Monday, November 26, 2012

H. Kainits "Mardika umb ehk minu väike hullumaja"

See raamat sattus minuni väga ootamatut rada - käisin Viljandis ja et mul bussis midagi teha oleks, siis käisin väikese tiiru raamatupoest läbi. See oli allahindlusega müügis ja siis mõtlesin, et "hei, why not?" Ja miks just see raamat? Sellepärast, et ma olen seda raamatukogudes riiulitel näinud ja kuidagi tundus ahvatlev...

Raamat räägib läbi Matti silmade sellest, kuidas tema isiklik väike hullumaja nimega elu toimib. Tema vanemad on abielus, kui ema on suuremat sorti telefonisõltlane ja käib pidvalt uute meestega kohtamas., samas kui isa armastab aegajalt pudelipõhja piiluda ning on selline tüüpiline eesti mehe muster (no offence, eks?) Samas on mina-tegelase õde, endine sportlane, sarvede mahajooksmisega ametis nii alkoholi kui ka eraelulises mõttes. Naabrid on samuti veidi napakad - lõdva püksikummiga naabrinaine, vananev füüsikaõps ja uudishimulik Suislepa-mutt ülalt korruselt. Matti hea sõber Ruut on innovaatiliselt mõtlev noormees, kes koos Matti ja mõnede teiste noorte kaasabil paneb aluse uuele usule - monetarism ehk rahakultus. Ja romaani teine pool keskendubki sellele, kuidas asi tekib, kasvab ja plaksatusega lõhki läheb. On veel suuremaid väiksemaid jutuliine, aga üsna korralik hullumaja on kokku keeratud :)

See raamat ei täitnud minu ootusi. Ma oleksin lootnud pigem midagi "Espresso lugude" sarnast, kus nutikalt on veidi hullumeelsed majanaabrid ühkes väga muhedaks koosluseks seotud. Selle asemel sain aga pigem sellise keskpärase eesti romaani, mis püüab ülevindi keeratud stereotüüpide kaudu luua humoorikat, kuid siiski omal moel tõsist tervikut. Siinjuures on rõhk sõnal püüab, sest minu jaoks seda kahjuks ei tekkinud. Näiteks mina-tegelane on passiivse iseloomuga looder, kellest luuakse intelligentse inimese võrdkuju, kuid samas tema mõttemaailm on siiski justkui 50-aastasel mehel. Seega ei lähe sisu ja pakend omavahel kuidagi kokku. Monetarismi idee on huvitav, kuid selle idee arendus on jabur ning kuidagi ühekülgne, kus autor püüab luua illusiooni kaudselt kritiseeritud rahaahnusest, kuigi tegelikult on ilmselge, et see on päris otsene näkkuütlemine. Seega on kogu romaani ulatuses midagi nihkes, mis takistab 100% romaani nautimast. Ma ei tea, millest see tuleb. Võibolla on siin küsimus põlvkondades?

Igatahes minu hinnangul on antud raamatu puhul tegu keskpärane lugemisega ja kahjuks seda ma lugeda ei soovitaks.

Sunday, November 18, 2012

B. Bryson "Ei siin ega seal"

Tegelikult on see raamat mul juba nädalaid tagasi läbi loetud, aga ma lihtsalt pole leidnud aega ega energiat seda siia panna. Sügiskaamos annab ennast tunda ja mott on kaunis nulli lähedal. Aga raamatu valimisest nii palju, et kuna sisututvustus oli üsna intrigeeriv, siis mõtlesin raamatukogus riiulite ees seistes "Miks ka mitte?"

Bryson kirjeldab oma vanade 70nendatel saadud reisikogemuste valguses oma uut seiklust läbi Euroopa erinevate paikade. ainukesed erinevused toonaste ja uute kogemuste vahel on, et siis oli ta teismeline, koos veidi veidra seltsilisega ja võibolla tibakene entusialistlikum. Aga lühikesed kirjeldused erinevatest riikides on väga värvikad ja huumoririkkad. Kirjeldatakse nii Berliini sekspoode, "kogemusterikast" kuukest polaaröises Hmmerfieldis, Brüsseli igavust, erinevate Itaalia linnade südantsoojendavat ilu jne. Linnad ja riigid võetakse kõik ette ja kirjeldatakse neid just turisti ja läbisõitja vaatevinklist, mitte niivõrd vaatamisväärsuste seisukohast. Ja võibolla nii ongi hea - püüdke ise värvikalt kirjeldada näiteks Eiffeli torni.

Ma saan aru, et härra Bryson on üsna hea reisikirjelduste koostaja. Lausa nii hea, et suudab ka oma kodumajast köitva menuki kokku vorpida, nagu uusimad raamatupoodide uudised näitavad. Sõna Bryson valdab, naerda saab ja kindlasti on paljudele palju reisinud inimestel tohutult äratundmisrõõmu. See reisinauding ja idee, et elu on "ajendite jada" muudab selle raamatu väga nauditavaks meelelahutuseks. Aga kahjuks pikas perspektiivis see meelde ei jää.

Seega puhas meelelahutus ja vahelduseks väga soe soovitus.

PS! Vabandan, et pikemalt sellest raamatust ei kirjuta, kuid see tõepoolest ei jäänud väga-väga hästi mingi eriskummalise sigaga mulle meelde.

Tuesday, October 2, 2012

M. C. Beaton "Teenijanna surm"

Selles raamatukogubussis on ikka väärt asju ning ega seegi siinjuures erand pole. Ma kordan - mu rohepealine sõbranna tegi seekord hea töö, sest kõik tema soovitatud raamatud on läbi loetud. Ja tegu oli tõesti nauditava valikuga. Tänud siinjuures siis Anccale.

Lugu ise on lihtne. Šoti põhjapoolseimas osas elab kohalik konstaabel Macbeth, kes on nutikam, kui talle kasuks tuleks, kuid kes on oma kodukohta lolli mööda kiindunud ning ei soovi sealt lahkuda. Aga ta on pinnuks silmas oma ülemustele, kes tegelikult temast aru ei saa. Siis tapetakse aga kohalik koristusdaam, kes käib erinevate inimeste juures kohalikus ümbruskonnas koristamas. Ilmneb, et tegu oli õela naisega, kes erinevatelt inimestelt erinevaid asju välja pressib - kellelt kreemikooke, kellelt pidevaid bingovõite kohalikust kirikust. Ja seda juhtumit siis hakkab Macbeth lahendama, kusjuures häirivaks faktoriks on veidi tema ekspruut, kes koduküla väisab, ning üks tüütu dokfilmiplaneerija, kes juhuse tahtel hoiab kogu uurimisel silma peal.

Selles loos olid mõned väga lahedad kohad, kuigi peab ütlema, et loo lõpp vajus kuidagi ära - Macbethi tapmiskatse vangis istuva süüdlase käsilaste poolt ning kohaliku kalamehe laevaõiguse päästmine oli liiga üle võlli ning mõjusid üldises kontekstis kunstlikult. Aga muidu on see selline muhe klassikaline krimka, kus on piisavalt hea tempo, keskpäraselt köitev looliin ning huvitavad karakterid. Ja just karakterid ja Beatoni sõnaosav huumor muudab selle raamatu päris mõnusaks vahelduseks. Tõsi, pean tunnistama, et nii meeldejääv see siiski pole, et ma seda umbes kahe aasta pärast mäletaksin, kuid hetkel läheb see kirja hea meelelahutusena.

Monday, October 1, 2012

E. Donoghue "Tuba"

Taaskord soovitus minu rohejuukseliselt sõbrannalt. Surus mulle raamatu pihku ja ütles lihtsalt "Selle sa pead läbi lugema". No kuidas ma siis ütlen ei?!

Lugu algab sellest, et Jack ärkab üles ning tal on sünnipäev. Tema ema on küpsetanud koogi ning nende elu läheb tavapäraselt ehk nad teevad oma Toas sporti, söövad, vaatavad veidi telekat ning lähevad õhtul magama. Loo arenedes aga selgub, et Tuba ongi kogu Jacki maailm, sest ta ei teagi, et väljaspool on midagi muud. Ainus side välismaailmaga on Vana Pagan, kes käib vahel öösiti külas ja kes toob eluks vajalikke asju. Pärast mitmeid vintsutusi räägib Emme aga Jackile välismaailmast ning veenab poisikest põgenema. See ka õnnestub neil, kuid nüüd ilmnevad hoopis omapärased raskused, millele Ema pole mõelnud. Noor Jack on ju terve elu ainult Toas elanud ja sestap ei oska ta tsivilisatsioonis elada. Sellised lihtlabased asjad nagu poes käimine või mänguväljakul mängimine on tema jaoks midagi täiesti uut ning selle uudse olukorraga ei pea mitte harjuma ainult Jack vaid terve pere alates Emast ning lõpetades onu ja vanaisaga. Lugu lõppeb aga sellega, et Jack ja Ema lähevad veel korraks tuba vaatama, aga maailm on Jacki jaoks muutnud - kui varem oli Tuba suur ja võimalusi täis, siis nüüd tundub see väike, hall ning piiratud.

Ma olen selle raamatu reklaami mitmeid kordi ajalehtedes näinud, kuid see pole kunagi olnud piisavalt kutsuv, et ma selle vabatahtlikult kätte oleksin võtnud. Siit ka loo moraal - ära hinda raamatut selle kaane järg, sest see raamat lõi mu küll pahviks. Ma lugesin selle otsast lõpuni läbi ja nautisin igat järgnevat lehekülge.

Mõtteid raamatuga seoses oli mitmeid, kuid neid lähemalt analüüsida oleks ilmselge eneseületus, sest siis poleks tegu enam raamatu ülevaatega, vaid juba referaadiga. Aga lühike ülevaade mõtetest teile siiski :) Esiteks see, et kui kedagi tõesti ühiskonnast eraldada, siis tõepoolest - kuidas tagada talle kõige valutum  resotsialiseerimine. Samuti see, et millise piiri pealt läheb emaarmastus ehk siis kehtib tõepoolest Ema intervjueerinud saatejuhi küsimus, mille sisu oli selles, et kui sa tead, et sa ei suuda oma lapsele  parimat võimalikku elu pakkuda, siis miks sa ei loobu lapsest, kui sa tead, et tal võib minna palju paremini? See küsimus langeb minu jaoks eetika ja sisetunde konfliktide valdkonda, kus ei ole võimalik mustvalget vastust anda. Samuti see, et kui laps on seotud nii tugevalt ühe inimesega, siis kui eluterve see on? Aga samas on Jackil see tähelepanek meie moodsast elust õige, et kuigi täiskasvanud ütlevad, et lapsed neile meeldivad, ei leia nad aega lastega tegeleda.

Kokkuvõtvalt meeldiv ja meeldejääv üllatus. Väga mitmekülgseid arvamusi tekitav ning huvitav lugemine. Soojalt soovitatav.

Tuesday, September 25, 2012

L. Swann "Glennkill"

Ma mäletan seda, kui mu sõbranna seda raamatut luges. Talle väga meeldis ja ütles veel pärast lugemist, et see meenutas talle mind. Põhjus on väga lihtne - kuna mul ülikooli ajal ikka korralikud keemilised lokid olid, siis oli tema minu ahvikene (sest ta tegi kõike minu järel) ja mina tema lambake (sest mul olid lokid ja temal mitte). Ja kuna selles raamatus on mind sees, siis... no kuulge! :)

Raamatu lugu on väga lihtne. Karjus George leitakse surnuna. Lebab teine oma karjamaal, labidas kõhust välja turritamas. Kuna külaelanikud käituvad arutu massina, siis otsustavad George'i lambad, et nemad hakkavad asja ise uurima. Siin on aga see mure, et inimeste maailmas on nii palju jaburat ning arusaamatut, et see segab kogu aeg uurimise edenemist. Näiteks miks toob Gabriel oma imelikud villatud lambad nende karjamaale? Kes on Issand ja mis moodi on ta keset küla elava Jumalaga seotud? Miks lihunik nii vastikult surma järele lõhnab? Kust on pärit oinas Othello? Millal need lambad ükskord Euroopasse lähevad - seal on ju põldude kaupa lõhnavat ristikut ja ilusaid kohevaid lambaid? Väga palju on vastuseta küsimusi, kuid lõpuks suudavad lambad nutika Miss Maple'i juhtumisel selle loo lahendada.

