A. Hvostov "Sillamäe passioon"

Ma nii ootasin seda raamatut, sest Hvostovi "Võõrad lood" oli nii hea. Ja siis on lahe, kui tulevad mängu tutvused raamatukogude ringkonnas. Jah, ma ei salga, et ma vahel kasutan ka ebaausaid võtteid mulle huvipakkuvate raamatute saamiseks.

"Sillamäe passiooni" näol on tegemist Hvostovi elulooga, kus kesksel kohal on tema lapsepõlve kodulinn Sillamäe. Üsna ausalt vaatleb autor oma elu ning käsitleb mitmeid 60nendate põlvkonnale olulisi teemasid ning raamat ongi üles ehitatud temaatika põhiselt - näiteks teksad, külm sõda, Vaivara jne. See laseb mõnevõrra lihtsamalt raamatus orienteeruda ning loob mingisuguse häguse süsteemi (tuletan meelde, et tegu on elulooga). Selline lühike kokkuvõte. Nüüd räägime muljetest.

Esmalt ütlen kohe ära, et mina olen 80nendate laps ja seega jäävad paljud raamatus käsitletavad teemad minu jaoks pisut kaugeks. Ma ei suuda võibolla õigel tasemel suhestuda selle aja nostalgiaga ning seetõttu häiris mind Hvostovi eluloo raamatu juures selline heietuslik laad. Alguses mõtlesin, et võibolla on siin küsimus põlvkondades, kuid üks mu sõber, kes on sündinud 60nendatel, ütles, et ta ei suutnud seda raamatut lugeda. Ta leidis, et see on väga veniv ja tema mäletab teatud asju teisiti. Üks endine kolleg aga, kes on sama põlvkonna esindaja, leidis, et see oli väga hea raamat ning ütles, et tema jaoks oli see täielik nostalgialaks. See kinnitas aga mu oma kogemust, et põlvkond tähendab seda, et inimesed kogevad samu sündmusi, kuid tõlgendavad seda erinevalt. See on täiesti individuaalne ning ei sõltu absoluutselt sellest, et ollakse sündinud ühel kümnendil. Ning kui sama asja edasi arendada, siis on selge, et sama loogikat saab rakendada ka laiemalt inimkonna puhul, mitte ainult põlvkonna tasemel. Mis mulle aga absoluutselt ei meeldinud, olid siin-seal vilksatavad poolikud ja lõplikult väljaarendamata ideejupid ning veidi vägivaldselt tõmmatud paralleelid tänapäevaga. Näiteks idee oma poeg ajamasinaga antud aega viia on küll ilus, kuid selle teostus ei olnud nii ilus. Oli ka teisi kohti, kus ma püüdsin vastuse saada küsimusele "milleks kogu see sõnavaht?", kuid vastust ma sellele ei saanudki. Näiteks Kaljo Kiisa koht, mis oli taas ilusa tagamõttega, kuid kuidagi kunstlik.

Põnev oli minu jaoks aga on näiteks Sillamäe enda fenomen nõukogude ajal. Ma ei ole seal kunagi käinud, kuid minu jaoks oli põnev lugeda kohaliku inimese mälestusi. Nö "aborigeeni" vaatenurka oma kodukohale. See ei ole ülistav patriootlik, vaid pigem... kuidas seda öelda... väljakujunemata isiksuse vaade olukorrale. Sest Hvostovi Sillamäe mälestused tunduvad pärinevat 60-70nendatest ning arvestades, et ta ise sündis 1963, siis on mälestuste palju vastamata küsimusi, oletusi ning põhjendamata arvamusi. Kuid lapse ning noorukina ju alles avastataksegi maailma, või kuidas? Samas on see ka intrigeeriv, sest see muudab antud lood kuidagi veelgi autentsemaks ning sümpaatsemaks. Näiteks kohalik just selle kohaga seotud selle ajastu folkloor - vanaeidekese hurtsikuga rannal ning kohalike vanemate eesti poiste tegemistest rääkimine. Mis muudab aga Hvostovi loo tõeliselt usutavaks, on see, et ta leiab ka kriitilisi momente nii oma elus kui Sillamäe elukorralduses ning mulle ei jäänud muljet, et püütakse ennast teatud tegudest puhtaks pesta. Kas pole see mitte elulugude eesmärk - kõike ausalt ära rääkida? Arvestades meie vabariigi väiksust, on see minu arust väga julge samm. Näiteks puberteedieas poiste kannatusest koolipingis (alates kestvast erektsioonist ja lõpetades diagnoosimata astmaga spordivõistlustel osalemiseni), teksade hankimise kunsti või alkoholi tarbimise oskusi. Sellised kohad muutsid antud raamatu täitsa loetavaks.

Kokkuvõtvalt ütlen, et oli huvitav ajaviide, kuid kahjuks mitte kuigi meeldejääv. Kirjutamise laad ei passinud mulle eriti ning pidev siiberdamine ajateljel siia-sinna oli väsitav, kuid teisalt oli see aus ning oma mõningaid häid hetki. Ja ma ei julge seda soovitada, sest tundub, et see on selline raamat, mis osadele väga meeldib ja teised ei saa sealt kätte seda nostalgialaksu, mis esimestel antud raamatu elama paneb.

A. Hvostov "Võõrad lood"

Selle raamatu valisin endalegi täiesti ootamatult, sest mõtlesin, et prooviks Hvostovi ka lugeda. Eks siis näis, kuidas peale läheb. Lugemisega siiski venitasin, sest see raamatukaane kujundus on selline kaunis üksluine... Aga kui ma juba piisavalt kaua olin venitanud, siis võtsin kätte ja hakkasin pisitasa lugema ning avastasin et kaas ja sisu ei lähe üldse kokku.

