Friday, December 30, 2011

K. Shaw "Võimuhullus!"

Kuna ma olen hetkel puhkusel, siis mida võiks üks inimene detsembri lõpus oma vaba ajaga veel pihta hakata, kui jagada seda kallite ja meedivate inimestega ning meeldiva ajaviitega? Seega ma olen ma jälle lugemise lainel, sest aeg ja tahtmine on tagasi. Koduraamatukogus aga ringi vaadates ei jäänud eriti miskit silma, mis oleks öelnud "Loe mind!" Kasutasin võõrast abi hea sõbra näol, kes mulle ka selle raamatu pihku pistis. Tarisin koju ja asusin lugema, sest ka teised "Musta raamatu" sarjas ilmunud raamatud on üpris köitvad olnud.

Raamatu sisust hästi lõhidalt : see räägib erinevatest lähiajaloo diktaatoritest ning nende veidrustest. Samuti antakse iga käsitletava diktaatori kohta lühike ankeet nendega seotud jaburamatest ning olulisematest faktidest.Raamat on jaotatud alalõikudeks ning seetõttu ei ole võetud ükspulgi lahti ühte ja siis teist vaadeldavat isikut, vaid nend vaadatakse kõiki ühe pulga peal (näiteks eraldi peatükk käsitleb erinevate diktaatorite suurushullust ning teine nende naisi).

Lugesin ja lugesin huviga, sest kõrvaltvaatajale tundub see infokildude kogum siiski oma totruses koomiliselt. Sest see reaalsustaju, mille diktaatorid tõenäoliselt ära on kaotanud, on ikka midagi mõõtmatult veidrat. Siinjuures tundus näiteks Idi Amin minule kõige absurdsem tegelane. Raamatu puhul on ka positiivne see, et oli rohkem tähelepanu pööratud vähem tuntud diktaatoritele, kui meie kultuuriruumis olulistele Hitleri ja Stalini tegude kirjeldamisele. See muutis minu jaoks veidi vaatepunkti ning muutis raamatu köitvamaks. Näiteks Kim Jong Il'i röögatu pornofilmidekollektsioon,Türkmenistani presidendi uus kalender või see, et Mao juhitud kehakultuuri- ja spordikomisjon registreeris kergejõustikualana käsigranaadiviske.

Teisalt aga tiksus mul kogu aeg lugedes mõttes see, et minule kõrvaltvaatajana on see või teine fakt võibolla mingi napaka võimuhullu ekstrentriline kiiks. Kuid on inimesi, kes diktaatorite võimu all on kannatanud lihtsalt nende tujude ja soovide pärast ning paljud neid on ka oma elu selle pärast kaotanud. Kohati oli see tarbetu julmus (näiteks sunnitud kanibalism) mõistusele hoomamatu. No mida see sulle annab, et sa pakud isale süüa tema tapetud poega? Ma saan aru, et nii mõtlen mina oma Lääne naise ajuga ja erinevad kultuurid tähendavad erinevaid traditsioone, kuid kahtlen, kas erinevused selles võtmes ongi nii rikastavad. Selle pärast tunnen ma ennast üsna ebamugavalt seda raamatut kirjeldades ning rohkem midagi ei lisagi.

Raamat oli kahtlemata huvitav ning soovitan. Väga soojalt isegi.

Sunday, December 25, 2011

H.S. Thompson "Hirm ja jälestus Las Vegases"

Käisime kinos ja seal näidati enne filmi algust "Rummi päeviku" trailerit - peaosas Johnny Depp, ja nagu ikka uute asjade puhul näidati seda söögi alla ja söögi peale. Seetõttu jäi film meelde ning tasus teha väikest taustauuringut, millest koorus välja Thompsoni nimi. Teine väike taustauuring ja siis selgus, et eestistatud on temalt hetkel vaid seesinane raamat. Laenutasin selle raamatu ja oma üllatuseks avastasin poole lugemise pealt, et olen näinud isegi poole silmaga selle põhjal vändatud filmi nimega "Ratastel Las Vegases". Aga tõepoolest - ainult poole silmaga söögitegemisele taustaks.

Raamatu sisust tõesti väga lühidalt: Kaks konstantses narkolaksus olevat meest, mina-tegelane ajakirjandusdoktor Raoul Duke ja tema advokaat doktor Gonzo, saavad LA-s olles ülesande minna Las Vegasesse. Selleks soetavad nad endale nibin-nabin pool-legaalsetel meetoditel auto, suurel hulgal erinevaid narkootilisi aineid ning alkot ja põrutavadki Las Vegasesse. Seal teevad nad igasuguseid trikke ja tükke, saadetuna pidevast narkotripist ja alkouimast, ning raamat lõppeb sellega, et Las Vegas jäetakse oma seljataha, sest trikke ja tükke on veidi liiga palju kogunenud.

Mis mulje jäi? Tegelikult oli see üsna köitvalt kirjutatud raamat ja stilistiliselt ma teosele miskit ette ei heidagi - jutt jooksis tempokalt, tekst oli parajalt absurdne ning olukordad piisavalt jaburad. Kuid mingil hetkel hakkasin ma mõtlema sellele, et miks nad seda kõike teevad? Jah, ma saan aru, et raamatus on peategelaste sihiks kurikuulus ameerika unelm, kuid mis see on. Kuidagi jäi see suurem pilt minu jaoks tabamatuks, kui see suurem pilt üldse oli olemas - sest minu taustauuring Thomsponi isiku kohta tõi välja tema enda ainete sõltuvuse kuni elu lõpuni. Nagu Raoul Duke ise ütleb kõrbes peale võetud hääletajale "See on jumala tõsi". See vist ongi, kui nad ise seda täiesti siiralt usuvad, ja kas siis pole tarbetu ajada taga seda ideed, kui selleks ilmselgelt polegi alati tarvidust. Lihtsalt loe ja naudi seda, mida inimaju piisaval kogusel hallukaid tekitavate tablettidega välja suudab mõelda. Mis on aga hea - tekst polnud nii pikk, et oleks ajudele käima hakanud. Sest oleks tekst olnud ütleme 300 leheline jurakas, siis ma nii seda teksti nautinud ei oleks.