Kindlasti on tegu ühe viimase aja nutikaima lahendusega romaanide vallas. Väga vaimukas ning omapärane loo lahendus. Oli palju väga-väga naljakaid juhtumisi ning nüansse. Näiteks Jumala isiku arutlus lambakarjas viib paratamatult asjaosalised selle mõtteni, et ükskõik millega Jumal hakkama on saanud, on Saatan siiski üks ontlik tegelane. Sest Jumal on veidras ürbis ringi jooksev mees, kuid Saatan naaberaias elav vanaldane eesel, kes siis muu, eks? Või siis see, kuidas Gabriel tantsib naljakat suvetantsu, et harakalt karjusehüti võtit kätte saada. Kohati itsitasin ma üsna pööraselt oma Fran Fine'i häälega, sest lugemise ajal olin ma ju haige. Kuid samas oli seal ka päris mõtlemapanevaid hetki. Näiteks lammaste mure lihuniku motiivide pärast karjamaal luusida või oinas Memothi eraldumine lambakarjast. See kõlab nii absurdselt, kuid see on tõeline wild sheep :)

Samas on kurb tõsiasi see, et liiga palju veidrust hakkab vahel raamatu sisu varjutama ja selle raamatu puhul ongi see juhtunud. Mingil hetkel pidin ma valima, kas süvenen lammaste maailma vastandamisesse inimeste eluga või võtan teose kriminaalloo luubi alla. Kahte korraga ei olnud minu jaoks lahendus ja sellest oli tuline kahju. Mulle jäi mulje, et oleks see teos olnud lühem või esitatud novellina, siis oleks selle väärtus minu silmis kordades kõrgem olnud.

Kokkuvõtvalt: omapärane ja kindlasti meeldejääv, kuid teisalt tuleb silmas pidada, et vähem on parem.

Sunday, September 23, 2012

P. Giordano "Algarvude üksildus"

Mis ma siin ikka pikemalt keerutan - selle raamatu sokutas taas mulle minu rohepealine sõbranna Katariina Jee'st. No ta loeb nagu loom ju ja ma pole jupp aega näppu korrallikult pulsil hoida saanud, seega nõustusin ja lugesingi läbi.

See raamat räägib kahest üksiklasest. Üheks nendest on Alice, kes kuidagi ei suuda suhestuda nende reeglitega ja maailmadega, mida talle püütakse peale suruda - suusatamistreeningud, tervislik toitumine, puberteediea arengu iseärasused, laps. Kõik on justkui mingil määral olemas, aga samas ka küündimatult kaugel temast. Teiseks peategelaseks on Mattia, kelle arengupeetusega kaksikõde kaduma lapsepõlves läheb ning pöördumatult poisi edasist elu muudab. Mattia muutub eraklikuks lausa selllisel määral, et isegi ema-isa tunnevad tema suhtes võõristust. Aga Alice ja Mattia on sõbrad. Või vähemalt on nad nii lähedased, kui nad eales kellegagi oma elus suudavad lähedased olla. Nemad ongi justkui algarvud ning see ongi algarvude üksildus. Vähemalt minu jaoks.

See raamat on ühelt poolt väga kurb, sest see paneb mõtlema sellele "mina ja maailm" teemale ehk siis kuidas suhestun mina oma ümbrusega ning kas on kusagil, mida ma saaksin või tahaksin muuta. Ja kas ma peaksingi muutma. Ma millegipärast olen veendunud, et hingepõhjas on iga inimene veidike üksiklane, kuid kuivõrd me suudame seda maski taha varjata, on juba üsna individuaalne. Alice ja Mattia ei kartnud üksindust, kuid samas ei teinud see neid alati ka tingimata rõõmsaks. Neid ei häirinud see, et nende traditsoonilised lähisuhted olid pehmelt öeldes veidrad ja katastrofaalsed. Neid segas pigem see, et, kuigi nad teineteist oma hinges ära tundsid, ei suutnud nad üksteisega toime tulla. Nad tajusid teineteist lausa ebainimlikul tasandil, kuid miski jäi jalgu. Sest alati ei ole elu hollywoody romantiline komöödia. Selles peitub minu jaoks antud teose võti.

Teisalt on see raamat väga positiivne. Ma mõtlen sellele, et kui me ükskord endale teadvustame seda, et me oma olemuselt oleme veidi üksiklased, kas see ei peaks meie maailma ning meie eluhorisonti veidi avardama ja lihtsustama? See võtab ju mingil määral ära selle vastutuse momendi teiste ees. Nii on lihtsam elada, kuigivõrd ma ei kujuta sellist elu endale päris selgelt ette. Aga siiski on see intrigeeriv mõte, kas pole? Muidugi, me võime seda teost vaadata ka kui kahe veidriku hingemaastikku ning öelda, et mis vahet seal on, kuid olgem ausad - where'd the fun in that? ja Alice kättemaks oma õelale klassiõele oli väga lahe. Veidi klišeelik, kuid sellegipoolest lahe.

Aga kokkuvõtvalt ütlen, et mulle isegi meeldis. Muidugi, 10-punktisel skaalal ma päris tipp taset ei paneks, kuid tubli 7 tuleks ikka ära. Huvitavad karakerid, üsna loomulikud situatsioonid ning psüholoogiliselt intrigeeriv.

Saturday, September 22, 2012

C. Brehant "Ma armastasin manipulaatorit"

Ma olen oma lugemisega ikka väga jänni jäänud. Lihtsalt on erialaseid artikleid ja muid toimetusi liiga palju ning sellepärast ei ole ma suutnud väga lugemisele keskenduda. Eelmisel nädalal aga käisin Katariina Jee's, kus minu hea sõbranna töötab. Ja muidugi, kui seal töötab sõbranna, siis mina tulen tavaliselt raamatukogust välja suure hunniku heade raamatutega. See kord ei olnud erand. Lisaks sellele pani sügisene külmetus mu fakti ette, et väljas liikumine pole hea mõte. Istusin siis kodus nelja seina vahel ning tegelesin veidi lugemisega. Alustasin selle hunniku läbihekseldamisega, mis bussist kaasa sai kahmatud, seal hulgas siis ka kõnealuse raamatuga.

See teos räägib ühest suhtest. On naine, kes kohtab meest. Naine armub ning tundub, et tunne on vastastikune. Asi muutub tõsiseks - kolitakse kokku, paarike abiellub ja saab lapse. Kõik on nagu american dream. Aga suhet mõjutab see, et mees on meistermanipuleerija. Naist paneb tema käitumine hämmelduma, kuid samas see ka köidab teda. Mees suudab panna inimesi uskuma, et on tundlik kunstnikunatuur, kes on kohe-kohe maailmakuulsuse saavutamas. Ta tekitab illusiooni, et tema vabadust piiratakse, ta on ohver ning kannataja. Ja kõik see käib käsikäes vaimse vägivallaga, mis lõppkokkuvõttes mõne põgusalt mainitud füüsilise episoodiga. Naine hakkab järkjärgult oma roosasid prille kaotama ning kooselu laguneb. Lahutuse ja lapse hooldusõiguse kokkulepete sõlmimisega lõppeb ka lugu. Selline lühike ülevaade teile.

Kui ma seda raamatut nii kirjeldan, siis see üheltpoolt justkui polekski midagi erilist. Ärge mõistke mind valesti - vägivald igas oma vormis on absoluutselt mitteaksepteeritav ning ma ei kiida seda heaks. Lugu on oluline ja väga hästi kirjutatud, sestap ma selle üle ei nurisegi. Aga kui ma mõtlen selle raamatu (mida raamatukogunduslikult on kategoriseeritud ilukirjanduseks) sisulise arengu peale, siis pole siin suurt midagi, mis üllataks, meelde jääks või minu maailma raputaks. See lugu on vägivallast ühes suhtes ühe inimese poolt kirjeldatuna ja kindlasti paljudele silmiavardav, kuid minu jaoks puudus selles (ilukirjanduslik)intriig. Ma loen selle kogemuse läbi, lasen tekkinud emotsioonidel endast läbi voolata, kuid see on ka kõik. Mõtlen veel ehk sellele, et hea, et niigi läks.

Mulle meeldis aga see, et raamatus ei olnud labast vägivalla kirjeldamist a la lõi mind nii ja peksis kõik mu proteesid logisema, vaid see kirjeldab vägivalda selle peenemal tasandil. Muidugi kerkis minu jaoks siin esile see, et kuivõrd me suurte tunnete puhul siis kanname silma- ja kõrvaklappe? Ja kuivõrd selline klappide kandmine on tunde sügavuse määrajaks? Kas selleks, et kellegi vastu tunda suuri tundeid, peab tõesti sellesse tekkinud emotsiooni nö "ära lahustuma"? Tõesti minna siis oma tundeeluga ladina-ameerikaliku telenovela suunas? Tekkis palju küsimusi, mis vajaksid veidi arutlust. Aga vastuseid see raamat mulle ei andnud.

Seega hästi kirjutatud lugu, väga kaasahaarav ja voolav, kuid pikas perspektiivis minu jaoks siiski lihtsalt üks lugu. Ma isegi soovitaksin seda lugeda, kuid ma ei saa öelda, et see oleks üks minu lemmikuid.

Thursday, September 20, 2012

M. Kundera "Veidrad armastuslood"

Taas töölt kaasa kahmatud rongilugemine - pealkiri tundus lihtsalt intrigeeriv. Mis ma oskan kosta? Järelikult olin ma sellel hetkel kergel romantikallainel ja sõna "armastus" jäi igalt poolt silma. Ja, tõele au andes, sai see kogumikukene äbi loetud juba mitu nädalat tagasi. Seisab lihtsalt kapi peal ja ootab oma järge, et pääseda minu auväärt blogisse.:)

Tegu on Kundera suuremast novellikogust valitud nopetega, mis on eesti keelde tõlgitud ning Loomingu Raamatukogus välja antud. Novellidel pole ühtset siduvat seost, kuid läbivaks teemaks on armastus selle kõige veidramates ning kummalisemates vormides. Näiteks suurlinnanoormehed, kes lähevad väikelinna seiklusi otsima, kuid tekkinud võimaluste eest justkui põgenevad alati ära. Samuti on siin jutuke paarikesest, kelle rollimäng läheb veidi käest ära ning valves olevate napsutavate arstide juturingist, kus teemaks on samuti armastus. Seega armastus selle kõige kummalisemates ja veidramates vormides, nagu pealkirigi lubab. Lood ise olid Kunderale omaselt sisutihedad ja emotsiooniderikkad, kuid sestap ka kaunis keeruline lugemine. Ka minu varasemad kogemused Kunderaga on näidanud, et tema stiil on väga mitmekihiline ning lugude lahtimuukimine ei pruugi alati olla lihtsamate killast. Alati ei viitsigi sellist mõttekeerutust lugeda, kuid kui hoog peal, läheb juba ludinal.

See väike valimik on üheltpoolt väga intrigeeriv, sest see räägib armastusest rõhutades selle mitut palet. Armastus ei ole alati ilus tunne. Ma seostame seda küll roosade pilvede, mannavahu ning päikesetõusuga, kuid teisalt on see väga laastav, kohati labane ning ärritav tunne. Võiks isegi ehk öelda, et oma olemuselt on armastus kergelt skisofreeniline ning bipolaarne seisund, kus inimesed võivad kaotada iseenda ja oma kaine mõistuse. See on tegelikult veider, et armastuse koondnimetuse alla saab nii palju erinevaid aspekte koondada, kui ükski teine emotsioon sellist avarat lähenemist ei võimalda. Ja ma saan suurepäraselt aru, et õiges võtmes on armastus väga lahe ja paljudele võibolla jääbki see armastuse pahupool märkamata, kuid teisalt ei saa ju 24/7 ka roosade prillidega ringi käia. Selline on minu esmane emotsioon Kundera novellidele mõeldes.

Üks kurvemaid hetki oli minu jaoks napsuse medõe Alžbeta striptiisi kirjeldamine, kes veidi joobunud olekus püüab ühte oma kolleegi võrgutada. See on ühelt poolt nii ilus, et inimene (olgugi, et veidi purjus olekus), tunnistab endale armastust kellegi vastu. See arusaamine ja avalikult tunnistamine on valusalt inimlik ning seetõttu väga ilus. Teisalt aga viis, kuidas seda kirjeldatakse muudab selle kõik nii labaseks ja nukraks. "Kõige kurvem striptiis, mida ma elades näinud olen, "nagu ütleb Havel, kes seda kõike pealt näeb. Samuti oli üsna nukker lugeda noore paarikese untsuläinud rollimängust, kus ühtäkki mängupiirid muutuvad reaalsuseks - neiu mängib elukogenut, kuid noormees hakkab neius nägema lihtsalt odavat libu. Rollid muutuvad, teisenevad nind saavad kahjuks reaalsuseks. Selline asi võib südame murda...

Igatahes oli kogumik Kundera stiili silmas pidades üsna ootuspärane - veidi melanhoolne ning keeruline lugemine, kuidsamas mitmekihiline ning uusi horisonte avardav. Seega, kui Kundera ei meeldi, siis soovitan heaga eemale hoida. Kui aga Kundera on veel võõras nimi, siis on see alustamiseks ehk hea stardipunkt. Minu jaoks jäi miskit puudu...

