H. Barnes "Hannibal: Peterburi moorlane"

Ma ei kujuta ette, et peaksin endale huvipakkuvaks ajaviitekirjanduse tarbeks inspiratsiooni otsima raamatukogu andmebaasist. Selles mõttes on riiulite vahel luuramine ja õige energia äratundmine minu arvates hoopis tõhusam, sest vahel satub asjade otsa, millest isegi ei teadnud, et need olemas on. Seesinane raamat on üks näide sellest.

Hannibal käesoleva eluloo kontekstis ei ole mitte see kurikuulus maadevallutaja ja valitseja, vaid hoopis tsaar Peeter Suure mustanahaline kasupoeg, kes juhtumisi on ka A.Puškini esiisa. Raamatus on püütud selle omal ajal väga silmapaistva intellektuaali ja riigitegelase elule veidi valgust heita alates tema juurte otsimisega Kesk-Aafrikas, seiklustega valgustusaja Pariisis ning lõpetades keerulise isikliku eluga meie väikesel Maarjamaal. Asjale lisab muidugi vürtsi asjaolu, et tegu on mustanahalisega, kes toonases kultuurilises kontekstis tõuseb selgelt esile kui insenerimõtlemisega haritlane, ning tema sugulus Puškiniga, kes on püüdnud oma eripärasest esiisast lausa romaani kirjutada (tõsi, kahjuks ebaõnnestunult). 

Raamatu idee on tõesti põnev, kuid kahjuks ei ole teostus minu arvates kuigi õnnestunud. Autor annab küll püüdlikult ülevaate kirjeldades tausta, käies läbi erinevad kohad ning tühimikke võimalike loogiliste arutlustega täites, aga see ei ole kuidagi loomulik ega orgaaniline. Ma ei tea, kas on asi aurotis või teksti eestinduses, aga see ei köida. Veenab oma faktiliste nüanssidega ja tehtud töö mahuga, aga raske on näha teksti taga seda indu. Ma ei tea, ma ei oska seda ilmselt kirjeldada, aga midagi selles raamatus oli kohutavalt mööda. Samuti on kohati näha otsetõlkimisest tingitud tekstijäikust ning ka paar näpuviga on sisse lipsanud. 

Seega temaatiliselt intrigeeriv, aga kui tahate hea kvaliteediga teksti nautida, siis ma pigem ei soovitaks. 

J. May "Tšingis-Khaan: elu, surm ja ülestõusmine"

Kuna minu huvid on viimasel ajal pigem kippunud sinna Euroopa ajaloo teemasse, siis et veidi oleks vaheldust, jäi seekord üldajaloo all silma Tšingis-Khaani elulugu. tundus piisavalt eksootiline ja eripärane, et tasus proovida.

Tšingis-Khaan on nii legendaarne karakter ajaloost, kuid kui raamat avab väga lihtsalt kaks olulist aspekti: meie teadmised temast on loodud väga väheste ja korduvalt ümbertõlgitud materjalide põhjal (kusjuures on palju materjali, mida veel pole läbigi töötatud) ning hoolimata ajaloolistest keerdkäikudest on selle karakteri tähtsus teatud rahvaste jaoks nii tugev, et selle müütilisust on ilmselt lääne inimestel raske mõista. Raamat räägib nii "Salajases ürikus" kirjeldatud Tšingis-khaani eluloo, mis on kaasaegsete poolt kirja pandud, kui ka tema legendist tänapäeva Kesk-Aasias (peamiselt Mongoolias ja Hiinas). Tingituna ajalooliste ürikute vähesusest ja olemasolevate eesmärgist näidata nimitegelast kui vägevat valitsejat, räägib raamat ajaloolises võtmes väga palju mongolite sõjakäikudest ja -strateegiast Tšingis-khaani valitsemisajal, ning vähem mongolite igapäeva elust. Raamatu tänapäevased lõigud on pigem kultuurantropoloogilise alatooniga, milles ei puudu ka väike ajalooline detektiivilugu :)

Raamatu autor kipub oma kogemustest Mongoolias siin-seal liigselt heietama, kuid sellest hoolimata on ta oma mõttelaadilt muhedalt irooniline ja ajaloolises võtmes on piisavalt objektiivne, et jätta tõsiseltvõetav mulje. Arvestades algmaterjali vähest ja ebamäärast olemasolu, on mul kahju, et raamati ei täitnud minu jaoks oma eesmärki so Tšingis-khaani kui isiku elust me suurt midagi teada ei saa ja sellest on mul väga kahju. Hoopis teine lugu on aga tema legendiga, mida analüüsitakse mitme erineva nurga alt pikalt ja põhjalikult. Eriti tugevalt leiab käsitlust tema hauakoht, mida ei ole siiani leitud, kuid millest on tehtud huvitav kultuurinähtus antud piirkonnas. Aga mis puudutab mongolite kui 13. sajandi vägevat sõjalist jõudu, selle ülevaate saab päris kiiresti ja põhjalikult selgeks. Ja see osa raamatust oli minu jaoks tõesti üllatav. Kuidagi on see ajaloo osa mulle võõraks jäänud so ajaloo tundidest on küll meeles, et mongolid suutsid allutada väga suure piirkonna, kuid kuidas see neil õnnestus, sellest räägitakse vähe. Raamat selgitab aga väga lihtsalt selle põhjuse ning mongolite tugeva koostöö põhjused selgelt ära (näiteks nende võimuhierarhia ei põhinenud rassil, nagu see tihtilugu kipub olema, vaid see põhines usaldusel).

Seega üsna loetav raamat. Eriti, kui teid huvitab sõjaline strateegia ja Tšingis-khaani kultuurilistest mõjudest tänapäeva Kesk-Aasia piirkonnale.

L. Tretjakova "Venemaa jumalannad"

Kevadest tingitud laiskuse tõttu lugesin raamatu juba nädal-kaks tagasi läbi, kuid ei ole leidnud endas jaksu sellest kirjutada. Aga raamat jäi mulle teema tõttu silma, sest keskseteks tegelasteks ei ole ilmtingimata heal järjel võitjad, vaid naised, kes on oma tegevusega Venemaa ajaloos silma paistnud ja meelde jäänud. Ebatraditsiooniline ajalugu? Mulle sobib!

Seega, nagu juba öeldud, raamatu teemaks naised, kes on Venemaa ajalukku jälje jätnud. Ja see jälg ei pea olema ilmtingimata positiivne või edumeelne, vaid oluline on tema mõju - kas siis kogukonnale või ühiskonnale tervikuna. Ja naised, kellest räägitakse, on väga erinevate rollidega: Suure Isamaasõja aegne sõdur, Teaduste Akadeemia juht, õigeusu kloostri igumeenja, kaunis Kreeka päritolu skandaalitar, luuletajanna jne. Kõik need naised on oma eluaaega arvestades ajast ees ja see on inspireeriv. Pikituna autoripoolsete vaimuvälgatuslike vahepaladega (näiteks improviseerides raamatus mainitud isikute tundepuhanguid või dialooge) luuakse raamatus eripärane õhustik, kus ei teki liigakadeemilist muljet ning tekst liigub edasi kiirelt nagu ilukirjanduslik juturaamat. kohati on ka tajuda sellist veidi venelikku dramatismi, kuid huvitaval kombel see ei häiri.

