J. Abercombie "Kuningate viimane argument"

Ma arvan, et kes on minu blogi tihedam lugeja ei vaja siinjuures täpsemat kirjeldust miks ja kuidas konkreetne raamat minuni kätte sattus. Neile aga, kes mingil segasel põhjusel lihtsalt 

olude sunnil siia sattusid, luban lubada konkreetse sarja varasemate osade kohta käivaid postitusi siit ja siit.

Pärast Seemne läbikukkunud otsingut maailma äärel laguneb sõpruskond imekiirelt, sest ühist eesmärki ju enam pole ja sõda terendab nii Põhjas kui Lõunas. Logen Üheksasõrm läheb tagasi Põhja, et võidelda isehakanud Põhja kuninga vastu, leides ennast lõpuks ise ebasoovitud juhi positsioonil. Jezal leiab kodulinna naastes, et ei tunne oma endist loomulikku ümbruskonda enam tegelikult ära ja provotseeritud sündmuste pööre asetab ta mängulaual hoopis isemoodi positsiooni. Üleminkvisiitor Glokta satub teenima mitut isandat ning avastab, et leidub siiski veel taolukordi, mis suudavad teda üllatada. Ferro, kes endiselt otsib võimalust kätte maksu oma orjastajatele, leiab ootamatult, et kättemaksu võimalus ilmub täiesti ise tema ellu, kuid sellel on oma hind. Ja kõige selle keskmes on ülemmaag Bayaz, kelle roll ja motiivid ehk ei olegi nii must-valged, kui alguses ehk paistis.

Jätkuvalt pööraselt hea tasakaal strateegia ja actioni vahel, mis moodustab kokku üle keskmise hea combo. Tõsi, sarnaselt sarja esimesele osale kipub ka siin tegevus kohati venima, kuid samas ei häirinud see nii hullult. Väga kiidan tõlkijat ja toimetajat, sest raamatus kasutatus keel oli ühtlaselt voogav ja nauditav. Raskem oli aga seda peaaegu 700 leheküljelist monstrumit käes hoida, sest füüsikaseadused kippusid lugemiselamuse muutma midagi trennilaadseks. 

Poole lugemise pealt tabasin ma ennast mõtlemast, kuivõrd kerge on teha või murda võimul olevaid inimesi - ole lihtsalt õigel hetkel õiges kohas ja mine mänguga kaasa. Sest kuningaid tehakse ja kukutatakse lausa hirmuäratava kiirusega selles raamatus, kusjuures on inimesi, kes võibolla ehk ei eelda ega tahagi niivõrd juhtida või juhiks saada, vaid kõik juhtub nagu muuseas. Kõik see on tegelikult väga hirmutav, sest tekib küsimus kes keda siis tegelikult juhib? Kas tegelikult toimub ka kõik mingi ebamäärase halli kardinali juhtimisel? Minu seisukoht on, et võim on ohtlik ja hirmus asi - ühest küljest valitsed sa inimeste üle, aga teisalt oled sa igas mõttes nagu luubi all ning kui kukub juht, vajub kogu kaardimajake kokku ja see raamat oli minu arvates selles mõttes huvitava lähenemisega.

Aga kui varasemad raamatud on midagi teile tähendanud, siis kindlasti tõeline lugemiselamus. 

J. Abercombie "Enne nende poomist"

Olude sunnil pidin ükskord aega surnuks lööma Solarises ja seal on pööraselt pirakas Apollo. Ikka massiivne! Ja aega oli mul ka korralikult... No ikka tunnike. Ja nii ma siis kammisin sealseid riiuleid - veidi erialasest kretinismist, et vaadata, mida me võiksime enda raamatukokku tellida, teisalt aga lihtsalt, et ennast kurssi viia. Ja see oli just uute raamatute väljapanekusse laotud. Telefon, väike kõne ja nädal hiljem oli mul vajalik raamat käes.

Abercombie loodud maailma kangelaste tegevus liigub uuele tasandile ja on see alles tasand! (Sarja esimese osa arvamust saad lugeda siit). Üleminkvisiitor Glokta saadetakse kõrbelinna Dagoskasse, et uurida, kuhu ja miks on kadunud tema eelkäija antud linnas, kuid uurimise kõrvalt peab Glokta hakkama ka linna lunamaalaste piiramise tarvis kindlustama, sest ajad ja õhustik antud linnas on väga ärevad. Esimese Maagi juhtimisel Põhja võlukunsti keelatumat reliikviat otsima suundunud seltskond (koosseisus Verine Üheksa, Farro, Jezal ja Quia pluss navigaator Pikk-Koib) peab kohanema nende jaoks uudse mõistega "meeskonnatöö", mis on arvestades grupis olevaid karaktereid väljakutse omaette. Sõjakeerises kindraliks saanud West aga näeb liigagi lähedalt prints Ladisla armee hävitavat ja alandavat lüüa saamist põhjalaste poolt, mille tõttu satub mees eetiliselt ehk kõige intrigeerivamasse olukorda - kas minna kaasa aumehe õpitud koodeksiga või jäävad siiski peale instinktid ellu jääda? Ja kui hakkavad hukkuma riiklikul tasandil olulised isikud, võõrad liigid muutuvad ründavaks ja ei taha enam oma maa-alade piiride taga püsida, vana maagia äratatakse ellu koos nendega kaasnevate legendidega ning maailma tasakaal on juuksekarva kaugusel pöördumatuks muutuseks, siis on juba loodud päris hea keskkond, et fantaasiaga kaasa minna.