Edit (22.09.2012): Kogu see ning järgmised paar teksti on kirjutatud nohust tingitud raskes hapnikupuuduses, mistõttu palun kirjavigadele nii suurt tähelepanu mitte suunata. Aitäh :)

Saturday, September 15, 2012

M. Kumandareas "Nende lõhn ajab mind nutma"

Ma olen nüüd siia pika pausi jätnud, sest tõepoolest on suvi ja kooli algus mu lugemishoole väikese põntsu pannud. Ma tahaksin lugeda tohutult raamatuid, kuid ma lihtsalt ei suuda-saa keskenduda. Kuid siin tuli mulle appi Loomingu Raamatukogu, mille erinevaid väljaandeid ma saan töölt kaasa kahmata ja rongis või bussis lugeda. Menis Kumanareas'i novellide kogumik oli lihtsalt kuidagi intrigeeriva pealkirjaga, et ma lihtsalt võtsin selle ja lugesin maale sõites rongis läbi. Ja seda juba umbes 3 nädalat tagasi, kui nüüd kristalselt aus olla.

See kogumik koondab endas ühe Kreeka juuksuri heietusi oma klientidest. Tema toolil istuvad meesprostituut, arst ja kaupmees. Ja need inimesed räägivad juuksurile oma elust, selle veidratest seikadest ning juhutmistest. Näiteks edukas kaupmees jutustab loo sellest, kuidas ta noore poisina sattus ühe aafriklasest kaupmehe Masamba mõju alla, kellega nad koos uimastavaid ained proovisid ja naisi lantisid ning kuidas üks orgia neil lõpuks traagiliselt lõppes. Erinevad jutud, traagikad ning maailmad, kuid ühendavaks jooneks on kõigil juuksur, kes kõik rahulikult ära kuulab ning endasse talletab.

Sellel kogumikul on selline sünge, tume alatoon. Seda lugedes tundsin ma koguaeg justkui mingisugust ähvardavat aurat selle ümber, mis assotseerub minu jaoks veidi Kosmikutega. Selline vindiga morbiidsus, mis on tegelikult ühest küljest ääretult šikk, kuid teisalt ka pisut võlts. Aga autor on kogu selle teema ja lugude arengu üsna siivsalt kokku põiminud. Kurb on aga see, et juuksurisalong kui selline jääbki tegelikult ainult siduvaks punktiks. Muud pidi seda ideed ega tausta autor kahjuks edasi ei arenda, kuigi see lisaks minu arvates kogumikule ainult ühtset meeleolu. Nojah, maitsed on erinevad.

Üks huvitav mõte, mis mulle meelde jäi ja kummitama hakkas, oli juuksuril siis, kui ta piltilusat meesprostituuti teenindas. "Inimese ilu ei ole alati lummav. Inetut nägu ei saa inetumaks muuta, kuid ilusast näost võib saada lõust". Kas pole huvitav mõte? On tõsi, et mõni täiesti tavaline hall hiireke võib vahel tõeliselt kütkestav välja näha, kuigi ei saaks öelda, et ta nüüd klassikalises mõttes ilus oleks. Aga midagi seal justkui on, mis magnetina lausa ligi tõmbab, et tekib juba oht ebaviisakalt jõllitama jääda. Teisalt jällegi tundub vahel mõnda pitlilusat inimest vaadates, et seda on liiast ning see ilu justkui hakkab iseendale vastu mängima. Äärmused on alati ohtlikud ning ma ei arva, et ilu-koleduse teema siin väga erinev oleks.

Teine huvitav mõte on see, et mees ja naine on loodud nii, et neil pole üksteisele sõnagi ütelda. Päris nõus ma selle väitega ei ole, sest minu arust on meil teineteiselt alati midagi õppida - oled sa mees, naine, koer või lepatriinu. Rääkida saab kõigest kasvõi siis sallivusest või erinevate arvamuste sulandumisest. Kuid samas on meeste-naiste erinevused kohati ääretult suured ja keeleerinevused paistavad lausa ületamatud, et vahel tekib see mulje küll, et no mida ma nüüd selle kohta ütlema peaksin ja kas ma tahangi midagi öelda. Võibolla on tõesti maailmakuulsal "seksuaalantropoloogil" Carrie Bradshaw'l tuleviku teadussuund valmismõeldud ning inimkond peaks seda asja lähemalt uurima hakkama. Olgugi, et Carrie puhul pole tegemist reaalse inimesega ning tõenäoliselt suurem osa "Seksi ja linna" tegevusest on puhtalt meelelahutuse nimel fabritseeritud. Sitta kah, me juba uurime ju võimalusi maailmalõpuks valmistuda, miks siis mitte tegeleda nö "lõbusate uuringutega"?

Okei, minu arutuluse lõpp vajus ilmselgelt ära :) Aga kokkuvõtvalt ütleksin, et see on kaunis morbiidne ja kohati kunstlik väike kogumik, mis on muhe meelelahutus, kuid kahjuks mitte väga tugevalt seostatud ning seetõttu ka mitte kuigi silmapaistev. Seega, keskpärane lugemine.

Wednesday, June 27, 2012

C. Läckberg "Jääprintsess"

Selle raamatu saamislugu on lihtne. Läksin eile heas usus raamatukokku, et viin tagasi endale võetud raamatukuhjad ja saan ülejäänud puhkusega midagi muud huvitavat teha, aga sain kohe uued raamatud vastu. Selle surus sõbranna mulle pihku ja ütles resoluutselt, et see on hea Rootsi kimka. Mul ei olnud jõudu öelda "ei".

Raamat algab sellega, kuidas kirjanik Erica pärast vanemate surma lapsepõlvekoju väikesesse Fjällbacka asulasse pöördub, et nende maamajas asju sorteerida ja koristada. Ühel õhtul aga leitakse tema lapsepõlvesõbranna Alexandra tapetuna. Ericale ei anna lugu rahu ja ta hakkab asja uurima. Selle käigus kohtub ta paljude vanade tuttavatega alevikust, tulevad välja paljud vanad saladused ja ebaõiglaselt püsima jäänud maskide taha olevad inimeste tõelised olemused. Selgub, et tapetud Alex oli rase, kuid mitte oma seaduslikust abikaasast, ning et tal oli veider suhe kohaliku külajoodikuga, kes oli hoolimata oma alkoholismist geniaalne kunstnik. Kuid eneseimetlejast politseiülem kipub vägisi oma uurimisega rappa minema. Kohaliku päritolu politseinik Patrik aga tajub alevikus liikuvaid hoovusi paremini ning kohtudes Ericaga löövad temas uuesti lõkkele ka vanad tunded. Koos hakkavad nad asja uurima ning suudavad lõpuks hea koostööna loo lahendada.

Põhjamaalased oskavad tõesti väga häid krimkasid kirjutada. Ilma naljata. Pole liiga palju higist macho-actionit, kuid samas pole ka peenutsevat härrasmehelikkust. Aga aju saab kogu aeg tööd teha ning mõte liigub kaasa. Intrigeeriv on ka see, et selle raamatu on kirjutanud naisterahvas ning seda on karakterite vaatlusel ka tunda - need on üsna selgepiirilised, dramaatilised ja teisalt jällegi väga emotsionaalselt esitatud. See aga pole üldse halb, lihtsalt annab loole huvitava nüansi.

Raamatus hakkas minu jaoks aga mängima see väikese koha element. See on ikka nii kuradi tuttav. Need, kes pole elanud väikeses maakohas, ei kujuta seda vist ettegi. See, et iga sinu liigutust jälgitakse, sinu tegu kritiseeritakse, sinu selja taga klatšitakse. Sellega kasvab selga väga paks nahk. Üks minu sõbranna naerab kogu aeg, kui ta meie alevisse satub, et kui taautoga minu maja ette pargib, siis on näha, kuidas köögiakende kardinad hoogsalt liikuma hakkavad. Aga teisalt sisendab see ka mõningast turvatunnet st inimesed teavad sinu lugu ning loovad sinust stereotüübi ja sa õpid selle järgi elama. Muidugi, selline lähenemine sisendab endas ohtusid, kuid teisalt on see väga turvaline. Ja külaelu asja puhul tahan ma välja tuua selle, et väike koht ei tähenda tingimata turvalisemat elukeskkonda. Pigem tehakse seal ka kõike seda, mida suurtes linnades anonüümsena. Kuid sellest kas ei räägita või siis ainult väga kitsas ringkonnas. Samuti mängib kindlasti rolli ka väga tugev kogukonnatunde asi, kus võib abi tulla täiesti ootamatutest kohtades ja kõige ootamatumal ajal või tehakse koos ära selline vinge asi, et ise ka ei usu. 

Aga üldiselt on tegu hea krimkaga. Soovitan väga, sest mina lugesin selle ühe õhtuga läbi.

A. Ivanov "Peotäis põrmu"

Üsna uus asi ja seekord lasin ennast jälle kaasa viia ajalehtede arvustuste ning raamatututvustuste mõjul. Kolasin lihtsalt raamatukogus riiulite vahel ja uudiskirjanduse juures see oligi. Tegelikult ma ei tea, miks ma selle kaasa võtsin, sest selle raamatu puhul ei hakkanud minu hea-kirjanduse-radar tööle.

Lugu algab sellest, et raamatu mina-tegelane tuleb välismaalt tagasi oma kodulinna Tallinna, et alustada otsast peale. Ta püüab siinsete uute olude ning linnaga kohaneda. Ta saab tänu oma taani keele oskusele tööd rahvusvahelises firmas müügimehena ning kohtub uute tuttavate juures oma tulevast naist. Elu on esmapilgul justkui rööpas ja kõik töötab, kuid Eesti ühiskonnas on õhk pingetest paks, sest Aljoša Tõnismäel on tähelepanu keskpunktis ning see mõjutab kõiki tema uusi ja vanu tuttavaid. Aga mina-tegelane jääb sellest justkui kõrvale, sest tema elus on teised suunad. Tema ema on liiga aktiivne ja liiga haige oma aktiivsuse jaoks, tema lähim sõber püüab sooritada enesetappu, tema töö ei paku talle enam rahuldust ning nende peres kauaoodatud laps sünnib surnuna, muutes pereelu kaoseks. Raamat lõppebki sümboolselt sellega, et Eestis elav venelastest perekond matab surnult sündinud maimukese põrmu Eesti maamulda.

Seda raamatut püütakse müüa kui ühte sissevaadet venelase elusse Eestis. Isegi raamatu lühitutvustus on selle ümber põimunud ja see on intrigeeriv. Kuid see kontrast jääb raamatu lugemisel nüriks, sest ei teki seda teravdatud nurga all meie-nemad situatsiooni. Pigem loed Eestis elava venelase argielust st kuidas ta käib oma müügitööd tegemas, kuidas peres asjad kulgevad, kuidas ta oma tuttavatega kokku saab jne. Muidugi, kohati vilksatasid siin-seal mõned lõigud ka seda rahvusliku tasandi küsimust, kuid see oli justkui vormitäide. See ei tundunud loomulikuna, sest oli hetki, kus see oli põimitud tegelaste vestlustesse, teisalt jällegi pea-tegelase kibestunud sisemonoloogi. Seega ei tekkinud diskussiooni ning asi minu jaoks ei töötanud. Ma ei teagi, kas selline lähenemine oli taotluslik või lihtsalt loo arenguline ebaõnnestumine, kuid minu ootused raamatu suhtes olid palju-palju kõrgemad, mis puudutab just seda rahvuste vahelise konflikti tasandit. Sest see on ääretult huvitav teema juba puht sotsioloogilisest vaatevinklist. Esiteks okupatsiooni teema, teiseks rahvuslikkus ja isamaalisus, kolmandaks kultuur ja traditsioonid, neljandaks keel jne. Aga kõige muu kõrval jäi see kahjuks tagaplaanile.

Tabasin ennast ka mõttelt, et kui sa ei ole venelasena nii stereotüüpne Eestis elav venelane, siis kas sa ei kuulugi oma rahvuse juurde? Pean siin silmas autori tabavad märkust, et kui sa ei näe seda, et Eestis venelasi rõhutakse, siis oled sa vähem venelane. Minu vanaisa oli venelane ja ma ei ütleks, et ta rõhutud oli. Pigem viskas ta viinuškat ja oli eluga rahul. Mul on üks klassivend, kes on venelane, ja tema ei tundunud ka rõhutud. Ma töötan kohas, kus on päris palju venelasi ja nemad ka ei tundu rõhututena. Millest siis selline agoonia ja ülepolitiseeritud jamps, mida me meediast lugeda võime? Vähegi intelligentsel inimesel on seda, olenemata rahvusest, piinlik lugeda. See oli nüüd kivi meedia kapsaaeda siis :)

Teine liin raamatus on mina-tegelase sisemaastik, kus kirjeldatakse maailmas toimuvat. See jääb minu jaoks kuidagi tuhmiks. mulle tundub pidevalt, et see mees ei ole rahul. Ta ei tea, mida ta tahab või kuidas seda saavutada, kuid see, mis praegu on, see teda ei rahulda enam. Ehtne elus vinguviiul. Visioonita kulgemine ei ole lahe ja loo arenedes jäi mulle mulje, et tegelikult ei takista teda mitte miski või keegi, et saavutada oma elus pöördepunkt. Kuid ta ei tee seda. Pigem istub koos tuttavatega, kiibitseb ise või laseb tuttavatel kiibitseda ning lihtsalt kulgeb. Mulle ei meeldi sellised karakterid...