Raamat jättis väga sümpaatse mulje ning seda oli lihtne lugeda. Huvitavaid fakte toonasest elust tuleb kui küllusesarvest (näiteks kuidas Katariina II ajal oli soovitud rasedus õukonnas midagi loomuvastast), autor on oma lähenemisega teemale ajaloolised kujud väga inimlikuks muutnud, kuid samas tunnistab ka hetki, kui allikad või tõendid mingisuguseid askpekte raamatu kangelannade puhul ei paljasta. Ning raamatu eestindus on väga hästi õnnestunud.

Põhimõtteliselt on sellega kõik öeldud. Seega soe soovitus kõigile ajaloohuvilistele. Eriti neile, kes tunnevad ehk akadeemilisema kirjastiili osas hirmu.

Arhimandriit Tihhon "Mittepühad pühakud"

Tegelikult valisin ma selle raamatu välja seetõttu, et keegi kusagil oma blogis kiitis seda. Ja kuigi teema on selline, et ma üldiselt püüan sellist asja vältida, kuna ma ei ole oma meelelaadilt vaimne inimene, kuna mulle on kuidagi väga raske sellise kirjandusega suhestuda, siis seekord tundus asi isemoodi. Seega tasus proovimist.

Selle raamatuga on asi väga lihtne - räägitakse Vene õigeuskliku kiriku usumeeste tegemistest ja juhtumistest oma kutsumuse täitmisel. Aga seda ei tehta niivõrd läbi vaimsete katsumiste kirjeldamise või jumalasõna levitamise, vaid pigem argipäevaste juhtumiste esitamise (reisid, kloostriremondid, sekeldused palveränduritega jne), mistap lugejale avaneb kirikuelu köögipool. Ja kujutad sa ette - kloostris elavad inimesed nagu meiegi, kes mõistavad head huumorit, kellel on oma vimkadega iseloomud ja kes peavad igapäevaselt samuti mõtlema söögile, joogile, passidele, turvalisusele, rahalistele võimalustele, poliitikale jne. Muidugi, veidi vürtsitab autor mõningaid detaile ja juhtumisi jumaliku juhtimise ja imede võtmes (näiteks kurjade vaimude väljaajamised ja juhuslikud kokkusattumused), kuid see on pigem tausta arvestades loogiline ja ei mõju pealesurutuna. Tahan öelda, et autor mõistab suurepäraselt kirjutatud raamatu eesmärki (so olukorra kirjeldus, mitte jumalasõna levitamine) ning ei kaota seda silmist. Ja see teeb raamatu jutustused väga sümpaatseks.

Raamatu tegevuse aeg on vast selle teose üks huvitavamaid nüansse üldse. Selles mõttes, et loo autor leidis oma usulise kutsumuse sügaval punasel nõukaajal, kuid sellel ajal oli kloostrites veel nn "vana aja" pühamehi, kes mäletasid keiserlikku Venemaa usulist keskkonda, kuid samas on autor ise tegutsev tänapäeva Venemaal, kus on mängureeglid hoopis teised. Mida ma tahan öelda, on see, et tuginedes oma vanematelt kaaslastelt kuuldud juttudele ning oma kogemustele saab autor tuua lugejateni väga laiahaardelise ja intiimse pildi õigeusu arengutestkolmel erineval ajastul. Teine oluline nüanss minu jaoks on see, et autor on väga selgelt teadlik raamatu eesmärgist ning ei vaju pikkadesse heietustesse ega usulisse demagoogiasse. Samuti on ta oma jutuvestmisel väga konkreetne ning ei püüa kunstlikult lühikesi ja löövaid jutte pikemaks venitada, mis muudab raamatu seda enam sümpaatseks.

Räägime nüüd sisust. Raamatut lugedes tuleb siit-sealt ikkagi välja ka usumeeste mõttemaailm, mis oma olemuselt väga realistlik, kuid mingi omamoodi vaimsusega. Näiteks isa Nafanaili lihtne arutlus nõukogude põhiprintsiibist (lk 68), ühe usumehe nutikas vastus küsimusele "Miks kosmonaudid kosmosesse lennates jumalat ei näe?" (lk 132) või vahva lugu piiskop Vassilist, kes väljendas valjuhäälselt 1991. aastal keset Punast väljakut protesteerivat rahvamassi soovi minna Lubjankale (lk 328-332). Tõsi, kohati jääb aga mulje, et autor püüab veidi enda mitte nii puhastele tegevustele uut valgust heita (näiteks passi hankimise vangerdustest või unikaalse usulise raamatu kaotamise puhul võimaluste raames eetilisest nihverdamisest), kuid teisalt teebki see ehk loo inimlikumaks - kõik käkivad ja oma ego allasurumine ei ole elutervel inimesel ka usulistel eesmärkidel alati kerge. Selles mõttes on see väga vahva raamat, sest omamoodi põnevaid nüansse leiab igast jutukesest.

Seega olen väga meeldivalt üllatunud ja soovitan seda ka teile.

W. Lower "Hitleri fuuriad: saksa naised natslikel tapatalgudel"

Kui minu kodus sellist raamatut nähti, siis küsiti kohe, et mis värk sul nende natsidega on viimasel ajal. Lähiajalooga on aga kahjuks selline lugu, et natsism, kommunism ja teisele ilmasõda ning sellele järgnenud konfliktid on kuidagi paljude autorite huviorbiidis. Sellest temaatikast lihtsalt ei saa üle ega ümber. Ja lõpeks on siiski huvitav teada, kuidas saavad inimesed nii ebainimlikul ajal täiesti kapitaalselt ebainimlikuks muutuda? Ebainimlikuks selle kõige äärmuslikumas mõistes...

Selle raamatu keskne idee on rääkida natsislikest naiskurjategijatest, kes otseselt mõjutasid Ida-Euroopas toimunud massihävitustööd ning püütakse selgitada nende tegude motivaatoreid. Teema aktuaalsus on omaette nähtus, sest naiste rollist ei ole selles kontekstis kunagi kuigi palju räägitud ning sellest ka minu huvi raamatu vastu. Teoses vaadeldakse medõdesid, sekretäre ning ka lihtsalt kõrge riigiametnikuga abiellunud naisi ning nimeliselt tuuakse välja oma kümmekond, kelle puhul püütakse nii nende tegevust enne sõda, sõja ajal kui sõja järgselt analüüsidel leida vastus põhiküsimusele - "miks?"

