Ma mäletan seda, kui mu sõbranna seda raamatut luges. Talle väga meeldis ja ütles veel pärast lugemist, et see meenutas talle mind. Põhjus on väga lihtne - kuna mul ülikooli ajal ikka korralikud keemilised lokid olid, siis oli tema minu ahvikene (sest ta tegi kõike minu järel) ja mina tema lambake (sest mul olid lokid ja temal mitte). Ja kuna selles raamatus on mind sees, siis... no kuulge! :)Raamatu lugu on väga lihtne. Karjus George leitakse surnuna. Lebab teine oma karjamaal, labidas kõhust välja turritamas. Kuna külaelanikud käituvad arutu massina, siis otsustavad George'i lambad, et nemad hakkavad asja ise uurima. Siin on aga see mure, et inimeste maailmas on nii palju jaburat ning arusaamatut, et see segab kogu aeg uurimise edenemist. Näiteks miks toob Gabriel oma imelikud villatud lambad nende karjamaale? Kes on Issand ja mis moodi on ta keset küla elava Jumalaga seotud? Miks lihunik nii vastikult surma järele lõhnab? Kust on pärit oinas Othello? Millal need lambad ükskord Euroopasse lähevad - seal on ju põldude kaupa lõhnavat ristikut ja ilusaid kohevaid lambaid? Väga palju on vastuseta küsimusi, kuid lõpuks suudavad lambad nutika Miss Maple'i juhtumisel selle loo lahendada.
Kindlasti on tegu ühe viimase aja nutikaima lahendusega romaanide vallas. Väga vaimukas ning omapärane loo lahendus. Oli palju väga-väga naljakaid juhtumisi ning nüansse. Näiteks Jumala isiku arutlus lambakarjas viib paratamatult asjaosalised selle mõtteni, et ükskõik millega Jumal hakkama on saanud, on Saatan siiski üks ontlik tegelane. Sest Jumal on veidras ürbis ringi jooksev mees, kuid Saatan naaberaias elav vanaldane eesel, kes siis muu, eks? Või siis see, kuidas Gabriel tantsib naljakat suvetantsu, et harakalt karjusehüti võtit kätte saada. Kohati itsitasin ma üsna pööraselt oma Fran Fine'i häälega, sest lugemise ajal olin ma ju haige. Kuid samas oli seal ka päris mõtlemapanevaid hetki. Näiteks lammaste mure lihuniku motiivide pärast karjamaal luusida või oinas Memothi eraldumine lambakarjast. See kõlab nii absurdselt, kuid see on tõeline wild sheep :)
Samas on kurb tõsiasi see, et liiga palju veidrust hakkab vahel raamatu sisu varjutama ja selle raamatu puhul ongi see juhtunud. Mingil hetkel pidin ma valima, kas süvenen lammaste maailma vastandamisesse inimeste eluga või võtan teose kriminaalloo luubi alla. Kahte korraga ei olnud minu jaoks lahendus ja sellest oli tuline kahju. Mulle jäi mulje, et oleks see teos olnud lühem või esitatud novellina, siis oleks selle väärtus minu silmis kordades kõrgem olnud.
Kokkuvõtvalt: omapärane ja kindlasti meeldejääv, kuid teisalt tuleb silmas pidada, et vähem on parem.
No comments:
Post a Comment