Seega oli antud raamat minu jaoks pettumus, kuna lubatu ja sisu omavahel kokku ei sobinud. Mina ei soovitaks...

J. Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne"

Kui see raamat ilmus, siis ma mõtlesin ajalehest arvustusi lugedes, et no jälle mingi noor keelepoosetaja. See on selline kirjandus, kus keele nüanssidele pööratakse lausa ulmelist tähtsust ning jäetakse tegevus kui selline üldse tagaplaanile. Aga uudishimu sai minust võitu ja läbi ma ta lugesin. Ühe õhtuga, kusjuures.

Raamat räägib noorest kujundajast Vaikost, kes kirjeldab kõrvaltvaatajana enda ja oma lähikondsete elu. Lugu algab sellest, kuidas peategelase sõber Niko tuleb kodumaale ning korraldab peo. Peol on palju huvitavaid inimesi, muuhulgas Niko ja Vaiko ühine sõbranna Solveia. Ilmneb, et Nikol on psüühilisi probleeme, mida ta on tulnud koju ravima. Vaiko argielu aga läheb edasi - ta käib tööl, on just endale 30 aastase laenuga kuskile uusehitisse korteri ostnud, tema kaksikõde tuleb Amsterdamist salaja eestise aborti tegema, nende perekonnakoer kaob ära ning vahepeal on peategelasel lühiajaline suhe noorukese kunstniku Gretega. Raamat lõpeb aga sellega, et Niko on Lätis oma arsti suvilas ning Solveia ja Vaiko sõidavad sinna, teel olles autoavarii, kuid jõuavad vigastamatult siiski pärale.

See raamat on kulgemine. Minu jaoks pole sellel kindlat lõppu ega algust, vaid see liigub ja voogab nagu elu ise. Sinna on kätketud sündmused ja juhtumised, mõned neist väiksemad, teised traagilisemad, kuid need on sujuvas liikumises ja ei ole üldist teose meeleolu segavad. Selles raamatus ei ole suurt ja sügavat kirge ega süvadramaatilisi pöördeid, kuid see ei häiri. See on justkui selline loomulik olemine ja raamatut lugedes on mulje, et nii peabki olema. Kõige rohkem elasin ma kaasa Vaiko kaksikõe Ebe abordi loole, sest see tundus kõige ehedam ning jäi kuidagi teiste hulgast silma. Eriti, kui pärast aborti palatikaaslane Ebele ütleb "Ma loodan, et ma kellegi taassündi nässu ei keeranud." See on ühtaegu nii sünge huumor kui ka oma tehtud teo reaalne teadvustamine nii füüsilisel kui vaimsel tasandil.

Kindlasti jääb lugedes meelde selle teose keel. Ashilevi keelekasutus on originaalne ja nüansirikas, mõnede vihjetega Viljandile (näiteks pohmakalõhna kirjeldamine pooleteist meetrise mõõgana on ka minu aja ühika väljend). Kuid kohati tundsin ma, et see ilus keel on justkui otsitud või kobatud. See kunstipärasus tundus kohati teeselduna, sest tabasin ennast kohatult mõtlemas sellele, et keegi ei mõtle reaalselt ju nii. Ärge saage minust valesti aru - mulle meeldib ka vahel keeledetailidega mängida, kuid mingil hetkel tuleb piir ette. Samuti jäi teost lugedes mulje, et on tegelasi, kes on liiga eeterlikud, liiga filosoofilise väljenduslaadiga, et mõjuda realistlikult. Teisalt jällegi pole ma väga ammu vaimuinimestega suhelnud ja võibolla nende maailmas on suhtlemine teistsugune.

Ühest küljest ma soovitaksin seda raamatut ainuüksi keele pärast, teisalt jällegi jäi loo areng mulle kuidagi nüriks ning ei liikunud kuigi dünaamiliselt edasi. Seega olen soovitamisel kahevahel :)

Saturday, June 23, 2012

E. Kivimaa "Arvo Kukumägi. Alasti elu"

Tegelikult laenutasin ma selle raamatu oma isa jaoks. Kui ma koolis tööl olin, siis see elulugu alles ilmus ning mäletan, et töömees küsis minult ükskord, kas ma olen selle tellinud. Pidin talle ütlema, et koolil pole selle jaoks raha ja sestap jäi tellimata. Kuid nüüd ma nägin seda raamatukogu riiulil ja mõtlesin, et äkki isa tahaks proovida. Ei tahtnud, aga ise lugesin läbi. Huvi pärast.

Arvo Kukumägi on legendaarne. Siin pole mingit kahtlust. Tema filmirollid on klassikavaramu ning tema tumedaim külg ehk suhe alkoholi on teada-tuntud fakt. Ja selles raamatus on koondatud Kukumäe enda ja tema lähedasemate inimeste nägemus Kuku enda elust. See on elulooraamat ju, mitte metafüüsiline filosoofiline traktaat :)

Mis muljed tekkisid? Tabasin ennast vahepeal mõttelt, et Kukumägi on oma olemuselt nagu tõeline setu - oma juurtest väga teadlik, riukaid täis, krambivaba, kiiksuga. Millegipärast ma kujutan setusid just sellistena ette ja tema justkui sobib sellesse stereotüüpi. Loo arenedes tundus mulle, et ka Kuku ise on seisukohal, et ta on veidi tabamatu ja muutlik, kiuslik setu hing. Ning ta on ise ka selle üle uhke, kuid miks mitte? Üle oma varju ju ei hüppa... Aga raamatut lugedes jäi mulje, et see on justkui järjekordne roll mida üldsusele esitatakse. Ma ei tea, näitlejate intervjuusid lugedes-vaadates tekib mul alati sama tunne. Mingil määral see segab mind lugu nautimast. Eelarvamused on ikka koledad asjad, kuigi väga inimlikud. 


Mõned mõtted jäid mulle siiski meelde. Näiteks meeldis mulle väga Kukumäe mõte, et kui tehakse haiget, ära lase ennast kaks korda lüüa. Mulle see filosoofia sobib ning elu on näidanud, et see kehtib. Samuti on õige see mõte, et tänapäeva inimestel ei ole aega: "Ei ole aega raamatuid lugeda ega naisi taga ajada ega viina juua ega midagi." See kirjeldab paljusid inimesi väga selgelt. Pidevalt joostakse kusagile: töö-töö-töö, pere, üritused, ebamäärased tutvused jne. Millal me viimasena võtsime aega oma lähikondlastesse süveneda? Küsida, et kuidas läheb ja kuhu lähed? Vaimses mõttes? Vanad maailmaväärtused on ikka püsivad...


Ei, hea elulooraamat on. Loetav ja huvitav, juba ainuüksi peategelase enda pärast. Aga elulooraamatud ei ole vist väga minu teema. Seega ma ei soovitaks. Lihtsalt selle pärast, et see pole minu tassike teed.

Friday, June 22, 2012

D. Vaarik "Praktikapäevik"

Seda raamatut näeb viimasel ajal igal pool. See on teema, millest räägitakse. It book of our days. Sellepärast hakkasingi mõtlema, et mis värk on. On siis tõepoolest nii hea?

Raamatu keskseks teguriks on autori kiri oma õppejõule kirjeldamaks oma õpinguid Tartu Ülikooli ajakirjanduse tudengina 80nendate lõpus ja 90nendate alguses. Autor kirjutab väga avameelselt. Näiteks võib sealt lugeda seda, kuidas ta käis Hiiumaal praktikal ning vine all tehtud autoõnnetuse tagajärjel hoopis 10 nädalat haiglas istus. Või kuidas autor hankis endale ajakirjanduslikke kogemusi (nimetagem neid hetkel nii) vastloodud Eesti Ekspressi noore ja innuka ajakirjanikuna. Väga värvikalt kirjeldab Vaarik igasuguseid absurdseid tudengi-aegseid juhtumisi ja tegusid, luues ääretult laheda meeleolu. Intelligentsel moel suudab ta hoida seda meeleolu kuni romaani lõpuni, kus juba lugejal tekib tunne, et enam ei jaksa! Ka autor väsib lõpuks sellest aastaid kestnud nipernaadi elust - elamisest suvalistes kommuunikorterites, omamata kindlat tööd, ikka veel lõpetamata ajkirjanduskraad kuklas tilpnemas. Ja, mitte minnes ülemäära cheesy'ks, lõppeb raamat ülikooli lõpetamisega ning ... nimetagem seda siinjuures täiskasvanuks saamusega.

Mina õppisin ülikoolis aastaid hiljem ja, ausalt öeldes, ma nii ülemeelik tudeng ei olnud. Ju siis ajastu ja minu isiksus seadsid teatud piirangud. Kuid mingil määral sai lollusi ikka tehtud - Viljandi folgi ajal magamiskotiga järve ääres magatud, Pirogovi platsilt kellegi sepistatud mõõgaga minema jalutatud keset päist päeva, nii mõnigi pidu lõppes näiteks pulberkustuti lahtilaskmisega kellegi ühikatoas, öine hääletamine sõbranna sünnipäevale Jõgeva-Mustvee maanteel jne. Selles mõttes on Vaariku raamat mingil määral selline jabur nostalgialaks, kus hakkad itsitades mõtlema oma õpingute ajale. Ja miks ka mitte? Vahel on seda emotsiooni vaja. Mind ajas kõige rohkem naerma Vaariku maadlus külmkapiga oma esimeses korteris, kus tema pingutusi said näha kõik trammipeatuses seisnud inimesed ning pärast ürituse lõppu sai autor ka spontaanse aplausi omanikuks. Ma ei tea miks, aga see jäi meelde. Teised nüansid (jazzkontserdi andmine oskamata mängida ühtegi pilli, Moskvasse sõit Metallica kontserdile, Q-raadio majandusajakirjaniku amet jne) ei jäänud kuidagi nii meelde. Sest see kõik muu tundus kuidagi teisejärguline. 


Ma jäin raamatut lugedes mõtlema ka sellele, et mis eesmärgiga see kirjutatud on. Kas tõesti nostalgiaihalusest? Vaevalt. Mälestusraamat? Ei tundu nii - pole nii eklektiline. Lihtsalt augutäiteks ja feimi-sulli kogumiseks? Võimalik, kuid väheusutav. Aga raamatu lõpus tuleb see minu arust ka välja. Autor tahab teada - mis läks perse? Miks ajakirjandus on meil nii nagu ta on? Millisel hetkel läks kaduma see teravus, maailma muutmise iha? Millisel hetkel muutus meie press selleks hambutuks monstrumiks, mis närib ainult teatud teemasid ja sedagi mingi aeg? Ja mis hetkel sai tema ise sellest aru? Kõik lehtedes olevad teemad on justkui äranäritud Turbo näts - alguses tuleb maitse maksimumini kätte saada ja siis võib selle jälle minema sülitada. Uurimise aspekti justkui ei teki enam ja jääb hambutu mulje. Ühest küljest ajakirjandust vist kardetakse, kuid teisalt - mida nad siis lõppkokkuvõttes muudavad? Või ei taba ma selle mängu suuremat pilti...


Kokkuvõtvalt on tegu humoorika vahepalaga, kuid mingil hetkel hakkab kett maha käima. Kaua sa ikka loed seda, kuidas keegi on nooruses pidutsenud ja pillerkaaritanud. Aga õnneks saab Vaarik sellest ise ka aru ja ei venita teost väga pikaks. Muhe lugemine, soovitan.

PS! Üks mu sõber, kellele ma ütlesin, et "Praktikaaruannet" loen, ütles, et see talle üldse ei meeldinud. Kirjandus ON maitse asi! :)

Thursday, June 21, 2012

L. Kepler "Hüpnotisöör"

Läksin sõbrale raamatukokku küll. Ma pean ausalt tunnistama, et ma tõepoolest ei tahtnud midagi laenutada, sest mul oli kodus juba väike varu kogutud, mida lugeda. Kuid kui sõber vaatas seda raamatut pika pilguga ja ütles, et see on midagi, mis mulle meeldiks, siis... No oli võimatu öelda ei.

Raamat algab sellest, et leitakse väga jõhkralt tapetud perekond. Ohvritest on vaevu-vaevu elus ainult perepoeg Josef, kellel on loendamatuid lõikehaavu ning kes on šokist tingitud koomasse langenud. Kriminaalpolitseiuurija Joona Linna suudab endisele hüpnotisöörile Erik Maria Berg'ile augu pähe rääkida, et uurimise huvides on vaja poiss hüpnotiseerida. Berg teeb seda, olles väga suure surve all, sest lubas aastaid tagasi enam mitte iial kedagi hüpnoosi viia, kuid selle sunnitud erandi tagajärjed on katastroofilised. Esiteks selgub, et koletu mõrtsukatöö, millega romaan algab, pani toime haiglas tilgutite all lebav 15-aastane perepoeg ise. Kuid kui ajalehed asjast haisu ninna saavad, siis muutub asi ohtlikuks Bergi enda perele, kuna röövitakse hüpnotisööri poeg ja üks endine patsient tahab kätte maksta aastaid tagasi eksperimentaalses uurimisgrupis läbi viidud hüpnotiseerimise eest.