Ma ütlen kohe alguses ära - selle raamatu puhul häiris mind puht kirjanduslikust aspektist mitmed asjad, mis takistasid raamatu sujuvat lugemist. Esiteks oli kogu temaatikale lähenemise tonaalsus minu jaoks vastuvõetamatu. Autor loob palju emotsionaalseid seoseid, toob tihtilugu samu näiteid ning ei viita kasutatud allikaile, kuigi see oleks just olnud see uba, mis tõstaks veidigi käsitluse tõepärasust. Ja kuigi raamatu sissejuhatuses viidatakse arhiivides olevatele materjalidele, mida autor on ise Ida-Euroopa arhiividest üles otsinud, siis sellest hoolimata tekib juba poole raamatu pealt mulje, et kogu lugu käib kuidagi ringiratast ning ei jõua kuhugi, sest järeldused on kuidagi kunstlikult üles ehitatud. Näiteks pikk heietus teose keskpaigas sekretäri ametikohast kui natsistlike tapatalgude ühe põhilise täideviijast just paberimajanduse osas, mis oli küll ajalooliselt huvitav lähtepunkt, kuid mõttena kuidagi otsitud, kuna dokumentidega neid väiteid minu arvates ei toetata. Seega on mul sügavaid kahtlusi raamatu ajaloolises väärtuses, kuivõrd selle tunnetuslik areng ja mõte on selge ja üheselt arusaadav ning sellele ei vaidle ilmselt keegi vastu. Teine asi, mis mind sügavalt häiris, oli raamatu tõlge eesti keelde. Ärge mõistke mind valesti, ma ise pole ilmselgelt raamatute tõlkimisel suurem asi asjatundja, aga kui raamatus olevad näitlikud lõigud algavad pidevalt sõnadega "Ühel perekonnal oli nii..." või "Ühel naisel juhtus naa...", siis see ei jäta esteetilises mõttes head muljet. Lonkavast sõnastusest ja kehvast toimetustööst võib lauseid tuua veel mitmeid, kusjuures ma jätan ka kirjavahemärgi muutmata: "Kinnipidamise ja ülekuulamiste käigus Gestapo mõrvas ta" (lk 32), "See toimus 1942, ja 1944, aasta vahel" (lk 126) või "Ühe Adolf Eichmanni sekretäriga Berliini kontorist (osakond IVB4) võeti ühendust 1960nendatel aastatel, kui saksa süüdistajad alustasid ulatuslikku juurdlust Reichi Julgeoleku Peaametis" (lk 173). Seega on ilmselt juba algvariandis nii palju autoripoolseid temaatikale lähenemise vigu, mida minu jaoks võimendas raamatu kehvake eestindus.

Teemast endast - naise roll keset tapatalge. See on väga õrn teema, sest see tõesti ei lähe naise kuvandiga kuidagi kokku. Ja kui lähebki, siis miskipärast kujutatakse ette, et julmur on mingi rangis jalgadega jämedavõitu matsiplika maalt. Selles mõttes on raamat ehk veidi müüdimurdja, sest nagu nähtus vaadeldavate naiste elulugude põhjal, siis ei saaks neid naisi pidada kitsarinnalisteks või juhmideks. Vastupidi - siin tundus kohati olevat väga nutikaid ja intelligentseid elukunstnikke. Temaatiliselt vast üks absurdsemaid asju oli lugeda kooduslaagri asukate omandi jagamisest - see lihtsalt saadeti Saksamaa abivajajatele (kui ei juhtunud seal olema mõnda eriti head asja, mis siis jagajate poolt endale krabati). Vot see ahnus mõjus kogu teema taustal kuidagi jahmatavalt...Ja ma ei oskagi öelda, miks just see seik, kuigi võikamaid kirjeldusi oli vastavalt temaatikale väga mitmeid. Samuti oli huvitav see, et lugedes vaatluse all olnud naiste endi nägemust tehtust (kui neid takkajärgi mõne ülekuulamise või kohtumenetluse käigus protokolliti), siis hakkad mõtlema sellele, et inimesed näevad tõesti sama asja väga erinevalt. Kui üks naine näeb laagrielus osalemist kui kõrgemalt tulnud käsku või ühiskondlikku ootust, millest oli raske või võimatu taganeda, siis teised jällegi eetiliste tõekspidamiste ränka murdmist, mis peaks olema üldinimlik ja ei tohiks olla küsitav.

Seega huvitav teema, kuid kahjuks teostuselt ei olnud üldse minu maitse - mina seda ei soovita.

I. Mortimer "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale: käsiraamat 14. sajandisse rändajale"

Raamatu leidmise kohta väga suurt legendi kaasas seekrod ei käi. Tõsi, veidi kannatlikkust pidin üles näitama, sest uue raamatu ja uudse lähenemisnurga tõttu on see ajaloohuviliste poolt kiirelt avastatud kaunike. Aga ooteaeg oli mõistlik ja seega õigel hetkel andmebaasist seda märgates kalpsasin raamatukokku kohale ja võtsin välja. Tõde tunnistades on see raamat mul tegelikult juba mõnda aega kapinurgal lebanud, kuna sain selle päris kiiresti läbi. Probleem on aga alati selles, et kuidas leida aega sellest üks kirjatükk valmis vorpida?

Raamatu uudne lähenemisnurk avaldub selles - kujutagem ette, et mingil põhjusel tekib teil võimalus rännata ajas ning satute korraga 14. sajandi Inglismaale, siis just sellest raamatust leiate põhjalikud kirjeldused sellest, mis teid seal ees võib oodata. Seega lühike ülevaade kõigest sellest, mis teid võib ümbritseda ning millega peate ellu jäämiseks arvestama: söök, jook, hais linnatänavatel, elamistingimused, arstiteenus, haigused, koduloomad, riietus ja etikett, ühiskonnaklassid, kohtumõistmine, usk, peresuhted, huumor jne. Ja sellest võiks ju ometigi kirjutada sügavajaloolise ja akadeemilise raamatu, ning ilmselt selliseid ka omajagu õiges ringkonnas liigub, kuid autor on lähenenud pigem asjale läbi väikese huumoriprisma ning kastnud kogu selle infomahu (mida tegelikult ei ole üldse vähe) sellisesse kergelt seeditavasse populaarteaduslikku sousti.

