Ma olen nüüd siia pika pausi jätnud, sest tõepoolest on suvi ja kooli algus mu lugemishoole väikese põntsu pannud. Ma tahaksin lugeda tohutult raamatuid, kuid ma lihtsalt ei suuda-saa keskenduda. Kuid siin tuli mulle appi Loomingu Raamatukogu, mille erinevaid väljaandeid ma saan töölt kaasa kahmata ja rongis või bussis lugeda. Menis Kumanareas'i novellide kogumik oli lihtsalt kuidagi intrigeeriva pealkirjaga, et ma lihtsalt võtsin selle ja lugesin maale sõites rongis läbi. Ja seda juba umbes 3 nädalat tagasi, kui nüüd kristalselt aus olla.See kogumik koondab endas ühe Kreeka juuksuri heietusi oma klientidest. Tema toolil istuvad meesprostituut, arst ja kaupmees. Ja need inimesed räägivad juuksurile oma elust, selle veidratest seikadest ning juhutmistest. Näiteks edukas kaupmees jutustab loo sellest, kuidas ta noore poisina sattus ühe aafriklasest kaupmehe Masamba mõju alla, kellega nad koos uimastavaid ained proovisid ja naisi lantisid ning kuidas üks orgia neil lõpuks traagiliselt lõppes. Erinevad jutud, traagikad ning maailmad, kuid ühendavaks jooneks on kõigil juuksur, kes kõik rahulikult ära kuulab ning endasse talletab.
Sellel kogumikul on selline sünge, tume alatoon. Seda lugedes tundsin ma koguaeg justkui mingisugust ähvardavat aurat selle ümber, mis assotseerub minu jaoks veidi Kosmikutega. Selline vindiga morbiidsus, mis on tegelikult ühest küljest ääretult šikk, kuid teisalt ka pisut võlts. Aga autor on kogu selle teema ja lugude arengu üsna siivsalt kokku põiminud. Kurb on aga see, et juuksurisalong kui selline jääbki tegelikult ainult siduvaks punktiks. Muud pidi seda ideed ega tausta autor kahjuks edasi ei arenda, kuigi see lisaks minu arvates kogumikule ainult ühtset meeleolu. Nojah, maitsed on erinevad.
Üks huvitav mõte, mis mulle meelde jäi ja kummitama hakkas, oli juuksuril siis, kui ta piltilusat meesprostituuti teenindas. "Inimese ilu ei ole alati lummav. Inetut nägu ei saa inetumaks muuta, kuid ilusast näost võib saada lõust". Kas pole huvitav mõte? On tõsi, et mõni täiesti tavaline hall hiireke võib vahel tõeliselt kütkestav välja näha, kuigi ei saaks öelda, et ta nüüd klassikalises mõttes ilus oleks. Aga midagi seal justkui on, mis magnetina lausa ligi tõmbab, et tekib juba oht ebaviisakalt jõllitama jääda. Teisalt jällegi tundub vahel mõnda pitlilusat inimest vaadates, et seda on liiast ning see ilu justkui hakkab iseendale vastu mängima. Äärmused on alati ohtlikud ning ma ei arva, et ilu-koleduse teema siin väga erinev oleks.
Teine huvitav mõte on see, et mees ja naine on loodud nii, et neil pole üksteisele sõnagi ütelda. Päris nõus ma selle väitega ei ole, sest minu arust on meil teineteiselt alati midagi õppida - oled sa mees, naine, koer või lepatriinu. Rääkida saab kõigest kasvõi siis sallivusest või erinevate arvamuste sulandumisest. Kuid samas on meeste-naiste erinevused kohati ääretult suured ja keeleerinevused paistavad lausa ületamatud, et vahel tekib see mulje küll, et no mida ma nüüd selle kohta ütlema peaksin ja kas ma tahangi midagi öelda. Võibolla on tõesti maailmakuulsal "seksuaalantropoloogil" Carrie Bradshaw'l tuleviku teadussuund valmismõeldud ning inimkond peaks seda asja lähemalt uurima hakkama. Olgugi, et Carrie puhul pole tegemist reaalse inimesega ning tõenäoliselt suurem osa "Seksi ja linna" tegevusest on puhtalt meelelahutuse nimel fabritseeritud. Sitta kah, me juba uurime ju võimalusi maailmalõpuks valmistuda, miks siis mitte tegeleda nö "lõbusate uuringutega"?
Okei, minu arutuluse lõpp vajus ilmselgelt ära :) Aga kokkuvõtvalt ütleksin, et see on kaunis morbiidne ja kohati kunstlik väike kogumik, mis on muhe meelelahutus, kuid kahjuks mitte väga tugevalt seostatud ning seetõttu ka mitte kuigi silmapaistev. Seega, keskpärane lugemine.
No comments:
Post a Comment