Mida ma oskan öelda? Ausalt - rootslased oskavad kirjutada häid krimkasid. Ma siiani mäletan Larsoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut", sest seal oli episoode, mis olid nii ehedalt ja elavalt kirjutatud, et kohati oli lausa õõvastav lugeda. Ka selles raamatus on hetki, kus leheküljed lihtsalt sulavad näppude vahel.

Mõned aspektid jäid ka kummitama. Näiteks minu jaoks kõige häirivam oli lastest koosneva Pokemoni nimedega pätikogukonna kirjeldamine. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas need olid kodutud või lihtsalt õnnetud ja õelad lapsed, mis muutis selle aspekti raamatust minu jaoks isegi mitmekülgsemaks. Seda, et lapsed võivad olla väga julmad, ei ole minu jaoks üllatus. Kuid ma olen alati mõelnud seda, et kui keegi tabab ära selle, et mõni küünilisem, väärastunuma maailmavaatega väike linnakodanik suudab oma kurjuse nii ära peita, et jätab kõrvalseisjaile täiesti süütu mulje... See tekitab veidi võõristust, kuid kirjanduslikust aspektist on see väga huvitav nõks. Sest sellisel juhul ei aita isegi see, et sina oled suur ja ratsionaalselt mõtlev täiskasvanud ja tema väike ja naiivne väeti ilmakodanik. Koos, fokusseeritud massina, võib see näiline jõuetus kätkeda endas väga karmi õppetundi. Nagu näiteks peategelase äi enda nahal tunda saab, kus väike tüdruk ta auto alla lükkab, ise samal ajal õelalt itsitades. Sama näitab ka tegelikult ju Josefi karakter, kus algselt väeti aj vigastatud noormees muutub ohvrist kurjategijaks ning on võimeline väga võigasteks tegudeks. Ma pean kogu selle jutu all silmas seda, et laste psüühika on väga huvitav teema ning nende motiivid headust-kurjust enda ümber levitada on väga intrigeeriv teema.

Teine kaunis vastuoluline teema on hüpnoos. See on teema, mida ma pole kunagi enda jaoks päris selgeks harutanud. See, et inimesed lasevad ennast erinevatel põhjustel viia sellisesse vaimsesse seisu, et kõik nende kaitsed kaovad, mõjub mulle pigem pelutavalt. Ideest seal taga ma saan aru (igasugused alateadvusehoovused on kirjeldamatult keerulised), kuid miks ma peaksin laskma kellelegi surkida oma peas nendes teemades, kus ma isegi ennast väga koduselt ei tunne?

Ma pigem rohkem ei teoretiseeriks, sest mu mõte veel töötleb selle raamatu nüansse. Aga ma tõepoolest soovitan seda raamatut. Väga hästi kirjutatud krimka, mis on intrigeeriv ning kätkeb mitmeid vastuolulisi teemasid.

J. L. Marques "Eesti ilu välimääraja"

Me käisime ükskord sõbrannaga mingite AC/DC plaatide pärast Solarise Apollo poes. Mulle väga meeldib see pood, sest see on väga vahva teenindusega ning see on ikka tohutu varamu raamatutele, plaatidele, DVD-le ja muule. Kolasime mööda poodi ja vaatasime siis ka uusi raamatuid ning sõbranna (kes ka töötab raamatukogus ja on tohutu raamatuuss) näitas mulle seda raamatut. Pidavat päris hea olema. Ja< kui ma puhkuse alguses endisesse töökohta sattusin ja reas lausa kolme selle autori raamatut nägin, siis mõtlesin, et tühja kah - proovime ära.

Tegelikult on see raamat artiklite kogumik, mis kätkeb endas autori arvamuslugusid Postimehe naisteka leheküljelt. Jah, see on seesama baretiga väljamaa meesterahvas, kes vahel kavalalt Postimehe veebikülje avalehel naeratab. Ja seesama härra räägib oma kirjutistes siis naistest ja nendega seonduvatest teemadest. Lühidalt ja konkreetselt, üsna nutikat sõnamängu ning vaatevinklit omades. Teemad on seinast seina - väikelinnade tüdrukud, lastevankrid, huulepulga kandmisest, rinnanibu paljastamisest, Facebooki mõjust meie elus, üllatustest, roosast värvist jne. Seega ühtseks nimetajaks on raamatul naiselikkus... Mehe silmade läbi.

Lugesin selle raamatu ühe õhtuga läbi, sest mingit moraalset või raskekujulist arutelu selle sisulise poole pealt tekkida ei saa. Tegu on lühikeste arvamuslugudega, need on subjektiivsed. Sestap polnud tegu raskepäraste esseedega, vaid pigem lihtsa meelelahutusega ning kerge kõverpeegliga meie enda tillukesse konnatiiki. See aga on minu seisukohast väga teretulnud nähtus, sest muidu kipubki veidi umbseks. Naiste-meeste vaheliste erinevuste teema aga on sama vana kui maailm ja seda teemat arutult edasi arendada ei ole minu arust mõttekas ning seda ma siin ei tee. Kuid tuleb tunnistada, et Marques on endale huvitava nišši leidnud - rääkida naistele kindlasti ühe Eesti veebimaastiku loetavaimal lehel sugudevahelisi erinevusi ja sarnasusi on geniaalne nüke, et ennast lugema panna.

Seega - meelelahutusena väga omal kohal, Kohati ajab muigama ja loed põnevusega neid kolme-nelja leheküljelisi arvamusi, teisalt jällegi ei jää kuidagi meelde. Nagu kiirsöök, mida aegajalt on ikka vaja, kuigi tead, et pikas perspektiivis ei anna midagi.

Tuesday, June 19, 2012

M. July "Siin oledki sa kõige rohkem oma"

Kuna on puhkus, siis varusin raamatuid endale kohe hulgim. Esimene nädal läheb lugemise nahka, see on kindel. See raamat aga sattus minuni nii, et lugesin vist paar-kolm nädalat tagasi Eesti Ekspressist selle raamatu lühitutvustust. Ja mõne asja puhul on kohe tunda, et see on minu oma. Olgu siis kas mõni riideese, muusikapala või inimene. See raamat tõmbas mind magnetina ja kui see meil tööl lõpuks arvele võeti, siis ma lihtsalt pidin selle laenutama.

Miranda July novellikogumik ei hõlma ühtset teemat. See lihtsalt kätkeb erinevaid hetki ja emotsioone. Seega on keeruline anda sellest head ja struktureeritud ülevaadet. Millest lood räägivad? Näiteks üksiku 40nendates naise lugu sellest, kuidas ta satub oma endise armukese lapse kasvatamisprotsessi. Või kahe lapsepõlvesõbranna omavahelisest keerulisest suhtest, kus üks neist läheb olude sunnil peep show'sse tööle, et saavutada elus iseseisvus. Või unenäo suhe prints Williamiga. Ühtset nimetajat ei ole, kuid see ei omagi lõppkokkuvõtteks tähtsust.

Oluline on selle raamatukese puhul emotsioon ja see on lihtsalt übernunnu... Ilma naljata. Selle kogumiku puhul on väga elegantselt ühendatud selline veidi napakas kiiksuga huumor ja tõsiselt elulised probleemid. Näiteks kuidas maksta ära üür, kui sa tõepoolest ei oska midagi teha. Või kuidas sünnimärk võib inimese elu mõjutada. Või kuidas suhtes lahku võib kasvada ja see teadmine äkki suhtesolijaini jõuab statistidena filmis armunud paarikest teeseldes. Need pisikesed detailid, mis tegelikult nii mõjusad on. Elu koosnebki ju tegelikult detailidest ja July on sellest nii vahvasti oma moosi kokku keetnud.


Aga selle kogumiku rosin oli minu jaoks lugu "Ujumismeeskond", kus väikelinnas olev noor piiga hakkab vanainimestele ujumist õpetama. Köögis. Pesukaussides. Sest basseini ju ei ole. Elus on kõik võimalik piisava fantaasiaga :)


Seega - nunnu vahepala. Soovitan.

Thursday, June 14, 2012

S. Lukjanenko, V. Vassiljev "Päevane vahtkond"

See päev, kui ma käisin raamatukogus N. Maileri "Alasti ja surnut" raamatukogust laenutamas, jäi mulle ka seesinane raamat silma. Võõrad autorid, tuttav sari, kuid intrigeeriv kaanepilt. Laenutasin selle ja kuidagi lugesin ka läbi. Ja kusagil poole peal taipasin alles, et tegelikult on see sarja teine raamat. Esimene kandis nime "Öine vahtkond", mis seisis riiulis selle raamatu kõrval. Miks ma küll seda kaasa ei võtnud, ei tea ma kohe öelda.

Loo keskmes on  Moskva Teistsuguste (so võlurite, nõidade, vampiiride, libahuntide ja teiste maagiliste olendite) omavaheline võitlus - on Valged (Öine vahtkond) ja Mustad (Päevane vahtkond). Valged leiavad, et Mustad on ebaeetilised, sest mõtlevad oma tegevusel ainult iseendale ja oma heaolule, samas kui Mustadl leiavad, et Valged liiga allaheitlikud ning ennastohverdavad. Selles raamatus on vaatluse all Päevase Vahtkonna tegevus, mis on kätketud kolme loosse. Esimeses saadetakse nooruke nõid Alisa pärast jõu liigset kasutamist ja selle kadumist lastelaagrisse oma varusid täiendama. Seal armub ta ootamatult poisterühma kasvatajasse Igorisse. Neil tekib romaan, kuid selgub, et noormees on Valge. Kuna nad on oma sunduse tõttu verivaenlased, siis kutsub noormees Alisa duellile ning neiu hukkub. Teine lugu räägib sellest, et Moskvasse saabub salapärane maagiline olend Vitali Rogoza, kes tundub täiesti võitmatu olevat ning puhtjuhuslikult igasugustesse sekeldustesse satub. Seetõttu sekkub Inkvisitsioon, kes tema üle kohut mõistavad. Kohtus selgub aga, et Vitali on Videviku (noh, kirjeldame seda kui sellist maagilist tasandit) poolt sünnitatud Peegel ehk jõu tasakaalustaja, mistõttu on ta lõhikese elueaga vägev abivahend. Kolmas lugu räägib aga eestlasest maag Edgari saatmisest Tšehhi Inkvisitsiooni kohtumõistmisele, kus arutatakse erinevaid Valgete ja Mustade üleastumisi. Samuti selgub, et kogu tegevus on suunatud Mustade ja Valgete pealike poolt eesmärgiga kallutada maailma tasakaal siis vastavalt kasMustade või Valgete maailma suunas, panutades reegleid maksimaalselt oma mänguruumi ulatuses.

See raamat on tohutult keeruline. Esimene lugu ehk Alisa ja Igori armastuse lugu oli kõige sümpaatsem ning läks mulle isiklikult kõige rohkem hinge. Seal oli sellist naiselikkust ning kerget intriigivärelust tunda. Ülejäänud kaks lugu olid justkui mingi rutiinne tegevus ja vormitäide, mis väga meelde ei jäänud ning emotsioone ei tekitanud. Seal hakkas see "tõeline vene hing" ka välja paistma. Ma ei tea, kui ma loen mõne Vene päritolu kirjaniku teost, siis kumab sealt läbi selline eriomane traagika ning keerukus, mis pikas perspektiivis mulle ajudele käib ja lugemiskogemuse rikub. Ma ei oska seletada, mis see on, kuid selletõttu ma väldingi Vene kirjandust. Sest seal on nii palju tarbetut keerulisust, ülemäärast ekstravagantsi ning põhjendamatut teemaarengut.

Fantaasiateose seisukohast oli see samuti keskpärane kogemus. Ma sain aru sellest ideest - luua eie reaalsuse kõrvale sümpaatne ning omapärane pseudomaailm, kus kehtivad reeglid, mida head-halvad püüavad oma poole vastavalt oma reeglitele kallutada. A la "Vampiiritapja Puffy" või "Videvik" või .. noh, neid ikka jagub. Ma tahan öelda, et siin ei ole enam üllatusmomenti ega ahaa-efekti. Lisades siia minu suhe Vene kirjandusega ja  saate kokku kompoti, kus on minu seisukohast raske midagi väga head leida. Tean, minu kiiks.

Lugeda soovitaksin? Noh, see konkreetne sari on kindlasti maitse asi. Ja minu maitsele selline asi ei passi.