Raamatu tehnilise poole pealt tuleb tunnistada, et sellist pehmema lähenemisega laiahaardelist ajalooraamatut praegusel Eesti raamatuturul teist vaevalt et leiab, sest nii raamatu idee kui selles eestindus on tõesti päris heal tasemel. Siinjuures tuleb tunnustada ajakirja "Imeline ajalugu / teadus" ettevõtmisi, sest tundub, et nende tegevus täidab kenasti praegust pehmema teaduskirjanduse nišši päris adekvaatselt. Lisaks sellele tuleb siinjuures rõhutada, et mulle on jäänud mulje, et britid on osanud oma ajaloo avastamisel läheneda  lihtrahvalikult köitvalt. See mulje tekib ilmselt seetõttu, et olen suur ajaloosaadete fänn ja just Inglismaal toodetud ajaloosarjad ning -saated jäävad selles võtmes eriliselt silma, sest need on lihtsalt tehtud mõnusa eneseirooniaga ja sestap on neid ka minusugugusel faktiteadmisteta udupeal huvitav ja haarav vaadata. Või siis olen ma liialt inglise musta huumori lummuses, sest seda jagub ka ikka igale poole omajagu :)

Niisiis, räägime aga kirkamatest hetkedest. Näiteks metsas elavad loomad. Meil on kuidagi väga loomuomane teada, et metsas on karud, hundid, rebased ja põdrad, rääkimata metssigadest, kuid on huvitav teada, et Inglismaal olevate andmete kohaselt tapeti viimane hunt sellel saarel just 14. sajandil ja kui kuningas tahtis kuldijahti, siis pidi kult talle eraldi mandrilt toodama. Seega puudubki inglaste lähiajaloo mõistes arusaam kiskjatest metsas, sest neil neid lihtsalt ei ole. Et olukorda illustreerida, siis kui meie esivanemad valmistusid öisel reisimisel igaks juhuks ennast ka ette selleks, et võib hundikarja kätte jääda ja elust ilma jääda, siis inglaste puhul oli kõige suuremaks kiskjaohuks rebane. Või teine inimene. Ja see on iseenesest huvitav, sest selline elementaarne ohutunde tajumise erinevus muudab pikas perspektiivis ka ehk mõttemaailma st pole siis ime, et eestlane on pigem koduhoidja, sest pikad reisid tähendasid kõrgendatud riski.

Teine näide on ühiskondlik mõttemudel ehk siis see kogukondlik arusaam sellest, kuidas ja miks asjad toimivad nii, nagu nad toimivad. Ühiskondlikus mõttes oli 14. sajand väga maskuliinne ning kogu riiklik korraldus on just välja töötatud meestele mõeldes ja meeste poolt, mistõttu naiste roll piirub üldises plaanis perekondlike suhetega. Selles osas on traditsioonid säilinud ja neid üldiselt väga ei rikuta. Maskuliinse ühiskonnakorralduse hea näitena võib tuua selle, kuidas käsitleti vägistamist st Galenose õpetuste kohaselt peab naine eostumiseks saama orgasmi ja kui vägistamise tulemusena naine rasestub, siis ilmselt polegi vägistamist toimunud, sest naine ju ilmselgelt nautis seda. Teine aspekt on muidugi selles, kes on vägistaja ühiskondlikul hierarhiaredelil, aga see on ilmselt igipõline probleem. Nagu ütleb autor ise "Õiglus on kõigil aegadel suhteline mõiste". Kuid mul on mulje, et traditsiooniline ajalookäsitlus on püüdnud kiriklikele dokumentidele tuginedes vanades ajalooõpikustes kujutada keskaega kui ühte morni ja hingelisi väärtusi tagajavat kohta, kuid ka keskaegne inimene elas oma päris elu väljaspool kiriklikke reegleid ja nad oskasid tegelikult elu nautida. Tõsi, nende arusaam huumorist ja meelelahutusest oli teistsugune (kukepoks ja karu kõditamine olid muu hulgas täiesti tavalised nähtused), aga sellise mõnevõrra robustsema meelelaadi tagamaad kirjeldab autor ka kenasti lahti. Enda samastamine nendesse raamatus esitatud mõttemudelitesse on aga ilmselt iga lugeja jaoks omaette väljakutse, sest tekib küsimus tolerantsuse- ja taluvusepiiris. Kui nüüd tõesti võtta kätte ja  kõigi oma nuti-plutide, värvitud juuste, lühikeste pükste ja postmodernsilikust elukeskkonnastsinna 14. sajandisse poirisesse teemülkasse plartsatada.

kokkuvõtvalt üks päris huvitav ülevaatlik lugemine, mida ma soovitan ka nendele, kes endas tunnevad ajaloohuvi, aga päris raamatut veel lugeda ei ole tihanud - see raamat aitab ehk ree peale.

K. Laidler "Ranavalona I: Madagaskari hull kuninganna"

Võim ja hullus on kuidagi huvitavateks sünonüümideks sattunud viimasel ajal. Ei teagi, miks mind nende valitsejate elulugude poole tõmbab, aga raamatukogus riiulite vahel luusides tundus selle raamatu alapealkiri oli juba niivõrd intrigeeriv, et tasus proovida.

Madagaskarist on tehtud väga vinge multikas ning sellest räägitakse palju erinevates loodusfilmides, sest tegu on tõesti väga kauni ja omapärase loodusliku paigaga. Aga Madagaskari ajalugu on midagi väga võõrast st sellest nagu polegi midagi kuulnud. Raamatu autor K. Laidler ongi püüdnud veidi seda võõrast kultuuri avada, jutustades selle ajaloost, kusjuures keskendudes eriti  ühe selle saarekese kurikuulsaima inimese elule - Nais-Caligulana tuntud Ranavalova I. Ranavalona I, kes hoidis 19. sajandi alguses Madagaskaril elavaid hõime oma hirmuvalitsuse all, paistis silma erakordselt ekstentrilise iseloomu, võõraviha ja despootliku valitsusstiili poolest. Arvestades Madagaskari rahvaste eripärasid on sellise julma valitsejanna asetamine sellisesse kultuuriruumi hukutav nii kogukonnale kui ka riigile tervikuna, seda enam, et sealse rahva jaoks on valitseja jumalus, kelle sõna ongi seadus.

See raamat on oma sisu poolest täiesti ... eriline. Esiteks kontekst: peamiselt suulise pärimuse kaudu edasi antud mälestused ja legendid loovad huvitava tausta peategelase valitsemisajale, sest ega Madagaskari elanikud ju enne kristluse levima hakkamist 19. sajandi alguses lugeda ega kirjutada ei osanud. Seega kõik eelnev (saare asutamine, võimuvõitlused ja eelmise valitseja tegevus) on edasi antud suuliselt ja me kõik oleme ometigi telefoni mänginud. Teiseks müüt: ega keegi Ranavalona lähikondlaste mälestusi kirja pole pannud st kõik andmed temast on üles täheldatud temast väga kaugete isikute poolt. Näiteks Hitlerist on ka väga lähedased inimesed tema emotsioone, tujusid ja mõtteid kirja pannud, aga Ranavalova joonistub välja ainult kauge kuvandina, mille sisu jääb alatiseks suureks eelduste ja arvamuste kogupuntraks, sest ilmselt ei olnudki maailmas kedagi, kes teda tõeliselt hästi tunneks - valitseja, jumal, emand ja armuke ühes isikus, aga kunagi mitte samas rollis. Kolmandaks aeg: 19. sajandi algus oli maailmaajaloos ju väga pöördeline (Prantsuse revolutsiooni järelkaja, orjuse kaotamine ja orjakaubanduse hääbumine, industrialiseerumine, suurriikide soov oma valdusi arengumaade arvelt kasvatada, globaliseerumise esimesed märgid jne). Kuidas saab selliste muutuste tuules saareriik, mille põlised elanikud eelarvamuste ning uute ahvatluste vahel kõlguvad, oma normaalset igapäeva elu ilma konfliktideta jätkata? Seega väga erilisse konteksti asetatud raamat ja, tuleb öelda, et autor on päris tugeva uurimistöö teinud ning raamatu eestindus on samuti üsna heal tasemel.