Kuna see on Thompsoni esimene eestistamine ning ka tõlkija ütleb oma lõppsõnas, et selliseid raamatuid on raske tõlkida tingituna sellest eripärasest slängist, mis antud ampluaaga kaasas käib, siis tuleb öelda, et tõlkega on vaeva nähtud. See on ääretult sümpaatne ning teksti lugedes jäi see ka silma. Ei olnud kohmakaid eesti keelseid vasteid otsitud ega mängitud liiga eesti keskse vaatevinkliga. Samuti tundus, et antud raamatu puhul oli tegu nö tribuudiga autorile - arvestades järelsõna pikkust ja põhjalikkust, mis avas veidi paremini Thompsoni isikut minusugusele võhikule. Seegi lisab boonuspunkte tõlkjaile.

Kokkuvõtteks ütlen, et oli vahelduseks päris hea lugemine, kuid oleks veidi pikem olnud, siis tuleks kriitika soolasem. Soovitan lugeda, kui meeldib ekstsrentriline kirjutamisstiil, kus lugeja ei soovi teada seda, miks tellitakse hotelli kilode viisi greipe või miks on vaja minna (tõenäoliselt väljamõeldud) missioonile Las Vegasesse.

Monday, December 12, 2011

E. M. Remarque "Must obelisk"

Remarque on üks neid kirjanikke, kes mind gümnaasiumi ajal täiesti pahviks lõi. Meil ei olnud kohustuslikus korras vaja lugeda "Läänerindel muutusteta", vaid anti valida ja mina sain toona täieliku elamuse tema teosest "Aeg antud elada, aeg antud surra". Hilisem tutvus seesinase "Läänerindel muutusteta" (EDIT 30.12 "Läänerindel muutuseta" siiski) ning "Triumfikaarega" on minu kogemust kinnitanud, et Remaque' lugemise juures ei anna väga mööda panna. "Must obelisk" aga oli mul kodus riiulis ja kui ma üks nädalavahetus kodus igavlesin ja püüdsin kuidagigi aega surnuks lüüa, siis hakkasin seda vaikselt piiluma.

Lõhidalt siis sisust. Minategelane Ludwig on endine õpetaja ja I maailmasõja veteran, kes töötab Saksa väikelinnas hauakivide valmistamise asutuses oma sõbra Georgi juures. Asja muudab veidi jaburaks tohutu inflatsioon, mille kohaselt pole hommikul saadud palk õhtuks enam tuhkagi väärt. Mina tegelane on üsna dändilik karakter, kelle on armuseiklusi, kes on isehakanud poeet ning kes armastab elu kogu selle ahastama panevas ning samas humoorikas võtmes keerates kohati ka vinti talumatuseni üle. Sellest tulenevalt on raamatus nii ääretult naljakaid hetki kui ka sügavalt traagilisi ning sügavaid momente. Samas kujutan ma ette, et reaalses elus ajaks selline inimene mind tohutult närvi.

Remarque idee selle raamatu taga on mul selge - ta on püüdnud luua sellist kergemeelsuse taga paistvat sügavat keerukust. Sellepärast vahelduvad kerglased linnaelustseenid rusuvate hullumaja ja pühakojas toimuvate vestlustega. Samas jäi mulje, et mina-tegelase mõttekäiku jälgides on  kõik kunstlik - tema emotsioonid, teeseldus kuraasikus ning kohati ka suhtlemine teistega. See kõik on kuidagi jube pinnapealne ning tühi. Ja siin jääb segaseks see, kas see on taotluslik või lihtsalt juhtus seekord nii. Samuti on mul tunne, et see romaan oli väga ebaühtlaselt kirjutatud - oli hetki, mis mind köitsid, kuid teiste asjade puhul mõtlesin ma, et milleks see. Eriti just eelpool mainitud hullumaja kohad ja arutelud Isabellaga. See ei sobinud, see ei haakunud üldse kogu selle muu olnuga ning mõjus kogu raamatu sünergiat arvestades kohatult.
Aga oli ka väga lahedaid hetki - näiteks kaklusstseen natsidega ning mina-tegelase püüdlus tõrjuda naabrimeest veltveebel Knopf'i tema purjutamisel jälle aias seisva hauatähise (musta obeliski) peale kusemast. Iseenesest on see ju ka veidi sümboolne - vana põhjakäinud sõjamees kusemas peale nende inimeste mälestusmärgile, kes elasid sõja ül, kuid kes sellest tingituna elavad lausa absurdsetes oludes. Eriti šeff oli aga minu arust see hetk, mida ma arvan, et peaksid lugema kõik need, kes kiidavad taga nõukogude aega - 1992. aasta raamatu versioonis on see teises raamatus lehekülgedel 79-81.

See ei olnud minu arvates Remarque parim asi, kuid see oli siiski huvitav lugemine. Ebaühtlane, kuid intrigeeriv. Samas ei anna see Remarque tõelisest tasemest aimu ningh selle pärast soovitan esmalt tutvuda eelpool mainitud raamatutega.