Sunday, June 3, 2012

C. R. Zafon "Tuule vari"

Kuna suurem osa minu sõpradest on samuti veidi raamatufriigid, siis saab vahel ka "märkmeid" võrreldud ning üks mu sõbranna soovitas mulle seda raamatut. Tema nimekirjas oli veel teisigi asju, kuid see jäi silma. Mina ise poleks seda kunagi lihtsalt niisama raamatukogu riiulist võtnud, kuna see lihtsalt ei tundunud sisututvustuse põhjal väga minu nišš. Kuid läbi ma temast närisin ja kogemus käes.

Lugu algab sellega, et isa viib Danieli Unustatud Raamatute surnuaeda, kus ta ütleb poisile, et ta peab valima raamatu. Seda raamatut peab valija igavesti kaitsma, et see kunagi ei kaoks. Loo üheks liiniks on see, et Daniel valib välja Julian Carax'i raamatu "Tuule vari". Ta loeb selle läbi ja see on parim raamat, mida ta elus on lugenud. Teda hakkab raamatu autor huvitama, kuid selgub, et keegi teeb kõik kustutamaks Julian Caraxi nimi inimeste mälust põletades kõik autori ilmunud raamatud. Daniel hakkab aga siiski asja uurima ning oma abiliste nõu ja jõuga selgitab välja autori traagilise eluloo. Romaani teine liin aga kirjeldab noore Danieli enda elu - esimest armumist, tõelise armastuse leidmist, keerulisi suhteid isaga, sõpruse tähenduse tekkimist jne. Ja oma uurimistöö arenedes leiab Daniel järjest enam sarnasusi enda ja Juliani loos, mistõttu tal on järjest raskem olla oma uurimise suhtes objektiivne. Ning järjest enam sulanduvad need kaks lugu omavahel üheks ja seda enam intiimseks ning vägagi tramaatiliseks lõppakordiks.

See romaan on ühest küljest väga seebiooperlik. Ärge mõistke mind valesti - sisu ning loo areng olid väga head, teksti sidusus ning karakterid efektiivsed ja asjal oli ka mõte sees. Aga just raamatu kirjutamisstiil meenutas veidi seebiooperlikku lähenemist. Oli kohati väga must-valgeid karaktereid, teisalt puhtatt traagika peale ülesehitatud tegelasi ning muidugi ka mõned ebamäärase taustaga Jokker tüüpi tegelased, kellest päris sotti ei saagi. Vürtsi lisas sellele muljele veel see 50nendate Barcelona hõngus, kus sõjajärgselt oldi veidi ettevaatlikud ning antud keskkond tekitab juba iseenesest sellise kirgliku ja pingelise õhustiku. Kõik see oli efektne, kuid mitte selline cheesy. Pigem vastupidi - väga oskuslik ajastukäsitlus ning nutikas loo suhestus sellele lisasid antud raamatule maitsenüansse. Ja seetõttu on mul veidi kahetised tunded antud romaanist rääkides. Sest seebiooper on tihtilugu ju midagi halvamaigulist...

Mis jäi meelde? Peale selle, et tegu on väga traagilise looga, on see ka austusavaldus kirjanikule. Raamat kui kunstivorm, mis võib inimeste elusid muuta. Raamat kui kirg. Selles teoses on romaan muudetud üheks tegelaseks, mis koordineerib kõigi teiste edaspidise käitumise. Mängu tulevad nii contra tegelased kui poolehoidjad. Samuti ka näiteks bibliofiilid ning raamatu müümise kunst. Iseloomulik on minu jaoks ka see, et Danieli isa töötas raamatukaupluses. Iga selle teose leheküljel tuleb kuskilt mängu raamatu kui fenomeni tabamatus. Olgu selleks siis Caraxi "Tuule vari" või mõni muu raamat. Miks siis paneb posu köidetud kirjaga lehti inimesi nii efektiivselt tegutsema? Miks võib tekst vahel nii lummavalt mõjuda, et selle nimel tapetakse inimesi ning muudetakse elusid? Daniel kirjeldab seda esimest lugemiskogemust tõesti üsna tõepäraselt "Ma ei teadnud, mida tähendab lugemist nautida, avastada uksi, mis su hinges avanevad, ja anduda kujutlusvõimele ning keele ja loomingu ilule ja salapärale." See on see lugemiseiha, mitte kohustuslik veerimine. See ongi see, mida paljud tänapäeval enam ei mõista ja sellest on kahju. Kui ma koolis töötasin, siis ütlesin alati õpilastele, et proovigu mõnda raamatut lugeda ja kui üks raamat neile sobib, siis ongi nad avastanud enda jaoks lugemise. Peab ainult selle õige üles leidma.

Teinen nüanss selles raamatus on armastus. Nagu kirjeldab seda Danieli hea sõber ja poeabiline Fermin järgmises steenis:
"Vaadake, Daniel, see on nagu seedehäire. Kas tunnete midagi siin üleval kõhus? Nagu oleksite telliskivi alla neelanud? Või on see ainult üldine palavikuline olek?"
"Vist rohkem telliskivi moodi," vastasin, ehkki ma poleks ka palavikulisust päriselt välistanud.
"See tähendab, et asi on tõsine. Jumal paraku. Tulge istuge ja ma teen teile pärnaõieteed."
 Jah, armastus. Ja mehe-naise suhted üldiselt. Naine on selles raamatus taandunud peaasjalikult ihalusobjektiks, minu arust. Kuid, ah, milliseid imeasju selle ihaldatava naise nimel tehakse. Kui ma nüüd sellele nii mõtlen, siis on naised siin üsna tasutamängijad vaid esikohal on meeste tundmuste nüansid. See aga ei ole iseenesest paha, vaid lisab asjale kuidagi veidraid nüansse. Selles raamatus on, nagu Fermin jällegi väga tabavalt ütleb, kurameerimine kui tango ja on mehe asi jutimine enda kätte võtta. Ah, see vanakooliromantika on ikka vahel väga mõnus.

Mida ma nüüd kokkuvõtvalt ütleksin? Väga traagiline romaan väga huvitavas ajakeskkonnas. Karakterid olid intrigeerivad ning teose lõpp lausa neelas mind endasse. Kuid teisalt tundsin ma, et midagi jääb puudu. Võibolla see kirjanikupoolne neutraalsus, et ma saaksin ise mõne karakteri suhtes oma arvamuse kujundada. Kõik oli justkui minu eest ära mõeldud ning mina lugejana pidin selle sööda lihtsalt alla neelama. Aga üldiselt kiiduväärt raamat ja emotsioone tekitab kohe kindlasti. Soovitan soojalt.

Monday, May 14, 2012

A. Pehhov "Džanga varjudega"

Kuna "Varjus hiilija" oli tõesti väga hästi kirjutatud fantaasiaraamat, siis olen taaskord oma paljukirutud sarjade lõksu langenud. Kuri teid võtku, järjekirjutajad!

Meistervaras Garret liigub koos oma kaaslastega edasi kaugemale kuningriigi piirialadele, et jõuda Hrad Speini. Nende rännak muutub järjest ohtlikumaks, kuna selgub, et reetureid on tõepoolest kõikjal. Ka nende endi hulgas. Samuti kogeb Garret järjest enam, et võibolla see jabur paharettide ettekuulutus Varjus Hiilijast, kes maailma päästab, ei olegi lihtsalt mingi muinaslugu. Garreti reisiseltskond kahaneb olude sunnil loo arenedes ja ilmnevad ka ootamatud seigad mõne Metsikute Südamete liikme kohta. Selline lühike, kuid ei midagi ütlev kokkuvõte teile :)

Pehhov valdab sulge, seda ma tunnistan. Ta oskab väga oskuslikult olukordi kirjeldada ning suudab ka naljakad momendid tõesti naljakalt esitada. Teisalt peab tunnistama, et veidi hakkab mulle see sari ajudele - karakterid muutuvad viimistletumaks ning mul on neist tekkinud ettekujutus - ei ole enam üllatusmomenti ning nüüd tuleb veel kindlasti ilmatumalt pikka aega järge oodata. Ma tean, et see on kannatamatu lugeja tunnus, kuid teisalt jällegi maitse asi ju. Selle loo arenedes ei muutunud karakterid ja situatsioonid ei tekitanud vau-efekti. Muidugi, paharet Kli-Kli on endiselt mu lemmik, sest ta on teose kõige mitmekihilisem karakter - pealt selline tobe ärritav tüütus, kuid tema jutus ja tegudes on tihtilugu suurem läbimõeldus ja tarkus, kui mõnel nö "tõsisemal " tegelaskujul. Tema tundub lihtsalt veenev ja intrigeeriv. Jah, ka selles raamatus oli hetki, kus ma lihtsalt südamest naersin (näiteks sõjardite tantsuharjutamise tund ja põgenemine vankriga), kuid see osa pigem rõhus mitte karakterite uudsusele, vaid pigem loo mõnevõrra kunstlikule arendusele. Sestap meelelahutus, ei midagi enamat.

Seega sarja esimest raamatut lugenud inimesel soovitan piiluda ka järge, kuid teistele ilmselget ei ütle siinne kirjutis kuigi palju. Samas tuleb tunnistada, et esimene osa oli etem...

Sunday, May 13, 2012

N. Mailer "Alasti ja surnud"

Üle-eelmisel nädalal meenus mulle see raamat - just selle valge selg koos Maileri punase nimega seal peal. Ma olen tööl riiuleid patsutades korduvalt seda näinud ja mõelnud "What if..." Paks ja hirmutav on see alati tundunud. Aga seekord ma teadsin, et seda tahaks lugeda. Läksingi selle missiooniga raamatukokku ja laenutasin selle.

Raamat räägib Ameerika luurerühmast, mis osaleb Anopopei saare vallutamise dessandis Teise ilmasõja ajal. Täpsemalt on lähema vaatluse alla võetud ühe väiksema luuresalga rühma liikmed, kus on nii vanad olijad kui ka uued ja tundmatud mehed, ning Anopopei saare vallutamist juhtiv kindral Cummingsi hingeelu, kes justkui maletaja nuppe tõstab ja lahingutegevust planeerib. Selle raamatu puhul ei olegi pearõhk sõjategevus, vaid pigem meeste isiksuste ja nende kogemuste kirjeldamisel kas sõja ajal või enne seda. Loo arenedes saavad mõned sellest tegelaskonnast surma, mõni aga elab edasi hoolimata hullumeelsetest seikadest. Jutu arendes liigutakse nii konkreetsesse hetkedesse keset sõjategevust saarel, kui antakse asjaosaliste põgus pilguheit nende maailmale enne sõda. See aga näitab, et salga liikmete hulgas on erineva tsiviilelu kogemusega mehi - dändid, hulkurid, maapoisid, sisserännanud jne, ning see muudab selle raamatu väga mitmetahuliseks. Ja kuigi teos on liigitatud sõjaromaaniks, ei saaks öelda, et see oleks sünge lugu, sest raamatus on omajagu elutervet huumorit ning situatsioonikoomikat.

Esimesena meenub selle raamatu puhul see, et teost lugedes jäi taaskord silma sõna "alastus". See on selle raamatu kontekstis ikka üsna robustne eneseavamine, mille tulemusena oled sa nii endale kui teistele justkui peopesal näha. Just see pidev eneseanalüüs ning eneserefleteerimine üsna kitsas ringkonnas ja kindlat käsuliini pidi võibolla muudab inimeste mõtlemismaailma. See on alastus igas mõttes - olgu leinas (Gallagher pärast oma naise surma), haiguses (Wilson), ambitsoonides (Crofti punnitamine kõrgema auastme poole), oma strateegilistes otsustes (Cummingsi ja tema abilise Hearni omavahelised vestlused) jne. Sa oled selles kitsas väikeses maailmas ja on pea võimatu nautida seda vaba maailma privaatsuse rüütatust. Olgu see siis pealegi nii illusoorne, kui me endale ette tahame kujutada. Samuti räägib see raamat minu jaoks ihadest. See on see kaugunistamise variant, milles sa mõtled kõigele tuttavale, mis sul on olnud, adudes, et see ei saa enam kunagi olema nii, nagu sa seda mäletad. Iha turvalisuse, muutumatuse järgi. Samuti iha läheduse, sõpruse, toe järgi, mille puhul tuleb mõelda ka veidi kaine mõistusega. Näiteks lähtudes Redi loogikast, ei tohi sõjas sõpru hankida, sest nad võivad surma saada.