Mul on elav mälestus Abercobie triloogia esimesest osast, mis ei tahtnud kuidagi käima minna. See siin on aga hoopis teine tera - tõeliselt meeldejääv tervik, mida on nauding lugeda, sest kui veidi karakteritega kohaneda, siis on selge, miks keegi on selline nagu ta on. Siin on irooniat, karust huumorit, valusaid kaotusi ja võite ning väike ootamatu romantikasädemeke. Lendab verd ja tatti ja kindlasti päris mitu pead (kui neid pole ära söödud), kuid teisalt tasakaalustab sellist toorust sõjatandril Glokta oma peene ja läbinägeliku niiditõmbamistega otse õukonna keskmes. Karakteritemäng on taas üle mõistuse hästi mängima pandud ja ka kõige küünilisem, omakasupüüdlikum ja räpasem tegelane selles sarjas on mingi oma inimliku twistiga. Pean tunnistama, et "Esimese seaduse triloogia" (nii on käesoleva sarja ametlik nimetus) on G. R. R. Martini Troonide-saaga järel üks nauditavamaid fantaasia sarju, mis on minu kätte jõudnud ja loodan, et tõlkijal-toimetajal ei lähe enam kaua, et ka kolmas osa välja anda (arvestades kahe raamatu vahelist väljaandmise intervalli, siis ehk on mul isegi õigus). Samuti on siin väga head tööd sarja eestindamisel tehtud ja seda nii keeleliselt kui tehniliselt, sest ma ei leidnud häirivaid kirja- ja trükivigu ega lonkavat süntaksit (ma ise olen ju selles viimases päris hea).

Seega, püüdke kuidagi sellest esimesest osast ennast läbi närida, sest selline pikaldasem lähenemine annab sarja teises osas imelise võimaluse looga ennast selgemini siduda. Ja fantaasiafännidele kindel soovitus. Võiks öelda lausa, et kohustus.

J. Abercrombie "Raud ise"

Ma tegelikult ei tea ise ka, miks ma selle raamatu võtsin. Sattusin sõbrantsiga puhtjuhuslikult keskraamatukogu peamajja ja uudiskirjanduse juures oli see vist just äsja komplekteerijate juurest lihtrahva ette toodud. Mõtlesin, et uus fantaasia ja ehk tasub proovida... Jube tüütu oli seda muidugi ostlemisel kaasa
tarida, kuid riiulile lebama jätta teda ka ei tahtnud.

Püüan veidi kirjeldada ka uue sarja sisu. Uniooni ähvardab sõda põhjast pärit isehakanud julma kuningaga, mistõttu on riigis esile kerkimas uued liidud ja intriigid, mille keskmesse jäävad tahtlikult või tahtmatult väga mitmekülgsed karakterid. Sarja esimeses osas väga selgelt tegevustikust midagi välja ei joonistu, kuid saab üsna selgeks, mis sorti karakteritega on edaspidiste seikluste juures tegu: sandistatud inkvisiitor Glokta, uhke ja upsakas sõjaväelane Jezal, endise orjatarina maailma vastu tõelist põlgust tundev Farro, tujukas esimene maag Bayaz ja tema kohmakas õpilane, sõdades karrastunud põhjamaade sõjamees Logen jne. Igaühel on oma veider nüanss, mis kokku moodustab huvitava segapudru ja kerkivad esile üllatavad seosed.

Selle sarja esimene raamat on ikka korralik tellis (560 lk kanti) ning selle tegevus kulgeb üsna aeglaselt. Pigem jääb mulje, et autor on püüdnud välja joonistada karaktereid, et neid siis hiljem säravamalt elama panna. Selles mõttes peab ütlema, et see ei ole ilmtingimata raamat, kus verd ja tatti igale lehel lendab, kuid kahtlemata hakkab aimuma, et tulemas on üsna meheliku ja robustse võitlusega, kuigivõrd kohati on asetleidvad intriigid ikka väga naiselikud. Näiteks viimased peatükid olid juba nii käitvad, et oli lausa raske raamatut käest ära panna, kuigi esimeste lehtede kohta seda öelda ei saanud.

Ja tõesti - kuigi ma seda olen juba öelnud, siis karakterid on selle sarja puhul oluliseks märksõnaks. Karakteritemängust jäi mulle kõige enam silma Logen. Esmalt muidugi seetõttu, et mul on vist õrn süda põhjamaiste meeste vastu (viikingid ja asjad, teate küll?). Teiseks on elu näidanud, et tavaliselt on need kõige suuremad ja kurjema näoga kapid kõige õrnema südamega pehmed lurjused. Näiteks mulle meeldib tema lihtne talupojamõistus, milles on loomulikku loogikat piisavalt, et see lihtsalt tekitab minus sümpaatiat. Teine huvitav karakter oli Glokta, sest tema positsioon mängulaual on kaunis intrigeeriv - vaenlase poolt sandistatud endine kuulus sõdalane, kes nüüd teenib oma leiba inimeste piinamisega suutamata samas ise valust oigamata trepiastmetestki üles kõndida, kuid kelle nutikas mõistus on tihti teravam, kui see kasuks tuleks. Teised tegelased niivõrd silma ei jäänud, kuid eks nii laia valiku juures tekivad igaühel oma lemmikud.

Seega aeglaselt ketrama hakkav fantaasialugu, mille puhul ma soovitan mitte jonni jättta ja paari esimese peatüki järel mitte raamatut kõrvale panna - kusagil keskpaigas hakkab juba selgem pilt ja huvitavamad üksikasjad välja tulema, mistõttu muutub lugu ka elamuseks, mitte tüütuks kohustuseks.