Räägime nüüd veidi neist ahaa-momentidest. Ranavalona verised kättemaksud vaenlastele, kristlaste tagakiusamine ja hoolimatus oma rahva heaolu osas teevad temast tõepoolest väga silmapaistva naisterahva. sest tema sõna oli ju seadus. Kui minu tänapäeva ratsionaalselt mõtleva eurooplase pea ei võta, miks keegi ei öelnud "Aitab!" Kõige veidram näide oli ehk tema 16 nädalat väldanud "jahil käik", mille puhul pidid tema alamad rajama talle omaette jahihitee, kuna Madagaskail polnud suuri maanteid välisvaenlaste takistamise tõttu rajatud ning kuningannal ei kõlvanud ometigi liikuda samadel teedel, kus liiguvad talupojad. Jahil ühines kuningliku kaaskonnaga umbes 50 000 inimest, kes pidid oma toitlustamise, ööbimiskohtade ja muu elu-oluga seotud probleemide eest ise hoolt kandma. "Jahil" ei lastud teadaolevalt ühtegi looma, aga surma sai oletatavasti 10 000 jahil osalenud inimest, kellest paljud surid nälja, kurnatuse või ebapiisava hügieeni tõttu. Teine huvitav nüanss selle raamatu puhul on nimed. Ma tean, võõra kultuuri üle nalja heita ei ole viisakas. Aga kui teie esivanema nimi oleks Adrianampoinimerinandriantsimitoviaminandriampanjaka ehk "Imerina armastatud prints, kes on parem valitsevast printsist" (vt lk 24), siis ei saaks ka ehk teie seda väikse naeruturtsatuseta välja öelda. Seega sai veidi raamatut lugedes ka keelt väänatud :)

Seega omapärane maailm ja huvitavad õhtud sellesse süvenedes. Soovitan soojalt.

O. Blanc "Armastus Pariisis Louis XVI ajal"

Kuna elu-olu on erinevatel põhjustel väga kiireks läinud, siis ma lihtsalt ei ole suutnud ennast sundida juba iidamast-aadamast loetu kohta postitusi tegema. Seisavad raamatud nukralt riiulinurgal, aga postitust ei tee ära. Nüüd hakkavad aga tagastustähtajad peale tulema ja väga enam valikut ei ole. :) Konkreetse raamatu valisin ma omal ajal intrigeeriva teema pärast, sest armastus on ju midagi suurt ja ülevat, aga hakkas mõttes tiksuma, et kas toona siis oli asi teisiti? No, olgu, tunnistan, et võibolla mõjus ka romantiline kaanepilt õige pisut.

Olivier Blanc on kirjalike allikate läbi püüdnud luua ülevaadet enne Suure Prantsuse Revolutsiooni aegse armastuse kultuurist Pariisist: ta räägib suhetest, suurtest žestidest, alatusest, abielust ja lahutusest ning toonaste suurte armastajate tegudest. Liigselt olukordade detailidesse laskumata (mida on ka keeruline teha kui suurem osa algallikaist pakuvad aimdusi, aga mitte reaalseid fakte) saab siiski üsna hea ülevaate toonasest õukonnakultuurist ja selle liikmeist: vabameelsus, seksuaalne vabadus ja helded kingitused armukestele muudavad selle ajajärgu ehk üsna unikaalseks Euroopa ajaloos. Või tegelikult ei tea ma ju, kas paleede ja briljantide kinkimine ei olegi tänapäeval enam tavaks? Raamatu tehnilise poole osas peab tõdema, et palju kirjavigu ning kohatine veider sõnastus muutsid lugemiselamuse minu jaoks  küsitavaks, aga eks see ole individuaalne.

Lugedes hakkas kuklas tiksuma mõte, et kuivõrd subjektiivne on tegelikult ajalugu. Blanc on 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse Pariisi armastust püüdnud portreteerida läbi erinevate kirjalike allikate, mille usaldusväärsus ja lähtekohad on juba eos veidi umbmäärased - nimelt klatšilehed. Ma olen seisukohal, et ajalugu saab muuta ning paberile kirjutatu ei pruugi kõik olla päris tõene, seda enam, et klatš on väga muutliku iseloomuga suhtlusvorm. Lihtsamalt väljendudes ei ole Kroonikas ilmunu ilmselgelt kogu tõde. Teisalt jällegi on see võibolla kõige selgem emotsioonide ja meelelaadi peegeldus, sest kuidas saab vaene ajaloolane muidu pihta tolleaegsele mõttemallile? Ikka loed seda peenikest kirja ja lihtinimeste sahistamist, mitte üliametlikku kohtudokumenti, sest see on nii kuiv, et krabiseb. Seega loed ja imestad, et kas see oligi toona aristokraatia elunorm? Kinkida paleesid paremale ja vasakule, jalutada armukesega keset päist päeva kudrutades pargis ja olla samas nii sõltuv sellest, kuidas sinu seaduslik teine pool oskab olukorraga toime tulla? Veidi napakas, sest see kõik tundub nii mõttetult keeruline. Aga raamatu põnevaim fakt oli minu jaoks see, et üks vürst esitas oma konkurendi vastu süüdistuse, kuna too ohustas tema armukest oma seltskonnaga, sest konkurent on nii kohutavalt igav inimene ja igavuse kätte võib ju ometigi päriselt ära surra. Kes tuleb selliste asjade peale?!?

Teine mõte, mis mul tekkis, oli armastuse kui tundelaadi muutus inimeste mõttemallides. Ma mõtlen sellele, et armastus kui tunne on ju oma olemuselt universaalne. Nagu valu ja vihagi - kui seda tunned, siis sa lihtsalt tead, mida sa tunned. Küsimus on ehk tundele tähtsuse omistamisel oma elus. Kui toona oldi altid tundetega kaasa minema ja see ei tundunud naeruväärne, siis tänapäeval (vähemalt Eestis) on küll tajuda seda, et inimesed ei räägi armastusest. Või üldse suurtest tunnetest. Neelatad, lööd rusikaga vastu lauda ja näe - viha lähebki üle! Võibolla on see rahvuste vaheline erinevus? Võibolla aga olid toona inimesed tõesti oma tunnetes avatumad ja siiramad? Kas armastuse olulisus on aja jooksul kasvanud või kahanenud?