Raamatu üks peategelane on kindlasti ka džungel, mis muutub ja areneb. Ta on ühtaegu oht kui ka võimalus. Näiteks kui Martinez läheb luurele ja satub kogemata jaapanlaste laagrile peale, siis on teda piirav rohelus võimalus oma elu päästa. Teisalt jällegi on paduvihma ajal laagri elu peaaegu täielikult halvatud, sest ümbritsev muda koos vihmavalinguga muudab argise rutiini pea võimatuks.See põõsastiku tihedus, muda, kuumus, leitsak, niiskus - see moodustab loos sellise veidi sumbunud, ahistava õhustiku, millest lihtsalt ei ole pääsu. Teine elutu peategelane on selles raamatus sõda. Cummings mõtsikleb sellest kaunis tabavalt: "Sõda oli tervenisti vaid väsimus ja rutiin, reeglid ja muud protseduurid, aga ometi oli selles ka alasti kistud sõdame värinat, mis tabab sind valusalt, kui sind selle keskele on heidetud." Sõda on ühelt poolt justkui kuliss, taustamüra kogu tegevuse jooksul. Teisalt jällegi on sõda nagu elav protsess, mis muutub, teiseneb ja lihtsalt mingil hetkel juhtub. Reasõduri või kindralina saad sa mingil viisil protsessi mõjutada, kuid mitte seda juhtida, ning selle mõistmine on minu jaoks väga hirmutav mõte.

Raamatus oli päris mitu head seika. Kõige südamesse minev oli minu jaoks Gallagheri naise surm. See toe kadumine seal eemal kodus on väga suur hoop - oled sa mees või naine, laps või abieluinimene. Mõte, et keegi kusagil sind ootab, võib vahel mõjuda äärmiselt innustavalt. Eriti jabur oli aga see, kui Gallagher hakkas pärast uudise kuulmist vasttaastatud postiühenduse läbi oma juba surnud naiselt kirju saama. Juba mõte sellest on absurdne, kuid ma saan aru, et sõjal on sõja seadused ja siis võib juhtuda kõik. Veidi naljakam seik, mis meelde jäi, oli Wilsoni ja põõsa "konflikt", kus valves olnud Wilson põõsa peale südamest vihastas ja pärast küsimust "kesse kurat sul sial kasvada käskis?" põõsa lihtsalt valanguga ära niitis. Kiiksuga, kuid piisavalt jabur, et muigama panna.

Seega on sõjal sõja reeglid. Ma ei suuda seda teosest saadud emotsiooni siia kirja panna, sest Mailer on tõesti väga hea töö teinud, kuid raamat on tõesti väga hea. Soovitan väga soojalt.

Tuesday, April 24, 2012

A. Noel "Igavesti"

Selle raamatu tõi mulle minu ülemus, sest see on väga ühe teise tänapäeva "kultusraamatu" moodi. Et saaks veidi naerda ja nö "märkmeid võrrelda". Võiks öelda, et sisu oli lausa äravahetamiseni sarnane.

Ever Bloom, teismeline äsja autoõnnetuses vanemad ja noorema õe kaotanud neiu, on kolinud uude kohta, kus teda kasvatab töönarkomaanist tädi. Aga autoõnnetuse tulemusena, millest Ever eluga pääses, hakkab neiu kuulma inimeste mõtteid ning näeb oma väikest surnud õde Rileyt. Kuidagi suudab Ever oma eluga hakkama saada, kuni tema kooli tuleb õppima imeilus, müstiline noormees Damon Auguste, kelle mõtteid Ever ei kuule ja keda puudutades kaovad ka kõigi teiste hääled. Loo arendes ilmneb, et noorhärra on surematu, kes on juba sajandeid Everit (või tema reinkarnatsiooni) püüdnud endale saada, kuid kelle kuri "sõbranna" (vabandan, nimi hetkel ei meenu) on neiu alati õigel ajal ära tapnud. Kuid seekord onsõbranna hiljaks jäänud, sest põhjus, miks Ever andeid omab, on seetõttu, et ka tema on surematu. Noh, mängu on veel segatud gay sõber Miles ja kohalik gooti printsess Heaven ja nõid Ava. Ja peaksin siinjuures vist lisama, et loo autor väidab, et nägi seda kõike unes.

Kellel pea kellakesi lööma hakkab ja te saate aru, millisele "kultusteosele" ma vihjan. Samas oli see ikka kordades kehvemini kirjutatud - tiiniprobleeme, suuri tundeid, meeleheidet, surma, seksi, vägivalda, müstikat jne on, kuid sellega on veidi liiga üle võlli mindud. Kõigele on jutskui vastus olemas, see kõik on nagu imeline, aga need põhjused on otsitud. Ei teki terviklikkuse tunnet. Pigem meenutab veidi haltuurat. Isegi naerda ei saanud.

Seega - lugemiselamust ei saanud, kuigi noortele neidudele võib peale küll minna.

Saturday, April 21, 2012

W. Burroughs "Alasti lõunasöök"

Ma tõesti ei tea, miks ma selle raamatu raamatukogust võtsin. Endine kolleeg vaatas raamatut ainult ja ütles, et tema seda lõpuni lugeda ei suutnud. Ma saan aru, miks. Takkajärgi tundubki veider, et ma selle raamatu võtsin.

Millest see raamat räägib? See on hea küsimus. Minu jaoks ei ole selles raamatus pidevat üldist tegevusliini, vaid kogu toimuv on nagu "Soodom ja Gomorra" moodne väljalase. Segamini on surm, seks, narkootikumid ja vägivald, mis on omavahel kokku seotud mingite justkui juhuslike assotsiatsioonidega, mida autor valimatult lugejani paiskab kasutades eriti kunstipäraseid ja moodsais sõnu. Näiteks lausejupp "Ta ootab fossiilsete niuetega erosiooni aeglast striptiisi". Ilus, kuid pikas perspektiivis tühi lause. Mõnes üksikus pealkirjastatud tekstikogumikus (nimetagem neid nii, sest peatükk on palju pakutud) oli justkui mingisugune mõtestatud suund, ühtne tegevus, kus ma sain lugejana keskenduda sellele sündmusteahelale (näiteks "A.J. aastapäevapidu"). Samas ei saagi ma lõppkokkuvõttes aru, kas tegu on romaaniga, novellidega, (pseudo)kunstiga või millega. Seega on põhimõtteliselt tegu raamatuga ei millestki, mida on liiga värvikalt ja liiga elavalt kirjeldatud. Vot selline sisu teile :)

Selle juttude kogumiku puhul jääb aga peale selle üldise segaduse silma kolm asjaolu. Esimene neist on pealkiri - "Alasti lõunasöök". Juba mõiste alasti viitab justkui mingisugusele intiimsele eneseavamisele. Oleks ju võinud kasutada ka muid sünonüüme - riieteta, paljas vmt, kuid see poleks viidanud sellisele avatusele. Justkui paisatakse autori alateadvus tervenisti lugeja ette ja öeldakse "Võta ja lepi, sitapea". Teine asjaolu oli teose lõpus äratoodud autori ning loo ümber toimuv saaga. Burroughs on olnud narkomaan ning, kui ma õigesti aru sain, on tekstid kokku pandud just nö trippides. Samuti on raamatu kultusromaaniks tõusmisel mänginud olulist rolli teose kokkupanek 1970ndatel - pandi juurde ja võeti ära, skandaalid, kirjastuste soovid ja ajastused ilmumiseks jne. Tausta vaadeldes jääb silma, et tegu on justkui väga hästi õnnestunud PR trikiga, kus raamat on kauem kestnud, kui see skandaalne meediakära, mis selle ilmumist saatis. Kolmandaks jääb silma aga raamatu vibe - see on nagu vana, üksiku, haige mehe deliiriumis soigumine surivoodil. See süngus, abitus, leppimine maailma jälkusega, kuid siiski veel hingitsedes, et saaks selle kõik endast välja paisata. See tohutu maailmaväsimus, mis tuleb eriti selgelt minu jaoks välja "A.J. aastapäevapeo" lõpus, kus eriti sadomassohhistliku pornoka lõpus tegelased kummardavad - vanad ja väsinud, tundmata võidurõõmu tehtud tööst, sest mida see ikka muudab?

Seega kokkuvõtvalt ei ole tegu rõõmsa raamatuga. Ja minu jaoks ei ole see kunst, elamus, vabadus. Kriipsujuku ei ole kunst, üksik sõna ei ole luuletus, 100 lehekülge täis lauset "Vasja bõl stes" ei ole romaan. Soovitaksin? Oma sõpradele kindlasti mitte. Kui, siis omal vastutusel.

Thursday, March 29, 2012

K. Aareleid "Vene veri"

Tegelikult ei oleks ma ise seda raamatut iialgi raamatukogust valinud. Kaane põhjal tundub see lihtsalt mitte väga minu stiil - ebamäärane sisututvustus, veidi kaugevõitu temaatika ja kaanekujundus natuke pelutav. Teisalt soovitas seda endine kolleeg ja miks mitte astuda oma karbikesest ajutiselt välja?

Raamat räägib 21. sajandil Peterburi saatkonnatöötaja naise tähelepanekutest sellest ajaloolisest linnast, sealsestest inimestest ja oma elust. Vahepeal kirjutab loo autor kujutletavaid kirju oma venelannast vaaremale, samal visandab ajal ka aegamisi vaarema emotsioone ja elusündmusi aimates tolle eluloo. Lood on lühikesed, kergelt igatseva alatooniga ning omavahel väga laiade pistetega kokku traageldatud.

Mis mulje jäi? Ühest küljest liigitaksin ma selle väga kerge lugemise alla - loed jutud läbi, ei koorma ennast liigsete mõtetega ning lased lihtsalt ühel inimesel endale vesta loo endast ja oma esivanemast. See on see puhas emotsioon lugemise juures. Teisest küljest jällegi on raamatus üsna palju omapäraseid ning ajakohaseid detaile, et kui neid märgata, siis on isegi päris põnev nüansside mängu jälgida. Näiteks märgitakse ära Pronkssõduri äraviimisega seotud protestide eripära Peterburis, kuidas sai väike tütar omale nimeks Sadu, tööl alati naeratavat müüjannat, kes ükskord tööpausi ajal kassile piima andes pisaraid valas üksinda poe ukse juures jne. Need väikesed detailid, mis on justkui hetkede kaleidoskoop meie igapäevases elus - mõni jääb meelde, mõni aga mitte. Pole parata!

Mulle hakkas kõige rohkem hinge saatkonna töötaja perekonna roll kogu loos - nemad lähevad kaasa oma toitja tööga ning elavad vastavalt etteantud keskkonnas, kuid mis hinnaga? Kas see, et need lapsed kasvavad iga kolme-nelja aasta järelt kodu ja riiki vahetades siis mingil määral juurtetuna? Sest nad jäävad ju mingil määral kõigest sellest siin ilma, kuigi nende elukogemus on kindlasti kordades suurem kui nende eakaaslastel. Sest kui laps küsib hommikuhelbeid süües "Kas need on saatkonna helbed?", siis mina ausalt öeldes ei teaks, millist seisukohta võtta. See juurtetuse tajumine on minu jaoks selle raamatu kõige valusam pool, mis läbib punase niidina raamatut ka vaarema Aleksandra temaatikat. See on selles mõttes intrigeeriv teema, et kuidas me siis defineerime oma päritolu ning kas see pikas perspektiivis mängibki väga suurt rolli meie kui indiviidi elus? Grupis on teised, reeglid, kuid minu isiklik elu on ju minu oma asi.

Raamatu kaks kõige vahvamat ning meeldejääamat osa olid minu jaoks "Raamatute kodu" ja "Istume". esimene seetõttu, et meenutas mulle ühte kursaõde, kes kasutab Tallinnas sama taktikat, mida raamatu mina-tegelane. Taktika seisneb selles, et kui tänaval tuleb tema juurde vene inimene, siis ta vastab vene keelele inglise keeles. See on veider, kuid selle peale üldiselt vene inimesed tõmbuvad tagasi. "Istume" oli aga hoopis südamlik teema, milles käsitletakse peretraditsiooni, et enne minekut minejad ja kohale jääjad korraks koos maha istuvad ning koos hinge koguvad - olenemata sellest, kas siis mineku eesmärgiks pikem reis või lahkuminek. See ühine viimane hetk enne suuremaid muutuseid, see idee mulle meeldis.

Mida ma oskan kosta - ma ei julgeks teda väga soovitada, sest raamat jäi mulle stiili ppoolest veidi liiga rabedaks. Midagi nagu jäi puudu. Ma ei ütleks, et aurot oleks selles süüdi - see on omast vinklist väga sümpaatne raamatuke, aga stiili poolest mitte minu tassike teed.

Sunday, March 25, 2012

A. Pehhov "Varjus hiilija"

Ma võtsin selle raamatu tegelikult raamatukogust kaasa tuju ajel. Algselt jäi mulle näppu "Tigana", mida ma olen jõudumööda püüdnud ka lugeda, kuid pärast 200 lehekülge sain aru, et kirjastiili silmas pidades käib see raamat minust kauge kaarega mööda. Loll, kuid järjekindel :) Samas Pehhovi raamat oli väga hea fantaasia - lugesin üle pika aja mõnuga lausa lehekülgi neelates.

