Taas töölt kaasa kahmatud rongilugemine - pealkiri tundus lihtsalt intrigeeriv. Mis ma oskan kosta? Järelikult olin ma sellel hetkel kergel romantikallainel ja sõna "armastus" jäi igalt poolt silma. Ja, tõele au andes, sai see kogumikukene äbi loetud juba mitu nädalat tagasi. Seisab lihtsalt kapi peal ja ootab oma järge, et pääseda minu auväärt blogisse.:)Tegu on Kundera suuremast novellikogust valitud nopetega, mis on eesti keelde tõlgitud ning Loomingu Raamatukogus välja antud. Novellidel pole ühtset siduvat seost, kuid läbivaks teemaks on armastus selle kõige veidramates ning kummalisemates vormides. Näiteks suurlinnanoormehed, kes lähevad väikelinna seiklusi otsima, kuid tekkinud võimaluste eest justkui põgenevad alati ära. Samuti on siin jutuke paarikesest, kelle rollimäng läheb veidi käest ära ning valves olevate napsutavate arstide juturingist, kus teemaks on samuti armastus. Seega armastus selle kõige kummalisemates ja veidramates vormides, nagu pealkirigi lubab. Lood ise olid Kunderale omaselt sisutihedad ja emotsiooniderikkad, kuid sestap ka kaunis keeruline lugemine. Ka minu varasemad kogemused Kunderaga on näidanud, et tema stiil on väga mitmekihiline ning lugude lahtimuukimine ei pruugi alati olla lihtsamate killast. Alati ei viitsigi sellist mõttekeerutust lugeda, kuid kui hoog peal, läheb juba ludinal.
See väike valimik on üheltpoolt väga intrigeeriv, sest see räägib armastusest rõhutades selle mitut palet. Armastus ei ole alati ilus tunne. Ma seostame seda küll roosade pilvede, mannavahu ning päikesetõusuga, kuid teisalt on see väga laastav, kohati labane ning ärritav tunne. Võiks isegi ehk öelda, et oma olemuselt on armastus kergelt skisofreeniline ning bipolaarne seisund, kus inimesed võivad kaotada iseenda ja oma kaine mõistuse. See on tegelikult veider, et armastuse koondnimetuse alla saab nii palju erinevaid aspekte koondada, kui ükski teine emotsioon sellist avarat lähenemist ei võimalda. Ja ma saan suurepäraselt aru, et õiges võtmes on armastus väga lahe ja paljudele võibolla jääbki see armastuse pahupool märkamata, kuid teisalt ei saa ju 24/7 ka roosade prillidega ringi käia. Selline on minu esmane emotsioon Kundera novellidele mõeldes.
Üks kurvemaid hetki oli minu jaoks napsuse medõe Alžbeta striptiisi kirjeldamine, kes veidi joobunud olekus püüab ühte oma kolleegi võrgutada. See on ühelt poolt nii ilus, et inimene (olgugi, et veidi purjus olekus), tunnistab endale armastust kellegi vastu. See arusaamine ja avalikult tunnistamine on valusalt inimlik ning seetõttu väga ilus. Teisalt aga viis, kuidas seda kirjeldatakse muudab selle kõik nii labaseks ja nukraks. "Kõige kurvem striptiis, mida ma elades näinud olen, "nagu ütleb Havel, kes seda kõike pealt näeb. Samuti oli üsna nukker lugeda noore paarikese untsuläinud rollimängust, kus ühtäkki mängupiirid muutuvad reaalsuseks - neiu mängib elukogenut, kuid noormees hakkab neius nägema lihtsalt odavat libu. Rollid muutuvad, teisenevad nind saavad kahjuks reaalsuseks. Selline asi võib südame murda...
Igatahes oli kogumik Kundera stiili silmas pidades üsna ootuspärane - veidi melanhoolne ning keeruline lugemine, kuidsamas mitmekihiline ning uusi horisonte avardav. Seega, kui Kundera ei meeldi, siis soovitan heaga eemale hoida. Kui aga Kundera on veel võõras nimi, siis on see alustamiseks ehk hea stardipunkt. Minu jaoks jäi miskit puudu...
Edit (22.09.2012): Kogu see ning järgmised paar teksti on kirjutatud nohust tingitud raskes hapnikupuuduses, mistõttu palun kirjavigadele nii suurt tähelepanu mitte suunata. Aitäh :)
No comments:
Post a Comment