Seega hea idee, aga teostus jäi kusagil kolmveerandi juures pidama.

S. M. Volkonski "Mälestused: Kodumaa"

Volkonski ja Trubetski on kaks nime, mis on tänapäeva eestlastele võibolla pigem kultuurilooliselt tähtsad. Kuid  sama nime kannavad ka vanad vene aadlisuguvõsad, mille toimetamine Venemaa ajaloos on olnud üsna tähendusrikas. ühe oma sugulase, Läände putkanud suurvürst Sergei Mihhailovitš Volkonski tegevuse on Peeter Volkonski kenasti ära tõlkinud. Ja kuna olen hetkel vene ajaloo lainel ning ma tahtsin kindlasti ka selle raamatu läbi lugeda. Eriliselt jahtima ei pidanud, kuna raamat on juba mõnda aega tagasi välja antud ja sestap oli ainult raamatukokku minemise vaev.

Vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski mälestuste viimane osa "Kodumaa" käsitleb tema tähelepanekuid elust Venemaal enne eksiili suundumist: lapsepõlve mängumaast Keila-Joa lähistel, tegevusest keiserlike teatrite juhina ja laveerimisest toonases poliitilistes vetevoogudes, sõjaaegse hospiitsi asutamisest, väntsutustest uue riigikorra ajal ning kõigest muust, mis toona silma jäi ja hinge kriipis. Punaarmee käitumisest kuni Venemaa viimase keiserliku valitsejani on inimlikul tasandil püütud lahti mõtestada, jäädes siiski objektiivseks nende vigade ja tugevuste suhtes. Suurvürst ise jätab oma märkmetes väga õiglase, kultuurse ja laia silmaringiga inimese mulje, kes elu keerdkäikudesse ei eksi, vaid otsib võimalusi. Tegu on seega väga isikliku ja delikaatse pilguga Volkonskite igapäevaellu, kus kirjutaja ise on sügavalt empaatiavõimeline, aga samas otsekohene ja kriitiline kirjeldades teatud olukordade absurdsusi. Üks negatiivne nüanss siiski raamatu puhul on - väga mitmes kohas jäi silma näpuvigu (tähed olid vahetusse läinud või kogemata ära jäänud), mis paari vea puhul ei häirikski, kuid siin oli neid kahjuks veidi rohkem kui paar.

Raamatu sissejuhatus mõjus mulle veidi pelutavalt, kuna see on kirjutatud väga emotsionaalsest siislis ja ei haaku märkmeraamatu üldise fooniga. Teose sisuline pool on aga väga huvitav ja värskendav lugemine. Eriti selgelt jäi mulle meelde see, et ilmselgelt õiglustunnet vooruseks pidav Volkonski ei mõista bolševike kaksikpidised arusaamu tema olukorrast nende väljamõeldud skeemis: kui kogu elu on teda süüdistatud olemast vürst, siis pärast klasside kaotamist hõõrutakse talle nina alla, et ta on endine vürst. Teadupärast kehtisid Nõukogude Venemaal isevärki reegleid ja süsteem jäi segaseks ka neile, kes süsteemi juhtisid. Kunagi ei võinud ju teada, kes on hunt lambanahas st täna oled terrorist, aga homme vabadusvõitleja. Nagu vürst ise ütleb "See oli aeg, mil valitsesid sinel ja sihvkad..." Vaatepunkti küsimus, eks? Ega tänapäeval suurt midagi muutunud ei ole. Inimeste kollektiivne mälu on ikka meeletult võimas relv ning  keegi kusagil ikka mäletab sinu puudusi. Kuid õigluse eetilise poolega on juba aegade algusest saadik ju lood nii, et kuldne kesktee rahuldab masse harva.

Samuti oli mul väga põnev oli lugeda aga keisririigi toimimise telgitaguseid ning minu jaoks oli eriti pikantne Nikolai II osalemine leivakuulikeste sõjas. Seda, et Nikolai II polnud keisrina just suurem asi, seda olen ka mujalt kuulnud, aga selle raamatu ajal hakkasin ma mõtlema sellele, et millega olekski ta ajalukku läinud, kui tema valitsusaeg poleks nii traagiliselt lõppenud? See arutu hävituslaine üle Venemaa ja kõik sellega kaasnev muutsid ta eriliseks, kuid lugedes "Kodumaad" tuleb selgelt välja, et kuigi lugu temast vist valitsusringkondades ei peetud. Eripäraseks muutab aga käsitluse see, et tegu on reaalselt keisriga kohtunud inimesega, kes küll tema lähikonda ei kuulunud, kuid ta saab oma arvamuse kujundada isikliku kogemuse põhjal, mitte poliitiliste üleskirjutuste või vahendatud mälestuste kaudu.

Vürst Volkonsti mälestusteraamat on lihtne, nutikas ja väga isiklik lugu ühe aadliku arengust, mille puhul tasub tehnilistest apsudest (so kirjavead ja liigemotsionaalne sissejuhatus) mööda vaadata.

C. Augias "Rooma saladused"

See raamat on mu soovide nimekirjas olnud pikka aega. Iseenesest ei ole ka laenutamisel mingit takistust olnud, sest ilmselt ei ole see raamat nii suurt kõlapinda tekitanud, et rahvahordid seda raamatukogudest laenutada sooviks, kuid ma oli lihtlabaselt laisk ja ei viitsinud seda lihtsalt koju tassida. Tõsi, maht pole sellel raamatul teab mis suur, aga asi on olnud põhimõttes...

Ajakirjaniku taustaga autor jutustab episoodiliselt oma Rooma ajalugu ehk sidudes erinevaid isiklikke mälestusi Roomas paiknevate asukohtade või seal elanud inimestega. ajaloolistest isikutest tulevad kõne alla nii Cesar, Michelangelo kui ka kurikuulsad Medicid, aga kirjeldatakse ka Rooma-teemaliste filmide laine mõju kohalikule elule 20. sajandi keskpaigas, ühest müstiliseimast ja segasevõitu mõrvaloost 20. sajandi Roomas ning mahlakas sõnastusega kohaliku lihtrahva argielu kujutavast luulest 19.sajandil. Ja (arvestades Rooma eripära) ei jäeta kõrvale kirikut või selle mõjuvõimu linna, regiooni või koguni terve maailma poliitika mõjutamisel. Oma eklektilisel moel ei anna see raamat ehk kõige objektiivsemat või ajaliselt selgejoonelisemat ülevaadet Rooma linnast, kuid selle juures on tegu väga intiimse pilguheitmisega ühe mehe nägemusele oma kodulinnast.

