvaliteeti) ja töötame selle nimel, kuid teisalt kirume seda ja mõtleme, et mujal on ikka teist moodi ehk defineerime seda kohana. Ja see küsimus on väga õige minu arust, sest kui me täpselt ei tea, mille üle me viriseme ja mida me muuta tahame, siis mis asja me üldse teeme. Näiteks käesolevate valimistega seonudvalt - kas me tahame muuta om seisundit kogu selles keskkonnas või hoopis loodame muuta seda kohta ehk Eestit ennast miskit pidi. Ja kas üks välistab teise? Teine essee, mis minult kollase lipiku meeles pidamiseks sai, oli "Pestud eestlane". See käsitleb ideed, et kas selleks, et kogemusi saada, peame me just tingimata käima ja nuuskima mööda maailma erinevaid keldritaguseid ning rõhuma eripärasusele. Kas tõesti on kogemused ainult seal, kus meid ei ole? Miks me tänapäeval ei suuda väärtustada seda paiksust ja kogukonnakeskset kogemuste jagamist? See läheb natukene teemasse selle elu küsimusega... Ja väga intrigeeriv on essee "Inimese hind" ja sealt teile hambusse üks mõte: "Inimene orienteerub nii ühekülgselt eesmärgile - olgu selleks siis raha või armastus -, et unustab elu hinna. Ent raha ja armastus on ju suhtelised, seega abstraktsed, inimese elu aga konkreetne." Ja inimene, kes ütleb, et ta pole kunagi sellele mõelnud, valetab või on tema maailmapilt kuidagi nihkes. Ja väga-väga äge oli lugeda esseest "Kalamaja avarduv maailm" jalutuskäigust Jaan Krossiga, kes oma lapsepõlve mängumaal koos Keskülaga jalutab ja püüab ennast praegusesse Kalamaja rajooni paigutada, et teha ajalehe jaoks head ning tema arvates õiget pilti.

Oli meeldiv ja silmiavardav. Kui ma seda kogumikku lugesin, siis tabasin ennast mõttelt, et seda peaksid ka teised lugema. Seda peaksid lugema tänapäeva inimesed ja ennast selle suhtes kuidagi positsoneerima. Sest see on tõesti tore ja huvitav asi. Soovitan!