"Võõrad lood" on Hvostovi jutustused teemal võõrad Eestimaal. Ka raamatu tutvustuses ütleb autor, et kaante vahele koondatud neli lugu on ajendi saanud aprillirahutustest, mis antud teema ju väga teravalt esile tõstis. Esimene lugu räägib sellest, kuidas sügaval nõukogude ajal suunatakse Eestisse vabrikusse "Majakas" nõukogulikku kasvatuslikku tööd tegema Muza Pontšina. Muza on nõukogulikus propagandas nii üles kasvanud, et tema jaoks on väga ränk see, et ta ei saa aru nendest ühiskondlikest muutustest, mida peretroika endaga kaasa toob, ning ta läheb hulluks. Teine lugu raamatus "Sinised mäed I" räägib kusagil nõukogude aja keskel Sillamäel elava väikese Julia elust. Õigemini küll on loo keskpunktiks üks konktreetne päev, kui kogu linna rahvas läheb Sinimägedesse tähistama suurt võitu, kus lapsed korjavad purjus peaga ringikakerdavatest meestest-naistest mahajäänud kopikaid jäätise ostuks, ning õhtul peab väike tüdruk aitama oma heal sõbral viga saanud lemmiklooma halastussurma saata, aga selle kõige raames saab aimu ka Julia argielust. "Sinised mäed II" räägib saksa sõjaväe tangijuht just nendes samadest Sinimägede lahingust. Raamatu viimane lugu "Must jõgi", mille keskseks teemaks on Põhjasõdade aegne usuküsimus erinevate inimeste silmade läbi: luteri usumees, vene vana õigeusu sekti nö "ninamees" ning Peeteri käsul siia sõdima saadetud kasakast väejuht.

See raamat on ääretult huvitav kooslus. See võtab oma erinevate juttudega nii geniaalselt luubi alla selle "mina ja muu maailm" vaatepunkti, mida meil siin Eestis ikka armastatakse rõhtutada - mina olen siin ja seal (kaugel) on kuskil võibolla keegi veel. Ja see kaugus ei pruugi olla ju ilmtingimata füüsiline kaugus vaid ka näiteks vaimumaailma kaugus on päris kole asi. Näiteks esimeses loos tuleb see erinevus välja Muza ja tema eestlasest armukese Valtsi suhetes, kus esimene ei saa aru, miks NL asi nii paha on, ning teine ei taha talle enda arust ilmselget asja ka seletama hakata. Samas näitab "Musta jõe" loo vana vene õigeusu ja luteri usku meeste omavaheline nääklemine seda, et kui kumbki ei ole tegelikult avatud meeltega, siis ei saagi arutelu toimuda. See on nii inimlik. ja samas on see ka väga keeruline. siit kerkis minu jaoks üles küsimus, et kust piirist on siis oma põhimõtetes järeleandmine põhjendatud ja kus mitte? Et mida saaksin mina näiteks ära teha? Ja kas ma tahaksin?

Mis mulle veel väga meeldis, oli see, et peale Valtsi polnudki juttudes esile tõstetud eestlasi. Sest millegi pärast on ikka meie väiksel rahval see, et me peame justkui ennast kuidagi alati upitama. Olgu kodanikuna või eraisikuna. See on minu jaoks naljakas. Hvostovi eesmärk antud juttudega ongi justkui veidike kõrvalt seisjana näidata seda mujalt tulnute nägemust meie maailmast. Naljakas on see, et kui me ise kujutame ette, et meie kultuur on nii kõikvõimas, siis tuleb ikkagi välja, et tegelikult on see kaunist utoopia. Sest inimene võtab kaasa ju ka oma kombed, traditsioonid jne, mille järgi ta hakkab elama ja läbi mille ta Eestit ja eestlasi vaatab. Mis siis sellest, et tema uueks elukohaks on Eesti, kus on teised kombed ja tavad. Ja siis hakkasin ma mõtlema, et kui palju ma tegelikult üldse tean näiteks vene õigeusulistest. Sest seda legendaarset tüli õigesti risti ette löömist õige arvu sõrmedega mäletan ma küll ajaloo tundidest, kuid kindlasti on erinevusi muidki. Teine küsimus oli, kas ma tegelt siiski tahan seda kõike teada? :D

Millist juttu ma kõige enam nautisin? Väikese Julia jutustus oli minu jaoks kõige põevam, kuid ka teistes lugudes oli oma võlu. Aga ma väga nautisin Hvostovi kirjutamisstiili. See on selline lihtne ja otsekohene, väga nauditavalt ja voolavalt kirjutatud. Justkui loeks kellegi monoloogi. Ja eriti äge oli see, et ka näiteks väikesed pisiasjad on välja toodud. Näiteks mannapudru söömine või Põhjasõjas võitevate kasakate ränk kõhuhaigus. See loob kuidagi realistliku pildi.

Ma väga vabandan, ma ise tunnen, et see kirjutis ei ole päris südamest tulnud, kuna hetkel on mul nii kiire olnud. Aga ma tahan öelda seda, et mulle see raamat väga meeldis. Oma ideelt meenutas see Hvostovi raamat mulle M. Saadi "Lasnamäe lunastajaga", kuigi "Võõrad ,ood" on kuidagi konkreetsem ning voolavama ja huvitavama jutustamisstiiliga. Kindel soovitus!