"Varjus hiilija" peategelaseks on Varju-Garret - Valiostri kuningriigi pealinnas tegutsev meistervaras, kes järjekordse tellimuse täitmisel satub  tunnistajaks kõrge aadliku tapmisele ning sellega seoses tõuseb varga tagasihoidlik isik kuninga huviorbiiti. Sest kuningal on häda - Nimetamatu nimeline vaenlane, kes on aastasadu kaugele maale kihutatud, tõstab pead ja esile on kerkinud ka mingisugune ebamäärane Isand. Oma rahva kaitseks on kuningal vaja Kondilosside nimelisest maa-alusest neetud lossidesüsteemist ära tuua Vikerkaare sarv. Aga keegi pole ammu enam Kondilossides käinud ning selle tundmatu ala plaanid asuvad Keelatud alal - rahvas linnas räägib, et seal olla kunagi mingi võlurite hookus-pookus pahasti lõppenud ning nüüd ei tea õieti keegi mis seal toimub. Garret on sunnitud kuningale appi minema ning ta saab endale (tõelisele fantaasia raamatule kohaselt) ka ustavad abilised - paar kõrgsoost haldjat, kuninga narrine tegutsev paharet Kli-Kli, päkapikk ja härjapõlvlane ning mõned inimeste rassist sõdalased. Lisaks selle aitavad teda ka näiteks kuninga raamatukoguhoidja, ainult Garreti peas elav surnud ülemmaag Valder ja Garreti endine õpetaja, kes on nüüd varaste jumala teenimisele pühendunud.

Kõigepealt pean ma ütlema, et F-sarja tõlkijad-toimetajad on taaskord suutnud mind meeldivalt üllatada. Raamat on väga hea ning rikkaliku sõnakasutusega ja häirivaid trükivigu mulle silma ei hakanudki. Loed ja naudid lihtsalt. Samuti pean tunnistama, et Pehhovi kirjastiil on üsna veetlev - veidi sarkasmi, näpuke huumorit, törts maagiat ning imelist vedamist. Näiteks tavaliselt ma raamatut lugedes ei naera, aga selle raamatu puhul oli sõnamäng nii vahva, et ajas kohe reaalselt itsitama. Muidugi - kõik pole ka tegelikult nii ilus. Kohati oli lugedes tunne, et Garret on nagu A-rühm ühes isikus - teeb ja müdistab ning alati tuleb kuidagi kuivalt välja oma jamadest. Samuti tundus vahel, et kui peategelane oli hädas, siis tuli talle koheselt ka abiline leida jne. Aga see on vaatepunkti küsimus - kas tahad fantaasiat realistlikumas võtmes või eelistad seda tõesti võtta muinasjutuna.

Üldiselt soovitan raamatut soojalt meelelahutusena, sest see on sümpaatne teos. Kindlalt parem kui Cartland :)

Sunday, February 19, 2012

B. Goldacre "Pahateadus"

Kui ma ei eksi, siis oli Ben Goldacre kirjutisi võimalik lugeda "Tarkade klubi" ajakirjast. Nimi sealt mulle tuttav tuligi. Tööl riiulieid "patsutades" jäi seesinane raamat mulle näppu ja tekkis ka mõte "miks mitte". Ajakirjast pole ma üldiselt viitsinud tema kirjutisi lugeda, kuid nüüd mõtlen, et peab vist silmaringi suhtes väikese avarduse tegema ning retroperspektiivset lugemist tegema veidi.

"Pahateadus" käsitleb kokkuvõtvalt seda, kuidas pseudoteadlased ning soolapuhujad meie väheseid teadmisi teaduslikust maailmast kasutades omakasupüüdlikult enda rahakoti või kuulsuse ette rakendavad. Kuna Goldacre on meditsiinilise taustaga, siis kirjeldabki ta kõike seda läbi meie tervisele suunatud asjade - alates mürkide väljutamisest jalalabade kaudu kusagil ilusalongis ning jõudes üsna karmide võimumängudeni AIDSi ravi valdkonnas Aafrikas, kus loosi lähevad tuhandete nakatunute elud. Samuti toob ta ka mängu meedia rolli meie arusaamade mõjutamisel. Meie praegune ühiskond on väga orienteeritud pidevale uuele infole, et vahel kisub see juba veidi jaburaks - kindlasti olete lugenud mõnda uudisnupukest stiilis "et teadlased on avastanud, et tomati söömine tekitab hingamisraskusi." Mis sest, et inimesed on aastasadu tomateid probleemideta söönud...

Mõtteid raamatu lugemisel tekkis mitmeid. Näiteks see, miks inimesed teaduslikele allikatele viitamise puhul üsna tihti usuvad. Miks on teadus (tava)inimestele nii püha? Teaduse üks põhilisi seisukohti on kahtle kõiges ja iga teadlane teab, et täiuslikku teadustulemust ei ole olemas - alati on reegleid kinnitavad erandeid ning seaduspärasusi mõjutavaid tegureid kohati lihtsalt liiga palju. Aga mind hakkas selle raamatu puhul huvitama teadusekauge inimese käitumine, kes lihtsalt lülitab oma loogilise mõtlemise välja ja usub parateaduseid. Ma ei alahinda platseeboefekti, sest meie füüsis ja vaim on omavahel seotud nii tugevalt, et see on vahel lausa jube. Aga loobuda reaalselt teaduslikult tõestatud ravist ja uskuda, et toidulisandite ületarbimine aitab terveks saada? Neid näiteid ei pea ma otsima isegi Goldacre raamatust, neid saab ka reaalsest elust küll ja küll tuua.

Samuti mõtlen ma siinjuures ka näiteks ajakirjanduse eetikale - miks nad võimendavad seda inimeste lollitamist ning kuidas siis ei tule arvesse see põhimõte, et tõeline uudislugu on erapooletu? Seda põhjendatakse arstide ringkaitsega ning ravimifirmade kinnimätsimisega. Jah, seda esineb ja see on kahetsusväärne (taas kord, oma kogemused), kuid see ei tähenda, et nood teised ei tekitaks ringkaitset ega mätsiks kinni oma sigadusi. Aga miks siis ajakirjanik, kes on eeldatavasti keskmise või isegi keskmisest kõrgema intelligentsusega, laseb endale kotti pähe tõmmata? Või teevad nad seda raha nimel? Samuti on tobe ka see, et usutakse need, kes on tähelepanu keskel - teevad lärmi. Leian, et lärm oma olemuselt on halb, sest hägustab inimese võimet loomulikult mõelda ning asjad selgeks saada. Meie erialaringkonnas on käibel mõiste "infomüra" ning ma leian, et sellega need soolapuhujad tegelevadki - infomüra, mis on oma olemuselt eksitav, tekitab mulje, et kui üks ja teine räägib sellest asjast nii ilusasti, siis äkki see ongi nii? Ja supsti - tõmmatakse teadusele vesi peale. Pole ju aega süveneda...

Minu üks lemmik kohti raamatust on viimane lõik: "Inimesed, kes tunnevad, et käesolevas raamatus on nende arusaamadele väljakutse esitatud ja kes on selle pärast vihased, ütlen järgnevat: teie võit." Goldacre saab aru, et see ristisõda inimeste harimisel teadusliku ajakirjanduse osas on mingil määral võitlus tuuleveskitega - tavaliselt tahab inimene uskuda muinasjuttu, kus üks tabett ravib kõik haavad, arvestamata seda, et elus on ikka nii, et kui kuskilt võida, siis teisalt kaotad. Nii palju siis mõtetest.

Ütlen raamatu kohta ka seda, et minu arust ei ole see kerge lugemine ega käesolev arutlusteema lihtne, kuna termineid ning arvestamist vajavaid asjaolusid on lihtsalt väga palju - alustades uskumustest, psühholoogiast, sotsioloogilisest maailmast ning lõpetades maailma keemiliste, füüsiliste ning geograafiliste iseärasustega. Mina olen humanitaar ning seetõttu oli mul põnev, kuigi kohati üksluine, lugeda pikki selgitavaid lõike statistikast, keemilistest elementidest ja millest kõigest veel. Teisalt arvestades raamatu iseloomu on selline teave vajalik mõistmaks üldist pilti. Hambad risti ja läbi :)

Kas soovitaksin - ei tea. Kui inimene tunneb asja vastu huvi ning viitsib oma vaateid vahel veidi kangutada, siis jah. Kui aga inimene ei ole enda jaoks teadusliku maailma põhimõtteid selgeks mõelnud, siis võib see raamat mõjuda pelutavalt. Kui sa tahad mõtiskleda selle üle, kas oraalseks mõjutab meeste haigestumist suuõõnevähki, mitte muiata kriitiliselt sellise teemapüstituse üle, siis see raamat ei ole sulle.

Sunday, January 29, 2012

N.Hawthorne "Tulipunane kirjatäht"

Selle raamatu lugemise soov tuli sellest, et ühes üsna tüütus Hollywoodi tiinikomöödia idee oli selle raamatu sisuga kokku põimunud. Filmi nimi oli "Easy A", kus nood keskkooli neiu valetab oma sõbrannale, et ta magas kellegagi ning kuulukad hakkavad koolis levima. Ta saab inspiratsiooni Hawthorne'i raamatust mängida siis kooli kõige litsakamat tüdrukut, samas seda siiski mitte olles. Aah, ma ütlesin, et see on tiinikomöödia ju, kus asjad ei ole alati nii selgelt arusaadavad.

Raamatust endast: Lugu ise allgab nii, et 17. sajandi puritaanlikus kogukonnas on noor naine Hester Prynne, noor abielunaine, kelle mees pole veel Vanast Maailmast Ameerikasse jõudnud, teinud abielurikkumise pattu ning kogukonna vanemad mõistavad tema karistuseks elu lõpuni kanda rinnas punast tähte A (nagu inglise keeli adulteress). Talle määratakse karistus seista häbipostis kogu linnarahvale näha koos tema patuelust tekkinud  väikese patuviljaga, kelle nimeks saab Pearl. Häbipostis olles näeb Hester aga, et rahvahulgas seisab tema laulatatud mees Roger Chillingworth, kes hiljem palub naisel suu kinni hoida, et säästa teda häbist. Loo arenedes aga selgub, et Herteri patukaaslaseks oli kohalik noor ning paljulubav vaimulik Artur Dimmesdale, kes tunneb Hesterile kaasa, kuid vaikib. Ta tekitab enda ihule, rinnule, haava või vermed (see jääb veidi segaseks) A tähega, ning varjab neid, kuid Hesteri laulatet abikaasa (tohtrihärra, kes jagab vaimulikuga maja), näeb seda ning haub kättemaksu. Samas mööduvad aastad ja väike Pearl kasvab ning asjad muuduvad nii palju, et Hester ning Artur otsustavad koos lahkuda. Kuid vaimuliku tervis on väga nõrk ning sellel päeval, kui nad peavad põgenema, sureb vaimulik avalikult häbipostis tunnistades oma süüd kogu linnarahva ees.

Mulle Hawthorne'i kirjastiil ei meeldinud - see oli minu jaoks liiga heietav, keerutav ning ebaühtlane. Ta suutis küll täiskasvanud tegelaskujude karakterid kaunis usutavad luua, kuid Pearli tegelaskuju polnud minu silmis realistlik. Ta pani väikese seitsme aastase plikatirtsu rääkima kui täiskasvanud inimese ning see oli ilmselgelt eluvõõras nüanss selles raamatus. Kes teab, palju need 19. sajandi kirjanikud ikka oma laste kasvatamisega reaalselt kokku puutusid. Ütleme nii, et mõnda teist Hawthorne'i raamatut ma kätte enam ei võta.

Raamatu sisu aga oli intrigeeriv - mõtlemapanev kombinatsioon eetika ja moraaliküsimustest, kus must ja valge ei ole selgelt nähtuvad. Näiteks Hesteri motiivid varjata oma lapse isa - algselt heatahtlikust mõttest kasvab talle endalegi ootamatult välja vaimuliku jaoks sundmõte, mis lõpuks söövib temalt nii meelerahu kui elu. Samuti väikese Pearli mõttemaailma areng, kelle jaoks tulipunane A täht on vastupidiselt kogukonna arvamusele midagi positiivset ning püsivat. Samuti ema ja lapse omavaheline suhe - kus algab sõltuvus ning kus lõppeb vanemlik kohstus ning kas Hester tegi õigesti, et ei andnud oma last kogukonnale kasvada, samas kui on selge, et lapsel oleksid selles elukeskkonnas hoopis teised valikud ning võimalused tekkinud. Teisalt viime ennast 19. sajandisse, kui raamat kirjutati - puritaanlikke järelmõjutustega kogukonnas kasvanud Hawthorne kirjutab sellise raamatu? Nagu näha, tekitab see raamat oma sisulise joonega väga palju mõttepunkte ning artulust, sest siia on sõlmitud väga inimlikud nüansid, mis muudavad loo mitmes mõttes ääretult köitvaks.

Kokkuvõtvalt ütlen, et raamatu loo nüansid on väga intrigeerivad, kuid autori kirjastiil ning mõningane ebarealistlik maailmakäsitlus ei tee teost mugavaks lugemiseks.