Kui ma mõtlen loetule, siis pean tunnistama, et mind valdavad segased tunded. See oli põnev raamat ning ma nautisin selle lugemist väga, aga ma ei saa aru, miks see raamat peaks sellisel kujul eksisteerima. Ma pean silmas, et miks just need tegelased ja need kohad? Jah, isiklik valik ja sellest tingitud seotus on siinjuures määrava tähtsusega, aga kas see on siis oma olemuselt objektiivne või paneb autor lugeja lihtsalt sundseisu? Lugejana olen ma sellise lähenemise puhul muidugi ebamugavas olukorras, et ma ei tea, mis mind lehekülje peal ootab - põige antiikmaailma, keskaegse kunstiinimese agoonia või tänapäevase Rooma usulis-poliitilise olukorra ülevaade, mistõttu on kohati raske ennast vaimselt virgena hoida. Teine kriitikanooleke läheb veidi kohmakale toimetajatööle, sest üsna palju oli näpuvigu st tekstis olid tähed välja jäänud, vahetuses või hoopis ununud (eriti häiriv oli lk 262, kus ei saa päris täpselt aru kui vanad need noores SS-sõdurid siis olid). Kuna raamatu temaatika oli väga laialivalguv, siis ei oska ma tekkinud mõtete osas midagi põhjapanevat välja tuua, sest selline teemalt-teemale hüppamine ei lasknud teemasse süveneda.

Seega üsna hea lugemine, aga keeruline luua isiklikke seoseid või võhikul raamatu arengut jälgida, sest kui linn on võõras, siis ei saa siin aidata ka kõige kirkamalt maalitud pilt :)

D. Smith "Endised inimesed"

Selle raamatu ilmumine läks minust kauge kaarega mööda. Ma ei teagi, kuidas see nii läks, aga lihtsalt mingil hetkel blogides rongi kolades leidsin järsku, et oplaa! Ja teema oli niivõrd intrigeeriv, aga selle saamisega oli raske. Nagu heade raamatutega ikka... Aga lõpuks ma selle sain! Oli küll kellegi teise lugeja poolt veidi ristida saanud, kuid ega see sisu halvemaks teinud.

Raamat käsitleb Venemaa aristokraatia viimaseid päevi. Ja seda selle sõna kõige otsesemas mõttes. Täpsemalt järgitakse kahe Venemaa suurima aadlisuguvõsa (Šeremetjevite ja Golitsõnide) käekäiku alustades põgusa kirjeldusega nende eluolu kohta enne revolutsiooni ning liikudes siis selles suunas, mis juhtus pärast revolutsiooni kuni stalinliku karmi lõppmänguni. Raamat on võhikutele mugavaks tehtud, kuna seletab lahti ka olulisemad mõisted ning nende tekkimise tagamaid, mis muudab teose ühtseks tervikuks. Samas aga ei ole see kuiv faktide kogum, sest on erinevate kirjade, päevikute ja isiklike mälestuste abil muudetud väga intiimseks sissevaateks kahe perekonna traagilisele loole.

See raamat haaras mind ikka korralikult kaasa. Inimloomus selle üldises pildis vahel hämmastab mind - lihtsalt õelusest või eelarvamuste tõttu ollakse valmis kõrvaldama kõik, mis segab või tundub ebaoluline. Sarnasusi võib tuua palju: mustanahliste orjade elu Ameerika Ühendriikides, pärisorjad tsaariaegsel Venemaal, hiinlaste terror tiibetlaste suhtes jne. Näiteid on lõputul hulgal. Lugesin seda raamatut ja kuidagi raske oli mõista selle kõige põhjust. Ma saan aru ülestõusust, ma saan aru klassivihast, ma saan aru propagandamasinast. Aga ma ei saa aru sellest, kuidas sai sellise kergusega kaotada inimlikkust või pikka perspektiivi vaimu-, kultuuri- ja rahvuspärandi osas. Olgu, argument on see, et kui on pisku ajal valida kausi söögi või raamatu vahel, siis valitakse paratamatult esimene, aga siiski see raev ja vaimupimedus hämmastas mind. Selle mastaapsus. Hämmastas ja tegi kohutavalt nukraks, sest see on lõpeks tühi tunne. 

See on iseenesest huvitav, milliste reeglite ja millise kombestiku järgi vanad aadlikud toimetasid, kusjuures lõhe aadlike ja nende maadel elavate talupoegade vahel oli siiski nende endi teha. Kuid kui jälgida raamatus väljajoonistuvat inimsuhete mustrit, siis vast kõige huvitavam on emigreerunud ja paigale jäänud aadlike arusaamine õigest käitumisest- Väga selgelt toob selle välja ühe aadliproua päevikusissekanne: "Sofia Vassiljeva sai täna ühelt välismaal elavalt venelannalt kirja. Too naine kirjutas, et kui ta tuleb Venemaale tagasi, ei suru ta ühegi siiajäänud venelase kätt. Mida need pagulased põgenedes päästsid - oma elu või Venemaad? Meie, kes jäime siia, oleme kahtlemata rohkem kannatanud. Kas mul polnud õigus öeldes, et me räägime nüüd erinevat keelt?" See on väga ilmekas lõik, mis näitab ehk kogu situatsiooni traagikat, sest see lõhenemine on nii põhimõtteline, et tekitab huvitava eetilise küsimuse - kumb on ohver? Kas see, kes lehvib nagu leheke tuules omamata pidepunkti, või see, kes jääb kohale ning kannatab hambad ristis ka väga kehva eluolu? 

Seega väga põnev lugemine ja väga mitmekülgne lähenemine problemaatikale luues selge ja kaunis intiimse pildi Venemaa kõige kriitilisemast ajast 20.sajandil. Smith on oma sõnadega tõeliselt oskuslikult ümber käinud ja ka raamatu eestindus oli väga hea. Seeha kui tahate head ajaloolist teadmekirjandust, siis see on kindlasti üks väga hea valik.

N. Philbrick "Mayflower: jutustus vaprusest, ühiskonnast ja sõjast"

Olen täheldanud väga huvitavat arengut meie ajaloolises mõtlemises - Ameerika ajalugu on muutumas meie ajalooks. Ilmselt on see seotud sealse popkultuuri ägeda pealetungiga, sest Mayflower, Salemi nõiaprotsessid, Bostoni teejoomine ja Kullapalavik tunduvad kuidagi nii loomulik osa globaalsest ajaloost. Ma ei hakka halama siin teema, et keskmine ameeriklane ei pruugi isegi teada, kus asub Eesti kaardil, rääkimata detaile Eesti ajaloost. Pole parata - suuremal on suurema õigused... Selliseid mõtteid mõlgutasin ma kui selle raamatukogust laenutasin. Valiku põhjuseks on aga see, et oli teine ilusa roosa seljaga riiulis mulle otsa vahtimas ja seda, kulla sõbrad, mõtlen ma igasuguse irooniata :)

Philbrick alustab Mayfloweri looga pihta üsna loogiliselt, kirjeldades usuvähemusena Inglismaalt väljarännanute elu-olu nende kodumaal ja hiljem esmase väljarännu sihtkohas Hollandis. Ühesõnaga loob autor tausta puritaanide otsusele minna ja luua oma kodumaa uuele avastamata mandrile, sest see oli nende jaoks ainuke koht, mis pakkus võimalusi kuidagigi oma uskumustes ellu jääda. Väga detailselt antakse ülevaade laevareisist, esimestest maal käikudest, puritaanide kohanemisraskustest ja õige asukoha otsimisest, kuid suurem osa raamatu võhmast läheb keeruliste partnerlussuhete kirjeldamisele põlisasukate ja uusasunike vahel, mis tipneb Kuningas Philipi sõjaga. Laias laastus annab autor ülevaate orienteeruvalt 100-aastasest episoodist Ameerika ajaloos, tuues aegajalt huvitavaid võrdlusmomente tänapäevaga (näiteks sõjaohvrite või rahaliste tehingute hindamisel). Kusjuures autor ei vali olustiku ega motiivide kirjeldamisel pooli, mistõttu pakutakse lugejale vaadet olukorra arenemise osas pigem erapooletu kõrvaltvaataja silmade läbi.

Meenutades ühte teist raamatud, mis on ilmunud sarjast "Ajalugu. Sotsiaalteadused", kus kirjeldatakse Lõuna-Ameerika näitel põliselanike hävitamist portugaallaste poolt (mitte ei meenu raamatu enda pealkiri), siis sain siin tõmmata huvitavaid paralleele. Lõunas toimus pärast mandri avastamist kõik väga lihtsalt - eurooplased tulid, nad nägid ja nad võtsid. Vajadusel jõuga ja tappes vastuhakkajad. Põhjas püüdsid puritaanid luua aga kasulikke koostöösuhteid - loodi leppeid, vahetati kaupu ning püüti üksteist mõista, et säilitada habras rahu ja tasakaal. Untsu läks asi alles siis kui rahvast oli uusasunike pinnale juba liiga palju kogunenud ja uus põlvkond ei osanud enam näha neile loodud võimalusi, mistõttu asja hakati jõuga muutma. Meenutab veidi põhimõtet "Kill 'em with kindness".

See paneb aga mõtlema mis piirini tuleks üldse asutada esivanemate loodut ja kuivõrd meie tänased noored seda mõistavad. Kas näiteks 19. sajandil igavleva aadlipreili hobikorras joonistatud vesivärvimaal on kunst või pigem prügi? Või muutub väärtuseks omaette juba see, et ta on nii kaua säilinud? Kas eestlaste eelarvamus võõra (võimu) suhtes on käsitletav samadel põhimõtetel st kas need noored, kes on sündinud pärast laulvat revolutsiooni, suudavad aduda tegelikult nõukogude aegse elu jaburust? Ja kas eestlastega on samamoodi nagu indiaanlastega, kelle kohta autor ise väidab, et "indiaanlased ei unusta kunagi täielikult oma juuri"? Või oleme me hakanud tegelikult vaikselt unustama selles suures globaliseerumiskatlas? Kes on maa tegelik omanik - see, kellel on jõud ja võimalused, või see, kes on seal sündinud?

Aga muidu selline huvitav lugemine. Kindlasti mitte kõige lõbusam, aga silmaringi avardav, mistõttu uudishimulikele ajaloohuvilistele soovitan.

C. Ginzburg "Juust ja vaglad: Ühe 16. sajandi möldri maailm"

Ei ole seekord ilukirjandus, vaid sarja "Ajalugu. Sotsiaalteadused" kuuluv raamat. Teos käsitleb 16. sajandil Menocchio nimelise Itaalia möldri inkvisitsiooni ülekuulamiste protokolle ning kirjeldab äärmiselt põgusalt antud möldri elu. Tema puhul peeti kaks korda kohut - esimesel korral pealekaebamise pärast ning teine kord juba tulenevalt sellest, et ta nö "ei parandanud ennast". Teine kord tõi talle ka kirikuteglaste poolt määratud surmaotsuse. Ja ma usun, et kõik saavad aru, et kui juttu on inkvisitsioonist, siis on kõne all usu küsimused. Peamiselt analüüsib Ginzburg seda protokollides väljendatud sõnadebatti inkvisaatori ja möldri vahel. On ilmselge, et need kaks maailma on omavahel väga erinevad ja, tulenevalt mõnevõrra võimust, on inkvisiitori maailm see, mis on "õige" st mille poole peaks püüdlema.

Ei saa öelda, et Menocchio oleks rumal - ta oskab lugeda, formuleerib oma mõtteid väga konkreetselt ning, hoolimata sellest, et tal pole saanud inkvisiitorite kõrval väitluskunsti õpetust, suudab ta tulenevalt oma talupoeglikust pragmatismist lähtudes ka enam-vähem enda seisukohti põhjendada. On aga selge, et ta jääb alla sellele vastase võimule. Põhjuseid on mitmeid, kuid minu jaoks oluliseim aga see, et Menochhio on liiga pragmaatiline, et uskuda pimesi katoliku usu dogmasid. Näiteks ei mahu talle pähe Neitsi Maarja kontseptsioon või piibellik arusaam maailma loomisest. Ka raamatu pealkiri "Juust ja vaglad" tegelikult viitab maailma tajumise erinevustele usu- ja tavainimeste puhul, sest Menocchio tajub maailma kui juustu ning leiab, et inimesed on justkui vaglad, kes sündisid sellest juustusest maamassist. Ta argumenteerib oma vastuseid ning mõtteid minu arvates äärmiselt loogiliselt ning tänapäeva ühiskonnas oleks Menocchio tõenäoliselt üsnagi erudeeritud mees. Aga ajastu omapära oli tema vastu - vastureformatsiooni raames ei saanud kirik endale selliseid inimesi lubada ning seega tuli neid karistada.

Minu jaoks oli huvitav, et vastandades tolle aja kohta kõrgelt haritud inkvisiitoreid, kes on omaks võtnud ühiskondlikud ja kiriklikud normid, jäävad minu silmis hätta iseharitud ja loogiliselt mõtleva möldri maailma muutmisega. Ja ma saan aru, et mina oma 21. sajandi inimese maailma vaatega mõistan Menocchio seisukohti võibolla selgemalt ning vaatan inkvisiitorite tegevust võibolla kaugelt ja mõnevõrra kriitilisemalt, kui see kohane oleks. Teos on ka huvitav just selle Ginzburgiliku lähenemise poolest ehk uurides nö mikromaailma ehk ühe inimese kohta käivaid dokumente, saab tegelikult väga selgeks ka antud maailmaga seonduvad ühiskondlikud protsessid. Ja ma leian, et just selles ongi asja võlu - uurida konkreetselt Menocchio suhet selle usumaailmaga, mida katoliku kirik 16. sajandil Itaalias pakkus.

Hea raamat. Intrigeeriv. Soovitan.

Siiralt teie,

Kiiks